Monday, November 11, 2013

Palgalõhest ehk Kadri Seeder on sada aastat hiljaks jäänud

Kirjutavad palgalõhest, arutavad. Paljud ei saa üldse arugi, et mingi palgavahe on olemas. Kusagil olla üks naine isegi mehest suuremat palka saanud. Üldse olevat see kogu lõhe ainult naiste probleem, miks nad siis on nõus selliste kopikate eest töötama. Enamuse jaoks on naiste ja meeste palgavahe endiselt pseudoteema. Aga kuna Eesti turnib jälle Euroopa negatiivsete edetabelite tippudes tuleks ikka nagu midagi justkui ette võtta. Nii uurimegi ja arutame. Silmi maha lüües ja paigal tammudes.

Viimase palgalõhe teemalise artkli kirjutas Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik Kadri Seeder. Ta arutab, miks mehed ja naised nii erinevat palka soovivad ja jõuab järeldusele, et nii on lihtsalt looduse poolt säätud. Lõpuks küsib ta suurte hallikas-siniste silmadega publiku poole vaadates naiivselt...
kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus. Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda. 
Töökeskses diskussioonis unustame me aga sageli ära, et erasfääris toimub meie ühiskonna seisukohalt kõige olulisem tegevus - rahva taastootmine.  
"Halleluuja!" tahaks nüüd ilmselt hüüda iga feminismi ja naisajalooga veidigi kursis olev inimene. Ma ei räägi siin radikaalfeministidest või uuema aja äärmuslikematest lähenemistest. Räägin lihtsatest kodanikest, kes teavad soolise ebavõrdsuse taastootmise mehhanismide ABC taset.  

Sarnast rahvusluse retoorikat naisküsimuse arutamisel on viljeldud juba ärkamisajast peale. Natalie Johanson-Pärna kõneles 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi ees Eesti tütarlaste hariduse tähtsusest, sest tütarlastest sirguvad emad. Mõned aastad varem avaldab Natalie vend Carl Robert Jakobson Sakalas kolmeosalise artiklite sarja tütarlaste hariduse tähendusest Eestimaa poegade kasvatamisele kutsudes eestlasi ühena esimeste hulgas üles tütarlastele kõrgemate koolide loomisele.

Näib justkui ei oleks Eesti naine iial oma mehe varjust välja astuda soovinudki. See ei ole siiski tõsi, sest juba 1887. aasta esimeses "Lindas" kirjutab Lilli Suburg ja kutsub oma suguõdesid üheskoos vaimsele tööle ja ärksusele meestega kõrvuti. Aastal 1905. kirjutab Lilli Suburgi õpilane Helene Taar Noor-Eesti kogumikus "Wõitluse päiwil" naisõiguse küsimusest ajaloolises vaates käsitledes mitmeid riike kogu maailmast. Tema pilk on õpetaja omast juba kordades kriitilisem, julgem ja tähelepanelikum.
Igatahes on naise iseseiswus Helvetias weel wäga paksu tolmu katte all; naesterahwa wabaduse kõige suuremad takistajad ja häwitajad on seltskonnas walitsewad eelarwamised.
Helene Taar kirjutab naisüliõpilaste aktiivsusest, prostitutsioonist, naiste madalatest palkadest, sotsiaalsest staatusest ja protestivaimust lähemal ja kaugemal. Ülevaade hõlmab väga erinevaid riike. Eesti kohta märgib naine:
Meie Eesti rahwas on noor rahwas, alles hiljuti orjakütkeist wabanenud. Eesti naene on töö ori  ja odawa palga saaja, siisgi on Eesti naene alati “inimene” olnud. Ka Eestis walitses mõne aasta eest weel kindel arwamine, et tütarlapsele suuremat haridust tarwis ei lähe. Õnneks on wiimasel ajal see arwamine ometi muutunud.
Pseudofeminism 

Näib, et Eestis on kaks selgelt välja joonistunud vaadet naise õiguste küsimusele ja mõlemad kestavad ärkamisajast tänasesse päeva välja. Ühed on kriitilised ja taotlevad naisele meestega "üheõiguslust", selle suuna esindajaks tänasel päeval on näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioon. Teised soovivad naise õiguste laiendamist piiratud ulatuses. Heaks näiteks tütarlaste rahvusliku hariduse idee, mis toetaks naiste emantsipatsiooni vaid sel määral, kui see on vajalik rahvuse taastootmise püha eesmärgi  täitmiseks (näideteks Natalie Johanson-Pärna, Carl Robert Jakobson, hiljem lisanduvad juba uued nimed). Ka naiste palgalõhe probleemi on võimalik käsitleda rahvusluse kontekstis, naise kui eesti ema perspektiivi silmas pidades  ja sellise suuna esindajana tõusebki nüüd esile Kadri Seeder.

Minu arvates on vastuolust rahvusluse ja naisküsimuse vahel väga hästi kirjutanud Marie Reisik ja seda juba 1913.aastal oma artiklis "Naiseõiguslusest". Ta alustab oma kirjutist, juhtides tähelepanu huvitavale sotsiaalsele fenomenile, mis kehtib ka tänases soolise võrdõiguslikkuse arutelu kontekstis.  
Raske on öelda, kummad on visamad olnud harjuma igasuguse nais-liikumise ja naise õiguste laiendamise püüdega, - kas mehed või naised. Igatahes on naised küllalt sagedaste selleski asjas meestelt tõuget oodanud, et liikuma ja mõtlema hakata. Vähemalt niisama sagedaste kui mehed kaljukindlate naise-liikumise vastastena on esinenud.
Kuigi oleks loogiline arvata, et naised ise oma asja ajamiseks suudavad end kokku koondada, siis tegelikkuses on see oletus tõest kaugel. Väga palju on tänaseni neid naisi, kes naisele mehega võrdseid õigusi üleüldse võimalikuks või õigustatuks ei peagi. Põhjenduseks on seesama lapsesaamise bioloogiline erisus, mis naise otse loomuldasa ühiskonna trepiastmetel mehest allapoole asetab. Ka naise õigus võrdsele palgale muutub täna Delfis arutleva Seederi jaoks põhjendatuks ainult siis, kui see loob mehele mingeid uusi võimalusi (näiteks võimalus lapsega kodus olla).  Bioloogiline determineeritus kombineerituna rahvusliku-religoosse nõudega on väga mürgine kokteil ja nii muutubki naistele meestega võrdväärsete tingimuste taotlemine pea võimatuks.
Kuna aga teooriaga veel vana küljes kinni ollakse, on praktikas mõnigi küsimus juba teistviisi lahendust leidnud. Kuna nii mitmel pool veel kangekaelselt kinni peetakse vanast tööst, et naise koht kodus olevat, on tõelikult asjaolud nii kujunenud, et suurel osal naistel kindlat kodu enam ei olegi.
Marie Reisik väidab, et naistele laiendatud õiguste taotlemisel ei ole tegemist ainult naiste nõudmistega, vaid naiste liikumine tööellu tuleneb ühiskonna enda vajadusest. Naiste õiguste eest peaksid seepärast seisma võrdselt nii mehed kui naised, sest naise olukorra paranemine on meie kõikide ühistes huvides. Seetõttu on huvitav lugeda tänasest Delfi Ärilehest analüütiku hinnangut palgalõhe küsimuses, mis püüab sada aastat hiljem ikka veel naisi kodusele lastekasvatustööle survestada, sest et vastasel korral surevad kõik eestlased välja. Tundub, kui oleksime naiste õiguste küsimuses korraga sada aastat tagasi hüpanud.

Eelnevat kirjutades kerkis mõte: Head suguõed, palun viige end kurssi meie naiste mõttelooga! Samasuguse kiirusega soolise võrdõiguslikkuse teemasid käsitledes jõuab veel kakssada aastat vett merre voolata, enne kui me sisuliste küsimuste ja võimalike lahendusteede arutamise juurde jõuame. 
  
Loe lisaks
naised.net
Marie Reisik naisõiguslusest 1913
Helene Taar Uue aja naisliikumisest 1905
Esimesed eesti naised kõnepuldis Natalie Johanson-Pärna 1882
Naisliikumine Eestis Marie Reisik 1926
Kui naine on naisele hunt
Üleskutse: naised vikipeedias nähtavaks!
Liblikad, hundid ja Eesti legendaarsed naised

No comments: