Friday, November 29, 2013

Õpetajate Leht on rämps!

Et kõik ilusasti ära rääkida, pean alustama algusest... (Agu Sihvka annab aru)

2011


Õpetajate palkade teema oli veel paljudele võõras. "Noored Kooli" liikumine ei pidanud vajalikuks osaleda,  Lastevanemate Liit leidis, et õpetajate palkade pärast ei ole vaja tänaval olla, oli teisigi, kedas see küsimus alguses täiesti külmaks jättis.

Päris ebaloogiliseks muutus olukord siis, kui "Õpetajate Leht" keeldus avaldamast kutset meeleavaldusele ka peale mitmekordset palvet, isegi tasuliste kuulutuste rubriigis. Vastusena protestile, mille esitasin ka SA Kultuurileht, Kultuuri- ja Haridusministeeriumile, tuli peatoimetaja poolt ränkade solvangute laviin. Õhtulehes ilmus minu vastu suunatud mingi eriti nõme artikkel, mida meenutadagi ei taha. Õpetajate madalatele palkadele tähelepanu juhtimiseks korraldatud meeleavaldusest ei kirjutatud midagi. Lõpuks kirjutas peatoimetaja, et sedasi protestida ei ole õpetajatele vääriline käitumine.

Tegin oma blogisse postituse pealkirjaga "Kas Õpetajate Leht on õpetajate häälekandja" ja juba siis oli selge, et lehe toimetus tegutseb täpsete juhtnööride alusel. Ajalugu ajalooks, seda siinkohal uuesti lahkama ei hakkakski. Lisaksin ainult, et ka tollal kinnitas Väljataga resoluutselt, et nemad lehe toimetuse tegemistesse ei sekku. (Kas pole tuttav!).

Marionettide vahetus


Vahepeal on vahetunud lehe peatoimetaja. Peatoimetajaks on nüüd Kalle Muuli. Eelmisel nädalal kinnitas Väljataga, et sihtasutuse nõukogu on ministeeriumi käpaalune ja on seega "kapist välja" tulnud. Pole vaja olla raketiteadlane, et mõista Kalle Muuli rolli meie ainukese haridusajalehe peatoimetajana. Ta on samuti ministeeriumi "oma jope". Selleks piisab vaid lehes avaldatud artiklite sisu ja lähenemisnurga analüüsimisest, mille siinkohal järgmiseks ette võtaksingi. Tegemist on ju äärmiselt olulise ja aktuaalse teemaga!

Rämps on päris karmilt öeldud tänastele kirjutajatele. Vabandan oma toorust! Aga siinkohal tuletaksin meelde vastutust, mida toimetuse töötajad meie ainukese haridusväljaande sisu koostamisel kannavad. Need inimesed peavad olema haridusvaldkonna eesliin, mitte järelelohisejad, asjatundmatud kõpitsejad või nagu tänaseks selgunud on IRLi ja/või RE kodustatud küülikud. Pean kohe lisama, et aeg-ajalt ilmub artikleid, mis tõepoolest väärivad lugemist. Kuid ka need autorid ja nende kirjutised peavad sellisel juhul sobima tervikuga, st hoiduma kriitikast võimulolijate vastu.

Alusharidusest Õpetajate Lehe vahendusel


Toon näiteks alushariduse alateema, mis on lehe kodulehelt lihtsalt leitav. Alushariduse valdkond on üks nendest valdkondadest, kus ka mina olen kõige enam südant valutanud ja kus mul on ka eksperdina võimalik sõna võtta. Siinkohal lubage mulle paar pintslitõmmet lehes avaldatule toetudes. Toodud näited omavad illustreerivat tähendust ja konkreetsete autorite heas kirjutamisoskuses ma ei kahtle.

Hea näide on Ago Gaškovi 25.oktoobril avaldatud artikkel pealkirjaga "Ida-Virumaa lasteaedades järjekordi ei ole". Olukorras, kus lasteaiakohtade puudumine on võitnud suure tähelepanu ja seda nähakse olulise kitsaskohana omavalitsuste juhtimises üle Eesti, lastakse lavale Ago. Ta ütleb, et lasteaedade järjekorda ei ole, aga miks järjekorda ei ole jääb märkamata. Mis on pildil valesti? Miks ei arutata seda teemat avaralt? Kui probleemi ei ole, siis pole ju ka mõtet kirjutada. Kas tõesti täidetakse lihtsalt leheruumi? Sellisel juhul on ju rämps!

29. november käis ajakirjanik Tiina Vapper taaskord ühes lasteaias ja kirjutas sellest juba tuhandenda loo "Õpetajate Lehte", koos mõne asjatu (lavastatud) pildiga, mis lasteaiast või selle erilisususest mingitki aimu ei anna. Fotode teema on ÕL-s üldse eraldi küsimus, sest visuaalsed kujundid on selles väljaandes läbi aegade olnud täiesti masendaval tasemel. "Külas Kopli lasteaias" on artikkel, mis oma laadilt kuulub asjatu ajakirjanduse valda. See on puhas meelelahutus, sest ühtegi vähegi üldisemat või (hoidku jumal selle eest!) kriitilist mõtet need "külaskäigu" žanrisse kuuluvad artiklid ei sisalda.
Õues on lastele suur eeskuju majahoidja onu Ants. Eva ütleb, et lapsed jälgivad kogu aeg, mida ta teeb. 
Milleks kogu see lugu? Meenutab nõukaega, kui ajalehtes ilmusid pidevalt just sellised asjatud üllitised. 95-aastasest lasteaiast oleks võinud kirjutada palju mitmekülgsemalt, tuua pilte ajaloost, tänapäevast ja tulevikust. Käsitleda ühiskonnas toimuvat, Kopli arengut, alushariduse valupunkte, mida iganes... Selleks on tuhat võimalus, aga Tiina lugu on kui ullikese matkakirjeldus, mida on huvitav lugeda ainult Tiina sugulastel ja Kopli lasteaia inimestel (kui neilgi) ja võib-olla kusagil kellelgi veel... Mis on selle artikli lugemise kasutegur laiemale üldsusele? Ainult meelelahutuslik. Aga meelelahutust on täis iga teinegi ajaleht ja ajakiri. "Õpetajate Leht" peaks olema õpetajatele ja haridusvalkonna inimestele arutelu foorumiks, mitte ainult igavate reisimuljete ja eakate juubeliõnnitluste vahendamiseks.

Sarnaseid ullikese matkakirjeldusi ja alushariduses reaalsete (päeva)probleemide eksisteerimist ignoreerivaid kriitikavabu kirjutisi on täis terve alushariduse alapeatükk. Haruharva satub sinna midagi sisulisemat. Ükskord paar aastat tagasi kirjutas Liisa Pakosta koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadusest. See oli asjalik! Aga kukkus tühjusesse. Liisa sõnastatule midagi vastu ei kajanud, arutelu ei järgnenud. Vastamine ei ole kombekski, sest mis IRL ütleb - see ka haridusseaduseks saab!

Ma ei taha väita, et Tiina ja Agu on kuidagi eriliselt halvad ajakirjanikud, küllap nad kirjutavad vastavalt peatoimetaja juhtnööridele. Peatoimetaja omakorda saab juhtnöörid Aaviksoolt või Langilt. Samas jäävad suukorvistatud lehetoimetusse tööle kaasajooksikud, selgrootud mugandujad või inimesed, kellel lihtsalt kusagile mujale minna ei ole. Sirbi näide on siin hea eeskuju teistele suukorvistatud ajakirjanikele. Kenderi poolt alandatud toimetuse meeskond tõmbas selja sirgu ja jalutas minema või läks sinisele lehele.  Lehte ei suudetud sellel nädalal vaat, et välja andagi...

Kõige suurem mure on, et Õpetajate Lehes puuduvad kriitilised laiema haardega arutelud, mis valdkonna arengule võiksid kasuks tulla. Avaldatakse pisikesi lõigukesi kriitikast, sedagi haruharva. Diskussiooni teadlikuks tekitamiseks huvi puudub. Loomulikult väidetakse nüüd kohe vastusena, et küllap me avaldaks, aga ei ole kirjutajaid. See ei ole veenev, sest paljud õpetajad on oma kriitilisi artikleid hoopis teistes väljaannestes avaldanud. Iseasi, kui palju neid avaldatakse avalikus meediaski, kus kirjutajate arv ja prioriteetide valik teine. Haridusajakirjanduse väljaande enda ülesanne on kasvatada endale kirjutajaid. Sedasi tehakse Sirbis, inimesed õpivad kirjutama ja neid toetatakse.

Kui see, mida tänane Õpetajate Leht pakub, on hea haridusajakirjandus, siis ma ei tea... Soovitan lugeda Rootsi  Õpetajate Lehte, mis avaldab pidevalt väga asjalikke arutelusid vastavalt käimasolevatele diskussioonidele avalikus ruumis. Ilmub samuti üks kord nädalas. Järelikult on võimalik! Eesti haridusajakirjanduse ajaloost on küllalt näiteid, kus on tehtud sisukat tööd vt Peeter Põllu artiklid ajakirjas "Kasvatus ja Haridus". Järelikult suudavad ka eestlased, kui vaid võimalus antakse.

Haridusajakirjanduse vaikiv ajastu kestab


Vaatasin ÕpLehe tänase numbri üle. Näiteks sirbisaagat pole ikka veel pealkirjade hulgas välja tõstetud väljaarvatud Karl-Martin Sinijärve artikkel. See on omaette suurkorviklassikasse kuuluv kirjatükk ja lõpeb õite mitmetähenduslikult:
Ja jälle ei kirjutanud ma nimedest ega isiklikult. Usun, et saate aru, et mure on mujal. Sain ma asjadest õigesti aru?
Mina arvan, et Karl-Martini küsimus on suunatud peatoimetajale: "Kas sobib, Kalle?" Kirjaniku enda mure seisab selles, kuidas perele süüa saada. Nimesid ei maini, probleem on lahatud kergelt pealispinda riivates ja mugavale kirjanduskorüfeele omase leebusega...

Võiksime siinkohal küsida, et kas see on piisav? Kas tõesti on sirbiskandaali mõju meie kultuurile sh hariduspoliitikale ja keelepoliitikale ja poliitlisele kultuurile tervikuna nii minimaalne, et see õpetajaid ja haridust täna ja tulevikus ei puuduta? Kas tõesti mitte ükski õpetaja ei arva midagi? Kas mitte üks ei soovi kommenteerida, ei soovi edasi mõelda või imestada?

Õpetajate Lehe toimetus on vankumatu, meie avaldame sisuliste refleksioonide asemel parem sadade lehekülgede viisi ullikeste reisikirjeldusi. Kui see kõik on puhtalt kogemata, siis ütleks küll, et sellised asjatundmatud inimesed ei peaks haridusajakirjanduses toimetama... Samamoodi nagu terminaator Kender ei oleks pidanud päevagi Sirpi juhtima!

Millal saavad õpetajad oma lehe tagasi?  




esmalt saadetud hariduslisti

Vastusena soovib Raivo Juurak mind listist laimu levitamise pärast välja lülitada. Tema kiri ja minu vastus sellel on täismahus toodud järgmises postituses.
Järgmisel päeval visataksegi mind pikema jututa listist välja. Järgneb minu avalik pöördumine Haridusfoorumi juhatuse poole.



2 comments:

Anonymous said...

Rootsist on lihtne Eestis olijaid õpetada, kõigil siin Eestis on oma ellujäämise mured. Õpetajate Lehe inimesed teevad ausalt oma igapäevast tööd. Niisugune rünnak nende vastu on kohatu ja ebaaus.

Anonymous said...

Tegelikult on ju väga paljuski õigus, sest on palju tilu-lilu kajastavaid artikleid ja vähem selliseid, mis kaasa mõtlema kutsuksid! Kindlasti töötavad ÕL-is targad inimesed, selles ma üldse ei kahtlegi, lihtsalt ÕL on muutunud kerglasemaks kui seda vaja oleks!