Tuesday, December 10, 2013

Eesti Energia arvab, et tuumaenergia ohtlikkus on müüt!

Tšernobõli tuumaõnnetusest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat (26. aprillil 1986) ja võitlus Fukušima katastroofi tagajärgedega alles käib (algus 11. märtsil 2011). Mõlema tuumakatasroofi mõjud on nii ulatuslikud, et nende tegelikuks mõistmiseks kulub veel sada aastat.

Tänaseks on selgunud, et Fukušima radioaktiivsed jäätmed plaanitakse uputada ookeani ja tuumakollet pole kõikidest pingutustest hoolimata kahe ja poole õnnetusest möödunud aasta jooksul suudetud kinni katta. Samal ajal kirjutab Eesti Energia oma kodulehe tuumaenergia alalehel tuumaenergiaga seotud ohtudest nagu naiivne lillelaps, nimetades neid koguni müütideks.


Levinumad müüdid seoses tuumaenergiaga 

Tuumaenergia tootmist on alati ümbritsenud salapära, mis on pakkunud viljakat pinnast mitmesuguste eksiarvamuste ja müütide tekkele. Mõned levinuimad eksiarvamused koos neid käsitlevate faktidega on järgmised. 
Tuumaenergeetika ohutus ja selle mõju keskkonnale 
Tuumaenergeetika on ohtlik.


Tuumajaamad on projekteeritud viisil, mis teevad nad vastupidavaks kõige erinevamatele sisemistele ja välistele ohtudele (maavärinad, lennukiõnnetused, äärmuslikud ilmastikutingimused jms). Aja jooksul on võetud kasutusele suur hulk täiendavaid tehnilisi ja administratiivseid meetmeid, mis on võimaldanud oluliselt vähendada tuumajaamades toimunud intsidentide sagedust. 

Fukušima tuumakatasroof näitab, et me ei saa alahinnata tuumaenergia tootmisega seotud riske. Eriti murelikuks teeb, et nii tuumajaamaga opereeriv firma kui Jaapani valitsus on pidevalt varjanud informatsiooni nii maailma üldsuse kui kohalike elanike ees. Katsed tuumaõnnetuse tagajärgi likvideerida ei ole tänaseni vilja kandnud. Leke, mis sai alguse 2011. aasta kevadel kestab tänaseni. 
Tuumajaam on terroristidele kerge saak.
Tänu nn sügavuti mineva kaitse põhimõtete rakendamisele ei ole tuumajaamad terroristidele kerge saak. Võrrelduna ükskõik millise teise tööstusobjektiga on tuumajaama füüsilise kaitse tagamiseks rakendatavate meetmete tase oluliselt kõrgem. 

Siin on kodanikel "neutraalset" tõestusmaterjali raske leida, sest tegemist on salajase infoga ja välja imbuvaid lõike on raske tuvastada. Nii Fukušima kui Tšernobõli õnnetus(?)juhtumi korral on valitsus varjanud märkimisväärse osa infost.
Kiirgusfoon tuumajaamade ümber on kõrge ja põhjustab vähki haigestumist.
Empiiriliselt on tõestatud, et vähki suremus on tuumajaama töötajate hulgas keskmiselt ligi kolmandiku võrra väiksem kui tuumajaamas mittetöötavatel inimestel. Inimesed saavad kiirgusdoose tavaliselt looduslikest allikatest (radoon), tervisekontrolli läbides, lennukisõidust vms. Samuti on faktiliselt kindlaks tehtud, et söel baseeruvate elektrijaamade ümbruses on kiirgustase märgatavalt kõrgem kui tuumajaamade ümber, mis on tingitud söes sisalduvatest radioaktiivsetest isotoopidest, millest osa lendub läbi elektrijaama korstna keskkonda.

Miks ei kirjutata ridagi nendest juhtumitest, kus mõju ümbritsevale keskkonnale on olnud katastroofiline? Näiteks Tšernobõl ja Fukušima? Ka meie naaberriigis Soomes on olnud tuumajaamadega väga keerulisi olukordi, sealjuures ei ole selge, kas inimestele ja ümbritsevale keskkonnale avaldasid juhtumid mõju või mitte. Fukušima katastroofi puhul räägitakse, et kõige rohkem mõjutab kiirgus lapsi.
Tuumajaamad emiteerivad kasvuhoonegaase ja reostavad keskkonda.
Praegusel ajal ehitatakse maailmas ligi 40 uut tuumajaama ja vähemalt 35 uue tuumajaama ehitamine on planeerimisel. Välja arendamisel on uus reaktoripõlvkond, mis on olemasolevatest märgatavalt ohutum ja säästlikum. 

Miks ei kirjutata sellest, et mitmetes riikides suletakse olemasolevaid ja töökorras tuumajaamu, sest soovitakse üle minna turvalisematele energiatootmisviisidele? Näiteks Saksamaa kavatseb kõik oma tuumajaamad sulgeda 2022 aastaks. Kasvuhoonegaasidest ja keskkonnareostuses siin ridagi toodud ei ole, rääkimata faktidest.
Tuumajaamades toimub pidevalt avariisid ja lekkeid, mis kujutavad endast suurt ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale. 
Tuumajaam nagu iga teinegi soojuselektrijaam kujutab endast kümnete kilomeetrite pikkuse torustiku ja tuhandete ventiilidega tööstusobjekti, mis töö käigus kulub ja vajab seetõttu hooldust. Torustiku ja ventiilide korrosioon võivad põhjustada avariisid ja lekkeid sh radioaktiivsetest ainetest saastunud vedelike lekked. Samas ei tähenda see, et need lekked peaksid kujutama endast ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale. Tuumajaamad on projekteeritud selliselt, et radioaktiivsete ainete levikut keskkonda saab takistada mitme järjestikuse ja teineteisest sõltumatu kaitsemeetmega, mille tõttu ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale reeglina ei teki.

Kahjuks või õnneks on rahval Jaapanis toimuv täpselt silma ees ja sugugi ei ole ununuenud Tšernobõli kogemus kaheksakümnedatelt. Kahjuks ei mäleta Eesti Energia kodulehe koostajad toimunust midagi. Ilmselt tuleks neile neid kahte ulatusliku mõjuga katastroofi igapäevaselt meelde tuletada! 

Minu arvates on täiesti masendav, et riigiettevõte  - see on meile kõigile kuuluv ettevõte -  avaldab oma kodulehel nii propagandistlikku ja kallutatud infot tuumaenergia tootmise kohta. Kui sellele kodulehele on tõepoolest koondunud kogu ekspertteave (faktid!), mida Eesti Energia on aastate jooksul suutnud tuumaenergia uurimise ja tootmispraktikate kohta koondada, siis on mul sügavalt kahju.

Loodan, et info muutub mitmekülgsemaks, hakkab sisaldama õigeid fakte ja viiteid rahvusvahelistele usaldusväärsetele allikatele, kust saada objektiivsemat infot tuumajaamadega seotud riskidest. Loodan, et kodanikonda informeeritakse tuumaenergiaga seotud ohtudest ja alternatiivsetest võimalustest senisest kordades tasakaalukamalt. 


Loe lisaks

Saturday, December 07, 2013

Habakuk: sotsiaaldemokraatlik mõtteviis ja vaesus on kaasasündinud ja nakkavad!



Niisiis, see oli USA näide. Kahjuks on ka Eestis tohutu suured käärid, oleme aastaid hoogsalt liikunud USA mudeli suunas. Samal ajal võrreldes end Skandinaavia suhteliselt võrdselt jaotatud heaoluga...

Selles valguses on lausa jahmatav lugeda EBSi omaniku Habakuke artiklit vaesusest ja sotsiaaldemokraatidest. Näib, et Habakukel on vaesuse ja laiskuse vastu mingi eriline vaktsiin, see on Eesti enamuse töötavatest inimestest loomuldasa rumalateks ja laiskadeks sildistamine... Ühte patta lendavad kultuuriinimesed, õpetajad, laisad, lollid, riskiperede lapsed, miinimumpalgaga töötavad inimesed jne...

Habakuke artiklis on koondatud agressiivse must-valge sildistamise kullavara

stiilis a la

"Vaesus on iseloomuomadus"

"Protsessiinimeste omapära selles ongi, et nad elavad «nüüd ja praegu», hetkes. See on ka enamiku kunstiinimeste omapära ja neil ei hakka kunagi raha jätkuma. "

"Kool õpetab vaeseks olemist."

"...õpetajate endi põhjendamatult madal palk määrab nende enamiku kuuluma ühiskonna vaesemasse poolde, saamegi pildi, mis vähemalt õpetajate alateadvuse kaudu nende väärtused ja arusaamad määrab ning mida nad oma õpilastesse istutavad."

"Laias laastus saavad inimesed sünniga kaasa energiamuna, mis määrab, kui palju nad suudavad. Ühtede jaks võimaldab vaid sööki-jooki sisse võtta ja õige natuke pingutada. Teistele aitab kolme-neljatunnisest unest, et säilitada normaalne töövõime. "

"Mugavustsoonist startijatele sobib sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. Rikastelt-edukatelt tuleb ära võtta ja vaestele-ebaedukatele anda. Teiste sõnadega: lollid olite, et nooruses pingutasite. Pingutage edasi. Meie töö seisneb selles, et valime sotse. Edasi on meie ülalpidamine juba nende asi."

"Veel hiljuti ringles Eestis müüt vaestest ja andekatest ning rikaste vanemate lollidest lastest. Viimastel aastatel pole seda enam kuulnud, kuid suurperede toetamise käigus olen kokku puutunud nii vaeste kui rikaste lastega. Vahe on mäekõrgune rikaste kasuks."

Soovitan seda artiklit lugeda!

Kas peale seda leidub veel mõistlikke inimesi, kes tahaks tema kooli sattuda? Vaevalt. Palju õnne Habakuk! Hea promo koolile! Hästi läbimõeldud artikkel, mida on lausa lust lugeda. Polekski muidu uskunud, et sellist primitiivset ja enesekeskset mõtteviisi Eestis kõigest hoolimata ikka veel leidub ja seda veel haridusmaailmas...

Olen üks nendest ullikestest, kes Habakuke väitel on kooliajal peamiselt maganud ja logelenud, sellel ajal kui minu tänaseks rikkad eakaaslased ööl ja päeval tööd teha vuhmisid. Nüüd olen ise oma maailmavaates ja vaesuses süüdi, kes käskis kasvatusteadusi õppida! Nakatan teisigi oma vaesusest läbiimbunud mõtteviisiga...

Thursday, December 05, 2013

Novembrikuu rahvalemmikud


Eelmisest kuust alates teen pisikese ülevaate kõige populaarsematest postitustest eelneva kolmekümne päeva jooksul. Oktoobri kõige enam loetud postitusi saab lugeda siit, siis olid tähelepanu keskmes kohaliku omavalitsuse valimised.

Novembrikuu on aasta pimedaim kuu. Kas ka kõik kirjutused said ühteviisi masendavad, seda ei usu. On nii ühte kui teist. Lootust on alati, et midagi läheb pisi-tasa järjest paremaks. Advendiaeg on pihta hakanud ja täna sadas minu akna taga esimest korda laia valget lund. Seega asja kallale!

Esimese koha saab artikkel pealkirjaga "Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas". Selle artikliga püüdsin kokkuvõtta oma muljeid, mõtteid, mis tekkisid seoses ajakirja "Sirp" toimetuse ja kultuuriministeeriumi vahel toimunud mahhinatsioonidega. Tänaseks on kultuuriminister Rein Lang tagasi astunud ja tema asemel tegutseb kultuurivalla juhina saatejuht ja uudistediktor Urve Tiidus. Arengud on huvitavad ja ilmselt väärivad rahva tähelepanu edaspidigi.

Lugejate reitingutes jõudis teisele kohale kirjutis, mille avaldasin 29. novembril. Sirvisin viimaste SA Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga paljastuste valguses Eesti ainukest haridusajakirjanduse väljaannet ja jõudsin järeldusele, et "Õpetajate leht on rämps!". See teadanne vallandas seninägematu tormi hariduslistis. Selgus, et Õpetajate Lehe kritiseerimine on listi moderaatori (Raivo Juurak, kes on ühtlasi Õpetajate Lehe kauaaegne toimetaja, Eesti Haridusfoorumi juhatuse liige) poolt karmilt keelatud. Kirjutise tulemusena olen nüüd sellest meie hariduse tuiksoonelt Raivo Juuraku karmide hüüatuste saatel välja visatud. Olin selle üks aktiivsematest kirjasaatjatest, naistest vast kõige aktiivsem. Olukord on kurb, kuid õnneks asutati otsekohe Jaak Hohensee ettevõtmisel uus listi pealkirjaga Haridusareen, kuhu on tänaseks koondunud päris huvitav seltskond. Eriti huvitav, et seal võtavad palju sõna just naised! Selle üle on hea meel. Lugu ei ole veel lõppenud, esitasin Haridusfoorumi juhatusele protesti, nüüd olen ootel. Haridusfoorumi hüüdnimeks on eilsest alates raivofoorum. Käibele on tulnud minu kirjutises kasutatud metafoor "IRLi kodustatud küülikud". Selleks sain inspiratsiooni meie armsatelt pehmetelt koduaias elutsevatelt angoorajänestelt.

11. novembril kirjutasin vastusena Brit Kerbo blogis ilmunud postitusele kommentaari, mille pealkirjaks sai "Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne". See postitus on populaarsuselt kolmandal kohal. Brit nimelt arutleb oma elukorralduse teemadel, mina siis arutan naiste teemat Briti näitel laiemalt. Kokkuvõtteks mõtisklen nii: Minu jaoks jääb küsimuseks, millal hakkavad Eesti naised lõpuks märkama struktuurse ebavõrdsuse põhjuseid ja tagajärgi ühiskonnas laiemalt ja suudavad aru saada, et tubli olemisest poliitikas muudatuste ellu viimiseks ei piisa.

Neljandaks on tõusnud eile hilisõhtune postitus "Lapsed ei taha lasteaias magada". Nimelt avaldati ühe huvitava uurimuse tulemused, kust selgub, et esimese asjana muudaks lapsed lasteaias ära kohustusliku magamise. Teema on mitmetes sotsiaalvõrgustikus tuliselt arutelu all ja artiklit loetakse ja kommenteeritakse hoolega. Minule tundub, et nö "alushariduseksperdid", kes diskussiooni pidevalt välja lülitavad, vehivad väidetega, millel puudub tegelikult argumendina väärtus. Loodan, et see teema läheb edasi. Esimest korda kirjutasin lasteaialaste uneajast juba 2011.aastal, siis avaldasin oma loo ka Päevalehes. Vastukaja on väga huvitav ja vastakas.

Viimasel ajal on sotsiaalmeedia kasutamine poliitika võitlusväljal järjest populaarsem. Minu arvates on see ka võimalus võimukoridorides toimuva vahendamiseks ja kodanikkonna aktiivsemaks kaasamiseks. Päris palju lugejaid on saanud postitus, kus vaatan mõningaid praktilisi näiteid. Mul on hea meel, et nii paljud teema vastu huvi tunnevad. Viiendaks tõusnud postituse pealkirjaks on "Uut moodi poliitika". Avaldasin selle 28.novembril.

Novembri alguskuupäevadel kirjutasin sissekande pealkirjaga "Mehhiklane, tšiillane, korealane ja eestlane töötavad kõige enam maailmas". Lühike ülevaade ühest huvitavast tööjõu uurimusest. Oli edetabelis juba eelmisel kuul, aga on jätkuvalt väga populaarne.

Sissekanne "Sirbi skandaalist" püüab anda ülevaadet toimuvatest sündmustest reaalajas. Meediapilt muutus täiesti uskumatu kiirusega iga minutiga... Pealtvaatajana tundus, et see on sügismasenduse põhi. Siis ma ei teadnud veel, et paari päevaga visatakse mind Õpetajate Lehe kritiseerimise pärast hariduslistist välja. Tagantjärele vaadates pean nentima, et see oli ainult aja küsimus. Vahendasin hariduslisti väga operatiivselt uudiseid meediaväljalt ja lõpuks tegin veel ettepaneku Eesti Haridusfoorumi poolt kultuuriministri umbusalduse toetamiseks kiri koostada. Raivo Juurak soovitas mul koostada oma kiri ja käskis listirahvas rahule jätta. Rohkem ta seda juhtumit praktiliselt ei arutanudki, pigem püüdis listi mõtetute teemadega üle ujutada. See oli minu jaoks väga kummastav ja arusaamatu käitumine.

Mõni tund enne "Sirbi skandaali" finaali (Kender teatab lehest lahkumisest) kirjutasin arutluse, mille pealkirjaks sai "Vaatemängu ühiskonna poliitmehaanika. visand I". See on katse analüüsida poliitmaastikul toimuvaid arenguid. Parasjagu oli käivitunud Sirbiskandaali II faas, kus Kender panigi kokku oma lehte ja kultuuriinimesed tegid meeleavaldus.ee. Olukord oli pingeline. Mina mõtlesin vaadata tagasi ja edasi ühekorraga. Pean seda kirjutist oma selle aasta üheks olulisemaks sissekandeks. Siit saaks päris palju edasi mõelda, kui aega peaks tekkima. Üks artikkel on tellitud, kuid kahjuks võtab Õpetajate Lehe saaga minult hetkel päris palju energiat ära. Pean seda teemat siiski Eesti haridusmõtte arengut silmaspidades olulisemaks, kui minu mõnes mõttes siiski hambutut katset midagi laiemas poliitdiskursuses ära teha...

Novembri aluses käisin mõned tunnid Rahvusraamatukogus ringi vaatamas ja oma naisharidusajaloo uurimusele uusi viiteid otsimas. Kirjutan sellega seotult tekkinud mõtetest oma postituses "Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab". Sooritades ESTER andmebaasis otsingu "naisajalugu" tuleb eesti keeles välja 22 teost. Sellest siin kirjutangi. Kui ajalooteaduskond koosneb peamiselt meestest ja tegeleb meestele huvitavate valdkondadega, siis polegi imestada, et naisajaloo uuringute valdkond kui selline Eestisse tänaseni veel jõudnudki ei ole. On küll kirjandusajaloo uurijad, nagu näiteks Eve Annuk, kes on avaldanud otsapidi ajaloo valdkonda liigituvaid artikleid teiste hulgas ka Lilli Suburgist, aga sellega enam-vähem piirdutaksegi. Kus on tervikkäsitused? Kus on ulatuslikumad ülevaated ja analüüsid?

Viimaseks ehk kümnedaks jäi postitus pealkirjaga "Eestis ei ole naised moes". Külastasin novembrikuus Eesti Naisuurimuskeskust nende uues asukohas Tallinna Ülikooli hoones katusekambrikeses. Kus on eestikeelne feministlik kirjavara? Ilmunud on vaid pudemed, otsisin neidki väheseid raamatuid tikutulega taga. Parallelselt kirjutan oma külaskäigust Stockholmi juhuslikku raamatupoodi, kust soetasin Nina Björki kaks legendaarset/skandaalset teost.


Sellega on kuu vahetunud. Väljas on pime. Lugejate arv blogis on ületanud maagilise 50 000 piiri. 

Rahulikku jõuluootust! 

Wednesday, December 04, 2013

Lapsed ei taha lasteaias magada

Mõni aasta tagasi kirjutasin artikli, mis ilmus pealkirja all "Kõik lapsed ei peaks lasteaias magama". Artiklit ettevalmistades külastasin mitmeid perefoorumeid, kus kogusin lastevanemate ja lasteaiaõpetajate seisukohti antud küsimuses. Eelnevalt olin teinud ka videouurimuse, kus filmisin lapse päeva lasteaias sh laste uneaega.

Tulemustest ilmus palju vastakaid arvamusi tekitanud kirjatükk Päevalehes. Aasta oli siis 2011. Algmaterjali kogusin muuhulgas ka siia blogisse, keda lastevanemate seletused ja lasteaiaõpetajate vastused huvitavad, saavad neid lugeda kahest postitusest (Uneajast lasteaias ja Uneaeg lasteaias ehk inimesed ärgake!)

Tol korral selgus, et lapsevanemad on oma lastega hädas, sest need keelduvad lasteaias magamast. Lasteaiaõpetajad aga arvasid, et probleemi ei ole, sest kõik lapsed ju magavad. Nendele lastevanematele, kellele kehtestatud kord ei sobi, soovitasid õpetajad ja ka teised vanemad lapsed lihtsalt koju jätta. Olukord oli tragikoomiline. Lahendusi oli otsitud ja leitud vaid väga üksikutes lasteaedades, enamus lasteaedadest kirjutas oma põhiväärtusteks küll lapsekesksuse, kuid tegelikkuses lasi vanaviisi edasi.

Tänaseks on Tiia Õuna ja Mirjam Poolandi koostööst sündinud uurimustöö, mis uurib laste arvamusi lasteaiast kasutades fotometoodikat ja intervjueerimist. Kaasatud laste arv ei ole küll märkimisväärne, kuid tulemusi tasub siiski tähelepanna. Nimelt sooviks enamus lastest esimese asjana muuta ära uneaja.
Uurimistulemustest ilmnes, et kõige ebameeldivamaks tegevuseks lasteaias pidasid lapsed päevast magamist. Laste ettepanek oli kaotada või lühendada lõunase magamise aega. Seega tuleks õpetajatel leida mooduseid, kuidas muuta lõunane puhkeaeg meeldivaks tegevuseks ja rakendada seda paindlikult vastavalt laste individuaalsetele vajadustele. 
Lisaks uneajale peetakse ebameeldivaks ka löömist ja sellest on muidugi kahju. Täpsemalt kommenteerin seda teemat ehk edaspidi.

Minu arvates on siin mida mõelda. Kahjuks on meie lasteaedade päevakavad ikka needsamad, mis nad olid siis, kui meie veel lasteaias käisime. Millal tulevad muutused? Esimese asjana tähendaks see rohkem täiskasvanuid rühmas, sest põhiliseks takistuseks on täiskasvanute vähene arv lasteaiarühmas.



Loe lisaks
Kes vastutab laste eest, kui vanemad on tööl?
Kaasamise hea tava ja koolieelse lasteasutuse seadus
Mida arvavad Eesti erakonnad alusharidusest
Sotsid lasteaiast - kas loosungid või sisu?
Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema
Lasteaiaõpetaja on õpetaja

Tuesday, December 03, 2013

Avalik pöördumine EHF juhatuse poole

Lp Haridusfoorumi juhatus,
[Olav Aarna, Reet Laja, Eimar Veldre, Jüri Jürivee ja Krista Loogma  E.T]

Kirjutan Teile seoses haridusfoorumi listi sündmustega, mis viimastel päevadel on paljude listiliikmete jaoks muutnud listi vahendusel haridusaruteludes jätkamise keerukaks.

Lühidalt taustaks
Olen vaheaegadega olnud üks hariduslisti aktiivsematest kirjutajatest ja Raivo Juuraku viimase analüüsi alusel kõige aktiivsem naissoost kirjutaja. Minu teemaderingi on kuulunud naisharidus-, hariduspoliitika, haridusuuenduse ja haridusajaloo küsimused, sealjuures olen vahendanud mitmeid rahvusvahelisi allikaid ning sündmusi (saksa, inglise, soome, norra ja rootsi keelest).

Eilse päeva seisuga arvas Raivo Juurak mind ootamatult ja listi aktiivse enamuse vastuseisust hoolimata listikirjutajate hulgast välja. Sealjuures kasutades põhjendusi, millel ei ole alust. Samal ajal jättis listimoderaator märkused tegemata Tiia Listerile, kes mind valimatute väljenditega avalikult ja korduvalt sõimas. Praeguseks on väljalülitamise hoiatus antud kõikidele, kes leiavad, et teemat tuleks edasi arutada või palutud neil lahkuda Jaak Hohensee asutatud uude listi [Haridusareen E.T.].

Ma ei pea toimunut õigeks ja sooviksin anda sisse ametliku protesti. Soovin, et Raivo Juuraku tegevus listimoderaatorina võetaks Haridusfoorumi juhatuses (juhin tähelepanu, et Raivo Juurak on ka foorumi juhatuse liige, seega on huvidekonflikt ilmne!) teemana päevakorda. Hariduslisti toimimispõhimõtted on selgelt sõnastatud Haridusfoorumi kodulehel http://haridusfoorum.ee/index.php/avaleht-mtu/listi-reeglid.html. Minu eesmärgiks ei ole ühiselt kehtestatud reegleid rikkuda, samuti ei ole minu eesmärgiks kahjustada Raivo Juuraku isikut.

Juhin tähelepanu, et koos minuga on tänaseks juhtunust šokeeritud paljud aastaid listis aktiivselt osalenud kirjutajad ja mõtlejad. Ilmselt oleks õige foorumi juhatuse koosolek pidada lahtisena ja selle tulemused avalikustada.

Listi kirjavahetuse sisu on avaldatud minu blogis http//evelintamm.blogspot.com. Sealt võite leida nii minu teemapüstituse kui Raivo Juuraku vastused sellele. Kaarel Haav on teinud ettepaneku asutada Listi Eetika Komisjon, mille juhtimise ta on valmis enda peale võtma, kuid konstruktiivseid ettepanekuid on olnud mitmeid teisigi.

Mind kurvastab sügavalt, et Õpetajate Lehe kui ainukese eestikeelse haridusajakirjanduse väljaande sisulise lahkamise asemel on haridusüldsuse tähelepanu keskmesse tõstetud minu tagasihoidlik isik. Olen oma esialgse kriitilise kirjutise tooni ja teatavate, tänaseks võib vast öelda, et mitte kõige õnnestunumate metafooride pärast Raivo Juuraku tungival nõudmisel juba ka kahel korral kõikide lugejate ja kirjutajate ees vabandanud. Hariduslisti enamusele sellest piisas, kuid mitte Raivo Juurakule ja tema sõna on seega saanud ainsaks listiseaduseks.

Pean oluliseks, et hariduslistiga seotud otsustusprotsessid muutuksid edaspidi läbipaistvamaks ja otsuseid ei saaks teha vastupidiselt listi aktiivse enamuse soovile. Käesolevaks hetkeks on listist lahkunud või kaalub lahkumist suur osa kauaaegsetest kirjutajatest (nt Lembit Jakobson, Heido Sinivee, Katrin Idla ja mitmed teised). Pean toimunut väga kahetsusväärseks ja vabandan.

Lugupidamisega,
Evelin Tamm

Monday, December 02, 2013

kodanikujulgusest ja eestikeelsest vabast kasvatusmõttest

Kahe viimase postituse jätkuks... otseülekanne hariduslistist...

Tere!

Tänan selle väga hirmutava kogemuse eest, Raivo! Ei ole hea tunne seista võimumehega vastakuti ja tunda tema piiramatud võimu. See nõuab tohutut kodanikujulgust. Vabandan kõikide ees, kes on aastaid teinud tööd, et Õpetajate Lehte käigus hoida. Kinnitan veekokord, et minu eesmärk on üldisemale probleemile tähelepanu juhtimine.

Loodan, et Õpetajate Lehe kontseptsiooni teema tõstatub ja leiab edaspidiste sarnaste jõuliste stseenide vältimiseks ka sisulise lahenduse. Konkreetseid ettepanekuid on [hariduslistis E.T.] juba ka tehtud.

Eriti teravalt olen saanud vastu pead oma väite eest nagu alluks toimetuse rahvas ministeeriumi taktikepile (metafoorivalik ei olnud juhuslik, valisin ilusad ja pehmed, armsad olendid, et näidata oma sümpaatiat ja olla leebe, et ollagi tõepoolest peenetundeline). Miks just see niimoodi ärritab? Ma ei tea, aga vabandan selle kujundi pärast, sest soovin listi edasi jääda.

Leidsin oma riiulist raamatu "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" autoriks Kurt Singer (ilmunud eesti keeles 1999.a.).
"Tänapäev vajab palju kodanikujulgusega inimesi,  kes saaksid globaalsetele ohtudele ja ühiskondlikule ebaõiglusele seada vastu humaansed eluvõimalused. Maakera tundub igatahes hukkuvat oma elanike kuulekuse tõttu." (lk 29)
Sakslane Kurt Singer muretseb kõikjal lokkava kuulekuse ja mugandumise pärast, mis tähendab struktuuridele ja võimule allumist hoolimata sellest, et niisuguse kriitikavaba kohanemise mõjud on pikemas perspektiivis katastroofilised. Vaikimise ja süsteemse vaigistamise mõjud on katastroofilised ka meie pisikesele Eestile. Lugesin, et õppida "õigesti" sekkuma. Vabandan oma kohmaka katse pärast probleemi sisusse tungida, kuid arvan ikkagi, et peame julgema kõnelda asjadest, mis vajavad meie tähelepanu.

Miks peaksime kõigest hoolimata julgema rääkida Õpetajate Lehest kriitilises võtmes? Põhjendus on lihtne, kuid äärmiselt olulise tähtsusega:

Eesti keeles kasvatusest kõnelemine saabki täna võimalikuks peamiselt selle lehe vahendusel. 

Kui Õpetajate Lehe mõte on informatsiooni edastamine, õnnesoovid ja kirjeldused, siis seisamegi peagi olukorra ees, kus emakeeles vabalt mõtlevaid kasvatusteadlasi või kooliõpetajaid ei ole. Miks? Sest ei ole seda keelt, milles mõelda, puuduvad mõttetööks vajalikud instrumendid, mõtteseosed. Kui meil puudub avalik diskussiooniväli, siis võib juhtuda, et mõne aastaga on meie kasvatusmõttest järel vaid fragmenteeritud pudemed ja needki hääbumas...

Kui kuninagas on alasti

Kurt Singer kirjutab:
"Lapsed ja noored läbivad arengujärke, milles ilmutavad loomulikul viisil tsiviilkuraaži. Nad ütlevad sageli, mida mõtlevad, ja avaldavad takistamatult kriitikat, nad järgivad ustavalt oma väärtushinnanguid. Sageli püütakse kasvatuse teel nende avalikku julgust pärssida. Nad kogevad, et paljusid asju ei tohi avalikult välja öelda ja et nende spontaanset kriitikat ei aktsepteerita, vaid tõrjutakse tagasi kui kohatut. Seepärast õpivad nad oma spontaansust piirama ja kohanema." (lk 32)

Ka mind on siin mitmel korral võrreldud väikese lapsega, kes nagu ei teaks, mida ta räägib. Mind kirjeldatakse kui spontaanset ja ülemeelikut. Mõni reguleerib sõimuga, mõni isaliku leebusega piire nähtavaks tehes, võimu olemust selgitades, mõni emalikult ja hoolitsevalt. Listis kirjutavatel inimestel on igal oma väike võim, kirjasõna võim. Sõna võim. Luban edaspidi olla napisõnalisem ja täpsem. Mul on kahju, kui minu kiri jättis lahmiva mulje. Vabandan.

Mind piinav küsimus, mis sunnib piire kompama, on eksistentsiaalset laadi - Kui me vaikime nüüd, kas vaikime igaveseks? Ma ei ole toores ja taktitundetu - inimene, kellel puudub sotsiaalne närv. Minu mure on sügavalt seotud eesti kasvatusmõtte püsima jäämise ja arenguga. See mure kohustab ja ma ei saa vait olla. Minu kirja mõte ei olnud konkreetsete isikute poriga pildumine, vaid küsimuse tõstatamine, tähelepanu juhtimine, diskussiooni algatamine riikliku tähtsusega valupunkti teemal. Vabandan veelkord.

Paljudele listiliikmetele oli minu kirjas toodud küsimuse püstitus arusaadav. Mõndadele veel mitte. Kahjuks mitte ka Raivo Juurakule ja sellest on kahju. Vabandan oma küündimatuse pärast, vabandan, et ei suutnud end piisava selgusega väljendada.

Loodan, et minu toetajate hulk kaalub üles RJ isikliku solvangu ja saan võimaluse listis jätkata. Loodan, et hariduslisti modereerimise reglement muutub edaspidi  minu juhtumi analüüsi tulemusena demokraatlikumaks ja saame kõik ühiselt eesti keeles haridusest ja kasvatusest edasi mõtiskleda. Luban, et kirjutan eesti keeles edaspidi veidi vähem ja läbimõeldumalt, et sarnaseid episoode vältida...

Ilusat talveaega soovides ja südamest piinlikust tundes, et põhjustasin nii palju pahameelt,
Evelin Tamm

ps Soovitan Singeri raamatut õpetajatele kodanikujulguse käsiraamatuna. Tõlge on pisut konarlik, kuid raamatus toodud praktilised näited on suures osas seotud noortega ja väga hästi tundides kasutatavad. Vabandust, veekord.
     

Juba paari minuti pärast saabub Raivo Juuraku kui hariduslisti moderaatori vastus ja teade listist eemaldamise kohta. Ilmselt ei ole enam kahtlust, et listis on Õpetajate Lehe ja listimoderaator Raivo Juuraku tegevuse kritiseerimine keelatud.

Evelin,

Miks on see vaba(n)dus?

Kas Õpetajate Lehe laimamine on vabadus ja kriitiline diskursus.

Sinu „kriitikas“ ei ole ju nimetatud mitte ühtegi Õpetajate lehe tegelikku probleemi.

Sest Sa pole seda lehte lugenud ja mõtled probleeme välja.

Kust Sa võtad, et kasvatusteadusest ei ole Õpetajate Lehes kirjutatud?

Kas Tiiu Kuurme ei ole kirjutanud?
Mina tean, et on kirjutanud
Mina tean, et ma olen temalt tellinud kasvatusteaduslikku kaastööd.

Kui Sa ei lõpeta sellist bluffimist, siis Sa ei tohi siin listis olla.

See list ei ole blogi, kus võib kirjutada kõigest, mis pähe tuleb.

Terv
Raivo