Tuesday, September 24, 2013

Koonerdame taaskord laste arvelt?

Tänane uudis Päevalehelt:
Koalitsioonilepingus lubatud huviringiraha oleks liiga kallis, arvab rahandusminister Ligi. 
Ehkki rahandusministeerium avalikustab järgmise aasta riigieelarve sisu alles täna, on juba praeguseks selge, et vähemalt üks koalitsioonilepingusse kirja saanud märkimisväärne punkt jääb täitmata. Nimelt pidanuks koalitsioonilepingu järgi hakkama järgmise aasta algusest kehtima iga lapse kohta kuni 130 euro suurune aastane huviringiraha, mida saaks muu hulgas kasutada ka noortespordi finantseerimiseks. Paraku on praeguseks selge, et 2014. aasta eelarves seda ei ole. 

Imbi Paju kirjutab oma facebooki kontol ja avaldab nördimust:
Miks naised ei sünnita? Paneme suitsetavad emad vangi, vanavanemate puhul, kui nad jäävad haigeks kasutame eutanaasiat ja homod on oht eesti rahva iibele! Kuid tegelikult on rahva eksitentsile ohuks selliste hoiakute levitamine ja taolised otsused, millest saab lugeda siit. Tõesti Cicerol oli õigus kui ta ütles, et ori ei tahtnud saada vabaks vaid orjapidajaks, just nii kasutavad mõned meil võimu, 20 aastat pärast okupatsiooni.
Edastan ka lastekaitse liidu pressiteate, mis ilmselt on juba ka meediasse jõudnud.

MTÜ Lastekaitse Liit
24.09.2013
Pressiteade: Lapsed ei saa olla Eesti jaoks liiga kallid!
MTÜ Lastekaitse Liit taunib Vabariigi Valitsuse otsust, mitte kehtestada järgmisel aastal koalitsioonilepingus lubatud huviringiraha, kuna rahandusminister Ligi arvates oleks see liiga kallis.
...
Rahvusvahelisel lastekaitsepäeval juhtis Lastekaitse Liit otsustajate tähelepanu asjaolule, et järgmise aasta riigieelarve koostamisel peavad lapsed olema prioriteediks.
...
Olukorras, kus võrreldes 2000. aasta loendusega on alla 18-aastaste laste arv kogurahvastikus kahanenud 74 000 võrra, ligi viiendik lastest elab Eestis vaesuses, ning vähem kui pooled kooliealistest lastest tegeleb huviharidusega, ei ole aktsepteeritav laste huvide tagaplaanile jätmine riigi eelarves,“
...
MTÜ Lastekaitse Liit rõhutab ka täna: „Riigikogul tuleb 2014 aasta eelarve menetlemisel otsustavate reaalsete sammudega leevendada laste vaesust ja sellega kaasnevat ebavõrdsust ning tõrjutust. Üheks kindlaks meetmeks on huvihariduse toetamine, kuna huviharidus arendab laste loovust, võimeid ja enesekindlust ning ennetab nii koolist väljalangemist kui ka alaealiste kuritegelikule teele sattumist."

Info: Alar Tamm
MTÜ Lastekaitse Liit juhataja
50 86656
Loone Ots
MTÜ Lastekaitse Liit president
55912536


Loe lisaks:
Kuidas vaeste laste heaks sõelaga vett kanti ehk kuidas KÜSK võitleb laste vaesusega
Kuidas vaeste heaks sõelaga vett kanti II ehk kuidas SM võitleb laste vaesusega
Raha lastele!
Gümnaasiumireform ehk kuidas koolide sulgemisega Eestis hariduse kvaliteeti parandati
Haridusstatistika uues kuues ehk kuidas laste hariduse arvelt kokku hoitakse
Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees

Õpetajad, hindamispädevus ja riigieksamid

Õpetaja ja riigieksam. Soovitan lugeda Bioloogiaõpetajate Ühingu pöördumist aprillist 2013, kus muuhulgas nõutakse riigieksamit loodusteaduslikes ainetes, et tõsta valdkonna mainet. Loodusteadusliku hariduse kvaliteedi, taseme ja maine säilitamiseks peab õpilasel olema võimalus sooritada riigieksamit ka loodusteaduslikes jt põhiainetes.  

Väga asjakohane pöördumine, kus oma arvamus selgelt välja tuuakse. Väga hea, et pöördumine on koos vastustega avalikult nähtav. Juhin siinkohal tähelepanu ka bioloogiaõpetajate kogutud digimaterjalidele, mis on samuti ühingu lehele kokku kogutud. 

Selgub, et õpetajatele endile on riigieksamite korraldamine oluline, kuigi see asetab nii õpetajatele kui õpilastele tohutu pinge ja töökoormuse ning hiljem loob eelduse kõikide koolide edutabeli koostamiseks. Millest tuleneb õpetajate selline jõuline huvi riigieksamite jätkamiseks ja kas see on ainult osade õpetajate seisukoht? 

Otsustasin vaadata läbi meie õpetajate esindusorganisatsioonide kodulehed, et selles küsimuses selgust saada:

Õpetajate Liidu lehelt nende arvamust antud küsimuses ei leia. Üldse on sellel uuel lehel raske midagi enamat kui liikmed ja juhatus kätte leida.  

Seevastu Haridustöötajate Liidu pöördumine on kättesaadav, kuid riigieksamite kohta ma midagi ei leidnud. Haridustöötajate liit teeb ettepanekuid õpetajate ametiühinguga ja pedagoogilisse arutelusse sekkub vähem. Tuleb märkida, et Haridustöötajate Liidu leht on tõesti paremaks muutunud.

Näib, et õpetajad ei ole selles osas ühel meelel või nende esindusorganisatsioonid on taas tukkuvas asendis. 
 
Kuna elame ajastul, kus poliitilisi otsuseid tuleb põhjendada, siis lugesin ka HTMi põhikooli efektiivsuse uuringu raportit, mille põhjalt pidanuks uued seadused justkui välja kasvama. Uuringut juhtis Aaro Toomela. Selles uuringus märgitakse muuhulgas:

...et tegevõpetajad pole tihti kompetentsed õpilaste teadmisi ja oskusi hindama rääkimata õpilaste arengupotentsiaali hindamisest. 

Kas siit tuleneb üldiste riigieksamite vajadus? Meie õpetajatel lihtsalt puudub hindamispädevus, "rääkimata" arengupotentsiaali hindamispädevusest.  Aaro Toomela uurimisgrupp leiab, et see on õppekava koostajate probleem. Lahendusena pakutakse, et õpetajate hindamispädevuste puudumise peaks lahendama õppekava kaudu.

Aga just sellist kompetentsust [õpilaste teadmiste ja oskuste hindamise kompetents ja arengupotentsiaali hindamise kompetents E.T.] peavad valdama õppekava koostajad. Praegu kehtiv õppekava sisaldab võimatuid nõudmisi laste arengupotentsiaalile. Taolised nõudmised oleksid tõenäoliselt arengupsühholoogia teadmistega välditavad. Projekti tulemused osutavad, et õppekava koostajad pole kas selliseid teadmisi omanud või on neid ignoreerinud. 

Toomela meeskond leiab, et õpetajate kesiste hindamispädevuste põhjusteks on mitte õpetajate kesine tase vaid meie õpetajahariduse puudujäägid.

Osaliselt on probleem juba esmataseme õpetajakoolituses—selles näiteks ei sisaldu piisavalt kaasaegsel tasemel arengupsühholoogia ja psühhomeetria käsitlusi, mis võimaldaksid kasutusele võtta projekti esimeses põhijärelduses mainitud kujundava hindamise mõõtvahendeid ning oskusi nende vahendite tulemusi kasutada. Teisisõnu—hinnates õpetajakoolituse sisu vastavust teadmistega, mis õpetajatel meie uuringu alusel puuduvad saame väita, et probleemid on olulisel määral seotud õpetajate ettevalmistamisega, mitte õpetajate endi tasemega. Õpetajad valdavad seda, mida neile on õpetatud kuid ei valda neid teadmisi, mida kaasaegsed teadmised laste arengust võimaldavad teada. Sest neid teadmisi neile piisavas mahus ja sügavusega ei õpetata. 
 
Lisaks kritiseeritakse ka täienduskoolituse süsteemi ja tehakse ettepanekuid täienduskoolituse vabaturu reguleerimiseks. Vastavad muudatused on tänaseks täiendkoolituses juba ka ellu viidud. Kas koolituste hulgas on ka sellised, mis õpetajate hindamispädevusi kuidagi viisi parandada suudavad, seda ilmselt oskavad täiendkoolituse inimesed ise paremini öelda.

Meie uuringutest selgunud puudused õpetajate ettevalmistuses osutavad, et otstarbekas on osa täiendkoolitust korraldada keskselt reguleeritud süstemaatiliselt uusi kasvatusteaduslikke suundumusi katvate kursustena, mis võiksid olla õpetajatele teatud perioodide järel kohustuslikuks täiendkoolituse osaks. Süstemaatilisse täiendkoolitusse investeerimine võiks olla efektiivseks kooliefektiivsuse ressursside kasutamise viisiks. 

Uuringu koostamisest on nüüd juba mõned head aastad. Kas olukord on paremuse poole liikunud? 

Monday, September 23, 2013

"hea uus õppetava"

Tallinnas toimub hariduskonverents: Kooli uus õppetava

Soovitan väheke põhjalikumalt süveneda, mida pakutakse "uue õppetava" märgi all:

"Tiksuv haridus" Janek Mäggi: Maksimaalselt arendav õppimine ja õpetamine: kuidas iga õpilane roniks vabatahtlikult oma võimete puu tippu?

No tore! Kõrgemale, kaugemale ja kiiremini! Tõmmake end ribadeks!

Näib, et "Uus õppetava" on üledigitaliseeritud kooliilm. Kelle huvides toetatakse sellised haridusarenguid? Lapse?

2012 jaanuril kirjutasin blogipostitust sellest, kuidas Intel ja Microsoft rahastavad haridusministrite salanõupidamisi parima praktika nime all.

Mind huvitab järjest enam, kui suur osa meie haridusrahast voolab digitaliseerimise tähe all erataskutesse. Sh toimub massiline õpetajate ajupesu, sest koolitusrahast on küll märkimisväärsed summad või lausa kõige suurem osa suunatud koolide lausdigitaliseerimiseks ettevalmistuste tegemisele.

Miks ma olen Feminist? Kohtumised Simon de Beauvoir ja Elin Wägneriga

Hiljuti sattusin väga huvitavale intervjuule, kus XX sajandi üks mõjukamaid mõtlejaid ja mitteametliku feminismi piibli "Teine Sugupool" autor, Simon de Beauvoir, räägib feminismi alustõdedest. Eesti jaoks on need sõjajärgselt välja kujunenud diskussioonid võõrad, elasime sellel ajal teisel pool müüri.



Simon de Beauvoir kirjutas, et sugu on konstrueeritud ja lahkas põhjalikult naisajaloo keerdkäike ja soo kui sotsiaalse konstruktsiooni kujunemist läbi aegade. Tegemist on feminismi, aga ka XX sajandi mõtteloo võtmetekstiga. Raamat on osaliselt eesti keelde tõlgitud. Minu riiulis on rootsi keelne tõlge tervikteosena. Kasvatus ja haridus on soo konstrueerimisel keskne instrument ja selle probleemi lahkamisega tegeletakse tänaseni aktiivselt. Eestis ehk vähem...

Parallelselt oma uuringutega eesti naiste ajaloost, olen jõudnud uurida ka Skandinaavia naiste ajalugu. Eelmisel nädalal tutvusin põhjalikumalt Elin Wägneri teoste ja hilisemate uurimustega temast. Elin Wägner oli ajakirjanik, kirjanik, teadlane ja filosoof, kes teise naisena peale Selma Lagerlöfi võeti Rootsi Akadeemia liikmeks. Elin Wägneri teost "Äratuskell" (Väckarklocka) aastast 1941 peetakse ökofeminismi esikteoseks Euroopas. Loodetavasti leian aega, et temast teinekord eesti keeleski pikemalt kirjutada, sest tegemist on väga huvitava mõtleja ja aktivistiga, kes on Rootsi naisliikumisele kindlasti olulise jälje jätnud. Eestis aga tänaseni tundmata.

Pildil seisab Elin Wägner kõrvuti kogutud ca 400 000 allkirjaga, mis naised 1914.aastal hääleõiguse nõudmiseks riigikogule saatsid. Rootsi naised said hoolimata aktiivsest teavitustööst ja allkirjade kogumise aktsioonidest hääleõiguse siiski alles 1921.aastal, viimasena Skandinaavias.

Erinevalt Simon de Beauvoir ´st pidas Elin Wägner tähtsaks naise rolli emana ja koduperenaisena. Elin Wägneri jaoks oli oluline, et naiste võimuses on meheliku hierarhia ja vägivallavõimu lõpetamine nii looduskeskkonna kui teiste inimeste suhtes. Seda pidas ta feminismi põhiliseks väljakutseks XX sajandil. Kuigi ka Elin Wägner kõigutas kõvasti traditsioonilise naise kuvandit oma erinevate teoste ja isikliku tegutsemise kaudu, jäi ta Ellen Key - naise kui perekeskse olendi - suunale naisliikumises truuks kuni surmani.    
 

Loe lisaks:
33 põhjust miks olla feminist
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik 1926

Hariduspoliitika ja sisulised küsimused

Hariduslisti arutelu matemaatikaeksami tulemuste üle on jõudnud väga huvitavasse faasi: tavapärane võrdlemine ja kriitika on arenenud edasi ja hetkel on teema juba suhteliselt mitmekülgselt avatud.

On hääli õpetajaskonnast, kutseõpetajatelt, õpetajakoolitusest, teadlaskonnast, poliitikutelt, ajakirjandusest jne. Kahjuks ei ole õpilaste poolelt kedagi sõna võtmas ja ametnikud vaikivad. Loodan, et see lünk jõutakse veel täita.

Mida siia lisada? Eksamite temaatika käsitlemine pingeridade moodustamise võtmes on minu arvates sekundaarse tähendusega. Võime ju reastada ja võrrelda neid arve, aga mis see meile annab? Sisulises plaanis?

Lugedes eelpool kirjutatut:
Esiteks, aplodeerin Andresele ja Ülole. Täiesti nõus - õpetajate palgateema on võtmeküsimus ja kindlasti tuleks meil analüüsida hariduspoliitilisi arenguid ja mõelda, mis siis edasi...

Teiseks, analüüsisin eelmisel nädalal Euroopa liidu uurimisprojekti tarvis Eesti seadusandlust, mis puudutas just laste karistamist (nendelt vabaduse võtmisega). Olen vägivallast ja kasvatusest kirjutanud juba varemgi, kuid pidanud silmas eelkõige perevägivalda ja haridusinstitutsioonide loodud vägivalda. Praegusel juhul hakkas mind huvitama erikoolide problemaatika. Mis saab noortest, kes ei allu? Milline on noore nn allakäigutrepp?

Marika ja Allar kirjutavad, et noored ei vaevu keskkooli viimases klassis kohale ilmuma, sest hinded on selleks ajaks põhimõtteliselt teada (eelmise kahe aasta tehtud töö annab aritmeetilise keskmise järgi piisavalt hea tulemuse) ja välja visata koolist nagunii ei saa.

Allar Veelma: "... nimelt kaob ühel osal gümnaasiumi lõpetajatest 12. klassis teisel poolaastal igasugune õpimotivatsioon. Puudutakse suvaliselt, püütakse võimalikult maha kirjutada või jäetakse asjad tuimalt tegemata. Ma olen püüdnud selgusele jõuda, et milles asi, kuid seni tulemusteta.”

Marika Reinmets vastab: "Allar, see "kadumine" pole vaid sinu ja minu mure, see on üldine tendents, mis sai minumeelest alguse pärast seda, kui gümnaasiumis pole enam aastahindeid ja lõputunnistusele minev koondhinne tuleb panna kokku kõigi eelnevate kursuste hinnete keskmisena.

Isegi osa endisi viielisi teatavad otse, et milleks õppida, kui ka viimaste kursuste kolmede-kahtedega PEAB ta saama kokkuvõttes nagunii nelja. (nt 10kl oli 54545, 11kl 54544, siis võib rahus 12ndas ka 4323 olla)

Puudumised on samuti vaid õpetajate mure, sest õpilased teavad, et midagi ju ei saagi juhtuda, kui nad 12 lõpu poole kooli nägugi ei näita. "

Mis siit selgub?
1. Õpetajatel ei ole enam vabadust otsustada hinnete panemise metoodika ja koolist välja viskamise üle.
2. Teisi võimalusi õpetaja õpilaste õpimotivatsiooni tõstmiseks ei näe või vähemalt siin ei ole midagi välja toodud.
3. Allar on püüdnud asja uurida, kuid tulemus ei ole.
4. Matemaatika riigieksamite tulemuste edetabelikoht koolile (ka õpetajale) on ohustatud, sest igaüks, hoolimata koolis kohal oldud ajast või puudumisest, võib riigieksami ikkagi valida. Väiksemates koolides on iga eksamitegija oluline võtmeisik kooli taseme määramisel üleriiklikus pingereas. See loobki loomulikult olukorra, kus eliitkoolid oma valitud õpilastega on tipus ja teised "juhuse" meelevallas.
         
Analüüsisin allakäigutreppi sh nt Tapa Erikooli (jubeduse tipp! soovitan lugeda nende kodukorda:  vt eriti 7.3.4.3.Taburett-riiulil hoitakse juturaamatut, lähedaste kirju!). Selleks, et noor ei satuks kuritegelikule teele, on vaja täiskasvanute hoolimist ja tähelepanu. Kui palju on meie õpetajal aega ja tahtmist märgata? Võib-olla ongi hinne ja väljaheitmine ainsad kasvatusinstrumendid meie õpetajaskonna pedagoogilises arsenalis? Eesmärk pühendab abinõu.

Mina vaataksin küsimust pigem kvalitatiivses plaanis. Iga juhtumit eraldi. Miks ei ole õpilased viimases klassis enam koolis? Üks põhjus on kindlasti vaesus, so lapsed peavad varakult tööle minema või neil ei ole võimalust iga päev kaugele kooli sõita jne. Sellest oli siin eespool ka juba juttu. Kindlasti on neid põhjuseid veel, üheks on narkootikumid, mis on koolinoorte hulgas populaarsed ja mitte kõik ei ole "lihtsalt" kanepi pühapäevasuitsetajad. Lisaks on ju veel eraldi grupp noori, kelle vanemad on alati tööl (kas välismaal või Eestis, vahet ei ole, tulemus on seesama). Kõige olulisem probleem on motivatsiooni puudumine, so nagu suurmeister Aaviksoogi ütles: meie kool ei ole huvitav! ja kui hinne on ainus põhjus õppimiseks, siis on ju kõik korrektne. Koolipoisile on kolm kõva küll, tüdrukutele muidugi ei ole ;).... aga ei hakka sellesse teemasse liialt kaevuma.

Lõpuks tahaksin küsida, et kui noored ei ole koolis, kus nad siis on ja mida teevad? Kaasaja ühiskonnas ju puudub noorel väljundi valik - on kas tuupimine või kuritegevus. Koolipuudumiste teema on iseenesest huvitav ja vääriks eraldi uurimist. Koolipuudujatest võib välja kujuneda "asotsiaalne" või kriminaalne seltskond, kellel võib-olla on matemaatika riigieksami väikesest punktisummast palju olulisemaid muresid, mis vääriksid tähelepanu nii koolides kui ühiskonnas laiemalt.

Soovitan algatuseks lugeda Natalja Perovskaja eluloouuringut naljast Tapa Erikooli poisist pealkirjaks: Kasvatuse eritingimuste mõjusus (2008). Väga huvitav töö!


Thursday, September 12, 2013

feminism ja vihakõne praktikas

Täna toimus Avatud Ühiskonna Foorum vihakõnest ja sõnavabadusest. Jälgisin seda veebist, säutsusin ja tegin ka mõned fotod.





























Viimane juhtum feminismist ja vihakõnest





Minu säutsu kommenteeris keegi anonüümne inimene üllatavates seostes ja väga resoluutselt: "Meestel on tehniline taip ning nad on võimelised retsepti jälgima. Naised hakkavad leiutama ja plätserdavad niisama. Case closed.".

Kas tegemist on vihakõnega? Jah, minu arvates on tegemist diskrimineeriva lausungiga. Arutelu jätkamise teeb eriliselt võimatuks viimane lause "case closed", mis eesti keeles tähendab lihtsalt "ja jutul lõpp".

Tulen tagasi oma paari päeva vanuse postituse "Feminism ja vihakõne" juurde. Tõin seal välja Allporti skaala, mille esimeseks astmeks oli vihakõne ehk halvustavate väljendite kasutamine vähemuse aadressil. Anonüümse säutsuja tekstis ei olegi esimasel vaatlusel justkui midagi vihast öeldud ja näib justkui ei oleks kedagi otseselt solvatud või rünnatud. Aga kas see tähendab, et kõik on ok?

Vihakõne on Allporti skaalal kõige leebem aste. Kolmanda astmekirjeldus iseloomustab seda säutsu palju enam:
Kolmas aste on diskrimineerimine. Vähemuse õigust võrdsetele võimalustele rünnatakse aktiivselt. Eesti seadusandluses liigitub see passiivse või aktiivse ebavõrdse kohtlemise hulka (Karistusseadustik §-d 152–153). 
Huvitav, et isegi vihakõnest kõneldes ei suuda osad inimesed ennast tagasi hoida. Raul Rebane juhtis tähelepanu, et paljud on sellise aktiivse ründamise tõttu avalikust arutelust välja tõmbunud ja ei soovi enam midagi arvata või õigem oleks öelda, et nad ei julge või ei soovi oma mõtteid teistele teatavaks teha. Seetõttu kannatab Eesti demokraatia ja tegelikult kogu ühiskond tervikuna.




Linnar Viik ütles kommenteerides eeskoste organisatsioonide küsitlust vihakõne levikust Eestis, et oluline on ise avalikult märku anda sellest, mis haiget teeb. Sageli ei oska teised arvatagi, milline mõju nende sõnadel on. Vaquer soovitas veebilehe omanikuga ühendust võtta ja paluda traumeeriv kommentaar maha võtta.

Näiteks Delfile teatati augustikuu jooksul solvavast kommentaarist kokku 19 880 korral. Kommentaaride modereerimiseks on Delfis igapäevaselt tööl kokku 5 inimest (3 eesti keeles ja 2 vene keeles). Augusti kuus kommenteeriti Delfi artikleid kokku 262 000 korral, neist kustutati 22 560 kui ebasobivat.  

Minu arvates vajame vihakõne teemal jätkuvat avalikku diskussiooni. Sellest ei piisa, kui mõned mehed (Delfist ja Postimehest) järgmisel nädalal kusagil omavahel maha istuvad ja anonüümsed kommentaarid kinni keeravad. Samal ajal esineb haridusminister avalike teadannetega, mis otseselt solvavad tuhandeid naisi, kes töötavad tema alluvates asutustes.




Loe lisaks
Feminism ja vihakõne
Eesti naise sõna: Lilli Suburg ja Marta Sillaots

avatud seadusloomest

Täna siis seadustest ja nende loomisest. Nimelt on justiitsministeeriumi kodulehelt leitav "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018" (heas kiidetud 23. veebruaril 2012). Selles dokumendis on eraldi peatükk poliitika kujundamise ja otsuste kohta. Need read väärivad väljatoomist, sest kehtestavad "avatud ja ettenähtava" "õigusloomeprotsessi".

II. Poliitika kujundamine ja poliitilised otsused

6. Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud.

6.1. Vabariigi Valitsusel tuleb 2012. aasta lõpuks kehtestada kord, et iga olulisi mõjusid sisaldava Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu väljatöötamise eel koostatakse sisulise poliitikadokumendina eelnõu väljatöötamise kavatsus (analoogne rohelise raamatuga Euroopa Liidu otsustusprotsessis), mis peab sisaldama õigusnormide kehtestamise ja muude võimalike lahenduste võrdlevat analüüsi koos eelistatava regulatsiooni mõjude esmase analüüsiga. 

Eelkõige tuleb väljatöötamise kavatsuses esitada:
6.1.1. lahendada soovitava probleemi kirjeldus ja põhjendus, miks tuleb riigil tegutseda ning miks on tegutsemine ajaliselt aktuaalne;
6.1.2. eesmärgi ehk soovitava olukorra kirjeldus;
6.1.3. ülevaade alternatiivsetest probleemi lahendamise võimalustest, nende võrdlev analüüs ja eelistatava alternatiivi valiku põhjendus;
6.1.4. ülevaade sellelaadsete probleemide lahendamisest Eestiga õiguslikult, kultuuriliselt ja ühiskonnakorralduslikult sarnastes riikides;
6.1.5. loodavate regulatsioonide üldine kirjeldus ning nende eeldatav kehtivusaeg;
6.1.6. esialgne hinnang selle kohta, missugused riskid võivad takistada või raskendada probleemi lahendamist pakutud viisil ja millised mõjud võivad kaasneda seaduse rakendamisega;
6.1.7. õigusakti edasise väljatöötamise etappide ning nende käigus tehtavate tegevuste ülevaade (sealhulgas tuleb kaaluda õigusakti rakendamise mõjude järelhindamise vajalikkust) koos detailse ajakava ja vastutajatega.

6.2. Vabariigi Valitsusel tuleb kehtestada hiljemalt 2012. aasta lõpuks kord, mille kohaselt tohib asuda Vabariigi Valitsuse algatatava õigusakti eelnõu normi kujundama alles pärast põhimõtteliste poliitiliste otsuste tegemist selle kohta, et kõige soovitavam tegutsemisviis on asjakohase õigusakti kehtestamine. 

Eelkõige tuleb kehtestada, et:
6.2.1. oluliste mõjudega seaduse eelnõu asutakse koostama pärast seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse kooskõlastamist asjassepuutuvate ministeeriumidega ja ministeeriumidevaheliste erimeelsuste korral selle arutamist Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil;
6.2.2. väljatöötamiskavatsuse koostamisest ning selle arutelust võib loobuda üksnes juhul, kui:
6.2.2.1.  Vabariigi Valitsus on erandlikult otsustanud eelnõu menetleda kiireloomulisena (sellisel juhul tuleks kindlasti otsustada teha analüüs tagantjärele) või
6.2.2.2. eelnõuga kavandatavad muudatused on tehnilist laadi või nendega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või mõju.

Minu järgiseks küsimuseks on muidugi, kas see kord on kehtestatud ja kust sellest täpsemalt lugeda saaks.

Huvigruppide kaasamisest on eraldi peatükk, mille toon täismahus:

IV. Huvigruppide kaasamine
10. Regulatsioonist mõjutatud isikutega eelnõu põhilahenduste arutamine on vajalik nii eelnõu kõigi mõjude väljaselgitamiseks kui ka demokraatia põhimõttest tulenevalt.

11. Aruteluks tuleb esitada nii eelnõu väljatöötamise kavatsus, eelnõu kontseptsioon kui ka eelnõu ise.

12. Kaasamine on efektiivne üksnes juhul, kui see toimub selgete formaliseeritud menetlusreeglite järgi. Seetõttu tuleb Vabariigi Valitsusel 2012. aasta lõpuks välja töötada ning kehtestada kõigile valitsusasutustele eelnõude avalikuks aruteluks esitamise ja arutelu tulemuste Riigikogule esitamise kord. 

Guugeldades lootuses leida "eelnõude avalikuks aruteluks esitamise ja arutelu tulemuste Riigikogule esitamise korda" pean pettuma. Siin on kaks versiooni, kas seda korda ei ole kehtestatutki või see kehtestati mingi teise nime all.

Dokumendis tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele iga aastase aruande tegemiseks Riigikogule, kus antakse ülevaade õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta. Paika on pandud ka täpne kuupäev, milleks on 1.november. Jään põnevusega ootama 2013. aasta aruannet.

Pikalt on räägitud teadlaste kaasamise vajadusest seadusloome protsessi. Viimase punktina on see ka eraldi väjla toodud:

22. Selleks et kaasata akadeemiliste ringkondade teadmisi õigusloomesse, tuleb 2013. aasta lõpuks luua sobiv koostöövorm Vabariigi Valitsuse, Riigikogu ja teadusasutuste vahel.

Kell tiksub, mõned kuud on jäänud. Ootan huviga, millisesse vormi nõutud koostöö teadlaskonna ja seaduslooja vahel pannakse ja kas on lootust asjakohasema ja avatuma seadusloome tekkeks.



Loe lisaks:
Koolieelsete lasteasutuste seadus ja kaasamise hea tava
Silmakirjaühiskonna lõpu algus
Vaikus mureneb (lasteaedade ja koolide olukorra paljastumine)
Vaim Eestis võimule! 
Võim ja kodanikud


Tuesday, September 10, 2013

Feminism ja vihakõne

Kuna kirjutan viimasel ajal järjest enam naisajaloo teemadest ja võrdõigusluse küsimusest, siis aeg-ajalt rünnatakse mind viha õhutamise süüdistustega. Sealjuures on süüdistajad ise minu suunas väga agressiivse hoiakuga ja pigem võiks nende endi väljendusi pidada vihakõne valdkonda liigituvateks.

Kuidas vihakõnet ära tunda?

Soovitan vaadata ETV "Tujurikkuja" videot netikommentaatorite vihakõnest. Mõnikord oleme kõik vihased ja tahame sõnadega põrutada. Mõnele on vihakõne nii omane, et sellest on saanud ainus kõnelemise viis. Kust jookseb piir vihakõne ja oma pahameele väljendamise vahel?



Veebis esmast otsingut sooritades ma vihakõne kohta ühest selgitust ei leidnud, kuigi vihakõne näiteid võib leida lihtsa vaevaga kõikjalt kommentaariumitest ja ajakirjanduse veergudelt. See fakt iseenesest on väga huvitav. Ilmselt on eesti keeleruumis tegemist alles uue mõistega või on valdkond alles tähelepanu keskmesse tõusmas. Vikipeedias on olemas Gordon Allporti mõõdiku, nn Allporti skaala, selgitus. Selle skaala abil saab määratleda eelarvamuse ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Vihakõne on skaala esimene aste.

Allporti skaala astmed:

Esimene aste on halvustavate väljendite kasutamine (inglise keeles antilocution), mida iseloomustab see, et enamuse liikmed teevad vähemuse arvel vabalt nalja ja kujutavad vähemusse kuulujaid negatiivsetes värvides. Seda on mõistetud kui vihakõnet (inglise keeles hate speech), mis Eesti seadusandluses vastab vaenu õhutamisele (Karistusseadustik § 151 lg 1). Esimese astme ohtlikkus, kuigi see iseenesest ei tundu enamusele kahjulik, ja on enamasti kaitstud sõnavabadusega, väljendub selles, et ta juhatab sisse skaala järgmised astmed.
Teine aste on vältimine, mis seisneb selles, et enamus väldib aktiivselt vähemuse liikmeid. Kuigi otsest kahju keegi ei tekita, tekib see iseenesest isolatsiooni tõttu.
Kolmas aste on diskrimineerimine. Vähemuse liikmetele ei anta võimalusi ega pakuta teenuseid, et takistada neil oma eesmärke saavutada. See on juba aktiivne kahju vähemusele. Vähemuse õigust võrdsetele võimalustele rünnatakse aktiivselt. Eesti seadusandluses liigitub see passiivse või aktiivse ebavõrdse kohtlemise hulka (Karistusseadustik §-d 152–153). 
Neljas aste skaalal on füüsiline rünnak, mille sihtmärk on vähemuse vara, aga ka vähemusse kuuluvate isikute tervis ja elu. Füüsilise rünnaku näiteks on lintšimine, pogrommid ja muud võõravihast ajendatud vihakuriteod nagu ähvardamine, mõrv, piinamine, vägistamine. 
Viies aste on hävitamine (eksterminatsioon), mis avaldub etnilises puhastuses või genotsiidis (Karistusseadustik § 90). (Allikas: vikipeedia)
Niisiis, vihakõne kui halvustavate väljendite kasutamine, millest võib välja kasvada koguni piinamine, vägistamine või massiline hävitamine.  Allporti skaala alusel on huvitav jälgida meie poliitikute sõnavõtte ja tegutsemist või näiteks artikleid, mida avaldatakse meie juhtivate naisõiguslaste avalike sõnavõttude ja kommentaaride naeruvääristamiseks. Marginaliseeritud grupid on avalikkuse tähelepanu alla sattudes või ise sõna võttes alatasa vihakõne sihtmärgiks, üsna sageli peetakse seda sõnavabaduse varjuküljeks, millega tuleks justkui leppida. Mulle isiklikult tundub, et väga paljud vihakõnelejad ei saa ise arugi, kuidas nende teravad sõnad sotsiaalses ruumis mõju avaldavad.

Sõim kui poliitika ja avaliku ruumi argipäev


Blogija ja PR inimene Daniel Vaarik kirjutab sõimust ja loetleb hulgaliselt tipp-poliitikute sõimamisi, mis Eesti poliitmaastikul justkui argipäevaks. Ta arutab ka selle üle, miks inimesed sõimavad:
Töötades konsultandina olen õppinud kahte olulist asja sõimamise kohta. Esimene. Stressi ja kriisidega tegelevad inimesed teavad, et ärritunud isik on võimeline sõimama järjest umbes 90 sekundit. Selle järel saavad tal otsa kas mõtted või õhk, või siis mõlemad. Rumal on sellesse 90 sekundi saluuti kuidagi sekkuda, sellele tasemele laskuda, sest see lihtsalt eskaleerib olukorda ning pealegi ei pruugi te ise olla piisavalt hea sõimaja, et sellel tasemel võita. 
Teine. Üks tuntud psühholoog ütles mulle kunagi, et tema arvates on vihastamisel ja sõimamisel ainult kaks võimalikku põhjust. Hirm või ebakindlus. Mis tegelikult mõlemad taanduvadki hirmule. Kuigi teadus pakub ilmselt suuremat hulka põhjendusi, olen ma ise mõelnud, et see on vist tõesti laias laastus tõsi. 
Vahel on raske uskuda, et mõnda sõimajat juhib tegelikult lihtsalt ebakindlus, ohutunne oma positsiooni kaotamise või mingi rumala olukorra ees, sest tal näib ju kõik nagu olemas olevat, kuid mida vähem tal on eneseirooniat, mida rohkem ta on ennast  suureks ja kõikvõimsaks mõelnud, seda lihtsam on seda kujutluspilti purustada. Ega ilmaasjata ei ütle inglased, et miski, mis tunneb ennast torgatuna, pidi eelnevalt olema mull.
Lugedes Vaarikut näib, et professionaalsed avalikkusega suhtlejad on õppinud vihakõnet ignoreerima ja sellest mööda vaatama, seda ära seletama. Sõim oleks kui orgaaniline avalikkuses esinemise osa, justkui osaks mängu ilust ja elust. Diskrimineerimist ja sõimu Vaarik omavahel kokku ei vii.

Minule tundub, et naised keelduvad poliitikas osalemast eelkõige ebameeldivusest sarnaste rünnakute ees. Naised on kasvatatud haavatavateks ("õrnem sugupool"), meile on teiste arvamus sageli tähtsam kui meestele. Naisele ja naiselikkusele omistatud "loomuomane õrnus" on osaks ka sellest, miks me avalikkusesse justkui astuda ei saakski. Näiteks Lilli Suburgi 1887. aastal "Lindas" avaldatud, tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele, vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Samas hoiatati ka teisi naisi sõna võtmast, sest et iga naine, kes julgeb avalikult kõneleda, kaotab sellega teiste austuse ja saab justkui igaveseks määritud. Seesama käitumismuster kehtib tänaseski päevas, rohkem kui 100 aastat hiljem. Barbi Pilvre kirjutas 2011 aastal naisjuhtidest ja meediast. Ta tõi esile, et avalikkus nuhtleb naiste juhtimisvigu kordades karmimalt kui meeste omi.

Kui lugeda Vaariku selgitust sõimust, siis võiks järeldada, et naistel tuleb õppida enesekindluse ja rahu säilitamist, kindlasti aitab kaasa kogemus ja teadlikkus vihakõnest kui sotsiaalsest fenomenist.  Heaks võimaluseks on 12. septembril toimuv taaskordne Avatud Ühiskonna Foorum, mille keskmes on seekord vihakõne. Foorum on nähtav ka veebi vahendusel.

Kirjutis on esmalt avaldatud veebiajakirjas NAISTE HÄÄL

Loe lisaks:
Naisi me kooli ei taha!
Eesti kui ürgühiskond
Marie Reisik naisõiguslusest 1913.a.
Eesti naise sõna: Lilli Suburg ja Marta Sillaots

Monday, September 09, 2013

Tagasi lätetele ehk saada poliitreklaam tagasi sinna kust ta tuli

Aare Pilv on algatanud tänuväärse kampaania "Tagasi Lätetele!", et juhtida tähelepanu valmisreklaami sisutühjusele ja selgitada erakondade kandidaatidele, millist reklaami valijad oma postkastides tegelikult näha sooviksid. Ta kutsub poliitikuid üles suhtlema valijaga kui võrdne võrdsega. Valmisreklaamid, mis valijale postkasti satuvad peavad sisaldama olulisi sõnumeid, mitte reklaami a la "Osta mind!", mis valimisotsuse langemisele kuidagi kaasa ei aita.

Tagasi Lätetel on oma blogi: http://tagasilatetele.blogspot.se/ ja fb grupp https://www.facebook.com/groups/tagasilatetele/.

Aare Pilve soovitused valimisreklaamide koostajatele:
Poliitiline kommunikatsioon peaks aga olema sisuline mõtetevahetus, mitme poolega dialoog. See on lugupidamise küsimus. Kui poliitiline väli tahab olla usaldusväärne ja lugupidamist väärt, peaks ta ka valijat väärikalt kohtlema – mitte impulsiivse ostlejana, vaid mõtleva partnerina. Sestap peaks siinses aktsioonis tegema erandeid teatavat sorti reklaamidele, mille eesmärk on sisuline suhtlus. 
Näiteks kui mulle saadetakse parteiprogramm või valimisprogramm, mis on läbi kirjutatud (näiteks koos sellega, kust leitakse raha ühe või teise asja teokstegemiseks), siis see on valimisotsust teha aitav info. Prügiks tuleb aga lugeda kõik muu, mis ei erine oma laadilt tavalisest kommertsreklaamist või müügikataloogist. Aktsiooni kolmas sõnum on niisiis: suhelge valijaga sisuliselt nagu võrdne võrdsega.
Algatuse "Tagasi lätetele!" selgituseks kirjutab Pilv:
See pole pelk protestiaktsioon. Selle sõnum on tegelikult konstruktiivne: poliitik, pea oma valijast lugu (et valija saaks sinust lugu pidada); ole tema suhtes aus; ära raiska ressursse – ka selles mõttes, et ära raiska võimalust põhjendada valijale oma tegevusplaane sisuliselt, ära viska ära sisulist võimalust pidada dialoogi selle üle, kuidas oleks kõige parem valla, linna või riigi asju korraldada.
Poliitik, palun taha, et sind valitaks sinu sisu, mitte kesta järgi. Ja siit järeldub omakorda – poliitik, palun ole ise selline, et sul seda sisu pakkuda oleks. Sest see on põhiline viis, kuidas hoida ära inimeste pettumust poliitikas.

Sunday, September 08, 2013

Naisi me kooli ei taha!

Hiljuti tõusis meedia tähelepanu orbiiti Tallinna koolidirektor, kes kinnitas, et vanu tädisid kööki ta ei taha, vaja on leida noor hakkaja meeskokk, tema teeb kooliköögist midagi sensatsioonilist. Muuhulgas oli idee alustada toitlustusega turistidele, et kooli edaspidi paremini majandada.

Milleks see teema? Paar aastat tagasi kirjutasin Haljala koolidirektori otsingutest postituse "Mehed kooli tagasi". Õpetajate Lehes kirjutas üks vanem daam (direktori kt), kuidas õpetajad peaksid ikka olema mehed, küll on kahju, et neid koolis nii vähe on, naised ikka ei ole õiged õpetajad ja lõpuks lisas, et noor ja hakkaja mees ootame sind omale koolijuhiks. Uskumatu lugu! Lugesin ja vangutasin pead. Et haridustsensor Õpetajate Leht selle veel trükki lasi, on omaette teema.

Saatsin tol korral kaebuse Sepperile. Sepper vastas, et ajalehes võib inimene kirjutada mida tahes, meil on sõnavabadus. See ei olevat nagunii direktori kohusetäitja teha, keda direktoriks valitakse.

Nüüd on põhimõtteliselt sama juhtum koolikoka töökuulutusega, kuid tegevuspaigaks on Tallinn ja "suur" meedia. Sepper protesteeriski seekord avalikult, niisugusel moel koka otsimine on seaduse rikkumine. Seekord oli ju tõesti direktor see, kes hiljem väljavalitud inimese ka tööle võtta saaks.

Eesti Valitsus 2007. aastal. Tilk mett tõrvatünnis?
Veelgi pikantsemaks teeb aga kogu loo järgmine samm. Taaskord Postimehe vahendusel teatab omakorda haridusminister Aaviksoo, et tegelikult probleemi ikka üleüldse ei ole olemas,

"sest see ei ole see koht, kus kedagi ahistatakse". 

"Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sõnul on tervitatav niivõrd tähelepanu pälvival moel Gustav Adolfi gümnaasiumisse koolikoka otsimine ning kindlasti ei ole tegemist soolise diskrimineerimisega.

«Ma usun, et Gustav Adolfi gümnaasium on niisugune energiline ja ettevõtlik gümnaasium ja tema direktor on tõeline isiksus, et ta niisugusel tähelepanu pälvival moel pöörab kooli toitlustamisele ja kokale tähelepanu. Ma arvan, et seda tuleb tervitada,» sõnas Aaviksoo Postimehele Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri käitumise kohta."

Mis hetkel sai haridusministrist soolise diskrimineerimise ülim asjatundja Eesti Vabariigis, kes võib muuta kehtetuks vastava ala eksperdi arvamuse? Lisaks tõstab minister veel Aguri käitumist esile kui eriliselt kiiduväärset. Selline asjatundmatu ja naisi alandav käitumine haridusministri ametikohal on täiesti uskumatu matslikkus. Haridusminister juhib ministeeriumi, mille alluvateks on suures enamuses needsamad naised. Üle 40% eesti õpetajaskonnast on täna üle 50 aastased naised!

Agur avaldas varem Postimehe vahendusel üleskutse, kus ütles, et :
«Selge, et raha on vähe, aga siis paneb noor meeskokk pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla ning suhtleb õpilaste ja kogu kooliperega. Ta peaks olema loomulik koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis, kes läheb kandekottidega õhtul koju,» 
Haridusminister Aaviksoo ei leia, et see võiks kedagi solvata, kui tööjõuna soovitakse koolis näha noori (loe energilisi ja hakkajaid) mehi, mitte vanu (loe kottidega ja tigedad) naisi. Huvitav, kas ka palganumber läheb muutmisele, sest alamakstud kulbiga noormees on mõne kuu möödudes ilmselt täpselt niisama tige kui mõni naine. Aguri lausest ilmneb selgesti, et vanema naisega käib iseenestmõistetavalt kaasa närune palk.

Nii Agur kui Aaviksoo kuuluvad IRLi töökasse "isamaalisesse" ja "äraostmatusse" klubisse. Viimasel aastal on koolidirektorite võimu laindamise üle hoogsalt räägitud ja selles suunas konkreetseid samme asutud. Minu arvates näitab seegi lugu ilmekalt, mis eelis on riiklikult kokkulepitud õpetajate miinimumpalkadel, sest naistel on sellistes oludes endale ise õiglast palka välja nõuda väga keeruline.


Loe lisaks:
Mehed kooli tagasi!
Õpetaja kui priitahtlik pritsumees!
Õpetajate streigi eelõhtul. Rohkem julgust, naised!
Mida arvavad eesti erakonnad alusharidusest?
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik 1926.a.

Saturday, September 07, 2013

Lasteaiad: Nüüd on õige aeg kohtuda ja arutada!

Sügis läheneb. Linnud kogunevad parvedesse valmistuvad lõunasse lendama. Muutused on õhus... IRLil oli kohalike omavalitsuste valimisi ettevalmistav konverents. Lipsustatud "äraostmatud" ja "isamaalased"... ilus ja ülev.
"Krossi sõnul muudab IRL Tallinna peresõbralikuks linnaks, kus lasteaia ja põhikooli kohad on jalutuskäigu kaugusele kodust ja iga Tallinna laps saab käis huviringis. Selleks tuleb tema sõnul kaotada lasteaiajärjekorrad ja luua Tallinnas 2000 uut lasteaiakohta."
Milline hoolivus ja kodanikukesksus! Muidugi teeme Tallinnasse uued lasteaiad, muidugi saavad kõik nüüdsest kohad! Olen kindel, et kõikidel teistel parteidel on täpselt sama kaunid laused kusagil PR meeskondades valijate rõõmustamiseks ilusasti kokku klopsitud.

2012 aastal uurisin IRLi (ja teiste erakondade) kontorist varajase kasvatuse kohta, seda seoses koolieelse lasteasutuste seaduse muudatuse seaduse eelnõuga. Vastustest avaldasin blogipostituse:
Mida arvavad Eesti erakonnad alusharidusest? 

IRLi kontorist tol korral midagi eriti ei arvatudki, ka teistes kontorites valitses vaikus. Ilmselt ei olnud piisavalt huvitav teema. Sotsiaaldemokraatidelt sain vastuse, kuid seegi kinnitas vaid, et programm on väljatöötamisel ja valmib sügiseks 2012. Tol korral kuulutasid sotsiaaldemokraadid, et varajane kasvatus on nende prioriteet number üks.
SDE loeb esmasteks hädavajalikeks sammudeks haridusuuenduses: - Lastevanemate materiaalsete võimaluste ja sotsiaalsete oskuste erinevusi tasandava alushariduse tagamine kõigile väikelastele.
Selleks:
1. Lasteaiajärjekordade likvideerimine ja kõigile soovijaile (alates 1,5 eluaastast) lasteaiakoha või lastehoiu võimaldamine.
2. Lasteaiaõpetajate palkade riiklik reguleerimine ning tasumine riigieelarvest.
3. Eesti keelest erineva koduse keelega lastele kohtade võimaldamine eestikeelseis lasteaedade või selle võimaluse puudumisel süsteemne eesti kõnekeele õpetamine lasteaias.
Kõikvõimalikud lisaküsimused ja täiendused on oodatud Jaak Allikule - jaak.allik@riigikogu.ee 
Täpsemal uurimisel selgus, et Allikul siiski nendest teesidest edasi mingeid ideid ei olnud. Saatis mingi kondikava ja küsis kommentaare. Mida ma selle peale ikka öelda oskasin.... Ehk on olukord tänaseks muutunud? Mine tea, võib-olla on tehtud põhjalik ettevalmistustöö ja pandud pead kokku?

Samal ajal on koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu endiselt ministeeriumi kabinettide rägastikus rändamas. Kes teab, ehk on see paberikaust teiste tähtsate reformide tuhinas kusagile kaotsi läinud? Võib-olla pole veel selge, kuhu tüürida on vaja. Oodatakse valimistulemusi.

Nüüd on vaja kodanikuaktiivsust! Kus on nüüd lasteaiaõpetajate esindajad ja esindusorganisatsioonid? Kus on lapsevanemad? Praegu on kõige õigem aeg poliitikute läbikatsumiseks ja oma nõudmiste kuuldavale toomiseks. Aastaid on lasteaiaõpetajate, laste ja abiõpetajate olukord riigis olnud alla igasugust mõistuse piiri. Ehk aitab?


Loe lisaks:
Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema
Kes vastutab laste elu eest kui vanemad on tööl?
Uneajast lasteaias ehk inimesed ärgake!
Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine ja kaasamise hea tava
Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!

Friday, September 06, 2013

Eesti kui ürgühiskond ja kool


"Poisse ei pühitse koolis ja hariduspõllul peremeesteks ka nõudlik tädide armee – poisid põgenevad, sest satuvad sageli uudishimulikena juba algklassides õpetaja silmis n-ö musta nimekirja. Tüdrukud on enamasti "lihtsamalt käsitletavad" - tahavad õpetajale ja emale-isale meeldida, nende enesekontroll on arenenum, seetõttu näivad nad tublimad. Iseasi mis see tegelik eluline tublidus ikkagi on."
Nii kirjutab Ivo Känd arutledes meeste madala haridustaseme üle, mis tema hinnagul võib viia demograafilise katastroofini. Mehe arvates on poisi ja tüdruku maailm juba olemuslikult täiesti erinevat laadi ja seda tuleks hariduskorraldusest algusest peale arvesse võtta. Näiteks toob ta merel hulpiva paadi:
""Kuidas paat sinna sai?" juurdleb poiss. "Huvitav, kas aerud on – mis mootor on, kui palju kannab ja kas sõitma minna annab..." "Mis või kes seal paadis on?" mõtleb tüdruk.
Ivo Känd järeldab siit, et "poisile on tähtsam asjade tehniline sisu, tüdrukule olemuslikum mõte, idee ja unistus."  Ilmselgelt ei ole Ivo Känd kuulnud poisse ja tüdrukuid kaldal paadi üle arutlemas, vastasel korral ei esitaks ta nii primitiivseid seletusi ega jõuaks ka selliste meelevaldsete järeldusteni.

Eestis on sellist "soolist primitiivsust" kohata igal sammul. Näiteks Naine24.ee avaldab kokkuvõtte intervjuust naissoost näitleja ja psühholoogiga, kes väidab, et "meis kõigis tegelikult peidus ürgmees ja ürgnaine, kuid selle ununedes võivadki tekkida probleemid. «Naise roll on ürgsetest aegadest hoida koopas tuld ja kasvatada üles järglased,»... ta on "veendunud, et vahel võiksid naised lasta asjadel lihtsalt olla, mitte tegeleda vabastava hingamise, jooga ja muu säärasega. «Sa võiksidki ju olla kodus söögitegija ja laste kasvataja. Alati ei ole tarvis olla liiga teadlik, sest liigne teadlikkus rikub suhteid,»"

Hiljuti juhtusin youtubi vahendusel kokku teatriprojektiga "Ürgmees", millel oli tohutu menu, ka youtubis on kümneid tuhandeid vaatajaid. Minagi vaatasin selle etenduse algusest lõpuni läbi, et uurida, milliste naljade peale saalis naerdakse. Soovitan!



Siit edasi ei olegi imestada, et leidub  koolidirektor, kes otsib kokaks noort meest sõnadega:
«Selge, et raha on vähe, aga siis paneb noor meeskokk pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla ning suhtleb õpilaste ja kogu kooliperega. Ta peaks olema loomulik koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis, kes läheb kandekottidega õhtul koju,» 
Postimees kirjutab samas: "Asjaolu, et Gustav Adolfi gümnaasium tahab uue koolikokana näha vaid meest, mitte naist, on võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi sõnul võrdõiguslikkuse seadusega vastuolus ja seega otsene sooline diskrimineerimine." Erinevalt volinikust koolidirektor probleemi ei näe, sest "mehed on tema sõnul nagunii koolis vähemuses – GAGis pidavat olema 100 töötajat, kellest vaid 22 on mehed."

No comments!


Thursday, September 05, 2013

Noored poliitikasse!

Siin on hea näide USAst, ilusaks jätkuks tänasele postitusele "Ei tuumajaamale!".




Loe lisaks:
Kaasamiskunstist ja -kogemusest
Kaasamise näiteid ja viiteid
Pedro Moreno maailmarevolutsioonist
Lihtsalt elamine on maailmaparandamise kunst



loovus ja head vead

Varsti juba aasta aega osalen erinevatel online kursustel, et õppida mitmesuguseid mind huvitavaid valdkondi, uurida kuidas korraldatakse online õpet maailma parimates ülikoolides, jälgida online õppimist ja õpetamist. Tegemist on omamoodi etnograafilise uurimisretkega veebiavarustes. 

Seekord ei taha ma siiski pikemalt kirjutada e-õppest, vaid jagada ühte väga mõtlemapanevat ja emotsionaalset videolõiku, mis jõudis minuni "Creativity, Innovation and Change" online kursuse materjalide hulgas. 

Miks vead on head? Kuulake!



Uuri lisaks:

Ei Tuumajaamadele! Tuumaenergia ja võim.

Juhtusin Eestis televiisori ees olema, kui 11. märtsil 2011. a. Jaapani rannikust esimene tsunaamilaine üle läks. Vaatasime emaga CNNi otseülekannet ja hiljem kordust, mis ikka ja jälle näitas samu helikopterist võetud kaadreid looduse ülemjõust ja inimese jõuetusest selle ees. Kuigi mind Aasia riikidega midagi eriliselt sidunud ei olnud, tundsin sügavalt kaasa jaapanlastele, kes taaskord pidid rahvana tõsise katsumuse läbi tegema.



Samas uudises edastati, et tuumaohtu ei ole. Jaapani valitsus ja tuumajaamade omanikfirmad kinnitasid kordamööda, et olukord on absoluutselt kontrolli all, mõõtmised näitavad, et radiatsiooni ei ole. Mingit ohtu tuumakatastroofiks ei ole. Siiski oli aimata halba.

12.märtsil näitas BBC uudist plahvatusest Fukushima tuumajaamas. Ma ei olnud üllatunud. Soovitan kuulata eksperdi arvamust. Eksperdi esimene mõte on, et tegemist on millegagi, mis ilmselt ei ole seotud radioaktiivsusega. Mehe usk tehnoloogiasse on imeline. Samal ajal näidatakse distantilt filmitud kaadreid tuumajaama plahvatusest. Näha on, et massiivne plahvatusega kaasas käiv tolmupilv lendab laiali kogu tuumajaama ulatuses. Mees kokutab, kuid sihikindlalt eitab võimalust, et tuumajaam võiks kuidagi ohtlik olla.



Sellised intervjuud ja juhtumid panevad tõsiselt küsima, keda saame kodanikena usaldada. Kaine mõistus oleks soovitanud kõikidel kohalikel kohe peale maavärinat ja sellele järgnenud tsunaamit asjad pakkida ja maailma teise otsa põgeneda. Valitsus kinnitas, et muretseda pole vaja, inimesed jäid paigale.

Eestlastel on kogemus nõukogude ajast Tšernobõli jaamaga. Paljut, mis tollal juhtus varjati kiivalt, otsustajad püüdsid asjaolusid maha vaikida ja pehmendada. Soovitan vaadata BBC filmi, kus Tšernobõli katastroofi järgseid mõjusid ja otsustajate käitumist kriitiliselt vaadeldakse. Tšernobõli kogemuse baasilt jälgisingi Jaapani sündmuste käiku suure tähelepanuga.



Viimastel nädalatel on kasvanud uudiste hulk, mis viitavad, et tuumakatastroof Jaapani rannikul ei ole sugugi läbi. Selgub, et Fukushima tuumajaamast lekib igapäevaselt alates katastroofi päevast märtsis 2011.aastal tohututes kogustes radioaktiivseid aineid ookeani. Sarnaselt Tšernobõliga on valitsuse esimeseks mureks olnud katastroofi ulatuse kinnimätsimine ja inimeste õigustatud paanika maharahustamine. Paljud teadaanded on eksitavad või lausvaled.

Pildilt on näha, et kiirguskahjustus levib Kanada ja USA rannikuni välja. Kogemus Tšernobõliga tõestab, et selline radioaktiivsete ainete kandumine mõjutab piirkondi veel aastakümneid. Üheks tõendiks on Tšernobõli järgsed vähiuuringud Skandinaavias.

Kuid mõju ei ole ainult inimestele, radiatsioon ehk maakeeli kiirgus avaldab mõju kõikidele elavatele organismidele. Kahjuks on eesti keelne vikipeedia selle teema lahtiseletamisel rohkem kui tagasihoidlik, kuigi jutud kohaliku tuumajaama rajamisest käivad juba aastaid. Ilmselt leidub siingi väga palju neid, kes tuumaenergiat endiselt igasuguse alternatiivenergiaga kõrvutavad ja ei mõista ohtusid adekvaatselt hinnata.

Eilsed uudised Jaapanist Fukushima rannikult on taaskord täiesti šokeerivad. Tuhanded kiirituse tõttu surnud vaalad on uhutud randa. Jaapani valitsus vaikib, meedia vaikib. Inimestele on öeldud, et muretsemiseks pole põhjust, radiatsiooniprobleemi ei eksisteeri. Tegelikkuses aga lekib igapäevaselt merre tuhandete tonnide kaupa järjest uut ja uut surmavalt ohtlikku vedelikku.
Local residents claim they were told not to worry as the nuclear plant was brought under control shortly after the March 11, 2011 incident and there was little to no radiation concerns. 
Meedia aga vaikib. Uudised levivad blogide kaudu, kodanikest isehakanud ajakirjanike kaudu. Kohal viibinud ajakirjanik rääkis teadlastega, kellega rannas kohtus.
Reporting from the village of Fukushima I was shocked to find on my arrival that hundreds of whale carcasses were found along the beach early this morning which now extend up and down the shore as far as I can see.
The scene is absolutely devastating especially since no word of this latest crisis has been reported to the Japanese people or to the rest of the world. In fact the Japanese government has remained silent about today’s latest events.
But what I’m hearing from experts and scientist here today is that they estimate 219,000 tons of nuclear waste has leaked into the Pacific Ocean over the past two years which up until 14 days ago TEPCO had kept a secret. After it was reported that at 300 tonnes (300 long tons; 330 short tons) of “heavily contaminated water” has been leaking from a storage tanks into the ocean daily. They also state the ground water in the region has been contaminated with high levels of radiation, but since the government stepped in to take control of the site relieving TEPCO the government has said little about the events taking place here.
It is an outrage for the government to remain silent. Two scientist I spoke to on the beach tell me maybe the government has been silent because no one can yet begin to image the impact this debacle will have locally as well as globally. Scientist on the site admit this is a major event but they too can only speculate on what will come tomorrow.
Mis võiks olla põhjuseks, et Jaapani valitsus vaikib? Miks ei hoiatata inimesi? Ilmselt on muuhulgas põhjuseks asjaolu, et Jaapan, kes ühena mõjukaimatest riikides maailmast, on tänaseks kaotamas oma positsioone avalikul (majandus)areenil. Esimest katastroofipäevadest alates oli aimata, et Fukushima katastroof ei piirdu ainult selle episoodiga, vaid järgneb Aasia jõujoonte ümberjoonistumine. Hiina suur tulemine on paljudele tänaseni tundunud vaat, et võimatu, kuid nüüd on see saabumas. Kas Jaapani juhtiv positsioon Aasia regioonis on vallutatud? Soovitan vaadata videot, kus Jaapani riigi võlakirjade kukkumist võrreldakse Fukushima plahvatusega, uudis on maikuust.



Kahjuks on nii, et sõjad ja katastroofid on maailma ajaloos ikka suurt rolli mänginud. Kui tahta tulevikku ennustada, siis võib-olla isegi nii, et Fukushima õnnetust võib saja aasta pärast võrrelda antiigi või Konstantinoopoli langusega 1453.a (keskaja lõpp). Kes teab?

Lisaks riigijuhtide huvidele on Jaapaniga seonduv tihedalt põimunud tuumaenergeetika globaalsete magnaatide huviga. Ka Eesti on nende huvide mõjusfääris! Idee Eestisse tuumajaama rajamisest kerkib esile väikeste vaheaegade tagant. Teades meie poliitikute põhimõttekindlust ja äraostmatust, on põhjust muretsemiseks rohkem kui küllaga.


EI TUUMAJAAMADELE KOGU MAAILMAS!


ps. Head inimesed, palun jagage seda postitust.




Loe lisaks:
esimene sissekanne 16.märts 2011
Fukushima update blog
USA noored kohalikel valimistel

Mõned huvitavad viited: Jacques Lacan

Millegipärast olen viimasel ajal iseendalegi arusaamatul moel pidevalt kokku sattunud psühhoanalüütilise koolkonna särava esindaja Jacques Lacaniga (1901 - 1981). Esimest korda kohtusime augusti alguses Helsingi akadeemilises raamatupoes. Otsisin seal mõningaid teoseid, aga juhtumisi sattus kätte ka Lacani "My Teaching" (esmalt ilmunud 2005).

Raamat sisaldab kolme loengut aastast 1967: "The Place, Origin, and End of My Teaching", "My Teaching, Its Nature and Its Ends" ning "So, You Will Have Heard Lacan".

Lacan on vaimukas loengupidaja. Ta ütleb sissejuhatuseks:
"I do not think I will give you my teaching in the form of a pill; I think that would be difficult. 
Perhaps that will come later. That is always how it ends. When you have been dead long enough, you find yourself being summed up in three lines of a textbook - though where I am concerned, I´m not too sure which textbook it will be." (lk 9) 
Loengud sisaldavad huvitavat kokkuvõtet tehtud tööst ja mõtetest, psühhoanalüüsi ajaloost Prantsusmaal. Mõnikord räägib Lacan selles iseendast kolmandas isikus, justkui kõnetades oma elu ja mõtteid eemalt, justkui imestades.

Lisaks Lacanile, olen viimasel ajal püüdnud aru saada, millest räägib alati närviline, kuid huvitav Slavoj Žižek. Temalt ostsin tol korral raamatu pealkirjaga "Living in the end times". Žižek kombineerib marksismi ja psühhoanalüüsi. Selline lähenemine ühiskonna kriitikale ei ole uudne, vaid on olnud atraktiivne juba varasematelgi aastatel vt nt Eric Fromm. Žižek on muuhulgas kirjutanud raamatu pealkirjaga: "How to read Lacan", mis on ka veebis vabalt kättesaadav. Lisan siia ühe lühikese videoklipi Žižekiga, kelle esinemislaad on pehmelt öeldes imestamapanev. Ometi on mehest saanud mõne aasta jooksul maailma üks tuntumaid mõtlejaid.

    

Tagasi Lacani juurde pöördudes. Täna avastasin, et minu facebookilehele oli jäetud väike teade ühe unikaalse videosalvestusega aastast 1972, kus Lacan peab loengut. Lacani loengud olid omas ajas legendaarsed, sest need olid alati kõikidele avatud ja seal juhtus nii mõndagi. Loeng on inglise keelsete subtiitritega, põnevaks läheb 21:37...

 


Loe lisaks:
valged mehed kõnepuldis
kvaliteedimõtlemine ja surmalaagrid
V.I.Lenin haridusest kasvatusest ja õpetajatest
Kasvatusprotsessi efektiivsusest L. Türnpuu järgi

Tuesday, September 03, 2013

Marta Sillaots kirjutab tütarlaste lugemisvarast 1939.a.

Marta Sillaots oma töölaua taga oktoobris 1939.a.
"Eesti Kirjandus" nr 6/1939
Tütarlaste lugemisvarast 


Tütarlastele määratud lugemisvara moodustab vaevalt 10% meie laste- ja noorsookirjandusest. Seda pole just palju; vaevalt siiski tarvitseb kurta tütarlaste raamatute arvulise vähesuse üle: nii poiss- kui tütarlastest peavad ju kasvama inimesed, ühes ja samas maailmas tuleb elada nii poistel kui tüdrukutel, – igakülgselt peavad seepärast nii poisid kui tüdrukud seda maailma tundma õppima. Ei ole soovitav ega lubatavgi sundida tütarlapsi lugema ainult tütarlaste kirjandust: selline ühekülgsus oleks vaimselt niisama kahjulik kui ühekülgne toitlustus kehaliselt.

Raamatu ülesandeks on kasvavale lapsele anda elamusi, mis arendaksid fantaasiat, õilistaksid meelsust, edendaksid kõlblust, õpetaksid inimesetundmist ja elutarkust; hea raamat on seepärast hea nii poiss- kui tütarlastele. Sellest täiesti teadlik olles ei tohi kasvataja ometi tütarlaste (ega poistegi) puhul sattuda ühekülgsesse liialdusse teiseski suunas: ei tohi unustada tütarlapse loomupäraseid vaimseid ja hingelisi erinevusi. Arendamist ja õilistamist nõuavad need erinevusedki, – muuseas ka vastava lugemisvara abil. Tähtsam kui raamatute arvuline hulk on siin raamatute sisuline ja vormiline väärtus. Ja selles mõttes jätab eesti keeles praegu olemasolev tütarlaste kirjavara kahjuks küll veel mõndagi soovida. Kahetsusväärne on juba see, et tütarlastele määratud raamatud on enamasti tõlketeosed, milledest parimadki kujutavad võõraid olusid ja võõraid elutingimusi; eesti omad laste-ja noorsookirjanikud kirjutavad tütarlastele harva ja pooljuhuslikult.

Nagu lasteraamat üldse, nii peab ka tütarlaste raamat arvestama oletatava lugeja vanust; iga raamat ei kõlba igale tütarlapsele. Tarvidus oma eri raamatu järele kasvab ühes aastatega; kõige suurem on see murdeeas, et siis jälle vähehaaval kahanema hakata. Väikelapseeas huvitab tütarlast peaaegu kõik see mis poissigi: needsamad mängud, needsamad mänguasjad ja needsamad raamatud. Normaalne laps ei vaja selles eas palju mänguasju ega ka palju raamatuid; olgu ta poiss- või tütarlaps – neljast-viiest raamatust peaks talle jätkuma (muidugi tuleb neid raamatuid kinkida ükshaaval, mitte korraga). Kui oletada, et raamatud valitakse meie algupärasest väikelaste raamatute sarjast „Kuldne Kodu”, siis võiks väike-tütarlapse esimene raamatukogu sisaldada sellised raamatud, nagu: „Juss oli väike peremees” (tekst: E. Enno, pildid: R. Kivit), „Viisk, põis ja õlekõrs” (tekst: A. Piirikivi, pildid: R. Kivit), „Sõnakuulmatud karupojad” (tekst: „Laste maailmast”, pildid: H. Valtman) ja „Pereema Aino” (tekst: E. Treffner, pildid: R. Kivit), milledest ainult viimane on kirjutatud eriti tütarlastele. Tegelasteks on siin väike Aino, kaks nukku, mängukaru, koer ja kaks kassi; sündmustik riivab kõiki umbes nelja-aastase tütarlapse eri huvisid. Etteheiteid võiks teha vaid vormilisele küljele: raamat sisaldab liiga palju sõnu, mis on väikelapsele arusaamatud („askeldab”, „rahmeldab”, „võrratu”, „lakkab”; ka väljendus „tulist jalu” tekitab väikelapsele raskusi). Praegu olemasolevaist väiketütarlaste-raamatuist on see siiski parim oma konkreetse sisu ning asjaliku ainekäsitlusega.

Telegraafi ametnikuna
1920.aastal. 
Konkreetsus, range asjalikkus peab valitsema igas lasteraamatus, eriti aga tütarlaste raamatus, kuna tütarlapsed juba loomult kalduvad unistlema, tõsielu oma kujutlustes ilustama. Õige varakult on tütarlapsed huvitatud muinasjuttudest, millede sugemeid nad meelsasti üle kannavad oma isiklikku ellu. Muinasjutu asjalik väline vorm olgu sillaks tõelise ja ebatõelise vahel, kaitstes last uppumise eest tõsielu halvustava või vihkava fantastika sohu. Üleminekuajal väikelapseeast lapseikka kipub sageli mõni üksik muinasjutt saama lemmikuks, millesse end nii sisse elatakse, et meelsasti asetatakse iseennast selle peategelase kohale. Kuna see aeg ühte langeb esimeste lugemiskatsete ajaga, siis on lemmik muinasjuturaamat väga sobivaks esimeste lugemisharjutuste raamatuks, eriti kui see on meeldivalt ja lapse ilutunnet rahuldavalt illustreeritud. Selliseks raamatuks võiks kuue- kuni seitsmeaastaste tütarlaste puhul olla näit. „Piibelehe neitsi” (tekst: A. Kitzbergi järgi, pildid: R. Kivit), õige paljude eesti väike-tütarlaste armastatuim raamat.

Mida enam väike-tütarlapsele meeldivad muinasjutud, seda vajalikum on leida talle mõjude tasakaalustamiseks mingi sisult ja vormilt hea tõsielu käsitlev lemmikraamat, mis üsna lihtsalt, kuid ilma labasustesse laskumata või kuivusesse kaldumata kirjeldaks temaealiste igapäevast elu ja tavalisi toiminguid. Oma otstarvet täidab tõsielu kujutav raamat vaid siis, kui ka selle peategelane on seevõrd meeldiv ja huvitav, et laps hakkab iseennast temaga identifitseerima – et ta peategelase tõmbab oma mängudesse ning unistustesse. Selliseid raamatuid on kogu maailma väiketütarlaste-kirjanduses kahjuks üsna vähe; sisuliselt päris häidki väiketütarlaste-raamatuid rikub harilikult vildakalt kujutatud elupilt või magus-lääge jutustuslaad, tütarlaste-kirjanduse suurim ja soovimatuim ebavoorus. Üks lausa ideaalne raamat kuue- kuni kaheksa-aastasile, väikelapse- ja lapseea piiril seisvaile tütarlastele on eesti keeles õnneks olemas: Joyce L. Brisley „Miia-Milla-Manda”, tõlkinud G. Pärn. Raamatu autoriks pole küll eestlane, kuid see on nii hästi eestindatud, et selle võõras päritolu last ei sega. „Miia-Milla-Manda” taoline värske raamat on positiivne tütarlaste-raamat parimas mõttes oma meelsuselt ja põhitoonilt – raamat, mis lapse siseilma peab rikastama, kui see õigel ajal tema kätte satub.

Väikelapse-east lapseikka jõudnud tütarlaps kiindub harva ühesse või kahesse lemmikraamatusse. Mida rohkem ta lugemiskunstis koduneb, seda enam igatseb ta vaheldust raamatuist saadavais muljeis. Selles eas loetakse võrdlemisi palju ja valimatult; valikutegijaks peab olema kasvataja, kelle ülesanne selleealiste tütarlaste juures on väga vastutusrikas, kuna ses eas hakkab kujunema noore lugeja maitse ja suhtumine kirjandusse. Raske on kasvatajal kontrollida kõike, mida selleealised, juba koolis käivad tütarlapsed loevad; palju kergem ja otstarbekohasem on arendada laste endi kriitilist meelt vastavate vestluste varal, õpetades neid varakult vahet tegema lihtsa ning usaldatava väärtkirjanduse ja sihilikult ühekülgse, liialdava ning ülespuhutult magusa kirjandusliku surrogaadi vahel. Kui lapse arvustusvõimet on õiges sihis arendatud, siis ei tee suurt kurja ka juhuslik halva kirjanduse lugemine noorusliku uudishimu tõukel.

Nagu juba algul nimetatud, ei ole kuidagi soovitav sundida tütarlapsi lugema ainult tütarlaste kirjandust; mida mitmekesisem on üheksa- kuni kaheteistaastase tütarlapse lugemisvara, seda paremat mõju avaldab lugemine tema vaimsesse arengusse. Eeskätt tütarlastele määratud raamatud olgu vaid täienduseks muule, üldisemat laadi kirjandusele. Arvesse tuleksid esijoones algupärased tütarlaste raamatud: umbes üheksaaastastele Agnes Kauts-Vesilo „Juss ja Maarja”, umbes kümneaastastele Valve Saretoki „Kiki suur suvi”, kümne- kuni kaheteistaastastele Helmi Mäelo „Salme astub ellu” ning „Soohüti Liine” ja Valve Saretoki „Sinistkirja nukulapp”. Neist on Tallinna linna keskraamatukogu juures oleva noortekogu andmeil esimene võrdlemisi väheloetav; teiste loetavus on keskmine; kõige loetavam on lapseealise tütarlapse raamatuist Irma Truupõllu muinasjutt „Rohelise päikese maa”, võrdlemisi rahuldav jutustus kahe nuku seiklustest. Erapooletult vaadates on „Kiki suur suvi” ja „Salme astub ellu” märksa paremad kui „Rohelise päikese maa”, mille kõrval muinasjutte eelistavate tütarlaste tähelepanu tuleks juhtida prantsuse lastekirjandusest laenatud muinasjutule „Juta tuhande soovi maal” (Andre Maurois’ järgi ümber töötanud H. Aspel), mis sisaldab ilusat huumorit, tavalises tütarlaste kirjanduses enamasti hoopis puuduvat, kuid just tütarlaste raamatus väga tervitatavat elementi.

Tugeva pöörde toovad tütarlapse tundeisse, vaateisse ja meeleoludesse murdeaastad; seni mõnuga loetud raamatute vastu muututakse äkki ükskõikseks või suhtutakse neisse üleoleva halvustusega. Murdeeale lähenevas tütarlapses ilmneb kõigepealt senisest veel tunduvalt suurem nõudlikkus sündmustiku suhtes: raamatus peab olema võimalikult palju tegevust ja juhtumusi; loetakse Johanna Spyri „Väikest Heidit” ja Karin Michaelise „Bibi”-sarja, milledest esimene siiski ei paku täit rahuldust oma vanamoelisusega (raamat ilmus algkeeles 1881. aastal), teine aga häirib hellaksmuutunud iseteadvust paigutise teeseldud lapsepärasusega. Mõnd aega ollakse huvitatud oma- ja välismaade koolielu kirjeldamist raamatuist: Helmi Mäelo „Teras”, Dorothea Moore’i „Fenella esimene kooliaasta” ja Evelyn Sharp’i „Noorim tüdruk koolis”, kuid sellisedki teosed ei paelu kaua. Üha enam kerkib esile huvi romantiliste seikade vastu, eelistatakse teoseid, mis nii või teisiti puudutavad armuelu: Louisa Alcott’i „Väikesed naised”, Eleanor H. Porter’i „Pollyanna”, Jean Webster’i „Pikakoivaline isa”.

Kergesti ärrituva, ülitundelise, sageli halemeelsusse ja enesehaletsusse kalduva, hõlpsasti mõjutatava murdeealise tütarlapse lugemisvara üldlaadist oleneb väga palju; asjalikul, tõetruul ja inimesetundmist ning elutarkust avardaval kirjandusel on just selles eas äärmiselt tähtis osa täita. Kuna ses eas tütarlapsele tema enda isik tundub ülitähtsana, siis peab kirjandus aitama tal leida õiget kohta teda ümbritsevas elus, äratades ja teritades ühtekuuluvustunnet kodu ning ühiskonnaga, pidurdades isekat nõudlikkust ja hellikut eneseülehindamist. Murdeeas kaldub tütarlaps rahuldamatusele ja tujukusele, kompenseerides endale tehtavat arvatavat ülekohut („keegi ei mõista mind, kõik on halvad, ma väärin kaugelt rohkem hüvesid, kui mulle osaks saab”) fantastiliste unistustega; mida vähemal määral selleealist tütarlast tema enda elukeskus rahuldab, seda suurema innuga sukeldub ta elupilti vildakalt ja võltsilt käsitlevate raamatute „ilusasse” maailma. Kasvataja kohuseks on selgitada, kui väheusutavat ja väheusaldatavat elupilti pakuvad sellist tüüpi „ilusad” raamatud nagu F. H. Burnetta „Väike printsess”, mis nõrga tahtejõuga, rahuldamatuis noortes kasvatavad kibestunud meelelaadi ja põgenemist tõsielust kujuteldavasse paremasse, unistuste maailma. Vastukaaluks elupilti vildakalt ja võltsilt kujutavaile raamatuile võiksid olla sellised usutavuse piiridesse jäävad, üldjoontes tragisid tütarlapsi kirjeldavad raamatud nagu Dorothea Moore’i „Kuus vaprat tütarlast” või L. Alcott’i „Väikesed naised”; viimane on küll natuke vanamoeline, kuid omab erilist väärtust seetõttu, et siin tähtsat, kuigi mitte esiletükkivat osa mängib kirjeldatavate tütarlaste tubli ema. Õigest perspektiivist nähtud positiivsel ema kujul on tütarlaste raamatus tohutu suur kasvatuslik tähtsus; muidugi ei tohi ema kuju sisaldada vähimatki tendentslikku kõrvalmaiku.

Varem kui poeglapsi võib tütarlapsi juhtida noorsookirjanduse juurest täiskasvanutekirjanduse juurde, algust tehes maailmakirjanduse mõnede klassikutega. Ideaalseks lektüüriks 14-15-aastastele tütarlastele oleks Charles Dickens’i „ David Copperfield” oma üliarvuka ja väga mitmekesise naistegelaste galeriiga ja haruldaselt puhta armuelu kirjeldusega. „David Copperfield” ei paku arenevale tütarlapsele mitte ainult väärtuslikke elamusi, vaid on väga sobivaks teejuhiks naiselike tunnete ja naiselike kohuste erimaailma, käsitelles kõiki naiselikkusega seotud nähtusi väga mitmekesiseilt vaatekohtadelt. Ühtlasi tutvustab „David Gopperfield” oma üliarvukate meestegelaste kaudu ka meestemaailma häid ning halbu külgi, avardades kodu kitsas ringis saadud kogemuste tagavara ning avades hoopis uusi vaatevälju.

Murdeealised tütarlapsed kalduvad sageli liig lugemisele, nn. Raamatute neelamisele; pole seepärast soovitav suuri, mitmeköitelisi teoseid neile korraga kätte anda. Kui pealiskaudne lugeda ahmimine kord harjumuseks on saanud, siis on enam kui raske seda välja juurida; maast-madalast peab tütarlaps õppima raamatusse süvenema, iga lehekülge ja peatükki läbi mõtlema, – muidu võib lugemishimulisest arukast lapsest kasvada pinnapealne ja ebamõistlik naine: üks neid lugemismasinaid, kes tühjust ja rahutust tajuvad, kui neil mitte viit-kuut romaani kodus varuks pole, kuna nad 400-500-leheküljelise raamatu paari tunniga taotsevad „läbi lugeda”.

Kasvaval tütarlapsel peab vaba aja täiteks peale lugemise muudki huvitavat tegevust olema, kõige loetu üle aga peab ta varakult harjuma üksikasjaliselt mõtteid vahetama, – ainult siis on mehaaniline liiglugemine välditav. Mõnel määral aitab liiglugemise ohu eest hoida ka isikliku raamatukogu omamine, mis võimaldab heade ja tuumakate raamatute juurde korduvalt tagasi pöörduda, neist üha uusi väärtusi leida. Et isiklik raamatukogu tõesti kasvatavalt ja harivalt mõjuks, selleks peab raamatute valik isiklikku raamatukogusse olema otstarbekohane ning asjatundlik. Ajaviiteraamatuid ei tarvitse isiklik raamatukogu üldse sisaldada; ka liiga suur ei tarvitseks see olla. Nagu iga isiklik raamatukogu, nii peaks tütarlapsegi isiklik raamatukogu sisaldama neid teoseid, mis raamatukogu omaniku isiklikke huvisid ja vaimseid erivajadusi enim rahuldavad.

Proosateoste kõrval peaks tütarlapse raamatukogu tingimata sisaldama ka emakeelseid luuletuskogusid (alates Koidula ja Anna Haavaga, lõpetades Kersti Merilaasiga); veelgi tähtsam kui proosateoste puhul aga on siin raamatute asjatundlik ja hea valik. Lubatavad on vaid sellised luuletuskogud, mis tütarlapse tundeelu õilistavad ja maitset arendavad; keelatud on igasugune sisutu sõnakõlin ja laialivalguvalt mulisev meeleolutsemine. Laitmatu vormi tähtsust ei saa kasvatuslikust vaatekohast iialgi ülehinnata – tähendab ju vorm distsiplineeritust, ranget eneseohjendust, isiksuse kujunemise paratamatut eeltingimust. Iseseisvalt mõtlev, tugev isiksus on ju kasvatustöö eesmärgiks; lugemisvaragi peab olema vahendiks selle sihi taotlemisel, olgu siis tegemist poiste või tütarlastega.


Loe veel:
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest 1936.a.
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik. 1926.a.
Eesti naise sõna: Lilli Suburg ja Marta Sillaots
Helmi Mäelo "Eesti naine läbi aegade"
Alice Kriisa "Naise kasvatuse paleus" 1926.a.
Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?


Marie Reisik naisõiguslusest. 1913.a.

XXI sajandi naise kirjutuslaud asub endiselt söögitoas.
Marie Reisik (1887- 1941) oli kõrgelt haritud naine, kes Eesti naisliikumisse tõi hoogu ja läbimõeldud koostööd. Olen Marie Reisiku artikleid taasavaldanud varemgi ja temast veidi siin ja seal kirjutanud (nt Naisliikumine Eestis 1926, Eesti naised poliitikas I). 

Helmi Mäelo väidab oma raamatus "Eesti naine läbi aegade" (ilm. 1957 Lundis), et just selles 1913 aasta ajakirja "Naesterahva Elu ja Töö" juulinumbris avaldatud artiklis (kõrval asuval pildil pealmine ajakiri) mainib Marie Reisik esimest korda Eestis sõna "naisõiguslus". Siiski on naisõiguslust eesti ajakirjanduses mainitud juba varasemaltki. Näiteks Lilli Suburg (1841 - 1923) kirjutas ajakirjas "Linda" (Lilli Suburgi väljaandena aastatel 1887- 1894) naiste õigustest ja sai seetõttu mitmelt poolt nahutada ja uhke nimetuse "Eesti esimene naisõiguslane". 1905. aastal ilmus Noor-Eesti kogumikus "Wõitluse päiwil" Helene Taari artikkel "Uue aja naisliikumine", milles antakse ülevaade naisliikumise ja naiste õiguste ajaloolisest kujunemisest hetkeseisust maailmas.

Marie Reisiku 1913.aastal ilmunud artikli näol on tegemist esimese Eesti naisõiguslust programmiliselt käsitleva artikliga ja seega on tegemist omamoodi huvitava lugemisega ka tänases päevas.


NAISEÕIGUSLUSEST
Marie Reisik 

I

Raske on öelda, kummad on visamad olnud harjuma igasuguse nais-liikumise ja naise õiguste laiendamise püüdega, - kas mehed või naised. Igatahes on naised küllalt sagedaste selleski asjas meestelt tõuget oodanud, et liikuma ja mõtlema hakata. Vähemalt niisama sagedaste kui mehed kaljukindlate naise-liikumise vastastena on esinenud.

Et naise õiguste laiendamise küsimuse vastu tänini alles võõrastust ja vihavaenu tuntakse, on loomulik ja arusaadav: on ju inimene loomu poolest alalhoidlik (konservatiivne); kõik, mis uus ja võõras, äratab temas kahtlust, kartust ja vaenu. Suur hulk, laiem rahva mass ei jõua sammu pidada praeguse elu kiire käiguga, ei jõua omaks võtta kõiki uusi mõtteid ja muutusi ilmavaates. 

On ju igasuguste uudistega alati väga pikkamisi lepitud ja harjuma hakatud, seesama lugu kordub ka naiste õiguste laiendamise loos.

Kuna aga teooriaga veel vana küljes kinni ollakse, on praktikas mõnigi küsimus juba teistviisi lahendust leidnud. Kuna nii mitmel pool veel kangekaelselt kinni peetakse vanast tööst, et naise koht kodus olevat, on tõelikult asjaolud nii kujunenud, et suurel osal naistel kindlat kodu enam ei olegi. 

Teoreetiliselt kinnitatakse küll ikka veel, et siin ja seal, naine ei kõlbavat välise töö jaoks, kuna tegelikult aga suur osa naistest – meil Eestiski – leivateenistuse otstarbel kodust väljaspool tööl on, niihästi tööliste-klassi kui haritlaste ja jõukamate ringkondades.

Õieti ei puutu enam naise-küsimus kaugeltki enam naistesse üksi ega ripu nendest endist. Küsimus ei olegi õieti nii väga selles, mis naised nõuavad, vaid mis olud naistelt nõuavad. Nais-küsimus ja naiseõiguslaste püüded ei ole mitte juhtumisi väljamõeldud muu tegevuse puudusel, - need on elu ise loonud ja muutunud olud ninge elutingimused on nad kaasa toonud.

Naistel ei jää muud üle kui muutunud olikorrast järgnevad tingimised arvesse võtta ja ennast olude kohaselt püüda muuta, tahes või tahtmata. Niisama peavad nad ennast uute olude kohaste õigustega püüdma varustada, kui nad ei taha saada seltskonnale ja seltskonna-elule kahjulikuks koormaks ja kammitsaks.

Meie aegistel naistel ei ole harilikult mingit valikut: nad peavad perekonnast lahkuma ja väljast teenistust otsima. Tütarlapsed, kes kodus rahulikult kosilast oodata võisid, jäävad mineviku-mälestustesse. Ja mitte ainult vallalistelt naistelt ei nõua praegused olud leivateenistust, vaid ka neilt, kes abielus on.

Kogu praegune majandus, praegune kultuurajärk on sarnane, et täitsa võimatu oleks naise tööjõudu tarvitamata läbi saada. On paratamata tõeasi ,et mõlema soo vaheline töö jaotus enam endine ei ole; naise labane ”kodu-kana” nimetus tuleb vanavarana kolikambrisse heita. Kuuldub koguni tõsiseid hääli, kes abielu julgevad toreduse (luksuse) asjaks nimetada. Kahtlemata väga paljudele on ta seda tõeste.
Nii jääb viimati üle ainult küsida, mis peaks ette võtma, et naisele võimalust anda abielu ja emakohuseid enam-vähem õnnelikult ühendada välise teenistuse-tööga. Mis tuleks teha, et kodu ja perekonda hoida lagunemise ja hävinemise eest, millega teda ähvardab vägivaldselt välja elusse paisatud naise üle jõu käiv töö-koorem.

Enne abielusse astumist peab praegune naine teenistust otsima, et mitte ilma peale jääda, sest perekond ei jõua täiskasvanud tütreid toita; ja abielusse astudes peab suur osa naisi teenistusse edasi jääma, sest et perekonna üleval pidamine mehel üksi üle jõu käiks. Selle tõeasjaga peab rehkendama ja teid ning abinõusid otsima, mis aitaksid naisi hoida ülejõulise kurnamise eest ja neile võimalikuks teeksid teenistuses olles ometi ka emakohuseid rahuloldavalt täita.

Naise avalik tegevus tegevat teda ka otsekoheste ja loomulikkude ülesannete täitmisel kõlbmatuks või takistavat suurel mõõdul nende täitmist, - see on tähtsam ette kääne, mis naisele õiguste nõudjate vastu tarvitatakse ja millega tahetakse näidata selle kahjulikkust tõu- ja rahva seisukohast vaadatuna. Kuna aga naise töö ise on kõrvaldamata näituseks saanud, oleks õigem teha kihutustööd just tema õiguste ja silmaringi laiendamise heaks, et sel teel teda ennast sundida otsima võimalusi enda jõu ülemäärase ekspluateerimise vastu, mille läbi ühtlasi oleks leitud abinõu järeltuleva soo tervise eest hoolitseda. 
Mida suuremad oleksid naiste õigused ja mida kindlam ning selgem iga üksiku teadmine neist õigustest, seda julgemalt ja ühtlasemalt võiksid nad üles astuda igasuguse naiste töö-jõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu; seda suurema iseteadvusega püüaksid siis ka just naised ise rahva tervise seisukohalt nii tähtsate emakohuste hoolsale täitmisele.

Kuna aga naine mitte ainult soo-esitaja ei ole – mida vananenud moraali poolehoidjad temas ainult näevad – vaid niisama suurel mõõdul ka isikuna tähtis, siis tähendab naiseõiguslaste püüdmine ka veel teisest küljest midagi, mis mitte naisesse üksi ei puutu, vaid kogu seltskonnasse. Iga üksiku seltskonnaliikme vaimline edenemine tähendab ju ühtlasi edu-sammukest kogu seltskonna edenemises; madalal edenemise-astmel seisev naise-sugu on seltskonnale kammitsaks – või seal, kus naisestest ei hoolita, kasutaks ballastiks, parasiitide (söödikute) koguks, mida seltskonna jõud peab kandma, ilma sellest hulgast miskit kasu saamata, ilma et ta seltkonnale vaimliselt kuidagi suudaks väärtusline olla. 
Nii on ka sellest küljest naise-küsimus kogu seltskonnale lähedaseks elu-küsimuseks. 

Kui veel arvesse võtta, kui lähedaselt mehed abikaasade ja poegadena naisega kokku puutuvad, kui tihedalt nende elu ja mõtted naise omaga on läbi põimitud, siis võib naise edenemine meestki ainult tõsta, teda rikastada uute vaimliste üleelamiste poolest.

II

Üleüldised ja pea kõigile haritud rahvastele omased on kaebtused sündimiste-arvu tagasimineku üle. 

Väljaspool kodu tegevuses oleval naisel on võimatu ennast lastesünnitamises niisama sigivana probutserida kui endisel ”kodu-kanal”. Naine ei taha seda ka enam ega võigi tahta. Ka neis perekondades mitte, kus tal faktiliselt mingi välise töö läbi tarvis ei ole perekonna ülevalpidamiseks kaasa aidata. Tahaks ta seda, s. o. laste paljust, siis käiks perekonna ülevalpidamine mehel üksi üle jõu ja lasterohkus nõuaks tagajärjena naise teenistust.

Teisest küljest on tuttav, et just jõukamates ja enam haritud ringkondades laste-arv kahaneb. Seda on seletada püütud tuttava looduseseadusega, mille järel halvas tingimistes elavatel loomadel ja taimedelgi järeltulejate hulk suurem on, kuna ta paremates elutingimustes kahaneb, sest et paremates oludes järel tulev põlv hukkasaamise eest kindlamine on kaitstud. 

Sündmise-arvu tõusmise heaks töötajad jätavad sagedasti tähelepanemata, et laste arvust tähtsam, on nende tublidus ja vastupidavus. Mis kasu on rahval sadadest või tuhandetest kiduratest lastest, kes esimesel eluaastal surmale pühendatud? Nad on ainult hulga emade jõudu ja aega ära kulutanud, muud midagi. Tõu seisukohalt kasulikum oleks vähem sündinute-arv, kui sündinutest väiksem protsent sureks. 

Mida harvem mingi vara, seda kallimaks seda peame, seda hoidlikumalt käima sellega ümber. Kuni inimese-produktsion uusi tõu-võsusid külluses töötas, võis üksikutega pillavalt ümber käia; naise suguline ülesanne oli seal juures aga õieti põhjatu tõrre täitmine. Et kulturalisi ülesandeid liig suurte inimeste-ohvritega kätte saadi, üksiku väärtusest hoolimata, pidi naine vahetpidamata sünnitama, et lõpuks ometi ainult hukkaminekule pühendatud olevusi ilmale tuua.

Sündinute arvu kahanemisega peab üksiku väärtus tõusma. On ju selge, et tõu-alahoidmise protsess palju kokkuhoidlikumalt võiks sündida, kui vähema jõukulutusega samaseid tagajärgi kätte saadaks.

Sündinute kahanenud arvu peaks tasa tegema nende väärtus ja suurem hoolitsemine üksikute eest. Palju sündinuid – palju surnuid – nii oli enne. Uutel oludel peab arvuline vähemus är võidetama omaduste headusega. Sünnib vähem inimesi, ei ole inimese üksus enam külluses leiduv vara, siis peab selle haruldasema varaga õppima kokkuhoidlikumalt maja pidama.

Laste arvu vähenemisega vabaneb naises suur osa jõudu, mis kasuta kaduma läks üleliigsete, sündides surmale või kidurusele määratud laste sünnitamise juures. See vabanenud jõud ei lähe kaduma; ta läheb praktilises tegevuses ikkagi seltskonnale kasuks. Naise edenemine tähendab ju – nagu kord nimetatud – üleüldist edenemist, ühes kohas järel jäänud jõud tasub ennast teisal ära.

Nii siis – paraneb naise seisukord, on selle loomulikuks tagajärjeks ka järeltuleva soo väärtusline tõus, olgugi pealiskaudselt vaadatud laste arv ehk vähem. Naisel aga jääb emakohuste täitmise kõrval enam aega üle praktilise töö ja seltskondlise tegevuse jaoks. See oleks kahekordne võit. – 

Et naine väljaspool kodu tegev oleks, on olude ja aja paratamatu nõue; võiks ju sellest vahest veel karta tema naise iseloomule kahju, tema loomusele riket. Mida suuremaks aga kasvab naise iseteadvus, mida kaugemaks laieneb tema silmapiir nendesamade uute olude mõjul, seda vähem on põhjust karta, et ta pimesi ainult meeste sarnaseks püüab saada ja enda iselaadi salgavalt mehele igal alal võitlejaks olla. Et vabadus naise iseseisvamaks, mehisemaks, julgemaks teeb, see kohutab ainult neid, kes naises ikka veel nuttu ja mängukanni otsivad, ja sarnaste arv kahaneb õnneks õige ruttu niihästi meeste kui naiste seas. Muud halba aga tõsistele ja iseteadvatele naistele tegevuserikas tööelu vaevalt jõuaks teha. Kus valida on, seal valib iseteadev naine ennem endapärased ülesanded, et omast kohast ja oma moodi seltskonnale kasulikuks töötegijaks liikmeks olla. 

Tööd peab ta igatahes tegema, ja tulevikus vistist veel enam kui praegu. Sellega peab rehkendatama ja sellest seisukohast naise-küsimuse peale vaatama. Mitte mahasurumine ei ole enam ajakohane, vaid kohaste töö-tingimiste ja töö-olude loomine ja otsimine. Ja kasvatuse ning hariduse andmine, mis töötegijaid naisi aitaksid toetada.