Sunday, November 24, 2013

Vaatemänguühiskonna poliitmehaanika. visand I

Sissejuhatus


Kirjutan vaatemänguühiskonnast, luurajatest ja teistest marionettidest, kes sobival hetkel lavale tõstetakse. Fantaasia põhineb mõningatel konkreetsetel näidetel elust enesest ja ei pretendeeri viimasele tõele. Kasutatud isikute nimed omavad pigem illustreerivad tähendust, et teoreetilistele mõttekäikudele värve lisada.

Vaatemänguühiskond teoorias ja praktikas


Jaak H. väidab hariduslistis, et Savisaar teeb ”tõsiteaduslikke analüüse”. Kas tõesti? Ja kui teebki, siis mis valdkonnas täpsemalt? Tema viimane etteaste Tallinna Vabaduse platsil oli kui diktatuuri eelaimdus. Kerkis täiesti uus kombinatsioon jõulistest sümbolitest, mida massiliselt kogutud valijahääled meie poliitmaastikule otsekohe ka tsementeerima asusid. Tundsin õudust, kui ajakirjandusfotosid ja videoklippe vaatasin. Fotosilma abil saab luua teatavaid kujundeid, kuid Savisaare etteaste andis visuaal-ideoloogiliseks mänguks suurepäraseid võimalusi. Võimalusi, mille parim enne peaks Eestiski juba ammu möödas olema.

"Tervetuloa postmoderniin spektaakkeliyhteiskuntaan."  Tõlkes "Tere tulemast postmodernsesse vaatemänguühiskonda," kirjutab tänases ”Helsningin Sanomat” ajalehes Saska Saarikoski.
Spektaakkelien yhteiskunta on kuin muistinsa menettänyt. Sillä ei olehistoriaa eikä tulevaisuutta. On vain ikuinen nyt. 
Spektaakkeliyhteiskunnassa asiat eivät jäsenny. Syy–seuraus-suhteet ovat epämääräisiä. Tärkeää ei ole se, mitä tehdään, vaan se, että ollaan jämäkästi tekevinään. 
Paljastuneita epäkohtia ei tarvitse korjata. Joskus tarvitaan symbolinen ele, kuten johtajan ero, mutta usein vain odotetaan huomion siirtymistä muualle. Ihmisuhreihinkin on varauduttu: johtajat saavat kultaiset korvaukset, poliitikot palaavat seuraavissa vaaleissa. 
Kohut tulevat ja menevät, johtajat näyttelevät johtavansa, ihmiset lakkaavat välittämästä. Kunnes ovelle koputetaan. 
Todellisuus palaa takaisin kuin kuolleeksi luultu sukulainen.
Lühidalt emakeeli: Vaatemänguühiskond on kui mälu kaotanud ja teo-tagajärje seose unustanud ühiskond, kus oma eksimuste eest ei pea vastutama, tuleb oodata vaid publiku tähelepanu liikumist järgmisesse valgusvihku laval.
"Kuni uksele koputatakse. 
Tegelikkus tuleb tagasi kui surnuks peetud sugulane."

Luurajad kandideerivad volikogudesse endal nähtamatud ordenid rinnas 


Meie parteimaastik on tardunud ja ootab uusi arenguid. Mitmelt poolt on kuulda, et taaskord toimub nähtamatute isikute või organisatsioonide raha jõul parteide loomine. Seda tehakse sisusse pikemalt süüvimata. Vajaduse korral vahetatakse näitlejaid laval ja show läheb samamoodi edasi. Nähtamatud niiditõmbajad (ehk tegelikud otsustajad) on isikud, keda avalikkuses ei tunta, ei teata nende tegelikke huvisid ja eesmärke. Kui keegi avalikkusest hakkab lavataguse vastu liiga suurt huvi tundma, siis tembeldatakse ta otsekoheselt vandenõuteoreetikuteks.

Vandenõuteoreetik on täpselt sama jõuline silt kui valvefeministi oma – järelikult on hull ja tahab meie ühiskonda hävitada. 

Hullumeelse diagnoos tähendab otsekohe oma tõsiseltvõetavuse minetamist ja seega kardetakse vaimuhaiguse märki ühiskonnas kui tuld. Sama silti kasutas ka Lang käimasolevas skandaalis hoogsalt, et igasuguseid liigseid paljastusi reformierakonna tagatoa kohta tõrjuda.

Eraldi uurimist väärt teema on luurajate poliitikasse tõusmine. Tallinna linnas kandideeris kaks sellist isegi linnapeaks. IRList James Bond-Kross ja sotside poolelt ma-ei-tea-mis-nimega nähtamatu luurajamees. Miks saavad niisugused poliitikakauged mehed parteides etteotsa? Valijatele on need isikud poliitikutena ja oma ühiskondlike vaadete poolest täiesti tundmatud. Miks nad peaksid saama võimaluse kandideerida linnapeaks, kui mõlemas parteis on isikuid, kes selleks loogiliselt võttes palju kordi paremini sobiks? Mõlemad kerkisid enne valimisi nagu maa alt välja.

Minu arvates on siin selge seos lavataguse otsustamisühiskonna fenomeniga. Kuna otsuseid tehakse pimedates lavatagustes, siis saavad luurajad oma siseinfo ja erioskuste abil erakonnamaastikul erilise eelise plusspunktide teenimiseks. Nemad teavad kuidas tagatubades ja lavatagustes pugerikes salakuulata, kuidas korraldada salarünnakuid ja äkk-aktsioone, kuidas varjata ja levitada infot jms. Nemad teavad, kes on kes meie valega segatud pooltõdede ja poliitilist äkksurma külvavate demagoogiakokteilide pr-vaatemänguühiskonnas. Nad teavad ja mängivad alati topeltrolle. See kõik on luuremeeste eriline ekspertiis, mis avatud ühiskonnas muutub ebavajalikuks ja kõrvaliseks, isegi taunimisväärseks.

Sealjuures teeb partei varju ja valgusega mängides omalt poolt kõik, et selliseid olulisi nähtamatuid infokanaleid vääriliselt tasustada ja ka teisi võimalikke salakuulajaid ja koputajaid tegudele motiveerida. Varasematel aastatel olid sellise kaliibriga mehed nagu Kross ja sotside luuraja (kelle nimi lihtsalt ei tule meelde, kuidas ma praegu ka ei pingutaks) pigem varjus, kuid täna on nad avalikult areenil, sest nende võim kasvab pöördvõrdeliselt otsuste liikumisega parteide tagatubadesse. Sotsidel oli üheks esimeseks sellisel Pihl, kes lühikest aega justkui kindralina mööda parteikontorit edasi tagasi marssis. Tänaseks on ta jälle maastikuga üheks sulandunud ja ilmselt on juba järgmisel salajasel luuremissioonil... kes teab, ehk loeb siin näiteks hoolikalt teie kommentaare või minu vanu postitusi...

Janek Mäggi - lavastaja, suflööri ja marionett-eksperdi rollis ehk pisikese Eesti mitmekülgsed superstaarid


Luurajate kõrval on vaatemänguühiskonnas tähtsad ka lavastajad, suflöörid ja marionett-eksperdid. Näiteks soovitan vaadelda Janek Mäggi sihikindlat tegevust "ekspert" arvamuste avaldamisel. Kui tema fenomeni täpsemalt vaatama hakata, siis meenub esmalt kohe lastesaade "Hunt Kriimsilma üheksa ametit".

Näiteks peale Silver Meikari avaldust kirjutab Mr Mäggi Postimehes:
"Minu arvates ei muuda skandaalid reeglina midagi ja nende peamiseks tõukejõuks on kättemaksuiha ja/või eneseupitusvajadus. Küllap oli see nii ka Silver Meikari juhtumi puhul. 
Avalikkus ei saa reeglina teada, kuidas asjad tegelikult olid ning kas see ülemäära avalikkust huvitabki? Mind näitkeks mitte."
Sealjuures on tellitud (?) uudise tootmine nii kiire, et isegi kirjavigu ei korrigeerita. Kalkuleeritud sõnum läheb eetrisse ja paljundatakse kõikides kanalites ülehelikiirusega... Pealkirjaks "Silvergate ei muuda midagi!"

Ka nüüd võtab Janek Mäggi sõna ja räägib ERR vahendusel:
"Ega siis Rein Lang ei ole see inimene, kes peatoimetab Sirpi. Me peaksime ikkagi arutama, kas Kaur Kender on usaldusväärne, ja hääletama selle üle, kas ta sobib Sirbi peatoimetajaks või mitte, ja võib-olla küsima ka seda, kas Sirbi-sugust lehte on Eestis vaja," selgitas ta. 
Mäggi tõi näite lähiajaloost, kus samasugune skandaal valitses tegevuse lõpetanud Vanalinnastuudio ümber. Tema sõnul saime lõpuks NO99 teatri uue seltskonnaga, mis väga paljude inimeste arvates on oluliselt parem teater kui kunagine Vanalinnastuudio. 
Suhtekorraldaja  sõnul pole ta päris kindel, et Lang on valetanud. 
Pealkirjaks on "Kas normaalne inimene tahab olla kultuuriminister?" Pannakse veelkord täpselt paika probleemi ”õige” sõnastus (Sirbi toimetamine) ja edasi mängitakse teadlikult Stockholmi sündroomi tekitamisele, kus kannatanud hakkavad kurjategijale kaasa tundma ja teda koguni abistama. Lang on üks vaene ja õnnetu inimene, kelle õlgadele on langenud maailma kõige ebameeldivam koorem juhtida alatiste instriigide küüsis vaevlevat kultuuriministeeriumi. Kas leidubki üldse Eestis kedagi, ks tahaks seda rasket koormat kanda? Vaevalt. Langi süüdistatakse asjatult. Probleemi tegelikule olemusele ei pööra Mäggi mingitki tähelepanu.

Miks on Janek Mäggi pidevalt ekraanil siis, kui taaskordne poliitskandaal on plahvatanud? Seletus on lihtne, ta on ühe Eesti suurima kommunikatsioonibüroo juhataja. Millised on tema ametihuvid neid artikleid avaldades? Ilmselgelt on erakondade pr-meeskonnad ja skandaalidesse haaratud üksikpoliitikud pidevalt ka Janek Mäggi klientideks. Igaüks, kes skandaalide käiku täpsemalt jälgima vaevub, märkab peagi, et kommunikatsioonistrateegiaid tehakse väga oskuslikult ja süsteemselt.

Ka praegune skandaal ja selle ümber toimuv on suures ulatuses kommunikatsiooniinimeste dirigeeritud, nemad loovad meie avalikku meediapilti teadlikkusega, mis kordades ületab keskmise pealtvaataja. Seetõttu on võitlus kaunis ebavõrdne. PR-meeste ainukeseks eesmärgiks ongi kogu spektaakel selliselt lavastada, et inimestel oleks võimatu selgust saada, mis siis tegelikult oluline on. Ühiskonna arengu seisukohalt oluliste probleemide sõnastamisse ja nende probleemide lahendamisse nemad ei sekku, sest selle eest neile ei maksta. Vikipeediast loeme, et ”suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust. ”

Kokkuvõtteks jalutan korraks postmodernismi radadele


Tänaseks on kogu poleemika justkui lõppenud, sest probleem, mille ennekõike sõnastasid osavad kommunikatsioonieksperdid, on lahendatud. Minister astus tagasi. Ootame põnevusega tema viimast kõnet, mis ilmselt tekitab järgmise vahutava ja korraks meie meediapäikeses sillerdava laineharja. Korruptsiooniküsimust poliitikas ei lahenda see kuidagi, sest selles ei ole Langi juhtumi puhul isegi veel rääkima hakatud. On asjatu loota, et Lang ise selle teema oma kõnes üles tõstab. Kultuuripoliitika ja eesti kultuuri probleemide üle laiemalt ei räägita sõnagi. Karavan jätkab teekonda, juba on uued spektaaklid. Uus päev on alanud ja eilse oleme oma niigi ülekoormatud mälust juba välja pühkinud.

Ma ei mõista inimesi, kes põlgusega vaatavad postmodernismi analüütikuid ja filosoofe. Just postmodernistid püüavad selles segaduses teed rajada. Jean-François Lyotardi, Jean Baudrillard´i, Zygmunt Baumanni  jt teooriad mitte ei loo postmodernset maailma, vaid püüavad seda seletada. Kui meil puuduvad tööriistad ühiskonnas toimuva mõtestamiseks, siis milleks meile ühiskonnateadused üleüldse?


visand on esmalt saadetud hariduslisti


Loe lisaks
Sirbi skandaalist
Kenderjaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas
Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?
Hariduspoliitika alused I
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest
Keskerakond, IRL ja Reformierakond korruptsioonis probleemi ei näe
Oma müüdist oma müürini

No comments: