Sunday, September 01, 2013

Alice Kriisa. Naise kasvatuse paleus. 1926

Alice Pagi-Kriisa
1. september on käes! Taaskord algab kool. 1926. aastal kirjutab Alice Kriisa (1903 - 1981), mitmete põhikooli kirjandusõpikute autor, ajakirja "Naiste Töö ja Elu" juulikuises väljaandes naisterahva hariduse ja kasvatuse sihiseadest. Alice Kriisa elu ja tegevuse kohta veebist suurt midagi ei leia. On siiski üks põnev ajalookild, mis Vikipeedia vahendusel minuni jõuab ja see on seotud Ita Everi elulooga. 
Ita klassijuhatajaks sai teatri- ja luulelembeline Alice Kriisa. Õpetaja Kriisa oli näitlejavõimega – ta mängis tundides ette katkendeid Kitzbergi „Libahundist“. Temalt sai Ita huvi kirjanduse vastu ning oskuse analüüsida kirjandusteost. Samuti tutvustas Kriisa Ita klassile Tuglase teoseid, mida küll tol ajal kooliprogrammides ei olnud. Tema oli ka see, kes pani Ita luuletusi lugema ning deklameerima linna ja vabariiklikel olümpiaadidel. 
Klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare) meenutab Ita keskkooliaegseid etteasteid: „Kooliõpilaste seas sai Ita kuulsaks ja tuntuks luuletusega „Raudtee“. Ita tegi seda hiigla hästi. „Rattad läksid, rattad läksid, üles-mäge, üles-mäge.“ Matkis rongi, selle erinevaid rütme ja temposid. Ta oli ka väga hea konferansjee: teda võeti ka üle vabariigi teadustama, kui olid koolinoorte üritused. Ta oli lausa tuntud selles vallas.“  
10. klassis saatis Alice Kriisa Ita järgmisele olümpiaadile esinema. Selle žürii esimees oli Kaarel Toom, kes soovitas Itat Enn Toonale. Ta oli töönduskooperatsiooni näiteringi juhendaja ning kutsus noore Ita nendega liituma. Samal aastal tegi ta talle ettepaneku mängida nimiosa Arbuzovi „Tanjas“. Sealt sai alguse Ita tee teatri poole.
Legendaarse kirjandusõpetaja Alice Kriisa seisukohtadest naiste haridusküsimustes saab lugeda alljärgnevast artiklist. 


Naise kasvatuse paleus
Alice Kriisa


Naisküsimus on olnud aastakümneid nii igapäevaseks elus kui ka teaduseilmas põnevaks päevaküsimuseks. Ütlen – aastakümneid – sest võrreldes kasvatusteadustega laiemas mõttes on nimetatud küsimus noor.

Alles 15. Ja 16. aastasajal tullakse arvamisele, et ka tütarlapse vaimuelu ja harimist väärib ja et ka neile tuleks koole avada. Esimesena julges seda nõuda Comenius.

Ainukeseks hariduse allikaks naistele ennem seda olid kloostrid. Nii loetakse Saksamaal esimeste naiskloostrite tekkimisaega, 8-ndat aastasada, naishariduse ajalooliseks algpäevaks. Õpetus, mis seal pakuti, kandis täiesti vaimulikku meeshariduse karakterit, erines vaid muusika ja peene näputöö õpetamisega, millele erilist rõhku pandi.

Natalie Johanson-Pärna küsis
naishariduse järele juba aastal 1882. 
Praegune naisharidus on pika ja raske võitluse tulemus. Iga ajajärk on seadnud üles eri ideaalid, eri nõudmised. 

Nii näiteks oli rüütlite õitseajal Saksamaal naise kasvatuse eesmärk: peen, prantsuse hoovikommetega daam. Kodaniku aeg tõi enesega uued aated sellel alal. Haridus hariduse pärast lükati kõrvale, selle asemele toodi saksa ja ladina koolidesse praktilised sihid. Naise peale hakati vaatama kui nõrgema ja vaimliselt madalama olevuse peale, kellel ei ole vaja kõrgemat haridust. Ka Humanismi ajajärk tõi selles küsimuses ainult osalisi muudatusi. Näiteks polnud saksa humanism huvitatud naishariduse küsimusest. Ta kasvatusobjekt on poiss. Saksa tolleaegne pedagoogiline kirjandus puudutab ainult nii palju tütarlaste haridusküsimust, kui seda on vaja mehe tulevasele naisele.

Nagu näeme, on iga ajajärk küsinud: kes peab naine olema?, mis on tema kasvatuse eesmärk? Iga ajajärk on ka vastanud, olgugi omamoodi. Tänepäeva, võin öelda, seisab kahe paralleelselt esineva kasvatuseesmärgi ees: naine kui ema ja perenaine, ning naine, kui iseseisev elukutseline inimene.

Esimese naise kasvatusideaali s.o. naine kui ema ja perenaine, mis on õieti 18.aastasaja naise ideaalkuju, suurim pooldaja, võiks peaaegu öelda looja oli prantsuse kirjanik ja mõtteteadlane J.J. Rousseau.
18. aastasaja naise kasvatusideaali võime järgmiste sõnadega kokku võtta: mehele meeldida ja kasulik olla. Naise saatus oli olla ainult mehenaine ja ema. Vaade, et naisel ka enesel vaimlised tarved on ja ta ka enese pärast kõrgemat haridust vajab oli võõras sellele ajajärgule.

Naine iseseisva, mõtleja inimesene ei eksisteeri üldse mitte. Naine on mehe jaoks, ainult koos mehega ta olemasolu omandab mõtte. Sellele põhimõttele vastavalt säetakse üles ka kaks vastandlikku mehe ja naise kasvatusideaali.

Mees olgu tegev ja tugev, naine vastuvõtlik ja nõrk, esimene olgu kindla tahtejõuga, teine järeleandlik ja õrn. Seepärast on ka Rousseau naisekasvatuse peamine siht kasvatada naist kõigiti mehest rippuvaks nii majandusliselt kui vaimliselt. Naine peab Rousseau vaadete järele iga mehe tujule – ka kõige tooremale – alistuma, seepärast peab tütarlaste kasvatusel erilist rõhku panama, et neid kasvatada järeleandlikuks ja sõnakuulelikuks. ”Ärarippuvus on naiste loomulik olukord, ja juba tütarlapsed peavad tundma, et nad sõnakuulmiseks sündinud on. Naiste vabadus olgu õige piiratud. ” (Rousseau, Emil V, lhk. 356)

Naise iseseisvuse suretamist ja mehe tujude orjalikku jälgimist peab juba varakult tütarlapsesse istutama ja kasvatama igasugu kasvatusliste võtetega. Nii näiteks peavad tütarlapsed teadma, et iga tegevus ainult teatud piirini võib kesta, nad peavad harjuma keset elavat mängu seda kohe käsu peale pooleli jätma ning midagi muud ette võtma, mis neid sugugi ei huvita. Seega harjuvad nad järeleandlikuks, mis neile tulevikus eluks nii vajalik, sest nad peavad oma mehe või üldse meeste arvamistele alistuma., kundagi ei tohi ta ka nende ülekohtustest otsustest üle astuda. Naine on selleks loodud, et alistada mehele, ja et mees täiuslik pole, vaid igasugu pahede ja vigadega, seepärast on tütarlast nii tarvis kasvatada, et ta naisena mehe karmust ja kuritarvidusi suudaks kannatada.

Ühesõnaga, naine on mehe jaoks olemas. Ta ülesanne on mehele meeldida osata. Kogu selle meeldivuse kulminatsiooni punkti jõuab Rousseau oma lauses: ”mina sean nõudmise üles, et noor inglise naine oma võluvad anded samuti välja arendaks, et tulevasele abikaasale meeldida, kui seda teeb noor albaneeslane Ispahan´i haaremi jaoks.” (Rousseau, lhk. 360)

Teadusega tegemist teha ei kuulu muidugi naise elutöösse. Ta peab ainult praktiliste aladega teotsema. Naise teadmistes, mille sihiks on ainult viisakas lõbustus, võivad tütarlapse õpetajaiks olla sõbrannad, guvernanted ja ka isa, ema ning vend.

Nii on kõigiti hoolt kantud, et kõrgem vaimuharidus ei rikuks naise loomupäraseid instinkte, sest ainult oma abituses ja vaimupimeduses on naine kohane niisuguks abieluks, mida kujutab Rousseau.

Igatahes ei ole Rousseau naisideaal mingi hariduse osaliseks saanud selle sõna elementaarsemakski tähenduses. Temal on maitset ilma suurema teadmisteta, tal on talente ilma nende arendamiseta. Ta vaimuelu ei sisalda suuri teadmisi, mahutab eneses aga kõike hädatarvilikku. Peale rehkenduse raamatu pole ta lugenud ühtegi raamatut. Tal polegi ka seda tarvis, sest ta on oma tulevase abikaasa õpilane. See annab talle seletusi filosoofiast, loodusteadustest, matemaatikast, ajaloost, ühesõnaga kõigist.

Kuigi Sophie kõigest aru saab, ei jää sellest ometi palju temasse. Mõtlemiskunst pole naisele mitte võõras, kuid ta ei tohi sellega sügavamalt tegemist teha. Nii omandab Sophie loodusteadustest ainult üldised teadmised ja maailma ehitusest saab ta ainult uduse kujutluse. Sest selgub, et naise teadmised peavad olema kõige pinnapealsemad, tal võib kõigest olla ainult tume aimdus, udune ettekujutus. See asjaolu on aga tagatiseks, et ta tummas aukartuses vaatab oma tulevase mehe peale, kes selle, talle tundmatu, maailma valitseja on. Naine olgu mitteteadlik, vähemõtleja, ta teadmised ja oskused olgu juhitud ainult majapidamisele ja lastekasvatamisele. Mehes peab ta nägema oma käskijat ja isandat. Naise süda olgu täis armastust ja hellust. Oma armastuses ja kannatuses peab ta leppima ka mehe tooruse ja vägivallaga, sest see on tema saatus.

Nagu näeme on Rousseau vaadete järele naine loodud mehe jaoks, tal ei pea olema iseseisvaid mõtteid ja vaateid. Ta peab nii aineliselt kui vaimliselt oma mehest ära rippuma. 18.aastasaja naise kasvatusideaal leidis poolehoidu ka 19. ja 20. aastasadadel, kuid siiski leiame juba neil viimastel aastasadadel uusi motiive naise kasvatuses ja naise käsitamises. Leitakse juba, et ka naine on väärtus, on inimene iseenesest, kes nõuab ja vajab oma isikupärast kasvatust, oma annete igakülgset arendamist. Ei saa ka kuidagi oletada, et Rousseau nõuete kohaselt kasvatatud naine, võik olla ema ja perenaine, sest see ülesanne nõuab rohkem iseseisvust ja teadmisi, kui on seda Rousseau naisele lubanud. Sääraselt kasvatatud tütarlaps ei võiks kunagi oma peale võtta emakohuseid.

18.aastasaja naise kasvatusideaal on tänapäev päevakorrast ära, ollakse omatigi kord nii kaugele jõutud teaduseilmas kui ka harilikus elus, et niisugune naisekasvatus oleks viimase isiksuse suretamine, mis on hukkamõistetav eetiliselt kui ka praktiliselt seisukotadelt.

Naise kasvatusküsimust käsitelles, ei saa mööda minna seisukohast, mida eriti tõutervishoidlased rõhutavad. Viimasest seisukohast välja minnes võiks olla ainult üks vastus: naine võib olla ainult abielu naine ja ema.

Sest naise füüsiline jõud on selleks liiga väikene, et peale mingi elukutselise töö veel ema – laste sünnitaja ja kasvataja olla. Elukutsega naisele tundub laps üleliigsena, segajana, laps takistab teda ainult ta töös. Seda fakti tõendab võrdlemisi väikene laste arv kontoris – kantseleis ja kaupluses teenivate naiste juures. See fakt on vasturääkiv rahvaarvu kasvamise mõttele. Teiseks on toonitatud ka seda asjaolu, et naineametnik võtab oma alla koha, kus muidu mees oleks töötanud, tõstab sellega konkurentsi, vajutab palga kõrguse madalamale, ning seega raskendub ka mehel abiellumise võimalus. 

Samast sisukohast on eitatud ka naisele kõrgema hariduse tarvilikkust – naisel ei lle selleks ju annet ega ka mitte jõudu. Naisele antagu ta elukutsele vastav haridus. Kindel on, et naise arendamine intellektuaalses sihis täiesti kahjulik on loomulikule elu ülesannetele. Teiseks ei anna see ka mingisuguseid tagajärgi, sest ta on mõistusliselt madalamal kui mees. Kui võtta kõige paremad, tähtsamad naiste hulgast ja võrrelda kõige silmapaistvamate meestega, siis ei leia ainukestki naist, keda tähtsuse poolest (teaduse, kunsti ilmas) võiks kõrvutada mehega. Naised võivad olla töökad, energilised, kuid nad ei loo midagi uut. Nad võivad kõrgemal seista meestest kunsti tehnikas, eriti muusikas, kuid ei ole nende seas ainustki Mozart´i, Bethoven´i, Rubinstein´i, nad võivad suured olla maalikunstis, kuid puuduvad Rafael´id, Rembrant´id. Et midagi luua, selleks on tarvis suurt jõudude kontsentratsiooni, tugevat jõudu, et teaduslisi probleeme lahendada – see puudub aga naistel. Naine ei saa anduda teaduslikule tööle, sest tal puudub iseseisev loomisand, väline ning sisemine rahu.

Edasi toonitavad ka tõutervishoidlased, Gruber ja Skoiten nagu Rousseaugi: naise ülesanded on juba loodus ära määranud – ema ja perenaine. Naise ülesanded on seotud koduga, seepärast antagu talle ka vastav kasvatus, ta õpetus olgu niisugune, mist a tulevikus võiks ära kasutada. Naise koht pole seltskonnas, vaid kodus. Ta töö kodus on nii suure tähtsusega ja nii mitmekesine, et ka kõige ideaalsem naisist ei suudaks kaht korraga, s.o. olla perenaine ja figureerida ka seltskonnas.

Nii siis, tütarlapse kasvatus olgu korraldatud nii, et tast ema ja perenaine saaks. 
  1. Kõrgema hariduse osaliseks ei pea ta saama, sest tal puudub selleks tarvilik mõistus, intellektuaalne areng, teaduslises töös ei saa ta produktiivne olla: puudub loomisjõud.
  2. Vaimlist tööd tehes kannataks ta füüsiline isik, mille tagajärjel ta abieluks kõlbmatu on.
  3. Ta elukutse, kui seda üldse vaja on, olgu pärit alalt, mis on ta soo kohane ning pole mehelt äravõetav.
  4. Isiksuse väljaarendamisest puht enese pärast ei tule kellelegi midagi kasu, sest isik ei seisa mitte üksinda omaette, vaid ühiskonnas, kus on kohustusi kõikide vastu, sellepärast maksab sõna: isiksuse arendamine ühiskonna kasuks.

Kui võtame eelkäsitletud naise ideaali selles ulatuses kui seda on ette näinud Rousseau ja tõutervishoidlased: Gruber, Skoiten, siis ei peaks see naisekuju enam paika meie ajal. Naine lukustatud ainult kitsaisse kodupiiridesse, piiratud mõistusega ja arenematu mõtlemisviisiga pole mingisugune ideaal. Olud on seevõrra muutunud, et tütarlast ikka enam ja enam avalikkusele peab kasvatama. Tal peab olema iseseisev elukutse peale abielu. Teda peab kasvatatama sihikindlaks tööks kõlblis-sotsiaalsel aladel.

Selma Lagerlöf. Mõjukas Rootsi nais-
kirjanik ja naisõiguslane kellele omistati
esimese naisena Nobeli kirjanduspreemia.
Kahtlemata on Föersteril õigus tsiteerides Selma Lagerlöf`i: ”Mees on riigi loonud, naine kodu. Tänapäev on aga olud niivõrra muutunud, et ka naine riigielus mehe kõrvale peab astuma.

Ema ja perenaine olla – see on naise loomulik elukutse, ning sellele ei saa ega tahagi keegi vastu vaielda, kuid ei saa ka väitmata jätta, et eelnimetatud autorite naisideaal äärmiselt kitsas on. 

Peamotiivid, millele käsitletud ideaali püstitajad ägedalt vastu astuvad on kõrgem haridus, iseseisev elukutse ja naise osavõtt seltskondlistes ja ühiskondlistes töis. Naine ei võivat kõrgema hariduse osaliseks saada – kui sagedasti ja missuguse kindlusega on seda arvamist korratud aastakümneid – sest neist pole veel seni tulnud suuri teadlasi. Kuid seejuures peab silmas pidama, et ülikool ainult vähese arvu teadlasi annab, suurem osa aga valib praktilised elukutsed, nagu arsti-, õpetaja- ja kohtuniku ameti. 

Kindel on, et naiste keskmine andekus neile õigustab nõudmise, et teed, mis on vabad meestele ka neile avatud oleksid, ütleb moodne kasvatusteadlane Lehman. Ei ole kahtlust, et üksikud naised, samuti kui mehed, võib-olla isegi produktiivsemalt neil aladel võivad töötada.

Kuid eeskätt peab rõhutama, et kõrgem haridus pole vajalik mingi teaduslise kutse omandamiseks, vaid enese isiksuse arendamiseks. Isiksuse omandamisega on inimene tõsise väärtuslikkuseni jõudnud, ta on realiseerinud kõige väärtuslikuma eneses. Ta on vaba oma tegutsemises ja tahtmises. Elu väärtuste jaoks on tal kindel mõõdupuu, kõlbeliste küsimuste otsustamisel toetub ta oma sisetundele.

Kool ei tohi oma põhimõtteks võtta teatud arv teadmisi õpilastesse mahutada, vaid ta peab õpilasi tutvustama isiksuslise haridusideaaliga, ta peab neisse istutama soovi, et nad pärastises elus püüaksid isiksuslisele täiusele.

Sest haridus ei tähenda mingit vaimu paigalseisvat, puhkavat olekut kord saavutatud teadmiste hulgaga, vaid ta on alaline vaimline edasipüüd kõrgemate tõdede poole.

Sellest seisukohast pole meil õigust lukutada naist ta looduslisse kutsesse, vaid peame talle võimaluse andma end täiendada oma isiksuslise täiuse sihis.

Kuid peab siiski tähendama, et mehe ja naise isiksusideaal mitte üks ja sama pole, et nad mitte teineteisele ei sarnane. Naisel peab jõudu olema, oma isikupärasust ja omapärasust alal hoida.

Mees teeb tegemisi organisatsiooni tehnilise küljega, naine organisatsiooni hingega.

Inimkonna närvid on liiga pingule tõmmatud, ning aeg vajab rohkem kui kunagi ennem naisi, kelledel peenetundelikkust hinges ja tunnete sügavust, kes võiksid otsusi teha oma kaasinimesist, et esineksid vastaste eestkostjatena, kes meeste tülide juures mitte õli tulle ei vala, vaid lepitajatena ja rahustajatena esineksid.

Foerster hindab naises peenetundelikkust, tunnete sügavust, armastust ning õrnust kõige teda ümbritseva vastu.

Tähtis asi inimelus on elukuste valik, mis peab sündima vabaduses. See on isiksusideaali peanõue. Seltskond peab ka naisele võimaldama oma elukutset vabalt valida. Tähendab kasvatus ei pea tütarlapsesse istutama arvamist, et ta elutöö ainult siis väärtuslik oleks, kui saatus talle emakutse võimaldab, vaid, et ta võib ühiskonnale kasulik olla ka teistel aladel.

Loomulikult saavutab naine emana oma isiksuse täiuse. Lastekasvatus ja majapidamine on alad, kus naine valitseb täie autonoomiaga. Seal võib ta kunstnik olla, seal on ta loomisand võrratu. Kogu majapidamisele võib ta oma isiksuse pitsati peale vajutada. Et aga meie majapidamised nii šabloonilised on, siis pole see ainult materjaalseist oludest tingitud, vaid perenaise isiksuse puudumisest. Samuti suuri väärtusi loob naine-ema laste kasvatuse alal. Pidada sammu laste vaimuelu arenemisega, olla juhtija ja valvaja lapse arenemisteel. See on ala, mis nõuab naiselt arenenud isiksust.

Lause, et iga elukutse inimest teatud määral ühekülgseks teeb, maksab ka abielus olevate naiste kohta. Seepärast ei tohi ema ja perenaine kogu oma isikuga ära kaduda majapidamistöödesse, vaid peab hoolitsema oma vaimuelu värskuse, arenemise eest, peab osa võtma ühiskonna, oma rahva ja riigi elust. 
Naise suur ülesanne elus nõuab temalt väga differentseerunud isikuelu.

Abielu, perekond ei tohi ta püüdeid usulis-kõlblis-esteetiliste väärtuste järele kitsendada, vaid peab talle võimaldama tegutseda usu, riigi ja rahva vaimuelu aladel. Kutse valikul peab silmas peetama, et ta vastaks naise loomusele. Naised võivad suure eduga sotsiaalsel aladel töötada. Ja riik ning seltskond, kes naise töövilja sellel alal ära põlgab on oma püsima jäämise peale vähe mõelnud. Samuti võib naine kasvatajana ja õpetajana heade tagajärgedega tegutseda.

Nõue, et selgelt, loogiliselt mõtlev, oma sisemisest tugevusest teadlik naine omale elukutse võib valida on täiesti õigustatud. Kui arenenud mõistuse ja sihiteadva energiaga seltsib naiselik graatsia ja sisemine ilu, siis sünnib kindlasti uus inimtüüp, kes julgesti kõrgel kultuuriteel sammuvale mehele kõrvale võib astuda, sest et tema, samuti kui mees võib üldkultuurile väärtusi luua.

Nii siis oleks kodu ja kooli siht püüda isiksuse arendamise poole. Terve hariduse siht peab asuma põhimõttel kujundada isikuid.

Ning lõpuks kui küsida, kes peab naine olema, mis on ta kasvatuse ideaal? Kas naine ema ja perenaine ainult – või naine kui elukutsega inimene? Eraldi ei saa üht ega teist pooldada.

Mõlemad ideaalid omaette on valed. Kasvatus peab neid mõlemaid ühendama. Meie ei pea mingit kolmandat sugu kasvatama, vaid haritud õpetatud naine peab ikka naiselikuks jääma. Tütarlapsi ei pea mitte kasvatama tõsisele naiselikkusele, vaid tõsisele inimlikkusele. Naiselikkuse jooned on iga tütarlapse loomuses, ning kõik seisab selles, et seda mitte vale kasvatusega ära ei hävitataks. Arvamine, et teadused ja mõistuse arendamine naiselikkuse hävitab, on igivana vaade, mille tänapäev juba ümber on lükanud.

Tütarlapse kasvatus peab püüdma tütarlapsesse personaalsuse algidusid istutada. Naise isiksus peab olema arenenud ja täiuslik, seda nõuab temalt inimese väärtuslikkuse ideaal ja ta looduslik kõrge kutse.
Ühesõnaga, peab kasvatama kõrge isiksusega naisi, kes emadena suudaksid anda oma rahvale vaimliselt terveid ja tugevaid lapsi, kes naiseliku isiksusideaali seisukohalt välja minnes tervendavalt ja täiendavalt mõjuksid ühiskonna ja rahva sotsiaalsetele eluavaldustele, tuues sinna ikka enma ja enam inimlikkuse elementi ja kes oma naiselikkusele truuks jäädes võivad produktiivselt tegutseda kutsetes, mille nad vabalt valinud, ning mis neid nende elutööna rahuldab.

Arenenud, kõrge isiksusega naine on oleviku ja tuleviku ideaalkuju, sest rahvas seisab nii kõrgel, kui kõrgel ta naised seisavad.



No comments: