Monday, September 23, 2013

Hariduspoliitika ja sisulised küsimused

Hariduslisti arutelu matemaatikaeksami tulemuste üle on jõudnud väga huvitavasse faasi: tavapärane võrdlemine ja kriitika on arenenud edasi ja hetkel on teema juba suhteliselt mitmekülgselt avatud.

On hääli õpetajaskonnast, kutseõpetajatelt, õpetajakoolitusest, teadlaskonnast, poliitikutelt, ajakirjandusest jne. Kahjuks ei ole õpilaste poolelt kedagi sõna võtmas ja ametnikud vaikivad. Loodan, et see lünk jõutakse veel täita.

Mida siia lisada? Eksamite temaatika käsitlemine pingeridade moodustamise võtmes on minu arvates sekundaarse tähendusega. Võime ju reastada ja võrrelda neid arve, aga mis see meile annab? Sisulises plaanis?

Lugedes eelpool kirjutatut:
Esiteks, aplodeerin Andresele ja Ülole. Täiesti nõus - õpetajate palgateema on võtmeküsimus ja kindlasti tuleks meil analüüsida hariduspoliitilisi arenguid ja mõelda, mis siis edasi...

Teiseks, analüüsisin eelmisel nädalal Euroopa liidu uurimisprojekti tarvis Eesti seadusandlust, mis puudutas just laste karistamist (nendelt vabaduse võtmisega). Olen vägivallast ja kasvatusest kirjutanud juba varemgi, kuid pidanud silmas eelkõige perevägivalda ja haridusinstitutsioonide loodud vägivalda. Praegusel juhul hakkas mind huvitama erikoolide problemaatika. Mis saab noortest, kes ei allu? Milline on noore nn allakäigutrepp?

Marika ja Allar kirjutavad, et noored ei vaevu keskkooli viimases klassis kohale ilmuma, sest hinded on selleks ajaks põhimõtteliselt teada (eelmise kahe aasta tehtud töö annab aritmeetilise keskmise järgi piisavalt hea tulemuse) ja välja visata koolist nagunii ei saa.

Allar Veelma: "... nimelt kaob ühel osal gümnaasiumi lõpetajatest 12. klassis teisel poolaastal igasugune õpimotivatsioon. Puudutakse suvaliselt, püütakse võimalikult maha kirjutada või jäetakse asjad tuimalt tegemata. Ma olen püüdnud selgusele jõuda, et milles asi, kuid seni tulemusteta.”

Marika Reinmets vastab: "Allar, see "kadumine" pole vaid sinu ja minu mure, see on üldine tendents, mis sai minumeelest alguse pärast seda, kui gümnaasiumis pole enam aastahindeid ja lõputunnistusele minev koondhinne tuleb panna kokku kõigi eelnevate kursuste hinnete keskmisena.

Isegi osa endisi viielisi teatavad otse, et milleks õppida, kui ka viimaste kursuste kolmede-kahtedega PEAB ta saama kokkuvõttes nagunii nelja. (nt 10kl oli 54545, 11kl 54544, siis võib rahus 12ndas ka 4323 olla)

Puudumised on samuti vaid õpetajate mure, sest õpilased teavad, et midagi ju ei saagi juhtuda, kui nad 12 lõpu poole kooli nägugi ei näita. "

Mis siit selgub?
1. Õpetajatel ei ole enam vabadust otsustada hinnete panemise metoodika ja koolist välja viskamise üle.
2. Teisi võimalusi õpetaja õpilaste õpimotivatsiooni tõstmiseks ei näe või vähemalt siin ei ole midagi välja toodud.
3. Allar on püüdnud asja uurida, kuid tulemus ei ole.
4. Matemaatika riigieksamite tulemuste edetabelikoht koolile (ka õpetajale) on ohustatud, sest igaüks, hoolimata koolis kohal oldud ajast või puudumisest, võib riigieksami ikkagi valida. Väiksemates koolides on iga eksamitegija oluline võtmeisik kooli taseme määramisel üleriiklikus pingereas. See loobki loomulikult olukorra, kus eliitkoolid oma valitud õpilastega on tipus ja teised "juhuse" meelevallas.
         
Analüüsisin allakäigutreppi sh nt Tapa Erikooli (jubeduse tipp! soovitan lugeda nende kodukorda:  vt eriti 7.3.4.3.Taburett-riiulil hoitakse juturaamatut, lähedaste kirju!). Selleks, et noor ei satuks kuritegelikule teele, on vaja täiskasvanute hoolimist ja tähelepanu. Kui palju on meie õpetajal aega ja tahtmist märgata? Võib-olla ongi hinne ja väljaheitmine ainsad kasvatusinstrumendid meie õpetajaskonna pedagoogilises arsenalis? Eesmärk pühendab abinõu.

Mina vaataksin küsimust pigem kvalitatiivses plaanis. Iga juhtumit eraldi. Miks ei ole õpilased viimases klassis enam koolis? Üks põhjus on kindlasti vaesus, so lapsed peavad varakult tööle minema või neil ei ole võimalust iga päev kaugele kooli sõita jne. Sellest oli siin eespool ka juba juttu. Kindlasti on neid põhjuseid veel, üheks on narkootikumid, mis on koolinoorte hulgas populaarsed ja mitte kõik ei ole "lihtsalt" kanepi pühapäevasuitsetajad. Lisaks on ju veel eraldi grupp noori, kelle vanemad on alati tööl (kas välismaal või Eestis, vahet ei ole, tulemus on seesama). Kõige olulisem probleem on motivatsiooni puudumine, so nagu suurmeister Aaviksoogi ütles: meie kool ei ole huvitav! ja kui hinne on ainus põhjus õppimiseks, siis on ju kõik korrektne. Koolipoisile on kolm kõva küll, tüdrukutele muidugi ei ole ;).... aga ei hakka sellesse teemasse liialt kaevuma.

Lõpuks tahaksin küsida, et kui noored ei ole koolis, kus nad siis on ja mida teevad? Kaasaja ühiskonnas ju puudub noorel väljundi valik - on kas tuupimine või kuritegevus. Koolipuudumiste teema on iseenesest huvitav ja vääriks eraldi uurimist. Koolipuudujatest võib välja kujuneda "asotsiaalne" või kriminaalne seltskond, kellel võib-olla on matemaatika riigieksami väikesest punktisummast palju olulisemaid muresid, mis vääriksid tähelepanu nii koolides kui ühiskonnas laiemalt.

Soovitan algatuseks lugeda Natalja Perovskaja eluloouuringut naljast Tapa Erikooli poisist pealkirjaks: Kasvatuse eritingimuste mõjusus (2008). Väga huvitav töö!


No comments: