Monday, November 04, 2013

Digikool praktikas ja teoorias, work in progress

Postmodernism ja kasvatusteadused


Eelmisel aastal hakkasin muuhulgas tegelema MOOCi (massive open online courses) uurimisega. Tänaseks olen osalenud ca kahe-kolmekümnel erineval online kursusel. Pisike osa minu õppimisest (mis on selle etnograafilise uurimuse paratamatu kõrvalprodukt) on salvestatud kahes blogis How to learn English? ja AppleTree. Aasta alguses kirjutasin blogipostituse Intuition and learning online #edmooc, kus kirjeldan oma esimest kogemust avatud globaalses digiõppekeskkonnas.

Kui esimesed kursused olid kui plahvatus, ebakindlus, kaos ja üllatus, siis tänaseks päevaks on miljonid inimesed läbinud erinevaid massikursusi ja kursuste arv on kuust-kuusse kasvanud, tasuta kõrgetasemeliste online kursuste pakkujaid tuleb ainult juurde.  Suurimateks platvormideks on: COURSERA ja UDACITY. Kursuste kvaliteet ja sisu on väga mitmesugune. Osade (enemasti vanade ja tuntud) ülikoolide jaoks on tegemist eelkõige reklaamiga ja mõned olemasolevad loengud tehakse avalikult kättesaadavaks. Teisalt on hulgaliselt ka avatud meelega professoreid, kes eksperimenteerivad digikeskkonnaga väga julgelt kaasates selleks nii õppijaid kui kolleege üle maailma. Just need viimased "eksperimentaalkursused" on kaasahaaravad ja loovad õppijatele ja ka õpetajatele endile uudseid võimalusi õppimiseks.  

Miks selline pingutus? Osaledes sadu võib-olla isegi tuhandeid tunde avatud online kursustel, on minu kui andragoogi teadmised ja kogemus online kursuste ülesehitusest, toimimisest jms on eksponentaalselt kasvanud, sealjuures ka oskus globaalses digikeskkonnas õpetada, õppida ja suhelda. Täna siin seda postitust kirjutades olen registreeritud osaleja kokku neljal kursusel neljas maailma tuntud ülikoolis USAs ja Euroopas. Teemadeks on poliitiline filosoofia, ameerika luule, modernism/postmodernism ja storytelling. Lisaks konkreetsetele valdkonnateadmistele, olen saanud tuttavaks väga paljude inimestega üle maailma, kellega ühte või teist teemat koos edasi uurida või arendada. Kursustel ei osale kunagi ainult algajad või edasijõudnud, noored või vanad, naised või mehed, eurooplased või ameeriklased, eksperdid või võhikud - enamasti on tegemist mikstuuriga kõikidest gruppidest. Just see viimane teebki avatud massilise digitaalse õppekeskkonna minu kui teadlase, õppija ja õpetaja jaoks atraktiivseks.
Selge on see, et globaased õppimiskäsitused ja -keskkonnad on muutunud või muutumas. Protsesside täpsem kaardistamine ja mõtestamine on huvitav, kuid ajamahukas ja tänamatu ettevõtmine. Tuginedes oma viimase paari aasta uurimisteemadele ja projektidele, pidasin Norras kasvatusteaduste magistrikursusele loengu postmodernismist kasvatusteadustes. Seda napilt 60-minutilist ettekannet võiks pidada ka esmaseks mustandiks vahekokkuvõttest.


Risomaatiline õppimine - Dave Cormier


Dave Cormier on MOOCliikumise üks autoritest ja ka ristiisa. Tema mõiste risomaatiline õppimine jäi minu teele juba esimesel online-kursusel, milles räägiti digitulevikust ja haridusest. Mõned kuud hiljem osalesin täiesti juhuslikult Dave online töötoas ja sain temaga nö isiklikult tuttavaks. Tänaseks on Kanada õppejõud jõudnud otsaga õpetama Rootsi õpetajaid. Sellel nädalal osaleb ta Stockholmi konverentsil, kus toimuvad töötoad digiõppe edendamiseks. 


Huvitav on täheldada vaikust saalis, sest õpetajate jaoks on Dave loeng kui teisest maailmas, mis kuulutab õpetamise surma. Mõiste "risomaatiline õppimine" kirjeldab MOOC keskkonnas toimuvat õppimist väga ilmekalt ja seetõttu pean Dave üheks huvitavamaks praktikuks/teoreetikuks digimaailmas. Õpetajate jaoks on see kõik siiski kui ufoteadus, sest täna tunnustatud õppimisteooriatest asub avatud digiõpe valgusaastate kaugusel. Tegemist on filosoofiliselt täiesti teistlaadse lähenemisega, kui hariduses enamasti väärtustamist leiab. Jacques Ranciere "rumal koolmeister" - idee, mis esmapilgul tundub täieliku absurdina, muutub selles kontekstis mõistetavaks ja leiab praktilise lahenduse. 
    

No comments: