Friday, November 29, 2013

Hariduslistist väljalülitamine

Avaldasin täna kirjutise pealkirja "Õpetajate Leht on rämps!", milles kirjutan ainukese haridusajalehe kallutatusest. Toon selles kirjutises näiteid seoses Õpetajale Vääriline Palk liikumisega aastast 2011, aga ka tänasest päevast viidates kahele alushariduse rubriigis avaldatud artiklile. Kirjutan sealsamas, et Õpetajate Lehes on ka ilmunud häid artikleid, kuid puudu on kriitilisest kirjutusest, mis püüaks asja avaramalt vaadata.  Küsin, millal saavad õpetajad oma ajalehe tagasi.

Listikirjana esitatud avalduse vastuseks kirjutab Raivo Juurak, Õpetajate Lehe toimetaja, hariduslisti moderaator, Haridusfoorumi juhatuseliige ja edastab kategoorilise hoiatuse:
Evelin,

Teen Sulle märkuse laimu levitamise pärast siin listis.

Olen Sind juba hoiatanud, et faktide moonutamine, vaenu õhutamine ja inimeste laimamine on siin listis keelatud.   Sa ei ole võtnud neid hoiatusi kuulda, vaid tuure hoopis juurde võtnud.

Seepärast nõuan - palu siinsamas  listis vabandust kõigi nende käest, keda Sa allolevas listikirjas mõnitasid.

Ja palu vabandust ka kõigilt nendelt listiliikmetelt, kes on minu palvel või omal algatusel Õpetajate Lehele korduvalt ja korduvalt on artikleid kirjatanud ja kes on siia listi kutsutud eelkõige just sellepärast, et nad on Õpetajate Lehel häid kaastöid saatnud.

Anna aega vabanduse palumiseks ühe päeva.
Kui Sa ühe päeva jooksul kõigilt vabandust ei palu, lülitan su listist välja.

Raivo
Kahjuks ei ole mulle sugugi selge milliseid fakte olen moonutanud, keda laimanud ja miks mind peetakse vaenuõhutajaks. Selle kohta Raivo Juurak ka täpsemalt ei kirjuta. Leian, et seni kuni süüdistus ei ole esitatud selgelt ja üheselt mõistetavalt, ei saa ma kellegi konkreetse inimese ees ka vabandust paluda.  

Minu vastus Raivo Juuraku kirjale edastatud kl 17:15


Tere head listiinimesed!

Kirjutan teile nüüd võib-olla viimast korda. Raivo Juurak on otsustanud, et minul ei ole õigust haridusküsimustes enam listi vahendusel sõna võtta, kui ma 24 tunni jooksul ei vabandana nende inimeste eest, keda tema on palunud Õpetajate Lehele kaastööd teha.

Pean ütlema, et olen Raivo Juuraku avaldusest šokeeritud. Räägitakse vabast foorumist, sõnavabadusest ja ühisest huvist Eesti hariduse edendamisel. Raivo Juurak jättis hoiatused tegemata Tiia Listerile, kes mind korduvalt ja täiesti jõuliselt ründas, kuid otsustas välja lülitada mind. Minu arvates ei ole Raivo Juuraku kui moderaatori näol praegu tegemist neutraalse vahemehega, sest Raivo Juurak on ise ka minu poolt kritiseeritud Õpetajate Lehe toimetuse kauaaegne liige.  

Lisaksin, et minu kirja eesmärk ei olnud juhtida tähelepanu üksikute kirjutiste kesisele tasemele. Selle üle võib alati vaielda, milline on hea artikkel ja milline mitte. Minu eemärk ei olnud solvata neid, kes oma artikleid igapäevaselt lehes avaldavad. Kindlasti mitte ja vabandan, kui see kellelegi sellisena kõlas.

See millele tähelepanu juhtida soovisin, on palju ulatuslikum probleem, kui üksikud kesised artiklid või kirjutajate kehv tase. Minu kirja eesmärk oli juhtida haridusüldsuse tähelepanu sellele, et Õpetajate Leht ei ole haritlaskonna vaba häälekandja. Selles ei avaldata kriitilisi artikleid juba aastaid, kui avaldatakse siis ainult piiratud mahus ja enamasti oluliste kärbetega.

Ajalehe toimetuses ei püütagi hoida õpetajaskonda kursis probeemidega, mis seonduvad ühiskonnas või hariduses toimuvaga laiemalt, näiteks ajakirja "Sirp" ümber toimunud arutelud (va K.M. Sinijärve artikkel). Seetõttu pidasingi oluliseks juhtida meie listilugejate tähelepanu sellele, et kõrvuti teiste SA Kultuurilehe alluvusalas olevatele ajalehtede, ajakirjadega peaksime kriitiliselt vaatama ka meie ainukese haridusajalehe otsa. Seda ma tegingi.

Minu kiri ei olnud valmis artikkel või lõpuni kirjutatud tekst, see on listi saadetud arutelu algatav mõte. Lootsin salamahti, et ehk äratab see teisigi kirjutajaid kaasamõtlema ja ühiselt saame Õpetajate Lehe arengule kaasa aidata, võib-olla on sellest haridusajakirjanduse edasisele arengule kasu...

Raivo Juuraku reaktsioon minu viimastele kriitilistele mõtteavaldustele, aga paneb küsima, ehk on aeg leida hariduslistile uus moderaator. Keegi, kes saaks neutraalsemalt positsioonilt hariduslisti modereerimisel osaleda.

Soovin kõikidele ilusat advendiaega!

Lugupidamisega,
Evelin Tamm


Õpetajate Leht on rämps!

Et kõik ilusasti ära rääkida, pean alustama algusest... (Agu Sihvka annab aru)

2011


Õpetajate palkade teema oli veel paljudele võõras. "Noored Kooli" liikumine ei pidanud vajalikuks osaleda,  Lastevanemate Liit leidis, et õpetajate palkade pärast ei ole vaja tänaval olla, oli teisigi, kedas see küsimus alguses täiesti külmaks jättis.

Päris ebaloogiliseks muutus olukord siis, kui "Õpetajate Leht" keeldus avaldamast kutset meeleavaldusele ka peale mitmekordset palvet, isegi tasuliste kuulutuste rubriigis. Vastusena protestile, mille esitasin ka SA Kultuurileht, Kultuuri- ja Haridusministeeriumile, tuli peatoimetaja poolt ränkade solvangute laviin. Õhtulehes ilmus minu vastu suunatud mingi eriti nõme artikkel, mida meenutadagi ei taha. Õpetajate madalatele palkadele tähelepanu juhtimiseks korraldatud meeleavaldusest ei kirjutatud midagi. Lõpuks kirjutas peatoimetaja, et sedasi protestida ei ole õpetajatele vääriline käitumine.

Tegin oma blogisse postituse pealkirjaga "Kas Õpetajate Leht on õpetajate häälekandja" ja juba siis oli selge, et lehe toimetus tegutseb täpsete juhtnööride alusel. Ajalugu ajalooks, seda siinkohal uuesti lahkama ei hakkakski. Lisaksin ainult, et ka tollal kinnitas Väljataga resoluutselt, et nemad lehe toimetuse tegemistesse ei sekku. (Kas pole tuttav!).

Marionettide vahetus


Vahepeal on vahetunud lehe peatoimetaja. Peatoimetajaks on nüüd Kalle Muuli. Eelmisel nädalal kinnitas Väljataga, et sihtasutuse nõukogu on ministeeriumi käpaalune ja on seega "kapist välja" tulnud. Pole vaja olla raketiteadlane, et mõista Kalle Muuli rolli meie ainukese haridusajalehe peatoimetajana. Ta on samuti ministeeriumi "oma jope". Selleks piisab vaid lehes avaldatud artiklite sisu ja lähenemisnurga analüüsimisest, mille siinkohal järgmiseks ette võtaksingi. Tegemist on ju äärmiselt olulise ja aktuaalse teemaga!

Rämps on päris karmilt öeldud tänastele kirjutajatele. Vabandan oma toorust! Aga siinkohal tuletaksin meelde vastutust, mida toimetuse töötajad meie ainukese haridusväljaande sisu koostamisel kannavad. Need inimesed peavad olema haridusvaldkonna eesliin, mitte järelelohisejad, asjatundmatud kõpitsejad või nagu tänaseks selgunud on IRLi ja/või RE kodustatud küülikud. Pean kohe lisama, et aeg-ajalt ilmub artikleid, mis tõepoolest väärivad lugemist. Kuid ka need autorid ja nende kirjutised peavad sellisel juhul sobima tervikuga, st hoiduma kriitikast võimulolijate vastu.

Alusharidusest Õpetajate Lehe vahendusel


Toon näiteks alushariduse alateema, mis on lehe kodulehelt lihtsalt leitav. Alushariduse valdkond on üks nendest valdkondadest, kus ka mina olen kõige enam südant valutanud ja kus mul on ka eksperdina võimalik sõna võtta. Siinkohal lubage mulle paar pintslitõmmet lehes avaldatule toetudes. Toodud näited omavad illustreerivat tähendust ja konkreetsete autorite heas kirjutamisoskuses ma ei kahtle.

Hea näide on Ago Gaškovi 25.oktoobril avaldatud artikkel pealkirjaga "Ida-Virumaa lasteaedades järjekordi ei ole". Olukorras, kus lasteaiakohtade puudumine on võitnud suure tähelepanu ja seda nähakse olulise kitsaskohana omavalitsuste juhtimises üle Eesti, lastakse lavale Ago. Ta ütleb, et lasteaedade järjekorda ei ole, aga miks järjekorda ei ole jääb märkamata. Mis on pildil valesti? Miks ei arutata seda teemat avaralt? Kui probleemi ei ole, siis pole ju ka mõtet kirjutada. Kas tõesti täidetakse lihtsalt leheruumi? Sellisel juhul on ju rämps!

29. november käis ajakirjanik Tiina Vapper taaskord ühes lasteaias ja kirjutas sellest juba tuhandenda loo "Õpetajate Lehte", koos mõne asjatu (lavastatud) pildiga, mis lasteaiast või selle erilisususest mingitki aimu ei anna. Fotode teema on ÕL-s üldse eraldi küsimus, sest visuaalsed kujundid on selles väljaandes läbi aegade olnud täiesti masendaval tasemel. "Külas Kopli lasteaias" on artikkel, mis oma laadilt kuulub asjatu ajakirjanduse valda. See on puhas meelelahutus, sest ühtegi vähegi üldisemat või (hoidku jumal selle eest!) kriitilist mõtet need "külaskäigu" žanrisse kuuluvad artiklid ei sisalda.
Õues on lastele suur eeskuju majahoidja onu Ants. Eva ütleb, et lapsed jälgivad kogu aeg, mida ta teeb. 
Milleks kogu see lugu? Meenutab nõukaega, kui ajalehtes ilmusid pidevalt just sellised asjatud üllitised. 95-aastasest lasteaiast oleks võinud kirjutada palju mitmekülgsemalt, tuua pilte ajaloost, tänapäevast ja tulevikust. Käsitleda ühiskonnas toimuvat, Kopli arengut, alushariduse valupunkte, mida iganes... Selleks on tuhat võimalus, aga Tiina lugu on kui ullikese matkakirjeldus, mida on huvitav lugeda ainult Tiina sugulastel ja Kopli lasteaia inimestel (kui neilgi) ja võib-olla kusagil kellelgi veel... Mis on selle artikli lugemise kasutegur laiemale üldsusele? Ainult meelelahutuslik. Aga meelelahutust on täis iga teinegi ajaleht ja ajakiri. "Õpetajate Leht" peaks olema õpetajatele ja haridusvalkonna inimestele arutelu foorumiks, mitte ainult igavate reisimuljete ja eakate juubeliõnnitluste vahendamiseks.

Sarnaseid ullikese matkakirjeldusi ja alushariduses reaalsete (päeva)probleemide eksisteerimist ignoreerivaid kriitikavabu kirjutisi on täis terve alushariduse alapeatükk. Haruharva satub sinna midagi sisulisemat. Ükskord paar aastat tagasi kirjutas Liisa Pakosta koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadusest. See oli asjalik! Aga kukkus tühjusesse. Liisa sõnastatule midagi vastu ei kajanud, arutelu ei järgnenud. Vastamine ei ole kombekski, sest mis IRL ütleb - see ka haridusseaduseks saab!

Ma ei taha väita, et Tiina ja Agu on kuidagi eriliselt halvad ajakirjanikud, küllap nad kirjutavad vastavalt peatoimetaja juhtnööridele. Peatoimetaja omakorda saab juhtnöörid Aaviksoolt või Langilt. Samas jäävad suukorvistatud lehetoimetusse tööle kaasajooksikud, selgrootud mugandujad või inimesed, kellel lihtsalt kusagile mujale minna ei ole. Sirbi näide on siin hea eeskuju teistele suukorvistatud ajakirjanikele. Kenderi poolt alandatud toimetuse meeskond tõmbas selja sirgu ja jalutas minema või läks sinisele lehele.  Lehte ei suudetud sellel nädalal vaat, et välja andagi...

Kõige suurem mure on, et Õpetajate Lehes puuduvad kriitilised laiema haardega arutelud, mis valdkonna arengule võiksid kasuks tulla. Avaldatakse pisikesi lõigukesi kriitikast, sedagi haruharva. Diskussiooni teadlikuks tekitamiseks huvi puudub. Loomulikult väidetakse nüüd kohe vastusena, et küllap me avaldaks, aga ei ole kirjutajaid. See ei ole veenev, sest paljud õpetajad on oma kriitilisi artikleid hoopis teistes väljaannestes avaldanud. Iseasi, kui palju neid avaldatakse avalikus meediaski, kus kirjutajate arv ja prioriteetide valik teine. Haridusajakirjanduse väljaande enda ülesanne on kasvatada endale kirjutajaid. Sedasi tehakse Sirbis, inimesed õpivad kirjutama ja neid toetatakse.

Kui see, mida tänane Õpetajate Leht pakub, on hea haridusajakirjandus, siis ma ei tea... Soovitan lugeda Rootsi  Õpetajate Lehte, mis avaldab pidevalt väga asjalikke arutelusid vastavalt käimasolevatele diskussioonidele avalikus ruumis. Ilmub samuti üks kord nädalas. Järelikult on võimalik! Eesti haridusajakirjanduse ajaloost on küllalt näiteid, kus on tehtud sisukat tööd vt Peeter Põllu artiklid ajakirjas "Kasvatus ja Haridus". Järelikult suudavad ka eestlased, kui vaid võimalus antakse.

Haridusajakirjanduse vaikiv ajastu kestab


Vaatasin ÕpLehe tänase numbri üle. Näiteks sirbisaagat pole ikka veel pealkirjade hulgas välja tõstetud väljaarvatud Karl-Martin Sinijärve artikkel. See on omaette suurkorviklassikasse kuuluv kirjatükk ja lõpeb õite mitmetähenduslikult:
Ja jälle ei kirjutanud ma nimedest ega isiklikult. Usun, et saate aru, et mure on mujal. Sain ma asjadest õigesti aru?
Mina arvan, et Karl-Martini küsimus on suunatud peatoimetajale: "Kas sobib, Kalle?" Kirjaniku enda mure seisab selles, kuidas perele süüa saada. Nimesid ei maini, probleem on lahatud kergelt pealispinda riivates ja mugavale kirjanduskorüfeele omase leebusega...

Võiksime siinkohal küsida, et kas see on piisav? Kas tõesti on sirbiskandaali mõju meie kultuurile sh hariduspoliitikale ja keelepoliitikale ja poliitlisele kultuurile tervikuna nii minimaalne, et see õpetajaid ja haridust täna ja tulevikus ei puuduta? Kas tõesti mitte ükski õpetaja ei arva midagi? Kas mitte üks ei soovi kommenteerida, ei soovi edasi mõelda või imestada?

Õpetajate Lehe toimetus on vankumatu, meie avaldame sisuliste refleksioonide asemel parem sadade lehekülgede viisi ullikeste reisikirjeldusi. Kui see kõik on puhtalt kogemata, siis ütleks küll, et sellised asjatundmatud inimesed ei peaks haridusajakirjanduses toimetama... Samamoodi nagu terminaator Kender ei oleks pidanud päevagi Sirpi juhtima!

Millal saavad õpetajad oma lehe tagasi?  




esmalt saadetud hariduslisti

Vastusena soovib Raivo Juurak mind listist laimu levitamise pärast välja lülitada. Tema kiri ja minu vastus sellel on täismahus toodud järgmises postituses.
Järgmisel päeval visataksegi mind pikema jututa listist välja. Järgneb minu avalik pöördumine Haridusfoorumi juhatuse poole.



Thursday, November 28, 2013

Uut moodi poliitika

Mõned aastad tagasi, kui korraldasin õpetajate palga küsimuses esimest meeleavaldust, olin poliitikas ja kodanikuliikumises alles päris roheline, sattusin kokku Ivika Nõgeliga Pühajärve kogukonnast. Ivika oli minuga võrreldes justkui meeleavaldusproff - tuli, tegi plakatid, korraldas kõned ja laulud, nõudis ministrilt aru. Meie ülejäänud seisime seal reas, veidi kohmetud ja ei teadnud, kuidas need asjad täpselt käima peavad. Olime õpipoisid. Meedia piiras meid üleni sisse ja olulist uudisteruumi saime küll kõikides kanalites. Täna ei kahtle keegi, et õpetajate palk on riikliku tähtsusega küsimus, aga lahendusi ikka ei ole leitud. Ainult räägitakse...

Võiks rääkida ka Ivikast. Minu jaoks oli tema esimene kohalik poliitik Eestis, kes teadlikult tegi tööd, et avalikustada vallavolikogus toimuvad arutelud ja salamahhinatsioonid, kasutades ära sotsiaalmeedia piiramatuid võimalusi. Oma blogis kirjutas ta peale Otepää volikogu koosolekuid mahlakaid ülevaateid. Ivika blogi oli populaarne ja nii kohalikud kui kaugema kandi inimesed said Pühajärve asjadel selle täiesti mitteformaalse kanali kaudu silma peal hoida. Lisaks hakkas ta kohalikele koheselt tutvustama kaasamispraktikaid, mida Eestis tänaseni vaid vähesed valdavad (minul on peale seda õnnestunud korduvalt nii Eestis kui ka rahvusvahelistel kaasamiskoolitustel osaleda, seega julgen kindlasti soovitada kaasamine.ee).

Tänu sellisele väärtuslikule sotsiaalsele kapitalile on Pühajärve kogukond tänaseks mitmel korral oma unikaalsusega silma paistnud. Eriti võimas oli mitmel pool pool meedias ja isegi dokumentaalfilmis "Okupeeri oma müür" kajastamist leidnud kohaliku külarahva võit, kui vallavolikogu poolt taheti jõuga nende kooli sulgeda. Ka mina olen neile kogu aeg kaasa elanud. Usun, et pöidlahoidjaid oli väga palju ja üle kogu Eesti. Pühajärve kooli kogukond, pean silmas kooli toetajate hulka, on tänaseks kordades laienenud.

Sealt edasi kohtusin mingil hetkel Madis Masinguga. Madis käis pisikese käsikaameraga ringi ja filmis üles oma koduvalla kemplused, osales mitmetes aruteludes ja kampaaniates. Üks tema algatustest oli "Restart Eesti" idee. "Mäksa Mäss" on vabalt veebis vaadatav amatöörvideo, milles Madis jäädvustas meie omavalitsjuhide poliitilise kultuuri taset enne seekordseid valimisi. Usun, et Mäksa vald ei ole olnud kuidagi eriliselt käpardlik. Kindlasti on sarnaseid valdu veel ja veel, kus mingil hetkel on juhtima saanud inimesed, kellel kompetents ja tahe puudub. Madis tegi selle kõikidele veebis nähtavaks, mis varasematel aegadel oli kinniste uste taga ja seega varjul hoitud. Soovitan vaadata!



Sügisel toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Mõlemad, nii Ivika kui Madis, osalesid valimistel ja nende poolt toetatud valmisliit on nüüd kohapeal võimul. Kindlasti kavatsen hoida silma peal, kuidas nende toimetamine edeneb. Ivika kahjuks vallavolikogusse ei saanud, nagu ikka on nimekirja esiots garanteeritud meestele...

Minu arvates on toodud kaks näidet väga huvitavad seetõttu, et siin on näha, kuidas rajatakse tee demokraatlikuma ja läbipaistvama kohaliku elu juhtimiskultuuri suunas. Seda sama avatust võib täheldada mitmel pool mujalgi sh suurte parteide lihtliikmete hulgas, kes kusagil omavalitsustes toimetavad. Seega, lootust on.

Näiteks avaldas Sotsiaaldemokraatide esindaja Lauri Läänemets täna pisikese ülevaate, kuidas valiti Tallinna Kesklinna halduskogule juhti ja mis toimus esimesel koosolekul. Lauri ülevaade on minu arvates pisut liiga lühike ja veidi pealiskaudne, kuid suhteliselt ladus.
Eile oli minu esimene halduskogu koosolek. Kohal 20 valitud tegelast, just täpselt nii palju, et võiks keeruliseks minna. Esimesed 19 minutit kulutasime Sven Sesteri küsimustele protseduuri reeglite ja paragrahvide kohta. Toomas Vitsut (kes esimest koosolekut juhatas) suutis nii marru minna, et korraks tegi väga kurja koera näo pähe.
Ei saa oodata, et iga rahvaesindaja oleks kirjamees ja suudaks koosoleku intriige ja õhustikku kogu tervikus kaasahaaravalt kirjeldada, kuid Lauri algus on paljutõotav. Kirjeldatud "kurja koera nägu" tahaks isegi näha! Hea oleks samas tuua välja täpsed otsused ja aruteluteemad koos linkidega dokumentide juurde. Kindlasti lisaks see poliitikublogile edaspidi asjalikke lugejaid, keda huvitab sisu - see, mida arutatakse ja aetakse. Lauri postitusse oleksin mina kindlasti pikkinud sisse vahvaid ja värvikaid tsitaate, miks mitte kohapeal tehtud fotosid ja muud illustreerivat materjali. Loodame, et harjutamine teeb meistriks!

Minule meeldib Lauri üleskutse valijatel temaga ühenduses olla ja oma ettepanekutega lagedale tulla.
Kellel on Kesklinna osas küsimusi, tähelepanekuid või ettepanekuid, siis laske aga tulla!
Selline üleskutse jätab valijatele tunde, et nad on oodatud oma arvamust avaldama ja koostööd tegema. Ütleksin, et see on justkui meie poliitika uus suhtlemistase. Teine küsimus on, kas Lauri avatus ja koostöösoov jätkub ka järgmise aasta kevadeni...

Esimesi päevi vallavolikogus ja tehtud poliitilisi otsuseid kirjeldab ka Haridusministri nõunikuleiba sööv ja Kuusalus IRLi nimekirjas toimetav Andres Kaarmann. Tema kirjeldus on ametlikum ja sisaldab erakonnaliikmete ühist seletuskirja valijale. Vastust süüdistusele ja intriigidele, mis juba on õhus...
Vallavalitsuse kohast loobumisega on meid kohe hakatud tembeldama tülinorijateks ja intrigaanideks, kes ei kavatsegi kuidagi oma aega panustada vallaelu paremaks muutmisele. Nii see kindlasti ei ole. Koalitsioon tegi meie nimekirjale ettepaneku mehitada oma IRLi nimekirja inimestega kahe volikogu komisjoni esimehe ja kahe komisjoni aseesimehe ametikohad. Arutasime nimekirjaga ja leidsime, et see on mõistlik ettepanek. Tänastest volikogu liikmetest oli Sulev Valdmaa nõus võtma enda kanda revisjonikomisjoni juhtimise ja mina olen valmis aseesimehena panustama hariduskomisjoni töösse. Kunnar Vahtras ja Mait Kröönström hetkel pakutud ametikohti isiklikel põhjustel vastu võtta ei soovinud.
Minu jaoks oli see ülevaade natuke liiga kuiv ja kauge. Toimub informeerimine ja mitte koostöö. Samas on ka sellisel moel valijaga kontakti hoidmine siiski sammuke edasi ja parem kui mitte midagi. Siingi puuduvad illustratsioonid ja viited dokumentidele, edasiseks lugemiseks allikad või üleskutsed, selgitus, mis järgmiseks tuleb...

Minu arvates on uut moodi poliitika siiski võimalik. Loodan, et kõik praegu blogimisega alustanud poliitikud võimalust oma valijatega suhelda edaspidi ära ei unusta. Eriti siis, kui töö on juba argipäevaks muutumas ja võim kindlalt käes. Valijatele on volikogudes toimuv huvi pakkuv igapäevaselt ja nad on oma hääle teile andnud.

Eestis on küllalt poliitikuid, kes oma valija hääle hoidmise tähenduse karjääri kõrghetkedel ära unustavad. Mõned nendest vaatavad praegu peale viimaseid valimisi peeglisse ja imestavad, kuidas see poliitikupõli nii äkitse võib läbi saada. Olgu see uutele tulijatele õppetunniks!  


Loe lisaks
Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas
Vaatemänguühiskonna poliitmehhaanika I visand
Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne
Hariduspoliitika alused I 
  

Monday, November 25, 2013

Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas

Minu arvates ei tasu alahinnata pendli liikumise seadust poliitikas. Kuna aastaid on hooga paremale survestatud, siis on nüüd hoog sees ja teise äärmusesse minnakse juba automaatselt. Rahanduspoliitika fännide ja suurima sõbra Jürgen Ligi roll hooandjana on mitu aastat olnud märkimisväärne. Praegusel hetkel tundub vaatemängu jälgijale, et reformikad tahavad valitsusest välja tulla. Enne lahkumist lükatakse uppi mõnigaid siiani jäikasid struktuure, mis hoidsid nende hegemooniat ja toitsid nende jüngreid, kes nagunii nüüd teiste parteide truude sõdurite poolt välja vahetataks. Näiteks SA Kultuurilehe nõukogu lihtsalt peab nüüd uuenema. Väljataga äkiline vilepuhumine paljastas, et sihtasutus on pelgalt ministeeriumi marionett. See üllatav avameelsuse hoog, aga tähendab, et järgmisel valitsusel ei ole tõenäoliselt enam võimalik samamoodi kogu kultuuriajakirjanduse maastikku kontrollida ja vaikima sundida.

Meedias domineerisid eile õhtul laused nagu "Reformierakonna tugevus on majanduspoliitika" (Ligi), "Reformierakonnas arutatakse küsimusi avameelselt" (Michael)... Kas tõepoolest valmistutakse taganemiseks?

Nagu teada on enne valimisi opositsioonil märgatav eelis lubadusi jagada, sest inimesed usaldavad neid rohkem. Sotside ja keskide reitingud on järjest tõusnud, nad ei ole saanud ennast erinevalt reformist ja IRList veel igasugu pahategudega blameerida.

Riigikogu lehelt loen: Ajavahemikus 25.11.2013 - 01.12.2013 istungeid ei toimu.

Tundub nii, et 2014. aasta riigieelarve pandi paika ja jäetakse nüüd uuele koalitsioonile elluviimiseks. Eelarve seletuskiri valitsuse kodulehel on kui valimiseelse reklaamplakati tegelikkuseks saamine: Tõstsime õpetajate palkasid, riigitöötajate palkasid, kultuuriministeeriumi tuhast (kasv 21%), tõstsime pensione jne. See ei ole parempoolsete ärimeeste ja teraste majandushuntide eelarve, sest ennustataks juba uut majanduslangust!

Valitsus suurendab ka kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1 protsenti. Ministrid saavad omakorda jagada vahendeid palgatõusuks valdkondadesse, kus vajadus on kõige suurem. Mõnes valdkonnas on võimalik ka suurem palgatõus läbiviidavate reformide tulemusel. 

Näiteks võimaldavad struktuursed reformid tõsta õpetaja miinimumpalka vähemalt 12 protsenti, praeguselt 715 eurolt 800 euroni.

Kõige kiiremini kasvab kultuuriministeeriumi eelarve, mis suureneb võrreldes selle aastaga 21,1 protsenti. Kavas on Nukuteatri uue saali rajamine ja Vanemuise lavatehnika uuendamine. Rekonstrueeritakse Ugala Teater, millega saavad kõikide teatrimajade töötingimused kaasaegseks. Eesti Rahva Muuseumi hoone on kavas valmis ehitada ja avada 2016. aasta suveks. Sõnakunsti toetamiseks tõusevad näiteks SA Kultuurileht kirjandusväljaannetele kirjutavate Eesti autorite honorarid 40 protsenti.

TEHTUD!

Imestasingi Hõbemäe (ka kommunikatsiooniekspert, muideks) kodanikuaktiivsusele õhutavat artiklit, mis ilmus eelmisel nädalal. Seal ütleb ta rahvale juba ette ära, et:

valitsus ei suuda kaua taluda, kui inimesed tulevad tänavatele nende vastu meelt avaldama, eriti Reformierakonna praeguse madalseisu juures.

Või näiteks tema kirjutise viimane lause, mis õhutab rahvast kriitiliselt poliitilisse ellu sekkuma. Äratatakse neid viimaseid uniseid rünnakule. Lootuseks vast, et avalikkuse pahameel ja aktiivsus kestab kuni järgmiste valimiste saabumiseni välja. See teravapilgulisus ja sõnakus muserdaks  reformierakondlaste asemel peamiselt neid, kes nüüd uude valitsusse "satuvad".

Jääkelder ja Rahvakogu tõestasid, et tüdimuse ja väsimuse tulemusena aktiivsete kodanike surve valitsusele nõrgeneb ja tulemuseks on eduka kodanikuinitsiatiivi täielik nurjumine, rääkimata kulutatud energia raiskuminekust ja frustratsioonist. See hoiatav näide olgu silme ees, kui tundub, et enam ei viitsi või et soovitud tulemus on juba käes.


TEHTUD!

Mul on kurb vaadata, kuidas vahendeid valimata mängitakse läbi mingi grupi koostatud stsenaariume, millel demokraatiaga vaevalt, et midagi ühist on. Lastakse päeva pealt lahti inimesed ja solgitakse kultuurielu. Saadetakse lavale ropendav ja räige terminaator, kes mustades mantlites grupeeringuga võtab üle ajakirjatoimetuse, siis plätserdab valmis mingi lehe ja lahkub ukse paukudes (blogosfääris liikus isegi kellegi haige fantaasia, kuidas Kender vägistas oma gupiga toimetuse naistöötaja). Vehitakse lippudega, millel on venekeelsed kirjad ja antakse tühja kohapealt välja feministide manifest solkides Lilli Suburgi nime. Sealjuures olla ülevõtmise hetkel kõikjal välklambid sähvinud, aga ühtegi fotot ei ole siiani mina veel näinud. Ilmselt hakatakse neid peagi autogrammiga koos raha eest jagama, et rahvast veelgi närvi ajada. Või kogus küünik Kender lihtsalt pildimaterjale oma uuele romaanile. Selge on üks, valitsevad erakonnad meie ühisest kultuurist ei hooli, neil on sisuliselt ükskõik, mis toimub. Reformierakonna sõpruskonna juhtimisel lavastati punane revolutsioon, mis lasi pööbli ja heidikud korraks lavale...

Eile kirjutasin vaatemänguühiskonna poliittehnoloogiast, Sirbi juhtum on omamoodi klassikaline näide ja peaksin seetõttu spektaakli osatäitjate kohta uue alapeatüki kirjutama. Uus peakiri oleks kenderiaanlus ja Eesti poliitika 10 musta päeva.

Õpetajaskonnal on nüüd võimalik oma ajaleht tagasi võita. See on kogu selle saaga juures ju positiivne. Oleks ainult, et jätkuks tahtmist! Vastasel korral jätkub hariduselus kõik ikka vanaviisi...

Loe lisaks
Sirbi skandaalist
Vaatemänguühiskonna poliitmehaanika. I visand
Keskerakond, IRL ja reformikad korruptsioonis probleemi ei näe

Sirbi skandaalist

Paar päeva tagasi oli Klassikaraadio saates "Quo vadis?" arutelu all Sirbi ümber toimuv. Külalistena olid stuudios Margit Mutso, Maarja Kangro ja Indrek Koff.

Saates räägiti muuhulgas Sirbi toimetuses eelmisel nädalal tehtud muudatustest. Räägiti sellest, kuidas Kender nahkmantlis koos kaheksa musta riietatud saatjaga tuli Sirbi toimetusse ja hakkas hoogsalt eesti keeles uuendusi läbi viima. Selgub, et need toimetuse inimesed, kes on ikka veel haiguslehel, ongi tõesti haiged. Keeletoimetaja oli toimunust nii endast väljas, et viidi südamehäiretega haiglasse.

Saatekülalised jutustasid avameelselt kultuuriinimestest, kes ei julge asjadest õigete nimedega kõnelda, sest kardetakse oma töökohtade pärast. Sama fenomen iseloomustab ka haridusmaastikul toimuvat. Õpetajaskond on juba aastaid poliitikute poolt suukorvistatud ja seega võimetud iseenda eest kõnelema.

"Leegiheitjaga kärbest tapmas" poliitika tähendab kultuurielule tohutut traumat. Andres Aule, kelle luulekogu "Valge" Sirbis ZaUmi vahendusel esmakordselt lugejaga kohtus, oli avaldatud ilma autori loata. Aule kirjutas seda kogu juba 10 aastat ja see ei olnud veel valmis.
Olen oma uut luulekogu kirjutanud 10 aastat; ma ei avalda tihti. Avaldamisest olen hoidunud just põhjusel, et soovisin oma tekstide jaoks valida konteksti ja aega. Seda valikut mul nüüd enam pole, sest lõpetamata luulekogu on minu tahtmata sattunud avalikult tähelepanu, märkuste ja arvamuste objektiks. Olen selle inetu teo pärast äärmiselt kurb. Ma ei usu, et seda luulekogu veel kunagi avaldada tahaksin.
Täna õhtuks on kapist välja tulnud ka Väljataga, kes Rahvusringhäälingu vahendusel kinnitab minu kauaaegse "vandenõuteooria" õigeks. Õpetajate Leht ei ole olnud õpetajate vaba häälekandja, sest selle lehe sisu määrab valitsusparteide vajadus ja nõue.
Mingisugust üldpilti peaks ju visandama selline institutsioon nagu Kultuurilehe nõukogu, aga see on praegu lihtsalt ministeeriumi käsutäitja. Ta ei koosne sõltumatutest inimestest, vaid kui minister ütleb midagi, et tuleb teha, siis nõukogu tuleb kokku, teeb juhatajale ettepaneku ja see on ilmselge oht meediavabadusele.
Üllatuslikult ilmus kella ühepaiku öösel teade Kenderi ja Kurvitsa Sirbi toimetusest taandumisest.
Astume Sirbi peatoimetaja kohusetäitja ja toimetaja ametikohtadelt tagasi. Sooritasime Andres Aule avaldamata loomingu väljaandmisega ränga eksimuse ning ei näe võimalust tegevusega jätkata. Viimaste nädalate vältel oleme vaatamata rünnakutele poliitringkondadest, loomeseltskondadest, haridusasutustest ja ajakirjandusest õnnestunud suurepärase kontseptsiooniga kultuuriväljaande käivitamises. Kuid me ebaõnnestusime poeetilisel tasandil, see oli ainus viga, mille tegime ning see on kõik, mis meile loeb.   
Kui hommikul arutasin vaatemänguühiskonna tehnoloogiliste lahenduste teemal ja tundus juskui hakkaks asi juba veidi mõistetavamaks saama, siis ööseks olen kõigest hoolimata jõudnud ei kuhugi. Masendav.

Sunday, November 24, 2013

Vaatemänguühiskonna poliitmehaanika. visand I

Sissejuhatus


Kirjutan vaatemänguühiskonnast, luurajatest ja teistest marionettidest, kes sobival hetkel lavale tõstetakse. Fantaasia põhineb mõningatel konkreetsetel näidetel elust enesest ja ei pretendeeri viimasele tõele. Kasutatud isikute nimed omavad pigem illustreerivad tähendust, et teoreetilistele mõttekäikudele värve lisada.

Vaatemänguühiskond teoorias ja praktikas


Jaak H. väidab hariduslistis, et Savisaar teeb ”tõsiteaduslikke analüüse”. Kas tõesti? Ja kui teebki, siis mis valdkonnas täpsemalt? Tema viimane etteaste Tallinna Vabaduse platsil oli kui diktatuuri eelaimdus. Kerkis täiesti uus kombinatsioon jõulistest sümbolitest, mida massiliselt kogutud valijahääled meie poliitmaastikule otsekohe ka tsementeerima asusid. Tundsin õudust, kui ajakirjandusfotosid ja videoklippe vaatasin. Fotosilma abil saab luua teatavaid kujundeid, kuid Savisaare etteaste andis visuaal-ideoloogiliseks mänguks suurepäraseid võimalusi. Võimalusi, mille parim enne peaks Eestiski juba ammu möödas olema.

"Tervetuloa postmoderniin spektaakkeliyhteiskuntaan."  Tõlkes "Tere tulemast postmodernsesse vaatemänguühiskonda," kirjutab tänases ”Helsningin Sanomat” ajalehes Saska Saarikoski.
Spektaakkelien yhteiskunta on kuin muistinsa menettänyt. Sillä ei olehistoriaa eikä tulevaisuutta. On vain ikuinen nyt. 
Spektaakkeliyhteiskunnassa asiat eivät jäsenny. Syy–seuraus-suhteet ovat epämääräisiä. Tärkeää ei ole se, mitä tehdään, vaan se, että ollaan jämäkästi tekevinään. 
Paljastuneita epäkohtia ei tarvitse korjata. Joskus tarvitaan symbolinen ele, kuten johtajan ero, mutta usein vain odotetaan huomion siirtymistä muualle. Ihmisuhreihinkin on varauduttu: johtajat saavat kultaiset korvaukset, poliitikot palaavat seuraavissa vaaleissa. 
Kohut tulevat ja menevät, johtajat näyttelevät johtavansa, ihmiset lakkaavat välittämästä. Kunnes ovelle koputetaan. 
Todellisuus palaa takaisin kuin kuolleeksi luultu sukulainen.
Lühidalt emakeeli: Vaatemänguühiskond on kui mälu kaotanud ja teo-tagajärje seose unustanud ühiskond, kus oma eksimuste eest ei pea vastutama, tuleb oodata vaid publiku tähelepanu liikumist järgmisesse valgusvihku laval.
"Kuni uksele koputatakse. 
Tegelikkus tuleb tagasi kui surnuks peetud sugulane."

Luurajad kandideerivad volikogudesse endal nähtamatud ordenid rinnas 


Meie parteimaastik on tardunud ja ootab uusi arenguid. Mitmelt poolt on kuulda, et taaskord toimub nähtamatute isikute või organisatsioonide raha jõul parteide loomine. Seda tehakse sisusse pikemalt süüvimata. Vajaduse korral vahetatakse näitlejaid laval ja show läheb samamoodi edasi. Nähtamatud niiditõmbajad (ehk tegelikud otsustajad) on isikud, keda avalikkuses ei tunta, ei teata nende tegelikke huvisid ja eesmärke. Kui keegi avalikkusest hakkab lavataguse vastu liiga suurt huvi tundma, siis tembeldatakse ta otsekoheselt vandenõuteoreetikuteks.

Vandenõuteoreetik on täpselt sama jõuline silt kui valvefeministi oma – järelikult on hull ja tahab meie ühiskonda hävitada. 

Hullumeelse diagnoos tähendab otsekohe oma tõsiseltvõetavuse minetamist ja seega kardetakse vaimuhaiguse märki ühiskonnas kui tuld. Sama silti kasutas ka Lang käimasolevas skandaalis hoogsalt, et igasuguseid liigseid paljastusi reformierakonna tagatoa kohta tõrjuda.

Eraldi uurimist väärt teema on luurajate poliitikasse tõusmine. Tallinna linnas kandideeris kaks sellist isegi linnapeaks. IRList James Bond-Kross ja sotside poolelt ma-ei-tea-mis-nimega nähtamatu luurajamees. Miks saavad niisugused poliitikakauged mehed parteides etteotsa? Valijatele on need isikud poliitikutena ja oma ühiskondlike vaadete poolest täiesti tundmatud. Miks nad peaksid saama võimaluse kandideerida linnapeaks, kui mõlemas parteis on isikuid, kes selleks loogiliselt võttes palju kordi paremini sobiks? Mõlemad kerkisid enne valimisi nagu maa alt välja.

Minu arvates on siin selge seos lavataguse otsustamisühiskonna fenomeniga. Kuna otsuseid tehakse pimedates lavatagustes, siis saavad luurajad oma siseinfo ja erioskuste abil erakonnamaastikul erilise eelise plusspunktide teenimiseks. Nemad teavad kuidas tagatubades ja lavatagustes pugerikes salakuulata, kuidas korraldada salarünnakuid ja äkk-aktsioone, kuidas varjata ja levitada infot jms. Nemad teavad, kes on kes meie valega segatud pooltõdede ja poliitilist äkksurma külvavate demagoogiakokteilide pr-vaatemänguühiskonnas. Nad teavad ja mängivad alati topeltrolle. See kõik on luuremeeste eriline ekspertiis, mis avatud ühiskonnas muutub ebavajalikuks ja kõrvaliseks, isegi taunimisväärseks.

Sealjuures teeb partei varju ja valgusega mängides omalt poolt kõik, et selliseid olulisi nähtamatuid infokanaleid vääriliselt tasustada ja ka teisi võimalikke salakuulajaid ja koputajaid tegudele motiveerida. Varasematel aastatel olid sellise kaliibriga mehed nagu Kross ja sotside luuraja (kelle nimi lihtsalt ei tule meelde, kuidas ma praegu ka ei pingutaks) pigem varjus, kuid täna on nad avalikult areenil, sest nende võim kasvab pöördvõrdeliselt otsuste liikumisega parteide tagatubadesse. Sotsidel oli üheks esimeseks sellisel Pihl, kes lühikest aega justkui kindralina mööda parteikontorit edasi tagasi marssis. Tänaseks on ta jälle maastikuga üheks sulandunud ja ilmselt on juba järgmisel salajasel luuremissioonil... kes teab, ehk loeb siin näiteks hoolikalt teie kommentaare või minu vanu postitusi...

Janek Mäggi - lavastaja, suflööri ja marionett-eksperdi rollis ehk pisikese Eesti mitmekülgsed superstaarid


Luurajate kõrval on vaatemänguühiskonnas tähtsad ka lavastajad, suflöörid ja marionett-eksperdid. Näiteks soovitan vaadelda Janek Mäggi sihikindlat tegevust "ekspert" arvamuste avaldamisel. Kui tema fenomeni täpsemalt vaatama hakata, siis meenub esmalt kohe lastesaade "Hunt Kriimsilma üheksa ametit".

Näiteks peale Silver Meikari avaldust kirjutab Mr Mäggi Postimehes:
"Minu arvates ei muuda skandaalid reeglina midagi ja nende peamiseks tõukejõuks on kättemaksuiha ja/või eneseupitusvajadus. Küllap oli see nii ka Silver Meikari juhtumi puhul. 
Avalikkus ei saa reeglina teada, kuidas asjad tegelikult olid ning kas see ülemäära avalikkust huvitabki? Mind näitkeks mitte."
Sealjuures on tellitud (?) uudise tootmine nii kiire, et isegi kirjavigu ei korrigeerita. Kalkuleeritud sõnum läheb eetrisse ja paljundatakse kõikides kanalites ülehelikiirusega... Pealkirjaks "Silvergate ei muuda midagi!"

Ka nüüd võtab Janek Mäggi sõna ja räägib ERR vahendusel:
"Ega siis Rein Lang ei ole see inimene, kes peatoimetab Sirpi. Me peaksime ikkagi arutama, kas Kaur Kender on usaldusväärne, ja hääletama selle üle, kas ta sobib Sirbi peatoimetajaks või mitte, ja võib-olla küsima ka seda, kas Sirbi-sugust lehte on Eestis vaja," selgitas ta. 
Mäggi tõi näite lähiajaloost, kus samasugune skandaal valitses tegevuse lõpetanud Vanalinnastuudio ümber. Tema sõnul saime lõpuks NO99 teatri uue seltskonnaga, mis väga paljude inimeste arvates on oluliselt parem teater kui kunagine Vanalinnastuudio. 
Suhtekorraldaja  sõnul pole ta päris kindel, et Lang on valetanud. 
Pealkirjaks on "Kas normaalne inimene tahab olla kultuuriminister?" Pannakse veelkord täpselt paika probleemi ”õige” sõnastus (Sirbi toimetamine) ja edasi mängitakse teadlikult Stockholmi sündroomi tekitamisele, kus kannatanud hakkavad kurjategijale kaasa tundma ja teda koguni abistama. Lang on üks vaene ja õnnetu inimene, kelle õlgadele on langenud maailma kõige ebameeldivam koorem juhtida alatiste instriigide küüsis vaevlevat kultuuriministeeriumi. Kas leidubki üldse Eestis kedagi, ks tahaks seda rasket koormat kanda? Vaevalt. Langi süüdistatakse asjatult. Probleemi tegelikule olemusele ei pööra Mäggi mingitki tähelepanu.

Miks on Janek Mäggi pidevalt ekraanil siis, kui taaskordne poliitskandaal on plahvatanud? Seletus on lihtne, ta on ühe Eesti suurima kommunikatsioonibüroo juhataja. Millised on tema ametihuvid neid artikleid avaldades? Ilmselgelt on erakondade pr-meeskonnad ja skandaalidesse haaratud üksikpoliitikud pidevalt ka Janek Mäggi klientideks. Igaüks, kes skandaalide käiku täpsemalt jälgima vaevub, märkab peagi, et kommunikatsioonistrateegiaid tehakse väga oskuslikult ja süsteemselt.

Ka praegune skandaal ja selle ümber toimuv on suures ulatuses kommunikatsiooniinimeste dirigeeritud, nemad loovad meie avalikku meediapilti teadlikkusega, mis kordades ületab keskmise pealtvaataja. Seetõttu on võitlus kaunis ebavõrdne. PR-meeste ainukeseks eesmärgiks ongi kogu spektaakel selliselt lavastada, et inimestel oleks võimatu selgust saada, mis siis tegelikult oluline on. Ühiskonna arengu seisukohalt oluliste probleemide sõnastamisse ja nende probleemide lahendamisse nemad ei sekku, sest selle eest neile ei maksta. Vikipeediast loeme, et ”suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust. ”

Kokkuvõtteks jalutan korraks postmodernismi radadele


Tänaseks on kogu poleemika justkui lõppenud, sest probleem, mille ennekõike sõnastasid osavad kommunikatsioonieksperdid, on lahendatud. Minister astus tagasi. Ootame põnevusega tema viimast kõnet, mis ilmselt tekitab järgmise vahutava ja korraks meie meediapäikeses sillerdava laineharja. Korruptsiooniküsimust poliitikas ei lahenda see kuidagi, sest selles ei ole Langi juhtumi puhul isegi veel rääkima hakatud. On asjatu loota, et Lang ise selle teema oma kõnes üles tõstab. Kultuuripoliitika ja eesti kultuuri probleemide üle laiemalt ei räägita sõnagi. Karavan jätkab teekonda, juba on uued spektaaklid. Uus päev on alanud ja eilse oleme oma niigi ülekoormatud mälust juba välja pühkinud.

Ma ei mõista inimesi, kes põlgusega vaatavad postmodernismi analüütikuid ja filosoofe. Just postmodernistid püüavad selles segaduses teed rajada. Jean-François Lyotardi, Jean Baudrillard´i, Zygmunt Baumanni  jt teooriad mitte ei loo postmodernset maailma, vaid püüavad seda seletada. Kui meil puuduvad tööriistad ühiskonnas toimuva mõtestamiseks, siis milleks meile ühiskonnateadused üleüldse?


visand on esmalt saadetud hariduslisti


Loe lisaks
Sirbi skandaalist
Kenderjaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas
Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?
Hariduspoliitika alused I
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest
Keskerakond, IRL ja Reformierakond korruptsioonis probleemi ei näe
Oma müüdist oma müürini

Thursday, November 21, 2013

võrdsuse ümarlaud



Võrdõigusvoliniku kantselei korraldab täna ümarlaua teemal "Kuidas saavutada mõju naiste ja meeste võrdsuse eest seismisel?", mis toob kokku poliitikud, teadlased, vabaühenduste esindajad, ametnikud ja ajakirjanikud.

Sepper tutvustas ideed hommikutelevisioonis mainides, et erinevate osapoolte algatusel on tehtud väga palju tööd, aga omavaheline koostöö on pigem tagasihoidlik ja samamoodi ka tehtud töö tulemused. Võrdõiguse näitajad ei ole aastatega paranenud.
Vähe on koostööd ning sugude võrdsuse eest kõnelejate hääl ei kosta sageli kaugele. Ümarlaual püüame leida vastust küsimusele, kuidas tuua kokku erinevad osapooled nii, et parteideüleselt  ja laiema kodanikkonna initsiatiivi toel sõnastada nõudmised, et Eesti võtaks otsustuskindlamalt kursi soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi suunas. Millised koostöövormid Eestis sobivad ning kas me saame õppida teiste riikide kogemustest? 
Seminaril esineb Lidia Adamska, kes teeb ettekande Poola kogemustest naiskongresside populaarsuse ja mõju saavutamisel. Lisaks on Magdalena Milewska ettekanne eduka kongressi praktilistest lahendustest.

Järneb paneel, millest võtavad osa:
Lidia Adamska, naiskongresside korraldaja Poolas
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik, Eesti Naisliidu esinaine
Indrek Saar, Riigikogu liige
Leena Kivisild, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatuse liige
Krister Paris, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja
Vestlust juhib võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Edasi toimub töö gruppides.

Ümarlaud algab kl 12.00, ülekannet saab jälgida ka veebivahendusel.

Wednesday, November 20, 2013

Selma Lagerlöf 155. Lähme kirjanikule külla!

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia (1909) ja sellega võeti vastu meeste tähtsasse kirjandusklubisse... Värvikas kuju, kelle persona ikka veel meediainimeste ja kirjandusteadlaste tähelepanu võidab. Temast võiks kirjutada lehekülgi.

Täna on Selma Lagerlöfil  155.sünnipäev ja pika jutu asemel kutsun lugejaid hoopis tuntud kirjanikule külla. See on võimalik tänu Rootsi filmiarhiivi filmiklipile aastast 1926. Selma oli muideks õppinud koduõpetajaks ja töötas õpetajana senikaua kuni tema kirjandustegevus talle äraelamist võimaldama hakkas. Mårbacka (mõis, mida filmis näidatakse) ostis ja ehitas naine Nobeli preemiaks saadud rahade eest.

Kes ei tahaks kuulda Selma Lagerlöfi lugemas oma raamatut "Charlotte Löwensköld", mida minu arvates senimaani veel eesti keelde tõlgitud ei olegi? Filmiklipis instrueerib Selma näitlejat, kes hakkab raamatu filmiversioonis peategelast mängima.



Selma Lagerlöfist  on vändatud Rootsi TV sari "Selma", tema raamatutest tehtud mitmeid ekraniseeringuid nii Rootsis kui mujal maailmas, seajuures ka juba tema eluajal.

Veebis on võimalik vaadata ka legendaarset Rootsi filmiversiooni Gösta Berlingi saagast (Selma köige esimene raamat, see on ka eesti keelde tõlgitud). Tegemist on mustvalge tummfilmiga, millele mul õnnestus leida ka inglise keelne tõlge ja vahva rootsi rahvamuusikaga saade Rootsi Filmiinstituudilt.



Tegemist on Rootsi filmiklassikaga ja kindlasti tasub Selma Lagerlöfi sünnipäeva puhul vaatamist!

Tuesday, November 19, 2013

Eestis ei ole naised moes

Külastasin neljapäeval Eesti Naisuuurimuskeskust, mis on nüüdsest Haridusinnovatsioonikeskuse eest Tallinna Ülikooli katusekambrisse pakku pugenud. Kel sinna asja, siis otsige vana maja neljandalt korruselt kitsast kivitreppi, mis viib teid üles katuse ääre alla...

Raamatud olid uues ruumis ilusasti riiulitesse paigutatud ja töö käis täie hooga. Istusin ja ootasin kokkusaamist Reet Laja ja Tiina Erikuga. Riiulite vahel toimetas seltskond naistudengeid. Nad otsisid kirjandust, mille põhjal teha grupitöö teemal naised ja religioon. Salvestasin kommentaare "Nõme. Mulle ei meeldi see koht. Kõik on inglise keeles." ja sirvides leitud raamatut kinnitas üks neidudest murelikult "Minu inglise keel ei ole nii kõrgelt arenenud, et ma oleks võimeline seda tõlkima". Noored tudengineiud kurtsid iseenda kohmakust ja aeglust teema kinnitamisel, mille tõttu nad nüüd selle viimase võimaliku teema otsa on sattunud, mida keegi teine kursuselt valida ei soovinud... Kurb.

Milles siis asi? Miks noored naised ei taha midagi teada saada naistest ja religioonist?

Naisuurimuskeskusesse on koondatud märkimisväärne kogu naisuurimuslikest teostest. Raamatute loetelu on ESTER andmebaasi kaudu kõigile kättesaadav. Samas on inglise keeles feministliku kirjanduse lugemine algajale kunsttükk omaette, sest üsna sageli eeldavad kirjutised inglise keele kõrgtasemel valdamist. Eestikeelseid teoseid on riiulitel vaid üksikuid. Põhilise osa teadusartiklitest moodustab ajakirjas Ariadne Lõng avaldatu ja see ongi kõik.

Samal ajal Skandinaavias

Eile käisin Stockholmis ühes pisikeses raamatupoes. Ostsin Nina Björki kaks märgilise tähendusega teost. Mõlemad on saanud avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ja on selgelt feministliku suunitlusega. Mõlemad leidsin täiesti suvalisest riiulist, mõlemast on juba ilmunud mitu trükki. Esimene nendest ilmus üheksakümnendatel pealkirjaga "Roosa teki all" (Under det rosa täcket, 1996) ja oli mõeldud feministide siseringi arutelu elavdamiseks, aga tekitas sensatsiooni ja tõi Nina Björki naisküsimuse arutelu keskpunkti. Teine, "Kogu elu õnnelikud" (Lyckliga i alla sina dagar, ilm 2012), kõnetab ühiskonda laiemalt ja räägib heaolu unistuste teostamatusest, rahast ja inimesest kui väärtusest. "Roosa teki all" on Rootsi naiste lugemislaua kuldvarasse kuuluv teos, mis muutis terve põlvkonna naiste käsitust naiseks olemisest.

Kahjuks on mõlemad raamatud tänaseni eesti keelde tõlkimata. Eesti raamatulettidelt ma mitte midagi samaväärset ei leia, eriliselt kurb on olukord omamaise kirjavara osas. Kahjuks. Ainsana võiks ehk esile tõsta artiklikogumikku "Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt", aga seda täna raamatupoodidest enam ei leia. Ei kirjutata ega tõlgita. Naised on Eestis täiesti out.

Üks Rootsi tuntuimatest feministidest on muideks sealjuures Eesti päritolu. Tema nimi on Ebba Witt-Brattström, kelle ema Lydia oli inglise filoloog, põgenes sõja ajal Rootsi ja kuulus näiteks Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse Rootsis. Ebba Witt Brattström on avaldanud mitmeid raamatuid, on tuntud teadlane ja professor mh Helsingi Ülikoolis. Oktoobris ilmus Helsingin Sanomates huvitav artikkel Sofi Oksaneni ja Ebba Witt-Brattströmi kohtumisest, kus räägitakse naiste Eesti juurtest ja naiste olukorrast Soomes, Rootsis ja Eestis.



Loe lisaks
Algaja feministi lugemisvara
Naised vikipeedias nähtavaks
Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab

Tuesday, November 12, 2013

Algaja feministi lugemisvara

Juba pikemat aega kõnnin ringi üks salajane mõte peas kerimas. Tahaksin panna kokku loetelu eesti keeles kättesaadavatest või kirjutatud tekstidest ja raamatutest, mis oleksid algajale arglikule feministile esimeseks teejuhatuseks ja abiliseks. Ühtlasi saaksin kaardistada eesti feministlikku ja naiskirjutuse ajalooliselt väljakujunenud maastikku.

Täna võtsingi kätte ja laotasin oma naisuurimusega seotud koduraamatukogu värvilise vaibana elutoa põrandale laiali. Praegu lebavad siin, enamasti naiste eneste kirjutatud, kenasti teineteise kõrval ja vaatavad usaldavalt minu poole. On elevuses ja lootuses, et neid märgatakse ning väärilisena välja tuuakse.  Koostasin kõige huvitavamatest eestikeelsetest raamatutest loetelu (teised keeled jätsin seekord kõrvale).  Järgnev nimekiri ei ole toodud tähtsuse järjekorras, vaid nii nagu raamatud mulle parasjagu silma alla sattusid. Kindlasti ei ole tegemist lõpliku loeteluga, vaid minu maitse-eelistustega. Teravapilguline leiab veel kümneid raamatuid ja artikleid lisaks. Välja jäävad esimel korral ka kõik võõrastes keeltes kirjutatud raamatud, mis eesti keelde tõlkijatel märkamata on jäänud. Kahjuks. Esialgu jääb hulk raamatuid välja ka seetõttu, et pean need enne ise läbi lugema, kui teistele soovitama hakata saan.  

Feministi raamaturiiulis leidub:

1. Teine Sugupool, Simone de Beauvoir
2. Lilli Suburg, kogutud kirjatööd, koost. Aino Undla-Põldmäe
3. Sealtpoolt künniseid, Marta Sillaots
4. Eesti naine läbi aegade, Helmi Mäelo
5. Oma tuba, Virginia Woolf
6. Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt (artiklid / projektijuht Liina Järviste ; toimetajad: Kadi Mänd, Barbi Pilvre, Mari-Liis Sepper)
7. Arabella mereröövli tütar, Aino Pervik
8. Pipi Pikksukk, Astrid Lindgren
9. Naine ja naisliikumine : peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust, Vera Poska-Grünthal
10. Kuue samba kutse
11. Sissejuhtatus soouuringutesse
12. Anna Haava, Ello Säärits
13. Marie Under, Sirje Kiin
14. Marie Reisik, artikkel Eesti naisliikumine, ilm 1926 kogumikus "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur."
15. Meeste domineerimine, Pierre Bourdieu
16. Diskursuse kord, Michael Foucault
17. Vaadeldes teiste valu, Susan Sontag
18. Jälestuse jõud, Julia Kristeva
19. Tõrjutud mälestused, Imbi Paju
20. Jane Eyre, Charlotte Brontè
21. Kirg ja kavalus, Marta Sillaots
22. Minu mälestused, Mari Raamot
23. Selma Lagerlöf
24. Vaikijate hääled I-III
25. Helene Taar, Uue aja naisliikumine, 1905, kogumikus "Wõitluse päivil"
26. Minu lastele, Elfriede Lender
27. Klaveriõpetaja, Elfriede Jelinek
28. Ukuaru, Vera Saar
29 Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas, Hannah Arendt
30. Alice Kriisa, Naise kasvatuse paleus, 1926 
31. Eesti tütarde haridus, Natalie Johanson-Pärna, 1882
32. Mandragora, Doris Kareva
33. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996-2002, Barbi Pilvre
34. Soome lahe õed, Imbi Paju
35. Sotsiaalsed probleemid Eestis teel avatud ühiskonda 1990-1999, Anu Narusk

Ajakirjad: Naesterahva töö ja elu, ja Ariadne Lõng
ENUTi kogutud artiklid feminismist vt täisartikleid FRAGEN andmebaasist 



Öökapil ootavad järge:
Leida Kibuvitsa "Soomustüdruk"
Miranda July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"
Svetlana Aleksejevitši "Tšernobõli palve"
Foucault "Seksuaalsuse ajalugu"
Marjane Satrapi "Persepolis"
Linda Nicholsoni "Feministlikud vaidlused"
Aimee Beekmani "Valikuvõimalus"
Ursula K. Le Guini "Pimeduse pahem käsi"
Irmgard Keun "Tüdruk, keda peeti halvaks" (1956)


Loe lisaks
Marta Sillaots naistest ja loovast kirjutamisest 1936
Marie Reisik, Eesti naised poliitikas
Eesti naise sõna: Marta Sillaots ja Lilli Suburg ja ajaloolised allikad
Helmi Mäelo, Sammud edasi ja Eesti naine läbi aegade saamislugu
naised.net

ma tean ma olen tilluke ja rumal


ma olen vana ja väsinud ma olin luuletaja
ma olin ma olin aga tegelikult mind ei
olnudki on ainult see sõna see kohutav
valge sõna mida ma olen küünitanud
vaatama nägema läbi selle tänase
igavese tuisuöö läbi iseenda läbi pimeda
klaasi ja ruumi läbi selle kõige läbi
minu ja selle et mind tegelikult ei ole

aga vastus on
vastus
sest
küsimust
ei ole

öökull tõuseb
lendu
kured lähevad
üle
olen
lepikus
kummuli
pisarais
maas

püha
maa
püha
taevas

nüüd
äkki ja
igavesti

...

tegelikult on kõik hoopis lihtsam mind
lihtsalt ei ole mind ei ole ammu enam
Jaan Kaplinski või kes ta oli tuli
sõitis ja läks läbi lumise metsa jäi
kuulama tuisku ja kõik muutus lindudeks
ja luuletusteks ka tema ise

   ka tema ise
   ka tema
   ka

las luuletused ise peavad
luulepleenumit luuletajapleenumit
arutavad luuletajate probleeme nemad
teavad paremini nemad on olemas nemad
teevad kellestki luuletaja tulevad kui
tahavad lähevad kui tahavad midagi
muud pole üldse millest tasuks
luulepleenumil rääkida aga luuletused
ei hakka seda rääkima
....

tegelikult on rumalus niisama imelik
kui tarkus aga ma saan sellest liiga
harva aru

ma tahaksin rumalusest aru saada

ma ei tahaks luulepleenumitel käia

kui ma üldse midagi tahaksin siis
kuulatada
kuulata
tulla
läbi
metsa
kummardada
pimedasse
ja
võtta
mõlema peoga
maast
valget
lund

....


Merivälja - Veskimõisa - Tallinn 1973-1975

Jaan Kaplinski "Hinge tagasitulek" poeem 1990



Loe minu luulet
Aavik soos, Aaviksoo, Aridus
Inimesed
Kibuvitsad
Minu eesti identiteet
Sant Marie de la Mer
Postmodernism


Monday, November 11, 2013

Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne

Ägeda kodanikualgatusega poliitorbiidile kihutanud Brit Kerbo kirjutab seekord feminismist meeste ja naiste vaheliste suhete võtmes. Peale tuhandeid tunde tööd kodanikuliikumises Raha Lastele, mis juhtis tähelepanu Tallinna Linnavalitsuse koonerdavale käitumisele, kui kasusaajateks on lapsed, otsustas Brit viimastel linnavolikogu valimistel ka ise kandideerida. Seda Vaba Tallinna Kodaniku ridades.

Nüüd kirjutab aktiivne ja terane Brit Kerbo oma kogemustes töö-, kodaniku- ja pereelu ühitamisel. Kirjutab vastusena teineteise suunas tulistatud süüdistavatele mõtte(?)avaldustele, mis hiljuti avaldatud erinevates portaalides.

Brit kirjutab oma pingelisest päevakavast ja jagatud vastutusest oma mehega. Kirjutab sellest, kuidas neil on õnnestunud ühildada naise aktiivsus kodust väljaspool ja kodune elu. Saavutada harmooniline suhe, mis paljude jaoks tundub täiesti ühildamatuna.
Ärkad hommikul, käid duši all, saadad lapse kooli, teed mõned kodused toimetused, meigid, teed soengu, valid hoolikalt riided ja aksessuaarid, lähed tööle. Teed endale päevaks to-do-list’i ja planeerid aja. Et kõike jõuaks. Et su elu erinevad rollid oleksid tasakaalus. Ja kes teeb, see jõuab, teadupärast.
Briti iga minut on arvel ja planeeritud. Ta nimetab ka ise end perfektsionistiks, kes mehega kahasse peab Google kalendrit, et kõik vajalikud toimetused igapäevaselt ja tõrgeteta tehtud saaksid. Õhtuti tegeleb Brit spordi ja enesearenguga, kirjutab artikleid või koristab lapsega kodu. Kuidas aga suhtuvad teised Briti valitud elulaadi?
Meestega on sageli lihtsam sõber olla, sest nad ei konkureeri sinuga, vaid võtavad su kampa kui võrdse – kuid selle eelduseks on, et oledki võrdne. Töökas, tubli, asjalik, laia silmaringiga ja hea huumorisoonega.  
Brit on meeste keskkonnas hästi kodunenud, kuid naiste kohta ei kirjuta ta ridagi. Millegipärast tajub Brit teisi naisi konkurentidena. Just tema annab kaaslastele märku olulistest koosolekutest, kirjutab märgukirju, artikleid, pressiteateid, näoraamatu postitusi. Ta tõepoolest ei konkureeri meestega, vaid on neile oluline abimees. Brit on alati online, nähtav ja reageerib ülikiiresti.
Aga ma nüüd üllatan: ka mina arvan, et kui oled tubli, saavutad oma eesmärgid vaatamata sellele, et ühiskond on oma iganenud stereotüüpides veel jäigalt kinni.  
Samas, kui nüüd vaadata Tallinna valimistulemusi, siis avaneb sootuks teistsugune pilt. Vaba Tallinna Kodanik sai tervikuna 8783 häält: Hardo Aasmäe 1099 häält, Andrei Hvostov 681, Kadri Jäätma 597, Külliki Kübarsepp 468, Silver Meikar 441, Jaan Riis 429, Erik Vest 413.... ja Brit Kerbo 184 häält...

Vaba Tallinna Kodaniku aktiivgruppi kuulusid minu teada Meikar ja Kerbo. Nemad tegid tõepoolest tuhandete tundide kaupa vabatahlikku tööd, et inimesi oma nimekirja poolt hääletama kutsuda. Iseendale reklaami teha jõuti vähem ja seda näitavad ka valimistulemused. Briti häältesaagist on selgelt näha, et lihtsalt tubli olemisest poliitikas ei piisa. Vaja on midagi strateegilisemat, midagi kordades kaalukamat kui naiselik tublidus ja perfektsionism.

Minu jaoks jääb küsimuseks, millal hakkavad Eesti naised lõpuks märkama struktuurse ebavõrdsuse põhjuseid ja tagajärgi ühiskonnas laiemalt ja suudavad aru saada, et tubli olemisest poliitikas muudatuste ellu viimiseks ei piisa. Rohkem kui sada aastat on Eesti naised tublid olnud ja neid muutusi kannatlikult oodanud. Brit, kes pingutab igas nädalas kahe võib-olla isegi kolme inimese eest, kulutab iseend suure leegiga. Ma ei väida, et Brit ei võiks nii teha, kaugel sellest. Iga inimene valib oma elustiili ja eelistusi ise. Altruism ja hoolitsus on väga vajalik, ilus ja üllas. Kuid mind paneb imestama Eesti naise religioosne naiivsus, millega salamahti siiski loodetakse, et selline eriline tublidus ühel päeval saab kuidagi tasutud. Investeeringud lasteaedadele on aga endiselt Keskerakonna otsustada, õpetaja palk naeruväärne, palgalõhe rahvuskalaks. Kaua veel?



Loe lisaks

Palgalõhest ehk Kadri Seeder on sada aastat hiljaks jäänud
Raha lastele!
Raha lastele II!
Õpetaja kui priitahtlik pritsumees
Võim ja kodanikud
Mehhiklane, tšiillane, korealane ja eestlane töötavad kõige enam maailmas
Kas legendaarsus on meeste pärusmaa?
Üleskutse: Naised vikipeedias nähtavaks!

Palgalõhest ehk Kadri Seeder on sada aastat hiljaks jäänud

Kirjutavad palgalõhest, arutavad. Paljud ei saa üldse arugi, et mingi palgavahe on olemas. Kusagil olla üks naine isegi mehest suuremat palka saanud. Üldse olevat see kogu lõhe ainult naiste probleem, miks nad siis on nõus selliste kopikate eest töötama. Enamuse jaoks on naiste ja meeste palgavahe endiselt pseudoteema. Aga kuna Eesti turnib jälle Euroopa negatiivsete edetabelite tippudes tuleks ikka nagu midagi justkui ette võtta. Nii uurimegi ja arutame. Silmi maha lüües ja paigal tammudes.

Viimase palgalõhe teemalise artkli kirjutas Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik Kadri Seeder. Ta arutab, miks mehed ja naised nii erinevat palka soovivad ja jõuab järeldusele, et nii on lihtsalt looduse poolt säätud. Lõpuks küsib ta suurte hallikas-siniste silmadega publiku poole vaadates naiivselt...
kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus. Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda. 
Töökeskses diskussioonis unustame me aga sageli ära, et erasfääris toimub meie ühiskonna seisukohalt kõige olulisem tegevus - rahva taastootmine.  
"Halleluuja!" tahaks nüüd ilmselt hüüda iga feminismi ja naisajalooga veidigi kursis olev inimene. Ma ei räägi siin radikaalfeministidest või uuema aja äärmuslikematest lähenemistest. Räägin lihtsatest kodanikest, kes teavad soolise ebavõrdsuse taastootmise mehhanismide ABC taset.  

Sarnast rahvusluse retoorikat naisküsimuse arutamisel on viljeldud juba ärkamisajast peale. Natalie Johanson-Pärna kõneles 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi ees Eesti tütarlaste hariduse tähtsusest, sest tütarlastest sirguvad emad. Mõned aastad varem avaldab Natalie vend Carl Robert Jakobson Sakalas kolmeosalise artiklite sarja tütarlaste hariduse tähendusest Eestimaa poegade kasvatamisele kutsudes eestlasi ühena esimeste hulgas üles tütarlastele kõrgemate koolide loomisele.

Näib justkui ei oleks Eesti naine iial oma mehe varjust välja astuda soovinudki. See ei ole siiski tõsi, sest juba 1887. aasta esimeses "Lindas" kirjutab Lilli Suburg ja kutsub oma suguõdesid üheskoos vaimsele tööle ja ärksusele meestega kõrvuti. Aastal 1905. kirjutab Lilli Suburgi õpilane Helene Taar Noor-Eesti kogumikus "Wõitluse päiwil" naisõiguse küsimusest ajaloolises vaates käsitledes mitmeid riike kogu maailmast. Tema pilk on õpetaja omast juba kordades kriitilisem, julgem ja tähelepanelikum.
Igatahes on naise iseseiswus Helvetias weel wäga paksu tolmu katte all; naesterahwa wabaduse kõige suuremad takistajad ja häwitajad on seltskonnas walitsewad eelarwamised.
Helene Taar kirjutab naisüliõpilaste aktiivsusest, prostitutsioonist, naiste madalatest palkadest, sotsiaalsest staatusest ja protestivaimust lähemal ja kaugemal. Ülevaade hõlmab väga erinevaid riike. Eesti kohta märgib naine:
Meie Eesti rahwas on noor rahwas, alles hiljuti orjakütkeist wabanenud. Eesti naene on töö ori  ja odawa palga saaja, siisgi on Eesti naene alati “inimene” olnud. Ka Eestis walitses mõne aasta eest weel kindel arwamine, et tütarlapsele suuremat haridust tarwis ei lähe. Õnneks on wiimasel ajal see arwamine ometi muutunud.
Pseudofeminism 

Näib, et Eestis on kaks selgelt välja joonistunud vaadet naise õiguste küsimusele ja mõlemad kestavad ärkamisajast tänasesse päeva välja. Ühed on kriitilised ja taotlevad naisele meestega "üheõiguslust", selle suuna esindajaks tänasel päeval on näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioon. Teised soovivad naise õiguste laiendamist piiratud ulatuses. Heaks näiteks tütarlaste rahvusliku hariduse idee, mis toetaks naiste emantsipatsiooni vaid sel määral, kui see on vajalik rahvuse taastootmise püha eesmärgi  täitmiseks (näideteks Natalie Johanson-Pärna, Carl Robert Jakobson, hiljem lisanduvad juba uued nimed). Ka naiste palgalõhe probleemi on võimalik käsitleda rahvusluse kontekstis, naise kui eesti ema perspektiivi silmas pidades  ja sellise suuna esindajana tõusebki nüüd esile Kadri Seeder.

Minu arvates on vastuolust rahvusluse ja naisküsimuse vahel väga hästi kirjutanud Marie Reisik ja seda juba 1913.aastal oma artiklis "Naiseõiguslusest". Ta alustab oma kirjutist, juhtides tähelepanu huvitavale sotsiaalsele fenomenile, mis kehtib ka tänases soolise võrdõiguslikkuse arutelu kontekstis.  
Raske on öelda, kummad on visamad olnud harjuma igasuguse nais-liikumise ja naise õiguste laiendamise püüdega, - kas mehed või naised. Igatahes on naised küllalt sagedaste selleski asjas meestelt tõuget oodanud, et liikuma ja mõtlema hakata. Vähemalt niisama sagedaste kui mehed kaljukindlate naise-liikumise vastastena on esinenud.
Kuigi oleks loogiline arvata, et naised ise oma asja ajamiseks suudavad end kokku koondada, siis tegelikkuses on see oletus tõest kaugel. Väga palju on tänaseni neid naisi, kes naisele mehega võrdseid õigusi üleüldse võimalikuks või õigustatuks ei peagi. Põhjenduseks on seesama lapsesaamise bioloogiline erisus, mis naise otse loomuldasa ühiskonna trepiastmetel mehest allapoole asetab. Ka naise õigus võrdsele palgale muutub täna Delfis arutleva Seederi jaoks põhjendatuks ainult siis, kui see loob mehele mingeid uusi võimalusi (näiteks võimalus lapsega kodus olla).  Bioloogiline determineeritus kombineerituna rahvusliku-religoosse nõudega on väga mürgine kokteil ja nii muutubki naistele meestega võrdväärsete tingimuste taotlemine pea võimatuks.
Kuna aga teooriaga veel vana küljes kinni ollakse, on praktikas mõnigi küsimus juba teistviisi lahendust leidnud. Kuna nii mitmel pool veel kangekaelselt kinni peetakse vanast tööst, et naise koht kodus olevat, on tõelikult asjaolud nii kujunenud, et suurel osal naistel kindlat kodu enam ei olegi.
Marie Reisik väidab, et naistele laiendatud õiguste taotlemisel ei ole tegemist ainult naiste nõudmistega, vaid naiste liikumine tööellu tuleneb ühiskonna enda vajadusest. Naiste õiguste eest peaksid seepärast seisma võrdselt nii mehed kui naised, sest naise olukorra paranemine on meie kõikide ühistes huvides. Seetõttu on huvitav lugeda tänasest Delfi Ärilehest analüütiku hinnangut palgalõhe küsimuses, mis püüab sada aastat hiljem ikka veel naisi kodusele lastekasvatustööle survestada, sest et vastasel korral surevad kõik eestlased välja. Tundub, kui oleksime naiste õiguste küsimuses korraga sada aastat tagasi hüpanud.

Eelnevat kirjutades kerkis mõte: Head suguõed, palun viige end kurssi meie naiste mõttelooga! Samasuguse kiirusega soolise võrdõiguslikkuse teemasid käsitledes jõuab veel kakssada aastat vett merre voolata, enne kui me sisuliste küsimuste ja võimalike lahendusteede arutamise juurde jõuame. 
  
Loe lisaks
naised.net
Marie Reisik naisõiguslusest 1913
Helene Taar Uue aja naisliikumisest 1905
Esimesed eesti naised kõnepuldis Natalie Johanson-Pärna 1882
Naisliikumine Eestis Marie Reisik 1926
Kui naine on naisele hunt
Üleskutse: naised vikipeedias nähtavaks!
Liblikad, hundid ja Eesti legendaarsed naised

Sunday, November 10, 2013

Kooliuuendusest sõjaeelses Poolas

Olen juba mitmel korral sattunud väga põnevale Kirjandusarhiivi blogile, mille pealkirjaks "Sõjaeelse Eesti esseistikat". Selles blogis taasavaldatakse II maailmasõja eelseid esseid sealhulgas mõned ka haridusest. 31. oktoobri postituses jagatakse ajakirjas Kasvatus 1931. aastal Michael Friedländeri sulest ilmunud artiklit Poola haridusuuendusest.
Ei olda ka siin rahul senise kooliga. Ajakirjandus kubiseb osalt õigustatud kaebustest koolide, kavade ja õpetajaskonna kohta, mis ei aita aga palju kaasa positiivseks asja sel­gitamiseks. Õpetajaskond seevastu tunneb veel selgemalt ja valusamalt, et kool, millele nad ohverdavad kogu oma võimed ja isegi elu, ei vasta aja ega moodsa pedagoogika nõuetele. Sest vaatamata tähelepanuväärivale tööle, mi­da tehtud sel alal juba 10 aastat, on veel palju teha, et kool muutuks ka tõeliselt lapse ko­duks ja töökojaks. 
Michael Friedländer kirjutab Poola eksperimentaalkoolide eripäradest ja annab väga huvitava ülevaate tolleaegsetest otsingutest hariduselus. Artiklit lugedes selgub, et sõjaeelsel ajal toimus Poolas vilgas pedagoogiline uurimistöö, oli väga palju katsekoole ja õpetajate seminare, kus propageeriti peaaegu kõiki tuntumaid tolleaegseid reformpedagoogilisi suundumusi.

Huvitav oleks leida mõni ajalooline essee, mis püüaks Eesti eksperimentaalkoolidest tervikpilti luua. Minu kätte ühtegi sellist tänaseni juhtunud ei ole.


Loe lisaks
Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna ja homme
Mehed naistest ja naistele. Raivo Juurak ja Märt Raud
Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab
 

Saturday, November 09, 2013

Naised vikipeedias nähtavaks!


Üleskutse

Tegelen viimasel ajal järjest intensiivsemalt naisajaloo uurimisega, külastan raamatukogusid Tallinnas, Tartus ja Stockholmis, intervjueerin inimesi ja otsin võtmetekste. Uurimistöö käigus avastasin end ühena esimeste julgete seas eesti naiste arhiivimaterjale avamas. Rääkimata sellest, et tänaseni seisan silmitsi haigutava tühjusega nii eestikeelsete ülevaateteoste, teadusartiklite kui ka veebimaterjali osas.

Ma ei soovi sellise olukorraga leppida. Eesti naisajalugu väärib senisest enam tähelepanu! Meil on imelisi ja huvitavaid naisi kellest peaksime kordades rohkem teadma.  Aeg-ajalt olen blogis Kirjed ja värskes digiajakirjas naised.net oma arheoloogiliste "väljakaevamiste" käigus tehtud leidude kohta üht-teist kirja pannud, et tuua naisajaloouurimus tolmusest tagatoast päikesevalgusesse ja äratada teisteski teema vastu huvi. Tänaseks tean, et meil on teadlasi-eksperte, kes kabinettide ja arhiivide sügavustes pisi-tasa töötavad ja mõningaid artikleid naisajaloost on läbi aastate avaldatud. Kuid see on vaid pisike piisk meres!

Oluliseks allikaks, kust tänapäeval esmaseid teadmisi ammutatakse on vikipeedia. Naistest ja naisajaloost kirjutatud vikipeedia sissekanded on sageli väga pealiskaudsed või puuduvad sootuks. Teen ettepaneku ühiselt seda tühimikku täitma asuda, et teha naised ja naisuurijate aastate pikkuse vaimutöö vili kõikidele vabalt kättesaadavaks.

Teeme naised vikipeedias nähtavaks!


Lugupidamisega,
Evelin Tamm

http://evelintamm.blogspot.com

Viha kolib veebi

Hiljuti käis Dagens Nyheterist läbi uudis, et Rootsis on tapmiste arv alates üheksakümnendatest kiiresti langenud. Tänaseks päevaks on enamikes arenenud riikides mõrvasid ligikaudu poole vähem. Kõrvale toodud tabelid Ida-Euroopast näitasid isegi suuremat langustrendi, Eesti puhul on tapmiste arv vähenenud 2/3 võrra.
Våldsbrottsligheten minskar i Sverige och i hela västvärlden. Trenden är tydlig och har pågått en längre tid. Inte minst i Stockholms city där en ny undersökning visar att antalet offer för gatuvåld som hamnar på sjukhus har minskat med 30 procent på fem år.
Milline märgatav muutus! Millega võiks seda fenomeni seletada?

Täna hommikul mõtlesin selle välja. Alates üheksakümnendatest oleme hakanud arvuteid kasutama. Aasta-aastalt on digitaalse meedia kasutajate hulk kasvanud. Tänaseks on enamus arenenud lääneriikide inimestest internetiseerunud ja kasutavad arvuteid või muid võrguseadmeid igapäevaselt. Selgub, et viha on kolinud veebi! Minu oletust kinnitavad ka mõningad uuringud USAst ja Hiinast. Jussi Pullinen kirjutab tänahommikuses Helsningin Sanomates:
Ver­kon kie­li on vi­ha ja suut­tu­mus. Ne le­viä­vät no­peas­ti, mel­kein no­peam­min kuin mi­kään muu. 
Yh­dys­val­ta­lai­sen Penn­syl­va­nian ylio­pis­ton tut­ki­jat to­te­si­vat jo vuon­na 2009, et­tä The New York Ti­mes -leh­den jut­tua jaet­tiin sel­väs­ti kes­ki­mää­räis­tä enem­män, jos se ta­val­la tai toi­sel­la syn­nyt­ti lu­ki­jas­saan suut­tu­mus­ta. 
Muual­ta maail­mas­ta on saa­tu vas­taa­via tu­lok­sia. Kii­na­lais­tut­ki­jat to­te­si­vat syys­kuus­sa, et­tä suut­tu­mus­ta il­mai­se­vat vies­tit le­viä­vät yh­tei­sö­pal­ve­luis­sa laa­jem­mal­le kuin iloa tai su­rua il­mai­se­vat kir­joi­tuk­set. Tut­ki­jat tar­kas­te­li­vat yli 70:­tä mil­joo­naa kii­na­lai­sen Si­na Wei­bo -yh­tei­sö­pal­ve­lun vies­tiä.
Septembris toimus Avatud Eesti Fondi foorum vihakõnest veebis. Tudengite abil tehtud miniuuringust selgus, et kõige suurem osa kommentaariumitest on puhas sõim, millel arutlusteemadega midagi ühist ei ole. Foorumi lõpuks jõuti otsusele, et anonüümsed kommentaariumid on vihakõne põhilised keskkonnad ja seega tuleks edaspidi kõik arvajad identifitseerida. Foorumil arutlenud Postimehe ja Delfi peatoimetajad lubasid probleemiga aktiivselt tegeleda ja tänaseks ongi juba mõningaid muutusi ellu viidud. Kirjutasin tol korral kaks lugu. Esimeses (Feminism ja vihakõne) mõtisklesin vihakõne olemuse üle, teine oli minu kogutud materjal ja arvamused vihakõne foorumist (Feminism ja vihakõne praktikas).

Viha on päriselust kolinud veebi, edasi asume kommentaariumites vohavat vihakõnet piirama. Kuhu on vihal siit edasi minna? Äkki on digimaailm vihale hoopis väga sobiv keskkond ja nüüdsest alates jääme ise sellest puutumata? Kahjuks ei ole asi nii lihtne, sest aasta-aastalt on kasvanud enesetappude ja iseenda vastu suunatud teiste vägivallategude arv nagu näiteks toitumishäired ja iseenda lõikumine. Paljudel juhtudel on iseenda vastu suunatud vägivalla taga sotsiaalmeedias vohav kontrollimatu sõim ja muud manipulatsioonid. Ühiskonnas on tekkinud uusi noorte subkultuure, mille tunnuseks on iseenda lõikumine või muud sarnased vägivallateod. Sobivaks näiteks on emode liikumine, mille esindajaid eristab teistest must riietus ja dramaatiline meik.

Digitaalmaailm on teistsugune maailm oma võimaluste ja ohutudega. Ühiskond tervikuna alles õpib selles uues keskkonnas toime tulema. Ilmselt on meil veel väga palju õppetunde ees. Kuidas vihale ja sellega kaasnevale uut moodi vägivallale veebis piiri panna, on tuleviku üks suurimaid väljakutseid. Teisalt võime küsida, et kui viha on kolinud veebi ja inimesi enam ei tapeta, siis kas ka armastust on nüüdsest maailmas poole võrra vähem. Aga ehk on seda nüüdsest pärisilmas hoopis topelt?


Loe veel

Digikool praktikas ja teoorias 
Hariduspoliitika alused I Jaak Aaviksoo ja Urve Läänemets
Viimase kuu kõige polulaarsemad postitused
Mehhiklane, tšiillane, korealane ja eestlane töötavad kõige rohkem maailmas

Friday, November 08, 2013

Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest


Mõni aeg tagasi alustasin tagasihoidliku pedagoogilise initsiatiiviga, mille eesmärgiks on koondada hariduspoliitika õppematerjale ja panna kokku veebikursus, mida soovijad saaksid omas taktis läbida. Täna on juba kolmas õppetund (Hariduspoliitika alused I. Jaak Aaviksoo ja Urve Läänemets, Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass).

Eestit külastas hiljuti Soome haridusminister Krista Kiuru, ta rääkis sotside korraldatud konverentsil Soome haridussüsteemi võtmeteguritest ja tulevikuplaanidest (soovitan tema ettekannet edaspidi vaadata!). Eesti haridusminister Aaviksoo sellele üritusele ei tulnud ja seetõttu kommenteerib ta Õpetajate Lehe vahendusel mõningaid teemasid tagant järele.

Võtan ÕL intervjuust välja paar lõiku, mis näitavad ilmekalt kui suured teadmised on haridusministril ja tema meeskonnal oma valdkonnas toimuvast ja millisel tasemel on arutlemiskultuur tervikuna.

Küsimus haridusminister Jaak Aaviksoole: Soome haridusminister märkis, et nende PISA head tulemused on saavutatud tänu õpetajate professionaalsusele. Kuna Eesti PISA tulemused pole ka pahad, siis võib järeldada, et meiegi õpetajate tase pole halb. Aga kuidas on Eestis õpetajate järelkasvuga? Näiteks füüsikaõpetajaks hakkas TLÜ-s tänavu õppima üks noor ning TÜ-s ei hakanud keegi.

Tuginemine õpetajale ja usaldus õpetaja vastu iseloomustab nii Eesti kui ka Soome haridussüsteemi. Ja Eestis on head õpetajad nagu Soomeski. Oleme ühel meelel, erinevalt paljudest riikidest, et õpetaja peaks olema magistrikraadiga spetsialist, peame ühtmoodi oluliseks kvaliteetset õpetajakoolitust ja täienduskoolitust. Õpetajate järelkasv on ka ühine teema. Eestis on järelkasvuga hästi selles mõttes, et igal aastal lõpetab üle 800 õpetaja ettevalmistusega spetsialisti. Ka poole väiksema lõpetajate arvu korral oleks järelkasv piisav, kui lõpetajad jõuaksid kooli. Jah, õpetajaamet ei ole piisavalt atraktiivne, ent ega vabu ja täiskoormusega õpetajate ametikohti ka palju pakkuda ole. Tasub mõelda, miks „Noored kooli” programmi noortele õpetajatele on nii raske õpetajakohti leida.

Seega on järelkasvu probleem mitte ainult tõsine, vaid ka mitmetahuline. Palgaga tegeleme – eelmisel aastal keskmiselt üle 10%, sel aastal üle 10%, järgmisel aastal üle 10% palgalisa kannab juba vilja. Aga laual on ka õpetaja ja õpilase ühise töökoormuse vähendamine, tugipersonali süsteemi ja metoodilise toe loomine ning palju muud. Üks sõnum on veel asjakohane – õpetajakoolitus ei ole tulevikus ülikooli astudes enam teine ega kolmas valik. Nõuded õpetajaks saamisel hakkavad olema kõrgemad kui seni. Ja kes soovib õpetajaks, peab saama hakata kohe õpetajaks õppima ilma kohustusliku ja kohati akadeemiliselt ülepingutatud erialaõpingute bakalaureusetsüklita.

Ei ole sõnu.

Niisiis, esitati haridusministrile küsimus: Keegi ei soovi füüsikaõpetajaks õppima minna. Mis saab?

Aaviksoo vastus: Õpetaja on hinnatud magistrikraadiga spetsialist. Eestis on hästi, lõpetab 800 spetsialisti aastas. Õpetajate palk on suurepärane.  Lõpetajatele ei ole töökohti pakkuda. Ülikooli õpetajaks minna on edaspidi senisest raskem, aga selle eest võib õpetajaks edaspidi saada igaüks erialaõpinguid läbimata.

Kas on võimalik, et eelmisel aastal ei olnud ühtegi vabanevat füüsikaõpetaja kohta? Näiteks Reaalkooli direktor seda ei arva. Gunnar Polma sõnul on füüsikaõpetajaid vaja ligi 500 kooli ning kohtade täitmiseks peaks igal aastal alustama õpinguid 30-40 inimest. Sedasi kirjutab Delfi kõigest kuu aega varem.  Ainsa füüsikaõpetaja magistriprogammi astuja Joonas Lemmiku sõnul motiveerib teda valdkonnas isiklik huvi aine vastu. "Põhjus on selge miks olen mina tänavu ainus – madal palk," ütles Lemmik. 

Kuigi Aaviksoo väidab, et magistrikraadiga spetsialistid on sarnaselt Soomega Eestis kõrgelt hinnatud, siis tsitaadi lõpuks kinnitab ta, et see olukord on muutumas, sest edaspidi peab õpetajaks saama igaüks ilma ülepingutatud erialaõpinguteta. Kuna füüsikaõpetajaks saamiseks ei ole edaspidi füüsika erialaõpinguid läbida vaja ja järelikult on Joonas Lemmik üks viimastest kvalifitseeritud füüsikaõpetajatest ...

Mis sellest kõigest järeldada?
Variant:
a) Haridusminister on väheinformeeritud ja tema meeskonnas puuduvad erialaeksperdid.
b) Haridusminister küll tunneb olukorda, kuid hämab meelega.
c) Haridusminister tunneb olukorda, kuid hämab kogemata, sest ta ei oska mõtteid ritta panna.
d) Haridusminister räägib seda, mida heaks arvab ilma küsimustele ja faktidele erilist tähelepanu pööramata.

Ükski nendest variantidest ei ole haridusministri mainele avalikkuse silmis soodus, ministri käitumine äratab umbusaldust kogu IRLi hariduspoliitika suhtes ja heidab varju haridusministeeriumi pädevusele tervikuna. Kõige kurvem aga, et füüsikaõpetajate põud ilmselt veel niipea lahendust ei leia.

Õppetund 1. Vaatame nüüd, Aaviksoo häältesaaki kohalike omavalitsuste valimisel. See näitab poliitiku usalduskrediiti ja annab aimu, kas Aaviksoo tavapärane hämamiskultuur hariduspoliitilise strateegiana võiks tegelikult kõigest hoolimata töötada.

Aaviksoo Tartus kogutud 199 häält ei näita just suurt toetust kodulinna kodanikkonna hulgas. Sealjuures on Tartu haridusministri põhiline asukoht, sest ka haridusministeerium asub ju seal, Aaviksool on olnud tohutu eetriaeg ja lehekülgede kaupa artikleid. Võrdluseks võib tuua endise haridusminister Tõnis Lukase 892 häält, kes oma valitsemise ajal kuulus samuti IRL ridadesse, kuid vahetati Aaviksooga välja.

Kõige enam hääli Tartus sai reformar Urmas Kruuse (5284), järgnes Markus Tsahkna IRList 3267 häälega. Halvemini kui Aaviksool läks veel Helir-Valdor Seederil, kes on IRL põllumajandusminister, kandideeris Viljandis ja sai ainult 150 häält. Sealjuures said mõlemad rahva poolt põlatud IRLi ministrid siiski koha volikogus, kuhu nad kandideerisid ning partei usaldusmandaadist hoolimata ei asunud nad volikogu asju ajama. Seega langes nende niigi vähene populaarsus ilmselt veelgi.  

Järgmises hariduspoliitika tunnis kohtume!

Ps. vahelduseks võiks lugeda poliitfilosoofia alustekste. Koondasin mõned nendest ühe listi koos vabalt saada olevate veebiviidetega seoses MOOC kursega, millest ma parasjagu osa võtan. Kursus algas alles napilt kaks nädalat tagasi ja sellega on kindlasti võimalik veel liituda.  


Loe lisaks
Hariduspoliitika alused I. Urve Läänemets ja Jaak Aaviksoo
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Harjumaa õpetajad umbusaldavad haridusminister Aaviksood
Naisi me kooli ei taha!
Intellektuaal kui võimu insrument