Monday, December 02, 2013

kodanikujulgusest ja eestikeelsest vabast kasvatusmõttest

Kahe viimase postituse jätkuks... otseülekanne hariduslistist...

Tere!

Tänan selle väga hirmutava kogemuse eest, Raivo! Ei ole hea tunne seista võimumehega vastakuti ja tunda tema piiramatud võimu. See nõuab tohutut kodanikujulgust. Vabandan kõikide ees, kes on aastaid teinud tööd, et Õpetajate Lehte käigus hoida. Kinnitan veekokord, et minu eesmärk on üldisemale probleemile tähelepanu juhtimine.

Loodan, et Õpetajate Lehe kontseptsiooni teema tõstatub ja leiab edaspidiste sarnaste jõuliste stseenide vältimiseks ka sisulise lahenduse. Konkreetseid ettepanekuid on [hariduslistis E.T.] juba ka tehtud.

Eriti teravalt olen saanud vastu pead oma väite eest nagu alluks toimetuse rahvas ministeeriumi taktikepile (metafoorivalik ei olnud juhuslik, valisin ilusad ja pehmed, armsad olendid, et näidata oma sümpaatiat ja olla leebe, et ollagi tõepoolest peenetundeline). Miks just see niimoodi ärritab? Ma ei tea, aga vabandan selle kujundi pärast, sest soovin listi edasi jääda.

Leidsin oma riiulist raamatu "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" autoriks Kurt Singer (ilmunud eesti keeles 1999.a.).
"Tänapäev vajab palju kodanikujulgusega inimesi,  kes saaksid globaalsetele ohtudele ja ühiskondlikule ebaõiglusele seada vastu humaansed eluvõimalused. Maakera tundub igatahes hukkuvat oma elanike kuulekuse tõttu." (lk 29)
Sakslane Kurt Singer muretseb kõikjal lokkava kuulekuse ja mugandumise pärast, mis tähendab struktuuridele ja võimule allumist hoolimata sellest, et niisuguse kriitikavaba kohanemise mõjud on pikemas perspektiivis katastroofilised. Vaikimise ja süsteemse vaigistamise mõjud on katastroofilised ka meie pisikesele Eestile. Lugesin, et õppida "õigesti" sekkuma. Vabandan oma kohmaka katse pärast probleemi sisusse tungida, kuid arvan ikkagi, et peame julgema kõnelda asjadest, mis vajavad meie tähelepanu.

Miks peaksime kõigest hoolimata julgema rääkida Õpetajate Lehest kriitilises võtmes? Põhjendus on lihtne, kuid äärmiselt olulise tähtsusega:

Eesti keeles kasvatusest kõnelemine saabki täna võimalikuks peamiselt selle lehe vahendusel. 

Kui Õpetajate Lehe mõte on informatsiooni edastamine, õnnesoovid ja kirjeldused, siis seisamegi peagi olukorra ees, kus emakeeles vabalt mõtlevaid kasvatusteadlasi või kooliõpetajaid ei ole. Miks? Sest ei ole seda keelt, milles mõelda, puuduvad mõttetööks vajalikud instrumendid, mõtteseosed. Kui meil puudub avalik diskussiooniväli, siis võib juhtuda, et mõne aastaga on meie kasvatusmõttest järel vaid fragmenteeritud pudemed ja needki hääbumas...

Kui kuninagas on alasti

Kurt Singer kirjutab:
"Lapsed ja noored läbivad arengujärke, milles ilmutavad loomulikul viisil tsiviilkuraaži. Nad ütlevad sageli, mida mõtlevad, ja avaldavad takistamatult kriitikat, nad järgivad ustavalt oma väärtushinnanguid. Sageli püütakse kasvatuse teel nende avalikku julgust pärssida. Nad kogevad, et paljusid asju ei tohi avalikult välja öelda ja et nende spontaanset kriitikat ei aktsepteerita, vaid tõrjutakse tagasi kui kohatut. Seepärast õpivad nad oma spontaansust piirama ja kohanema." (lk 32)

Ka mind on siin mitmel korral võrreldud väikese lapsega, kes nagu ei teaks, mida ta räägib. Mind kirjeldatakse kui spontaanset ja ülemeelikut. Mõni reguleerib sõimuga, mõni isaliku leebusega piire nähtavaks tehes, võimu olemust selgitades, mõni emalikult ja hoolitsevalt. Listis kirjutavatel inimestel on igal oma väike võim, kirjasõna võim. Sõna võim. Luban edaspidi olla napisõnalisem ja täpsem. Mul on kahju, kui minu kiri jättis lahmiva mulje. Vabandan.

Mind piinav küsimus, mis sunnib piire kompama, on eksistentsiaalset laadi - Kui me vaikime nüüd, kas vaikime igaveseks? Ma ei ole toores ja taktitundetu - inimene, kellel puudub sotsiaalne närv. Minu mure on sügavalt seotud eesti kasvatusmõtte püsima jäämise ja arenguga. See mure kohustab ja ma ei saa vait olla. Minu kirja mõte ei olnud konkreetsete isikute poriga pildumine, vaid küsimuse tõstatamine, tähelepanu juhtimine, diskussiooni algatamine riikliku tähtsusega valupunkti teemal. Vabandan veelkord.

Paljudele listiliikmetele oli minu kirjas toodud küsimuse püstitus arusaadav. Mõndadele veel mitte. Kahjuks mitte ka Raivo Juurakule ja sellest on kahju. Vabandan oma küündimatuse pärast, vabandan, et ei suutnud end piisava selgusega väljendada.

Loodan, et minu toetajate hulk kaalub üles RJ isikliku solvangu ja saan võimaluse listis jätkata. Loodan, et hariduslisti modereerimise reglement muutub edaspidi  minu juhtumi analüüsi tulemusena demokraatlikumaks ja saame kõik ühiselt eesti keeles haridusest ja kasvatusest edasi mõtiskleda. Luban, et kirjutan eesti keeles edaspidi veidi vähem ja läbimõeldumalt, et sarnaseid episoode vältida...

Ilusat talveaega soovides ja südamest piinlikust tundes, et põhjustasin nii palju pahameelt,
Evelin Tamm

ps Soovitan Singeri raamatut õpetajatele kodanikujulguse käsiraamatuna. Tõlge on pisut konarlik, kuid raamatus toodud praktilised näited on suures osas seotud noortega ja väga hästi tundides kasutatavad. Vabandust, veekord.
     

Juba paari minuti pärast saabub Raivo Juuraku kui hariduslisti moderaatori vastus ja teade listist eemaldamise kohta. Ilmselt ei ole enam kahtlust, et listis on Õpetajate Lehe ja listimoderaator Raivo Juuraku tegevuse kritiseerimine keelatud.

Evelin,

Miks on see vaba(n)dus?

Kas Õpetajate Lehe laimamine on vabadus ja kriitiline diskursus.

Sinu „kriitikas“ ei ole ju nimetatud mitte ühtegi Õpetajate lehe tegelikku probleemi.

Sest Sa pole seda lehte lugenud ja mõtled probleeme välja.

Kust Sa võtad, et kasvatusteadusest ei ole Õpetajate Lehes kirjutatud?

Kas Tiiu Kuurme ei ole kirjutanud?
Mina tean, et on kirjutanud
Mina tean, et ma olen temalt tellinud kasvatusteaduslikku kaastööd.

Kui Sa ei lõpeta sellist bluffimist, siis Sa ei tohi siin listis olla.

See list ei ole blogi, kus võib kirjutada kõigest, mis pähe tuleb.

Terv
Raivo

No comments: