Thursday, November 07, 2013

Mehhiklane, tšiillane, korealane ja eestlane töötavad kõige enam maailmas


OECD jagab oma iga-aastaste tööjõu uuringute tulemusi, nende andmete põhjal on kokku pandud ka kõige rohkem töötavate riikide pingerida maailmas.

Esikohal troonib Mehhiko (keskmiselt 2317 töötundi aastas), teisel kohal on Tšiili 2102 töötunniga, mis tähendab rohkem kui 50 töötundi ühes nädalas. Kolmandaks on Korea, kus töötaja teenib keskmiselt $35,406 aastas töötades keskmiselt 2,092 tundi. Neljandana järgneb Eesti:
The average Estonian worker works 2,021 per year and earns $17,323 annually.
Seega Eestis teenitakse keskmiselt poole vähem kui Koreas, tehes samas ligikaudu kahe nädala jagu vähem tööd. Töötuse ja tööaja paindlikkuse kohta kirjutatakse järgmist:
In Estonia, if you have a job, you’re probably working long hours. Long-term unemployment is common, and flexible schedules are rare. Workers tend to work a full 40-hour week, as fewer than 10% of employed Estonians are part-timers.
Meile järgneb Venemaa.

Eile ilmus ühe arsti avalik kiri sotsiaalministrile, milles ta muuhulgas kirjutab kiirabitöötajate raskest elust ja olukorrast erakorralises meditsiinis. Kirjutab hästi ja väga valusalt.
Töötaja jookseb pärast valvet teise kiirabisse tööle. Kas te olete huvitunud, mitu protsenti kiirabiõdedest ning -tehnikutest töötab rohkem kui  ühel töökohal, et oma pere ära toita?  Ligikaudne analüüs näitab, et ca 70% .
Samamoodi on õpetajate, lasteaiakasvatajate, perearstide, päästeameti, ajakirjanike, ülikooli õppejõudude, teadlaste, politsei, piirivalve ja paljude teiste inimestega. Nad kõik töötavad kahel kohal, et kuidagi päevast päeva toime tulla. Olen ka ise mõned aastad tagasi õpingute kõrvalt kahel kohal töötanud (5 aastat hullumeelsust) ja samal ajal last kasvatanud. Tagant järele mõeldes on lausa ime, et ikka veel elus olen. Tempo oli tohutu, sest iga minut varahommikust hilisõhtuni oli arvel.

Lisaks ebainimlikele palgatingimustele on ju paljudel vaja taluda ka ebainimlikke töötingimusi. Seesama kiirabiarst kirjutab oma kirjas ministrile olukorrast kiirabinduses alljärgnevalt:
Te ütlete, et see ei ole arsti töö. Õige, aga kas see on üldse kiirabi töö s.h õdede töö? Kuidas tunnevad ennast antud skisofreenilises situatsioonis  kiirabiõed? Vot need samad, kes võeti tööle lahendama eluohtlikke seisundeid?  Aga selleks on ju olemas mõõdikud- personali voolavus. Milline on  personali voolavus Tallinnas? Harjumaal? Mujal kiirabides?  Ja mida see voolavus veel tähendab? Teeme lahti organisatsiooniteooria õpiku ja loeme: autokraatlik juhtimine ja mõnitav agressiivne organisatsioonikultuur. Noored õed tulevad, avastavad, et nende tööga kaasneb arutu vastutus,  mõistmatu töö, mille tegemiseks puudub ettevalmistus ( ma pean silmas just neid uusi juurdepoogitud “pädevusi” ) ja lahkuvad enne aasta möödumist…. välismaale.  No uurige ometigi kui palju neid on kiirabist läinud ja võrrelge.  Poole aastaga tekib läbipõlemine, tüdimus. Kas see on tõesti juhus, et mõnesaja töötajaga kiirabis saavad südameinfarkti nädalase vahega tööl kaks töötajat ja mitte muldvana vaid täies elujõus  meest?
Stressi peetakse surmaga lõppevate haiguste peamiseks põhjuseks. Seega ei ole uudis ületöötavast eestlasest mingi hea uudis, pigem on see murettekitav, kuigi mitte päris uudis, sest tegelikult on see kõik meile juba ammu teada. Lihtsalt tänaseni ehk tundus, et küllap ka mujal on olukord sama hull, et meie situatsioon ei ole kuidagi eriliselt halb või märkimist väärt, et elu peabki raske olema...

Riigikontrolör Karis ütles riigikogu eest aastaaruannet tutvustades:
Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb paraku, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud.
Jah, rahvusvaheline statistika näitab, et meie inimeste ostujõud on enam-vähem samal tasemel mis kuus aastat tagasi. Seevastu hinnad on kasvanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest tunduvalt kiiremini. Kokkuvõtvalt – kui Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, siis eestlase ostujõud mitte.
Seega on hinnad jõudnud Euroopasse, aga palgad (see on ostujõud tavainimese mõttes) jäänud endisele madalale tasemele. Kuigi inimesed töötavad mitmel kohal on nende sissetulek vaevalt võrreldav teiste Euroopa riikide töötajate omadega. Näiteks õpetajate palkade vahe oli arenenud riikidega võrreldes alles hiljaaegu viiekordne, sealjuures tõstetakse õpetajate palku ka mujal Euroopas. Meie õpetajate väike palgatõus on seega kui piisk merre, sest samal ajal tõstetakse mujal palku palju suuremates väärtustes (protsentidega vehkimine on viiekordse palgavahe puhul demagoogiline nõks, sest 11% 700 eurost teeb uueks palgaks 777 st tõus 77 eurot, samal ajal 3500 eurose palga 10% tõstmine tähendab 350 eurost palgalisa ja uueks palgaks on 3850 eurot).  

Tundub, et noored Eesti pessimistlikku eluvaadet jagada ei kavatse ja õpivad hoolega võõrkeeli. Näiteks inglise keele oskajatena on meie noored väärikal neljandal kohal (esimene on Rootsi, teine Norra ja kolmas Hollandi). Paneb imestama, et mõned riigi-isad ikka veel ei taipa, mida sellised ebainimlikud töö- ja palgatingimused tegelikult meie rahvastiku väljarände kiirendamisel tähendavad ja kuidas väljarände ja iibe languse tagasilööki kümne-kahekümne aasta perspektiivis tasandada.

Isegi kui kõik meie noored jääksid Eestisse on olukord äärmiselt drastiline, seda väljendab ka riigikontrolör:
On ammu teada, et Eesti on ka üks kiiremini väheneva ja vananeva rahvastikuga riik Euroopas. Pärast iseseisvuse taastamist on loomulik iive olnud positiivne vaid ühel aastal.
Alates 2016. aastast hakkab Eesti tööhõive paratamatult langema, sest tööjõuturule siseneb viiendiku võrra vähem inimesi, kui sealt vanuse tõttu lahkub. Suureneb töötava rahvastiku koormus mittetöötavate inimeste ülalpidamisel.
Kui liidame need kaks faktorit, väljaränne ja iibe langus, siis on tegemist rahvastiku taastootmise mõttes katastroofilise olukorraga, mis vajab läbiarutamist, ühiselt lahenduste otsimist ja kiiret sekkumist. Praegu on viimane aeg jõuliselt ametiühinguliikumist toetama hakata, ka nendel kes senimaani välja eesti kultuuri püsimajäämise ja tööturu vahel seoseid näha ei ole osanud. Nüüd on olukord tõesti puust ja punane ning igale lollilegi ilmselgelt nähtav.


Loe lisaks:
Õpetaja kui priitahtlik pritsumees
Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!
Õpetajale vääriline palk
Lasteaiaõpetaja on inimene
Õpetajate streik toimub!

No comments: