Sunday, December 14, 2014

Kas elan... dokfilm puuetega naiste elust ja armastusest

Noored naised võtsid kätte ja tegid dokumentaalfilmi "Kas elan tõesti?". Filmis tutvustatakse lühidalt kolme erineva puudega noort naist.  Lisatud on subtiitrid nii eesti kui inglise keeles. Eriti huvitav, et väga lihtsalt ja vahetult puudutatakse armastuse ja seksuaalsuse teemasid.

"Kolm elu, kolm karakterit, üks Saatus - olla naine ja puudega."

Režissöörid/Stsenaristid: Keiu Roosimägi, Kristina Amor
Montaaž: Kristina Amor
Operaator: Julia Brunner



USA hariduskriitika Diane Ravitch

Avastasin hiljuti Diane Ravitchi blogi ja olen nüüd paar nädalat selle lugejaks olnud.

Esiteks, tegemist on äärmiselt populaarse haridusajaloolase ja teadlasega, kes on varasemalt avaldanud mitmeid raamatuid (sh "The Death and Life of the Great American School System: How Testing and Choice Undermine Education", 2010), olnud Bushi ja Clintoni administratsioonis nõunikuks. Lühidalt, Diane Ravitch on USA üks tuntumaid hariduseksperte. Päevas avaldab ta rohkem kui ühe kommentaari või viite, mõnikord isegi kuni neli-viis postitust. Ravitchi blogi on alates 2012. aastast loetud rohkem kui 14 miljonit korda!

Diane Ravitch on the Uses and Abuses of Data in Education Reform from CUNY Grad School of Journalism on Vimeo.


Tuesday, November 11, 2014

SOLVIKI ajaleht on ilmunud

Minu esimene rootsikeelne ajaleht on valmis! "SOLVIK" on tehtud koostöös Solviki kooli laste ja vanematega.

Monday, October 27, 2014

Köiepunumine Roskildes

Eelmise nädala veetsin Taanis väikeses Roskilde linnakeses. Seal asub äärmiselt põnev viikingimuuseum, kus lisaks muuseumile on õppeklassid, töötoad, ajalooline paadiehitus, purjetamine ja palju muud. Sõitsin sinna Stensundi paadiklassi õpilastega köie punumist õppima. Fantastiline kogemus! Loodetavasti lähen veebruaris Roskildesse tagasi, siis juba paadiehituse praktikale.

Tegin meie reisist tunnise video, kus on palju lugusid ja loomulikult köiepunumise õpetus samm-sammult. Kahjuks ei saa seda videot veebis lihtsalt jagada ja seniks kuni lahenduse välja mõtlen, tegin mõneminutilise "teaseri".



Järgmine nädal olen Saaremaal, teen ettekande Eesti paadipõgenikest, kes jõudsid Rootsi 1944 aasta sügisel. Sellest ehk edaspidi...

Sunday, October 12, 2014

Elust, olust ja inimestest Päevik 1

Hommikusöök Indreku ja Kristiniga. Räägime stigmatiseerimisest ja marginaalsusest kui füüsilis-mentaalsest valust ja minu kavast asutada treeningrühm neile, kes soovivad sotsiaalsest tõrjutusest väljumiseks ise aktiivseid samme astuda.
Kl 11 Solviki koolis kohtun helilooja, muusiku ja pedagoogi Pär Ahlbomiga. Räägime kooli ajaloost ja asutame arhiivi. Olen sellele juba aastaid mõelnud, aga konkreetseid samme veel ei ole astutud. Kaardistame Solviki ajalooga seotud inimesed, põhilise dokumendid, mida tähele panna ja initsiatiivid, mis on siit välja kasvanud. Ideest saab tegelikkus.
Kl 13 Juhuslikult astuvad läbi Hiina esimese Waldorfkooli asutaja Harry Wong ja Järna lüürade ehitaja, Solviki endine lapsevanem Kjell Andersson. Teemaks Waldorfpedagoogika Hiinas. Harry Wong kutsub meid Hiinasse õpetajaid koolitama. Kjell Andersson käib kodus ja toob esimesed ajaloolised dokumendid arhiveerimiseks. Arutame Waldorf pedagoogika teemadel kolonialisatsiooni teooria võtmes. Huvitaval kombel on Kjell Anderssonil õnnestunud Järnas toodetavad muusikainstrumendid Hiinas turule tuua. Enamasti on kaubavood vastupidisel suunal.    
Kl 15 Arhiiv leiab endale koha Solviki koolis Pär Ahlbomi elumaja alumisel korrusel. Sinna tekib ka minule töökoht.
Kl 16 Käin Ytterjärna Kultuurimajas, kus on Rootsi Waldorf lasteaedade üleriigiline kokkusaamine. Lepin kokku Solviki kooli jõuluetenduse harjutamise ajad. Uksel kohtun Rootsi Antroposoofilise Ühenduse juhataja Mats-Ola Ohlssoniga.
Kl 18 Helistab ema, minu vanaema on surnud kell 16:30. Süütan tema mälestuseks küünla.
Kl 19 Õhtusöök perega Trosa sadamalinnas. Räägime vanaemast ja koolivaheajaks Eestisse sõidust.  

Wednesday, October 08, 2014

Irooniast, subjektivismist ja kooseluseadusest

Eile kirjutasin Kierkegaardi kursusest, aga täna mõtlesin tuua ühe huvitava näite tema filosoofia praktilisest rakendamisest poliitikast läbiimbunud sotsiaalmeedias. 

Sven Kivisildnik kirjutab oma näoraamatus (avalikult, seega pidasin teksti näitena kasutamist eetilises mõttes korrektseks). 

( : ) saatsin siis kah riigikogule kirja; olgu nad neetud

Lugupeetud riigikogu liikmed!

Olen tähelepanelikult jälginud debatti kooseluseaduse üle ning mind on hämmastanud, millise hoolimatuse ja arrogantsusega ning loomaliku jultumusega paljud teie seast sõidavad üle rahva arvamusest ning enamgi veel - peavad neid, kes teie läbisurutava kooseluseadusega ei nõustu, tagurlikeks ja hukkamõistu väärivateks. No on alles nurjatus, kohelda säärasel autul kombel kõrgema võimu kandjat. See on olnud mulle isiklikult väga solvav. Tunnen, et paljud seal Toompeal künkal vihkavad minu rahvast ja mind ennast. Palun lõpetada taoline hübriidseaduslik aktiivsus! Kohe!

Käesolevaga kinnitan teile, et jälgin tähelepanelikult, kuidas kõik saadikud kooseluseaduse hääletusel käituvad, teen hoolega märkmeid ning pean kõike riigikogu valimiste eelsel ajal kindlasti meeles, jättes kindlasti oma hääle andmata neile saadikutele, kes ei austa meie kultuuri alusväärtusi ning perekonna ja abielu ideaale. 

Ehk jõuab kohale, inimese moodi teiega rääkida ei saa aga kui on õhus võimalus, et teil tuleb peagi endale ausa tööga leiba teenima hakata, siis ehk pöördute põhiseaduse vaimu juurde tagasi. 
Ühtlasi kinnitan, et teen endast kõik oleneva, et tuletada nende armetute olendite nimesid, kes ei austa meie kultuuri alusväärtusi ja perekonna ning abielu ideaale, valimiste eel kõigi vahenditega meelde ka kõigile neile kümnetele ja sadadele inimestele, keda tunnen ja tean ning oma 3000+ FB sõbrale, kellest paljud peavad lugu minu arvamusest. Samuti kinnitan, et soovitan tuttavail ja sõpradel ja lähedastel mitte hääletada valimistel mitte ühegi loomastunud erakonna poolt, kelle suure vaevaga kahel jäsemel püsivad liikmed toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist. 

Soovides Teile kaalutlevat meelt ning mõistlikkust rahva enamuse arvamusega arvestamisel,
Sven Sildnik
Saarde vald
7.10.2014
riigikogu@riigikogu.ee
riigikoguliikmed@riigikogu.ee

Seda postitust laigib 12 tunni jooksul üle 120 inimese ja jagab ca 50. Tekib "arutelu", kohati väga homofoobiline: 

A) Mitteaustet homorastid....- ja nende tulihingelised pooldajad...
-andke lastele vikerkaar tagasi!!!
-ja oma arvamus pange paberile kirja... -ning lugege seda kodus omaette...
Tubli Sven!!!

B) Homo terroristlik Eesti. Pervod ja pedofiilid võivad need kaks esimest sõna endale meelepärasesse konteksti kohandada.

C) Ma ikka ei väsi ootamast millal hakatakse pedofiilide lapsekeskseid suhteid seadustama

D)kui (pede) seadus läbi läheb, -siis pole palju oodata....
võtame rootsi esskujuks ntx.
-sa ei õpeta lapsele, et pederastid on normaalsed.... -tuleb lastekaitsja ja võtab sult lapse ära..... -pärast anname neile samadele pederastidele kasvatada ja pruukida... 
paar äärmuslikku pretsedenti on olnud, aga hetkel ei viitsi linke otsida...
-muidugi oli pere ise ka juba suht nigelas seisus... (kuigi see ei õigusta, et heterolt võtame ja pedele anname)  

Sven Kivisildnik ise kirjutab kommentaarina: "kirja pealkiri on: Hoolimatus ja arrogantsus, ääretu jultumus põhja laenasin Priit Pulleritsult." Sealjuures on ta Pulleritsu sellesse arutellu ka liitnud (taginud) so kogu kirjatükile lisanduv "fantastiline mõttevahetus" muutub Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõule ja Eesti vanima päevalehe "Postimees" staarajakirjanikule nähtavaks. 

Aporia. (Sokrateslik ajakirjanikueetika õppetund Pulleritsule. Loodan, et Tartu Ülikool kannab kopsaka koolitustasu Kivisildniku arvele.)

Samal ajal riigikogus räägib Urmas Reinsalu (IRL juhtfiguur) kõnepuldist:
"Nii et on olemas teatud väärtused ja põhimõtted, mille alusel me peame seda ühiskonda korraldama nõnda, et kergekäeline nende väärtuste kahtluse alla seadmine, kus me oleme olnud väga tõsised kriitikud, on tegelikkuses samuti probleem. Aga kindlasti üks asi, mida ma tahan öelda, et see diskursus ka selles debatis on olnud selline, et on püütud omistada otsekui kooseluseaduse puhul ka seda, et selle n-ö statistilise enamuse vastaseid nii-öelda per capita või ühiskonna demograafiliste rühmade lõikes tekitavad nii eakamad inimesed või ka rahvusvähemused, ennekõike venelased."
 
Tühjus.
 
kui ma vaatan meest
siis mõtlen kuidas ta seksib
kui ma vaatan naist
siis mõtlen kuidas ta seksib
kui ma vaatan last
siis mõtlen kuidas ta on valmis seksitud
kui ma vaatan maja
siis mõtlen kuidas seal seksitakse
kui ma vaatan autot
siis mõtlen kuidas sellega seksima sõidetakse
ma vaatan igasuguseid asju
sipelgaid hobuseid puid ja asfalti
ja mõtlen kuidas keegi kusagil kogu aeg seksib
isegi puu otsas autos ja asfaldil
elaks siis lihtsalt koos
nagu normaalsed inimesed
aga siis mõtlen kuidas nad seksivad
normaalse inimese pea on selliste pervertide peale mõtlemisest paks

http://ehasalu.wordpress.com/2014/10/06/kuulates-normaalsete-inimeste-protesti/

I rest my case.

Tuesday, October 07, 2014

Kierkegaard subjektiivsusest, irooniast ja modernismi kriisist

Osalen taas ühel MOOC online kursusel filosoofiast. Seekord loeme ja arutame Kierkegaardi filosoofiliste mõistete ja elu üle. Esimene nädal on väga huvitav, kuigi praegu ei ole veel väga palju uut. Täpsem info kursuse kohta coursera.com lehelt. Kursuse nimi inglise keeles: "Søren Kierkegaard - Subjectivity, Irony and the Crisis of Modernity". Loenguid peab ja kursuse juhiks on John Stewart Kopenhaageni Kierkegaardi uurimiskeskusest. Paljud, kes osalesid eelmisel aastal igatahes soovitavad.
 


Kuidas kursus on üles ehitatud? http://prezi.com/txnz43zl70cw/?utm_campaign=share&utm_medium=copy&rc=ex0share

Monday, October 06, 2014

Hariduse mõiste ja uus haridusseadus

Tänane kool ootab lastelt "õigeid" vastuseid. 
Haridus on mõiste, mille sisu saab konstrueerida vastavalt mõiste kasutamise kontekstile, kasutaja motiividele ja isiklikule maailmapildile. Hariduse mõiste sisu on muutumises, seda muutust nimetatakse ka haridusparadigma nihkeks. Seetõttu on arusaadav, et uuendamisele läheb ka EV haridusseadus ehk taas tuleb üheskoos hakata hariduse mõistet sõnastama. 

Riiklikes ametites käsitletakse haridust endiselt kui riigijuhtimise instrumenti.

Näiteks Tallinna Haridusameti põhimäärusest võib välja lugeda, et tegeletakse haridusküsimustega munitsipaalasutustes . Mis on haridus või kuidas defineerida sõna haridus ja saada selgusele, millised on üleüldse need haridusküsimused haridusameti haldusalas, seda määruses ei käsitleda. Samuti ei ole haridusameti asi, et õppimine toimub kõikjal sh ka näiteks töökohtadel ja trammis ja kontserdisaalis. Nii tegeletaksegi põhiliselt oma allasutuste juhatamisega, aga mitte haridusküsimustega laiemalt. Kui hästi selle instrumentaalse haridusparadigma piires tänapäeval toime tullakse, on näha Raha lastele aktsiooni kodulehelt.

Haridusministeeriumil on oma põhimäärus, kus on sõnastatud ministeeriumi toimimispõhimõtted.

Selles on öeldud, et 1) Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas on riigi haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika kavandamine ning sellega seonduvalt alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg-, huvi- ning täiskasvanuhariduse, teadus- ja arendustegevuse, noorsootöö ning erinoorsootöö ja rahvusvähemuste hariduse valdkondade korraldamine ja vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. [RT I 2007, 53, 357 - jõust. 01.10.2007]

Ministeeriumi tegevuse eesmärk on tagada:
1) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika sihipärane ja tõhus areng;
2) teadus- ja arendustegevuse kõrge tase ning konkurentsivõime;
3) täiskasvanuhariduse ja kutsesüsteemi sihipärane ning tõhus areng;
[RT I 2009, 38, 256 - jõust. 11.07.2009] 
4) õppekavade ja muude haridusstandardite arendamine ning kõrgetasemelisus;
5) pedagoogide ja noorsootöötajate tööalase ettevalmistuse kõrge tase;
6) riiklike toetuste ning riikliku koolitustellimuse optimaalne maht ja struktuur;
7) haridus-, teadus-, noorte- ning keelepoliitika rakendamist ja arengut tagavate õigusaktide süsteemi loomine ja arendamine;
8) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika korraldamiseks eraldatava raha ja vara õiguspärane ning tõhus kasutamine;
9) avalikkuse teavitamine haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika alal toimuvast;
[RT I 2007, 14, 71 - jõust. 01.05.2007] 
10) rahvusvahelise koostöö korraldamine ministeeriumi valitsemisalas.

Haridusest täpsemalt, et mis asi see on, selle kohta ei ole midagi kirjas.

Eesti Vabariigi haridusseadusest saab hariduse mõiste kohta lugeda alljärgevat:

§ 2. Hariduse mõiste, eesmärgid ja tasemed
(1)   Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.

Lõikes 2 tutvustatakse ka sellist mõistet nagu hariduse põhialused „Hariduse põhialustes lähtutakse üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest.“ Siin on mainitud isiksuse vabadust kui hariduse põhialust. Haridusministeerium ja Tallinna haridusamet isiksuse, südametunnistuse ja usuvabadust oma dokumentides ei maini.

(3) Hariduse eesmärk on:
1) luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis;
2) kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi;
3) luua igaühele eeldused pidevõppeks.
(4) Ülesannetest johtuvalt liigitatakse haridus üld-, kutse- ja huvialahariduseks.
(5) Haridusel on järgmised tasemed:
1) alusharidus;
2) põhiharidus (hariduse I tase);
3) keskharidus (hariduse II tase);
4) kõrgharidus (hariduse III tase).
(6) Igale haridustasemele kehtestatakse nõuded, mida nimetatakse riigi haridusstandardiks. Riigi haridusstandardid esitatakse riiklikes õppekavades. Õppekavad sisaldavad hariduse sisu määravaid kohustuslikke õppeprogramme, õppetööks ettenähtud ajakulu, kohustuslikke teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kirjeldusi.
[RT I 2003, 20, 116 - jõust. 10.03.2003] 

Seejuures on huvitav, et seaduses nähakse haridussüsteemi vaid kahe alasüsteemina: haridus oma ülesannete ja tasemetega ning haridusasutusted. (vt § 3)

Eelnevast saime teada, et haridus ise on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.  Haridussüsteem on süsteemide süsteem, mida ühiskond tunnustab ja kontrollib. Inimesi süsteemi osana ja keskkonda ja kultuuri nt ei nimetata...  isikuvabadus ja südametunnistust samuti mitte.



Vaatasin veelkord üle sir Ken Robinsoni animeeritud loengu haridusparadigma muutumisest ja hariduse reformimisest. See video sobib käesolevat arutelu suurepärselt illustreerima. On täiesti arusaadav, miks väga paljudel inimesel on tekkinud küsimusi. Milline võiks olla uue haridusseaduse lähtekoht? See on ühtlasi küsimus uuest ja konsensuslikust hariduse mõiste sõnastusest.

Kutsun siinkohal kõiki üles julgelt oma definitsioone tutvustama ja hariduse teemadel avalikult arutlema!

Sunday, October 05, 2014

Haridusarvamuste festival sai veebikodu

Tänase päeva jooksul olen teinud päris suure töö. Mõned kuud tagasi soetasin omale veel ühe blogi, aga nüüd sai sellest tühjast blogist veebileht. Aadressil haridusseadus.wordpress.com asub Haridusarvamuste festivali veebikodu. Eesmärgiks on monitoorida uue haridusseaduse kujunemist, koondada seotud materjale, uurimusi, ettepanekuid, avalikke pöördumisi ja kommentaare.

Tegin ühtlasi ka näoraamatusse lehe, millega on kõikidel asjahuvilistel võimalik liituda, et ennast jooksvate uudistega kursis hoida https://www.facebook.com/haridusseadus?fref=ts.

Teie kaastööd ja kommentaarid on oodatud minu meiliaadressil tammevelin(at)gmail.com!

Uuest haridusseadusest, bürokraatiast ja koolide sulgemisest


Tänane haridusseadus on 22 aastat vana, koostatud ja vastuvõetud isegi enne EV Põhiseadust, vähemalt nii on öeldud uue seaduse koostamise vajaduse seletuskirjas. Mis on hariduskäsituses nii põhimõtteliselt muutunud, et peaksime hakkama uut seadust kehtestama? Käesolev kirjatöö on mõtisklus haridusajaloo radadel, mis ei soovi esitada lõplikke vastuseid, vaid esitada uusi küsimusi, vaatenurki, tekitada edasist arutelu. 

Enne vabariigi sündi

Ajalooliselt on Eesti kool olnud rahvusluse ja kultuurieliidi kantsiks, vähemalt see osa, kus õpetasid eestlastest koolmeistrid. Suur osa tänaseni tuntud ärkamisaegsetest tegelastest olid koolmeistrid, nemad kirjutasid raamatuid ja avaldasid tekste, asutasid seltse, ühinguid ja ajalehti. Inspireerisid teisigi kirjutama ja arvamust avaldama. Eesti rahva ärksamad pojad iseseisvuse eelsel ajal ja iseseisvusaastatel (justnimelt nendest räägivad ju ajalooraamatud unustades ärksamaid tütreid enamasti mainimast) olid õpetajate seminaride kasvandikud, sest seminarides antav haridus oli rahvale tasuta. Ajaloolise tõe huvides tuleks kindlasti mainida, et ka kõik ärksamad tütred olid saanud õpetaja kutse, enamasti küll koduõpetaja oma ja tasulisest koolist. Naiste kesk- ja nö kõrgemharidus oli kuni iseseisvuse aastateni väga piiratud ja üheks vähestest võimalustest õppida ja töötada oli koduõpetajanna kutse. Kui nüüd vaadata meie iseseisvusaastate tegusaid ja tolles ajas tuntud naisi, siis on suur enamus neist hariduselt pedagoogid ja enamasti ka töötanud õpetajatena. Haava, Härma, Mäelo, Suburg, Reisik, Raamot, Lepp-Utuste, Kurs-Olesk, Asson, kui mainida vaid mõningaid nendest naistest.
             
Kooliharidus levis esmalt piiblitõdede tundma õppimiseks ja seejärel rahvavalgustuslikul eesmärgil. Juba 19. sajandil oli tekkinud vastasseis eestlaste ja saksa/vene võimude nõudmiste vahel. Kuigi Eesti kool oli tsaarivõimu kants, ei suudetud eesti soost koolmeistrite isetegevust kuidagi kontrolli alla saada. 1905.aasta revolutsioon on ehe näide sellest, kuidas peale mõisate põletamisi läks lahti nö revolutsioonilise elemendi väljapuhastamine ka koolidest (näiteks Mari Raamot kirjutab oma mehest, kes samuti arreteeriti, memuaarides). Õpetajate hulgas oli palju vaestest eesti peredest pärit mehi, kelle ainsaks võimaluseks haridust saada oligi õpetajate seminar. Seetõttu oli nende hulgas ka palju kommuniste-sotsialiste, kellele Marxi ja Engelsi kulutulena levivad mõtted vägagi imponeerisid. Märt Raud kirjutab oma mälestusteraamatus, et veel vabariigi aastatelgi olid õpetajate seminarid kommunistide pesad. Seega ei olnud õpetajad riigivõimuga sinasõbrad ka esimese vabariigi aastatel, vaid osaliselt jätkati juba sisseharjunud opositsioonilist tööd. Kooliharidusel nähti vabariigiaastatel peamiselt rahvusliku kasvatuse ülesannet, aga ka usuõpetus ei olnud kadunud (vt Põllu seisukohti). Tähtsal kohal olid moraaliküsimused. Kui saabus vaikiv ajastu, siis hakati jagama nö soovitava kirjanduse nimestikke, kus oli täpselt öeldud, millised raamatud on ideoloogiliselt sobivad, kuidas korraldada koolipidusid jne. Detailsed seletused, kuidas õpetajad peavad koolis asja ajama. Eestis oli isegi propagandatalitus, kus tehti muuhulgas haridusliku sisuga raadiosaateid jms. Rahvuslusele ja isamaalisusele keerati kõvasti vinti peale. Koolides lehvitati sinimustvalgeid lippe, tantsiti kaerajaani ja tikiti rahvusmustreid. Tekkisid mitmesugused militaarse sisuga noorteorganisatsioonid. Ministeerium oli tunduvalt laienenud ja kasvanud võimuaparaadi efektiivseks osaks.

Üleminek teaduspõhisele nõukogude pedagoogikale

Kui vaadata haridusajakirjandust, siis üleminek nõukogude korrale ei tundugi väga järsk. Kohustusliku kirjanduse nimekirjad olid juba olemas, samuti koolipidude täpsed kavad, marssimine ja lippude lehvimine ja patriootilised laulud - kõik see kuulus ka 30-ndate teise poole Eesti kooli arsenali. Seega oli Eesti kooli esmane valmisolek üleminekuks nõukogude korrale loodud juba iseseisvusaastatel, vahetati välja raamatud, pühad, kaelarätid ja lipud - ja jätkati täpselt samamoodi.

Ainult hirm enda ja oma lähedaste elude pärast, mis oli tekkinud okupatsiooni esimesel aastal, see muutis koolis väga palju. Üks eakas endine õpetaja jutustas mulle, kuidas ta oma esimesel tööaastal seisis klassi ees, kui küüditajad saabusid ja ühe lapse klassist püsside saatel välja viisid. Kõik vaikisid hirmunult, seejärel jätkus tund nagu midagi polekski juhtunud. Ei mingit paanikat, ei mingit arutamist lastega. Vaikida ja edasi teenida. Loota, et ehk sind massi hulgas ei märgata...

Nõukogude kool oli väga täpselt paika pandud pedagoogika, õppevara, õppekavade ja ideoloogilise (teaduslik marksism ja kommunism?) alusega. Kohe tõlgiti eesti keelde õige ideoloogilise sisuga õpikud ja jagati kõikidele koolidele. Nõukogude koolis töötati välja ka suurepärased kontrollimehhanismid, mis hõlmasid kõiki tasandeid. Teisitimõtlemine ei olnud lubatud ja oli rangelt karistatav. Õpetajaskonna süsteemne ideoloogiline puhastamine toimus neljakümnendate II poolel, siis pühiti Eesti koolist välja nt Johannes Käis. Nõukogude korra vastased või leiged õpetajad, kes ei olnud kodanlikust natsionalismist piisava veenvusega ümber kasvanud, eemaldati koolist viiekümnendatel.

Kui lugeda õpilaste mälestusi, siis toimus koolis nõukogude esimestel aastatel päris julge isetegevus. Õpetajad jätkasid endiselt vabariigiaegsete metoodikate ja sisuga. Suurem "remont" koolides toimus alles viiekümnendatel aastatel, sest siis tuli peale noor "ideoloogiliselt haritud kaader". Kui mina 1984.a. aastal kooli läksin, siis olid KÕIK õpetajad ideoloogiliselt korrektsed. Mingit juttugi ei olnud vastasrindest või käärimisest. Laulsime Leninist ja marssisime sirgetes ridades, harjutasime tuumasõda, tunnis ei julgenud ilma õpetaja loata hingatagi. Ajalooõpetaja oli esimene, kes sellesse "nõukogude harmooniasse" mõra lõi. Aasta 1988, hakkasin neljandas klassis ajalugu õppima ja õpikut ei olnudki. Pidime ise omale tundides konspekte kirjutama. Õpetaja oli noor ja täiesti vaimustatud oma ainest, meie samuti. Kirjutasime uut ajalugu, paljastasime valgeid laike. Paljud õpetajad jätkasid koolis õpetamist täpselt samamoodi, kui varasematelgi aastatel. "Kriipsutage õpikus NSVL maha ja siis kehtib kõik samamoodi," ütles minu ühiskonnaõpetuse õpetaja, kui 1990. aastal oma tundi alustas.

Nõukogude kooli eesmärk oli kasvatada nõukogude ideoloogiale põhinevat moraali, õpetada allumist ja korda, vankumatud kuuletumist parteile ja kollektiivile, anda edasi elementaarseid teadmisi. Selles osas tegid õpetajad suurepärast tööd ja mõned jätkavad sedasama sisseharjutatud tööd tänaseni. Samas on allikaid sirvides võimalik märgata, et läbi aastate on olnud tugev "varjatud õppekava", mis sisaldas kadri- ja mardipäeva, rahvalaule, -tantse, rahvariiete mustrite tikkimist, Koidula luuletusi jms. Eesti vabariigi aegne rahvusideoloogiline kool jätkus, sellele raamile lisati nõukogude kooli atribuutika. Hilisemal ajal nimetati seda kooli rigiidsust mässumeelsuseks ja õpetajaskonna vaikivaks vastupanuks venestamisele. Minu arvates tasuks seda fenomeni täpsemalt uurida, eriti huvitav oleks võrrelda pedagoogilisi pöördeid läbi aegade.

Bürokraatia jätkuv võidukäik

Eesti iseseisvudes oli haridusseadus üks esimestest, mis uuendamisele läks. Eesmärgiks oli iseseisva Eesti taastamine, väga oluline oli rahvusliku ja kultuurilise enesemääramisega seonduv, individuaalsus ja vabadus. Kraamiti taas välja esimese vabariigi aegsed laulikud ja lipud, aga töö koolides jätkus enam-vähem samas vaimus, kui varasematelgi aastatel. Ainekavad olid paigas, õppekavad samamoodi. Mõned uued ained, väheke kohendatud õppeprogrammid. Ümber oli vaja teha ajaloo ja kirjanduse õpik, aga muidu läks kõik enam-vähem vanaviisi edasi. Kõikidel tasanditel. Esialgne entusiasm kustus ja jätkus taas argipäev. Pidevate reformidega (loe käskudega) ülevalt alla. Nagu ikka.

Milleks siis nüüd 22 aastat hiljem hakata täiesti toimivat haridusseadust muutma? Mina leian, et toimunud on märgatav paradigmaatiline nihe. Kool ei ole enam rahvusluse ja usulise moraali kants, samuti mitte teadmiste kodu, koolil ei ole enam ka samasugust rahvale ühtse ideoloogilise baasi loomise tähendust, vaid kool toimib selleks, et toota tööandjale sobivaid (oskus)töölisi. Koolil on instrumentaalne väärtus. Näiteks haridus ja tööturg on muutunud üheks riigi juhtimise keskseks valdkonnaks, mille reguleerimisega ja efektiviseerimisega igapäevaselt ja süsteemselt tegeletakse. Haridust nähakse järjest enam poliitilise võtmevaldkonnana, mille kaudu saab reguleerida paljusid teisi seotud valdkondi (immigratsioon, sotsiaalne ebavõrdsus, narkootikumidega ja AIDSiga võitlus, puuetega inimeste ja soolisuse problemaatika, majandus, keskkond, kultuur ja keel, rahvusvaheline konkurents jne). Selle tarbeks luuakse järjest uusi ja uusi bürokraatlikke mehhanisme, mis ühtlasi võtavad meie ühisest hariduskatlast järjest suurema noosi jättes õpetajale-õpilasele järjest väiksema osa tervikust ja pärssides nende valikuvabadusi. Nihe on toimunud paljudes riikides ja ei ole ainult Eesti-keskne areng.

Mõni aeg tagasi saatis Jaak Hohensee haridusareeni listi ülevaate, kui palju bürokraate istub täna haridusministeeriumis ja ministeeriumi allasutustes, kes nö tegelevad hariduse juhtimisega. Neid inimesi oli ikka omajagu. Täiesti üllatavalt palju arvestades Eesti riigi väiksust. Tegemist on Euroopa mõistes keskmise linna suuruse riigiga st ühe omavalitsusüksusega. 1918.aastal istus haridusministeeriumi tervikkoosseis Toompeal ühe laua taga ja võttis inimesi vastu. Õpilaste arv oli siis väiksem, aga mitte märkimisväärselt. Algkoolides loendati juba 1911. aastal ca 67000-68000 õpilast, võrdluseks 2020. aastaks ennustab Praxis põhikooli õpilaste arvuks 121 237. "Kui kooli õppekohtadest oleks täidetud vähemalt 70 protsenti ning õpilase koolitee poleks pikem kui viis kilomeetrit, väheneb põhikoolide arv 484 koolilt 352 koolini ehk 27 protsenti." 1911. aastal loendati Eesti aladel algkoole 1639 (lisaks need koolid, mis ajutiselt suletud). Koolid olid hajusalt üle kogu maa, koolimaju oli kordades rohkem kui täna. Minu vanaema, kes on täna 91 aastat vana, käis 30-ndatel läbi Virumaa metsade seitse kilomeetrit, et kooli jõuda. Järelikult on midagi selles Praxise arvutuses väga valesti läinud, sest nendes külades elavad tänaseni lastega pered, koolide arv minu kodukandis, aga on iseseisvusaastatega järjest vähenenud.

Bürokraatiamasinavärk samal ajal on saja aasta tagusega võrreldes plahvatuslikult kasvanud. Kohati tundub justkui elaks see koletis täiesti iseseisvat elu ja inimene on selle kafkaliku putuka üle ammugi kontrolli kaotanud. Üks olulisemaid kriitikaid nõukogude riigikorrale oli bürokraatia masinavärgi kriitika. Liiga palju oli pabereid, statistikat ja plaane, liiga vähe oli sellel kõigel seost tavaeluga. Iseseisvuse saabudes soovis enamus inimesi sellest ebakõlast esimeses järgus vabaneda. Lootus iseseisvusele ja enesemääramisõigusele ei ole hariduselus täitunud, pigem vastupidi.



Vaatasin Ossinovski õpetajatepäeva tervitust ja mul hakkas sellest noorest mehest lausa kahju. Tühjad saalid, tahvlid, seinad ja koolipingid. Õõnes videotervitus neile, kes on kusagil kaugel all ja eemal, aga teevad "tähtsat tööd". Minister hulgub üksi tühjas koolimajas, kust õpilased ja õpetajad on ammu lahkunud. "Kuhu kõik inimesed kadusid?" küsib minister iseendalt ja salvestab oma mobiiliga õpetajatepäeva tervituse, mida asub seejärel sotsiaalmeedia vahendusel jagama.

Kas uus haridusseadus suudab luua eeldused selleks, et inimene on riigimasina üle peremees, suudab seda hoomata ja iseenda elu üle otsustada või jätkub automatiseerumise ja kontrolli võidukäik inimeseks olemise üle? Siin on minu jaoks hariduse põhiküsimus, millele uue haridusseaduse loomisel tuleks eraldi keskenduda.    


   
Loe haridusseadusest ja koolide sulgemisest veel:
Haridusseaduse monitooringu veebikodu "Haridusarvamuste festival" 
mais 2014 kirjutatud "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine"
detsember 2011 "Koolide sulgemisest ja haridusministeeriumi rollist"
jaanuar 2012 "Gümnaasiumireform ehk kuidas koolide kinni panemisega Eestis haridust parandati"
märts 2012 "Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest"

Friday, October 03, 2014

Hariduspoliitikud siin ja sealpool piire

Kas sa nimetad end feministiks? Rootsi valimiste otse-eetris.
Täna kl 12 sai Rootsi omale uue valitsuse. Peaminister Stefan Löfven (sotsiaaldemokraat, feminist) tutvustas oma ministereid, haridusministeerium on jagatud kolme ministri vahel. Lisaks haridusministrile (Gustav Fridolin, Miljöpartiet, feminist) on Rootsis nüüd gümnaasiumi- ja teadmus(rootsi keeles kunskap)minister ning kõrgharidus- ja teadusminister. Momendil on värsked valitsusliikmed vastuvõtul kuningakojas.

Uus valitsus on vähemusvalitsus, kellel Riksdagis vaid napp 38 %  häältest. vt http://www.dn.se/valet-2014/se-2014-ars-valresultat/. Seega liigub suur osa poliitilistest otsustest valitsuse kabinetisügavusest Riksdagi saali ja koridoridesse.   

Mõned paralleelid Eestiga

ÕPETAJATE PALK. Ka Rootsi uus haridusminister on noor mees, kuigi Fridolini puhul on tegemist roheliste partei esinumbriga. Sarnaselt Eesti valitsusparteidega lubati ka Rootsis mõlema valitsuspartei valmiskampaanias märgatavat õpetajate palgatõusu (Rohelised lubasid 10 000 SEK palgalisa), kuid koalitsiooni kokkuleppest on õpetajate palgatõusu punkt välja jäetud. 

Minu arvates on oluline mõista, et kuigi mõlemas riigis valitseb laiaulatuslik poliitiline konsensus õpetajate palkade tõstmise vajadusest, ei minda palka tõstma enne, kui selleks reaalne vajadus (streik, tuntav personali puudus jne). Õpetajate organisatsioonide esindajad said SVT otsestuudios juba ka uut valitsust kritiseerida. Hariduspoliitilised küsimused on ühed tulisematest nende valimiste puhul, seega on ka valitsuse välja ütlemised väga hoolika tähelepanu all.

Huvitav on ehk võrdluses välja tuua kahe riigi ametühingute argumentatsiooni vastassuunalisus. Rootsi õpetajate ametiühingud väidavad, et õpetajate palka tuleb tõsta, sest vastasel korral Rootsi PISA tulemused langevad veelgi. Eestis räägitakse, et õpetajate palku tuleb tõsta, sest õpetajad teevad head tööd, so PISA tulemused on head. Rahvusvahelisest võrdlusest aga selgub, et õpetajate palkade ja PISA tulemuste vahel on vaid nõrk seos st seda ei ole palkade üle arutades tegelikult mõtekas argumendina välja tuua. 

AMETIÜHINGUD. Mind paneb imestama ametiühingute ninameeste pehmus, kui räägitakse tööturu olukorrast Rootsis. Hiljuti tehtud dokumentaalfilm näitas, et ametiühingud on juba alates 80-ndatest astunud poliitikutega ühte jalga ja kaotanud oma varasema jõu ja tulevikuvisoonid. Selgituseks on ka Eestis äärmiselt populaarse M. Friedmani majandusteooria, mille järgi töötus ja inflatsioon on omavahel seoses. Samas selgub mõningatest uuringutest, mis tuginevad majanduse ajalooliste andmete analüüsil, et Friedmani teooria ei leia praktikas siiski kinnitust. Kui kuulata asjaosalisi ja otsustajaid, siis on nimetatud teooria liikvel kui majandusUSK, mitte kui teaduslikult tõestatud fakt. Aga seda usku jagavad nii poliitikud, majandusteadlased kui ametiühingutegelased.   

Minu arvates on õpetajate palkade tõstmise piduriks ka kartus, et siis tõusevad palgad ka teistes madalalt tasustatud (naiste)sektorites. Õpetajate osakaal tööturu kogumahust on ju täiesti arvestatav. 

Ootan huviga uute haridusministrite selgitust, mis saab olema järgnevate aastate Rootsi hariduspoliitika keskseteks küsimusteks nende arvates. 

Saturday, September 13, 2014

Paadipõgenikud 1944

Sellel suvel olin palju merel ja veel rohkem olin mõttes. Viimaks mõtlesin välja ja asusin õppima Stensundi Rahvaülikooli puupaadiehitust. Alates augusti keskpaigast olen jälle õpilane. Täpsemalt saab lugeda minu Loov ja Vaba blogist (vt postitusi väikekandle juurest puupaadiehitajaks, paadiehitaja päevik esimene ja teine osa).

Millest selline järsk suunamuutus? Sellele küsimusele vastamiseks tuleks kirjutada pikem kirjatükk, milleks täna aega (ja võib-olla arusaamistki) napib. Mõtlesin siiski jagada ühte huvitavat momenti paljude hulgast - nimelt olen juba teist aastat osalenud Stockholmi Eestlaste Arhiivi grupi tegemistes. Tänavu möödub 70 aastat kümnete tuhandete eestlaste põgenemisest läände ja sellega seoses olen koostöös Mai Raud-Pähniga valmistanud ette näituse, mida nüüd reedel Stockholmi Eesti Majas suure pidulikkusega avama hakkame.

Näitus "Paadipõgenikud 1944" on koostatud nelja põgenikelaeva ja nendel Rootsi saabunud põgenike lugudest. Kõik neli laeva - Enge, Helena, Venus ja Karin - jõudsid mitmesugustest viperustest hoolimata välja Rootsi rannikule. Igal neist on oma lugu, mida räägitakse sadades erinevates versioonides. Leidsime üles inimesed, kes jutustasid meile veel täna, 70 aastat hiljem, sellest ajaloos pöördeliseks kujunenud perioodist. Näitusel tuleb esitamisele mitmeid fotosid, mida varasemalt laiemale avalikkusele näidatud ei ole. Kogu materjal on esitatud nii eesti kui rootsi keeles.

Näituse avamisel reedel 19. septembril kl 17:00 teeb prof Carl Göran Andrae Uppsala Ülikoolist ettekande, kus räägib eestlaste ja rootslaste ühisest ajaloost. Peale seda näitame 1944. aastal filmitud dokumentaalkaadreid põgenikelaagrist ja põgenemisest. Muusikalise etteastega esineb Toomas Tuulse, Indrek Parts loeb Bernard Kangro luulet. Bernard Kangro oli ka ise Soomest Raumast Rootsi suunal väljunud mootorlaeva "Venus" pardal.

Näitus jääb Eesti Majas avatuks kuni 27. septembrini ja peale seda läheb Rootsi ja Eestisse rändama.
       

Loe lisaks sellest, kuhu kadus Eesti puupaadi kultuur? Kevadine näitus pealkirjaga "Naine ja poliitika" on tänaseni Eestis erinevates paikades üleval ja ei ole veel ringiga minu juurde tagasi jõudnud.    

Friday, July 11, 2014

Laulupeost ja Toomarahva turismitalust

Laulupidu on möödas, nüüd puhkan oma kodutalus Altjal. Päike särab, mets ja meri on imeline. Jätkan oma filmiprojekte. Kuna niisama lihtsalt puhkamine ei ole minu loomuses, siis tegin tööd ja lõbu ühildades Altja küla ja Toomarahva talu tutvustamiseks lühikese videoklipi.



Ka laulupeost on mul palju fotosid ja filmilõike, mis tahavad tervikuks kokku lõikamist. See materjal ootab vihmaseid ilmu või lihtsalt paremaid aegu. Laulupidu ise oli fantastiline! Esimene kord seisin laulukaare all 1993.aastal, kui lauldi Tõnis Mäega Koitu. Seekord laulsime 20 tuhande lauljaga Puudutust ja lõpuks isegi ilma dirigendi abita. Viimasel päeval õnnestus Kristiina Ehin laululava tagant kinni püüda ja talle oma tänusõnad selle laulu teksti eest ise edasi öelda. Laulupeo viimase Tuljaku esitasime Henri Turu juhatusel südaöösel Raekoja platsil. Lauljaid jooksis viimase salmi lõpuni üle platsi koorile lisaks ja filmivaid turiste samamoodi. Kõik see kokku jääb paljudeks aastateks meelde ja meenutada.

Tuesday, July 01, 2014

Suvepuhkus purjede all

Eile saabusime tagasi jaanipäevaselt merereisilt. Sõitsime "Selmal" 120 meremiili mööda Rootsi Ida-rannikut. "Selma" on kuuekohaline pisike purjepaat, millega rootslased seitsme-kaheksakümnendatel oma suvepuhkuseid veetsid. Eelmisel aastal purjetasime "Selma" Uppsalast Järnasse ja tänaseks on ta sellises korras, et saab rannikuvetes taas edukalt seilata.



Merest ja meresõidust võiks kirjutada palju. Olen ju pärit iidsest rannakülast Lahemaalt Altja külast. Mereelu on mul veres - minu vana-vanaisa oli meremees ja isa armastas kalal käimist üle kõige. Sellel ajal, kui mina suureks kasvasin, oli rannikul purjetamine keelatud, isegi paadi omamine oli pigem erandlik. Hommikuti ja õhtuti võrke viimas-toomas olen siiski käinud omajagu.

Augusti lõpus alustan puupaadi ehitamise õppimist Sensundi Folkhögskolas. Enne seda jõuan aga nii mõndagi. Reedest algab laulupidu, kahe nädala pärast on Altja luulekuur, juuli lõpus Solvikis intuitiivpedagoogika suvekursused, peale seda tahaks veel purjetada Ahvenamaale. Ka Stensundi paadiehitajad alustavad merel, nimelt purjetatakse grupiga augustis kümneks päevaks Rootsi saarestikku, et õppida tundma merd, kaasõpilasi ja puupaatide juhtimist.

Tuesday, June 17, 2014

Avalik kiri riigikogu liikmetele

Lp riigikogu liikmed!

Käesoleva kirja ajendiks on viimaste nädalate jõhkrad avalikud ja eraviisilised väljaütlemised mõningate vähemusgruppide aadressil. Kooseluseaduse vastaste enamasti põhjendamata argumendid ja eriti nende argumentide agressiivne väljenduslaad, mida kohtab nii avalikus- kui sotsiaalmeedias, on enamikule inimestest vastuvõetamatu. Lisaks konkreetsele sihtrühmale elavad hirmu all ka kõik ülejäänud, kes selle hävitava vihafooniga kokku puutuvad. Vihakõne ühe marginaalse grupi aadressil teeb samal ajal selgeks kõikidele, et erinevad arvamused on karmilt karistatavad. Mis aruteludemokraatiast saame sellisel puhul rääkida?   

Minu ettepanek puudutab lisaks kooseluseaduse vastuvõtmisele, mis võimaldaks samasoolistel kooselu edaspidi registreerida, pöörata oma teravdatud pilk vihakõne ja sõimu täpsemale seadusandlikule reguleerimisele. Demokraatlikud aruteluprotsessid Eestis on raskendatud seni, kuni sõim ja vihakõne on tolereeritud ja jääb karistuseta. Selline olukord ei ole euroopalikus demokaatlikus riigis lubatav ja takistab riigi arengut tervikuna. Tegemist ei ole "ainult" samasooliste vastu suunatud agressiivsusega - see agressiivsus halvab igasuguse teistmoodi mõtlemise. Tulemuseks on kogu ühiskonna vaikiv stagnatsioon, kodanikkonna ühelt poolt viha ja teiselt poolt hirm. 

Sõim ei ole sõnavabadus. Vihakõne on kuritegu. 

Soovin Teile selget pilku ja edu peagi järgnevatel valimistel!

Lugupidamisega,
Evelin Tamm

Kodanikuaktivist, liikumise "Õpetajale vääriline palk" algataja ja haridusblogija. 

Käesolev kiri on saadetud kõikidele riigikogu fraktsioonidele. Vastused avaldatakse siinsamas blogis. 

Vihakõnest veel: http://naised.net/2013/09/10/feminism-ja-vihakone/

Wednesday, May 07, 2014

Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine

Vahendan uudiseid seadusandjalt. Haridusseadus, mis kehtib 1992. aastast läheb peagi prügimäele ja praegu on algatamisel uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamine. Järgneva paari nädala jooksul on võimalik kommenteerida väljatöötamiskavatsuse avalikku dokumenti (vt all nurgas HS_VTK.rtf lühendiga dokumenti). 

Loodan, et kõikidel asjasse puutuvatel on omad ettepanekud juba sahtlipõhjas olemas. Minul veel ei olnud, mõtlesin selle tööga täna alustada. Käesolev kiri on esmane visand ja kannab tööpealkirja ” Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine”. Loodan, et jõuan etteantud napiks tähtajaks osale.ee lehele ka oma ametlikud kommentaarid jätta.

Esimese asjana printisin välja nii haridusseaduse praegu kehtiva versiooni kui selgituskirja, et nendega lähemalt tutvuda. Kutsun teidki oma esimese lugemise protsessile osaliseks. Kõik kommentaarid, viited, vihjed, märkused ja ettepanekud on teretulnud!  

Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine

Esimeses peatükis kirjeldatakse hetkeolukorda ja tutvustatakse tehtud uuringuid.

Ühena kolmest arengukavast tuuakse välja Eesti säästva arengu riiklik strateegia "Säästev Eesti 21": „Väikeriigile on oluline tagada kogu elanikkonnale põhimõtteline juurdepääs haridusele. Samas peab hariduse, ümberõppe, elukestva õppe jne reformimine olema majanduskeskkonna (eelseisva perioodi) nõudeid arvestav. Siit tuleneb tiheda koostöö vajadus erasektoriga. Õppesüsteem peab olema selline, mis aitab igal töötajal vajadusel juurde või ümber õppida, eriala vahetada jms. See on võimalik vaid kaasaegsete õppetehnoloogiate kasutamise puhul.“.

Kohe alguses tehakse selgeks, et keskseks on majanduse ja erasektori huvi hariduse sisu ja väljundite määramisel ja pole midagi prioriteetsemat kui kaasaegsed õppetehnoloogiad (ehk digitaalsed õppevahendid ja digitaalne õpe). Kui loen praegu kehtivat haridusseadust, siis ei ole nimetatud aspektidel erilist rõhku, kuigi mainimist need leiavad. (Vaata väljatöötamiskavatsuse kavandi peatükk üks punkt kaks. Seotud strateegiad ja arengukavad, eriti dokumendis väljatoodud lõigud ja võrdle haridusseadusega: https://www.riigiteataja.ee/akt/13335923.) 

Tähelepanek 1.1: Rõhutatakse ettevõtja kaasamist haridustulemuste määratlemisel ja majanduse esmast rolli haridusotsuste tegemisel.

Dokumendist selgub, et alus, millelt uut seadust looma minnakse, on väga nõrk. Võiks isegi öelda, et seda põhimõtteliselt ei ole. Esimese alapeatüki kolmas punkt koondab tehtud uuringud. Konkreetseid uuringuid selles punktis välja toodud siiski ei ole - on viide harta haridusuuendusettepanekule 2008. aastast (loe minu kommentaari Koostöö Koda ja HTM. Kas ühiskondlik lepe valmis enne või pärast ühisarutelusid?) ja tellitud analüüs haridusvaldkonna kohtupraktikast (millel puudub link st me ei tea, mis seal tegelikult on analüüsitud). Põhimõtteliselt ei ole valdkonnas tehtud ulatuslikumat analüüsi (või vähemalt ei ole see analüüs veel kättesaadavaks tehtud).
Tähelepanek 1.2: Uuringuid, millele haridusseadust luues tugineda, ei ole. Dokumenti läbivalt viidatakse vaid üksikutele allikatele, enamus väiteid on jäetud selgituseta.

Tähelepanek 1.3: Ei ole üheselt mõistetavat alust väita, et olemasolev seadus ei toimi või vajaks kiiremas korras väljavahetamist. Puudub teaduslikult põhjendatud arusaamine, milline peaks olema uue haridusseaduse lähtealus ja suund.

Hoolimata analüüsi aluste kesisusest on dokumendi teises peatükis siiski sõnastatud probleem, sihtrühm ja eesmärk, kolmandas peatükis on kaalutud lahendusi, määratletud seaduse võimalikud mõjud jne. Arusaadav, et ametnikud on oma tööd teinud täpselt nii nagu ülevalt käsk tuleb. Vastavalt oma võimalusele ja võimetele. 

Peatükk kaks vajab põhjalikumat analüüsi. Selleni esimesel lugemisel kahjuks ei jõua. Ära võiks märkida, et seaduse sihtrühmana nähakse nö kõiki ”teisi”, kuigi esimese asjana tähendab uue seaduse rakendamine suuri muutusi just haridusministeeriumi enda töös.

Tähelepanek 2.1: Haridusministeerium ei näe ennast ja oma ametnikke sihtrühmana, kuigi uus haridusseadus tähendab eelkõige ministeeriumi enda töös suuri muudatusi.

Leheküljelt 4 saab lugeda, et ”Haridusseadustiku kaasajastamise eesmärk on luua korrastatud ja kasutajale selge regulatsioon, mis toetab hariduse kui põhiõiguse realiseerimist ja elukestva õppe strateegias kokkulepitud eesmärkide saavutamist, tagab haridussüsteemis osalejatele nende õigused, piiritleb kohustused ja vastutuse ning mis ühildub Eesti, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega. Uus haridusseadus täpsustab põhiseaduses sätestatud õigust haridusele puudutavaid põhimõtteid ja koondab elukestva õppe strateegia põhimõtetele tuginedes üldised alused haridusvaldkonna eriseadustele.” Eesmärgist jääb välja ”Säästva Eesti 21” visioon Eesti kultuuriruumi elujõulisusest, heaolu kasvust, sidusast ühiskonnast ja ökoloogilisest tasakaalust. Eriti on käesolevas dokumendis unustatud Säästva Eesti 21 kestlikkuse ja elujõu idee, mida näiteks soomlased on oma uuematest strateegiates esimese asjana silmaspidanud.

Tähelepanek 2.2: Kestlikkus, inimeste heaolu ja säästev areng ei ole uue haridusseaduse keskmeks.

Kaalutud lahendused

Omamoodi irooniline on peatükk kolm “kaalutud lahendustega”. Need on: a) mitte-midagi tegemine, b) senise regulatsiooni parem rakendamine, c) deregulatsioon ja d) uus regulatsioon. Kõik eelpool nimetatud kaalutud lahendused on kirjeldatud veidi lapsemeelselt. Kaalumata lahendusteks on jäänud avalikkuse teavitamine ja rahastamise suurendamine (nagu ministeeriumile kohane!). Nende kohta ei ole ridagi selgitust, kuigi need on äranimetamist leidnud. Alateema kokkuvõttes (7.2. lk 5-6) öeldakse: "Probleemi lahendamiseks on uus õiguslik reguleerimine parim viis, sest muuta tuleb seaduse põhimõttelist ülesehitust ja probleemi olemus tuleneb kehtivast regulatsioonist". Kuidas ja millal kaalumine toimus, millised on mõõdikud ja metoodika täpsem selgitus - see jääb dokumendi lugejale täiesti arusaamatuks. Kes olid otsustamisprotsessi kaasatud või on see ühe ametniku seisukoht?

Tähelepanek 3: Võimalike lahenduste kaalumine toimus salaja ja mõõdikud on nö kalibreerimata. Kaalumisest jäid eemale avalikkuse teavitamine ja rahastamise suurendamine. Põhjendused puuduvad.

Peatükk IV "Kavandatav õiguslik regulatsioon" annab selge ja arusaadava ülevaate seotud seadusandlusest, mis tuleneb Eestis kohalikest ja rahvusvahelistest seadustest (vt lk 6 - 9). Siiski võib ka seda ülevaadet pidada pealiskaudseks. Minu arvates oleks tulnud suuremat tähelepanu pöörata kõikvõimalike vähemusgruppide temaatikale ja suures osas tänaseni lahendamata sooproblemaatikale, aga kindlasti on hõlmamata seadusandlikke hoobasid veelgi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikate kirjeldus on toodud napisõnalisena, unustades asjakohased liigendused ja viited (interneti lingid!). 

Tähelepanek 4: Koostaja ei soovi või ei oska oma vähest andmestikku lugejaga jagada. Ülevaade valdkonnast tervikuna on puudulik.

Määratletud mõjud

Erilist tähelepanu väärib peatükk viis määratletud mõjudest (lk 11-15). Kuna uuringuid seaduse koostamise eeltööna tehtud ei ole, siis saame öelda, et uue haridusseaduse mõjud  on hinnangulised. Lisaks võib öelda, et mõjude esitluslaad on puudulik ja kohati esitatakse isegi vastuolulisi selgitusi. Samas on selles alapeatükis kirjeldatud seaduses soovitud põhilised muudatused ja seetõttu on puudustest hoolimata tegemist huvitava lugemismaterjaliga.

Tähelepanek 5.1: Haridusseaduse mõjud on hinnangulised. Esitluslaad on puudulik, esitatakse vastuolulisi selgitusi.

Näiteks lk 12 kirjeldatakse, milline mõju on haridusseaduses lisaks riigi ja KOVi kohustustele teiste osapoolte (õppija, lapsevanem, kool) vastutuse selgemal määratlemisel. Kui lastele ja lapsevanematele soovitakse kehtestada konkreetseid kohustusi, mida seadus varem ei reguleerinud, siis koolijuhtide puhul püütakse liikuda vastupidises suunas (so kohustused muutuvad üldisemaks, keskseks saab kooli areng). Võrdle: "Kehtivas haridusseaduses on õppija õigusi käsitletud pealiskaudselt ja kohustusi üldse mitte. Selleks, et õppimine oleks tulemuslik ja ressursse kasutatakse võimalikult efektiivselt, on oluline, et ka õppija selleks panustab ja lapsevanem eeskätt koolikohustuste täitmist toetab. Haridus on kallis avalik hüve ja seda tuleb vastutustundlikult kasutada. Seega oodatavaks mõjuks on õppija vastutustundlik osalus õppimisel ja võimalus suunata ressursse selleks, et tasandada õppijast mitteolenevat ebavõrdust[1]." ja "Õppeasutuse juhi roll on haridustasemete õigusaktides sageli kirjeldatud kitsaste ülesannetena. Muudatused toovad kaasa selle, et koolijuhi vastutus ei ole piiratud seaduses nimetatud detailsete ülesannetega, vaid vastutus on kogu õppeasutuse arengu eest. Vähemdetailne regulatsioon suurendab õppeasutuse juhi vabadust aga ka kohustust leida eesmärkide saavutamiseks sobivad meetmed[2] nii õpetajate toetamiseks, kogukonna ja vanematega koostöö tegemiseks kui tuge vajavate õpilaste jaoks. Seega ootused õppeasutuse juhi tegevusele ja nõudlikkus tema ettevalmistuse osas suurenevad."

Tähelepanek 5.2: Lapsed ja vanemad saavad konkreetsed kohustused ja vastutused, koolijuhi vastutusala muutub edaspidi umbmäärasemaks (kooli areng). Sisuliselt tähendab see rahaliste ressursside ümberpaigutamist (loe: koolijuhilt ära võtmist), sest iga konkreetne koolijuhi tegevus oli varasemalt vaja riiklikult rahastada.

Edasi räägitakse korrastatud koolivõrgust kui kvaliteedigarantiist number üks. (vt minu kirjutist, Kuidas Eestis koolide sulgemisega haridust parandati)  "Korrastatud koolivõrk on eeldus sellele, et tagada kvaliteetne haridus igas õppeasutuses[3]. Selle tagamine on jagatud ülesanne riigi ja KOVi vahel. Haridusseaduses on kavas ülesanded selgemalt piiritleda ja selle oodatavaks mõjuks on ressursside otstarbekam kasutamine nende ülesannete täitmiseks, mida just riik või KOV peavad täitma."

Tähelepanek 6: Korrastatud koolivõrgu ja hariduse kvaliteedi otsese kausaalse seose butafooria ehk Aaviksoo valitsemisaeg, on jätnud ministeeriumi mõttelaadi igaveseks sügava mõra.  

Mõju III räägib kaasamisest hariduses. Täpsem sõnastus on selline: "Õppeasutuste asutamise, tegevuse lõpetamise ja juhtimise, sh kogukonna õppeasutuse juhtimisse kaasamise aluste määratlemine. " See on iseenesest tore, et lõpuks ometi on kaasamine kui märksõna jõudnud HTM koridorides ja kabinettide sügavustes kanda kinnitada. Ilmselt tuleb siin tänada mitmeid kohtuvaidlusi, mis kogukondade võiduga on lõppenud. Samas ei peeta selle muudatuse mõju HTM ametnike arvates üldse oluliseks. "Mõju ei ole intentsiivne ja on suunatud kõige enam Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusele." Minu hinnangul on siin tegemist paradigmaatilise muutusega haridusjuhtimises, mille mõju saab olema märkimisväärne. Võib-olla jääb dokumendi koostajal mainimata olulisi asju, mis seaduse koostajate siseringil juba teada, aga võib ka olla, et ametnikud ei mõista, mida kaasamine tegelikult tähendab. See jääb lahtiseks, sest viiteid ja pikemaid selgitusi taaskord lisatud ei ole. Eriti mõtlema paneb küsimus dokumendis lehekülg 13 alapunkt 16.5 "Miks on mõju ebaoluline?" Kas see on kustutamata unustatud selgitav märge dokumendi koostajale või ongi siin selline algne küsimusepüstitus ette nähtud? Kaldun arvama, et tegemist on koostaja näpuveaga, lisaks kubiseb dokument kirjavigadest, mis on samuti kiirustamise märk.

Tähelepanek 7: Dokumendi koostaja on kiirustanud ja alahindab kaasamise mõju haridusseaduse rakendumisel.

Mõju punkt number neli räägib tegevuslubadest ja järelvalvest (lk 13 ja 14). Ka see väärib lugemist! Eriti juhiksin tähelepanu ühele lausele: "Muudatused loamenetluses võivad puudutada erakoolide avamist ja seega ettevõtete pääsu turule läbi põhjalikuma taotlemismenetluse, teavitamiskohustuse ja võimaluse esitada kõrvaltingimusi. Samas on loamenetluse regulatsioon suunatud majandustegevuse vabaduse kasutamisel ühetaoliste tingimuste esitamisele ja seega võrdsete võimaluste loomisele kõigi ettevõtjate jaoks." Selles alapunktis sõnastatakse uus põhimõttelise tähendusega väärtus meie haridusseadusandluses - võrdsed võimalused KÕIKIDELE ettevõtjatele. Pööran sellele eraldi tähelepanu, sest näen hiilivat ohtu hariduse eesmärgipärasele erastamisele. Sellised arengud on argipäevaks paljudes maailma maades, ka Eestis on erakoolide arv viimaste aastatega märkimisväärselt kasvanud (Siin tuleb kindlasti eristada lastevanemate ja kohalike kogukondade mittetulunduslikku eraalgatust ja ettevõtlushuvi). Alates eelmisest aastast jälgin regulaarselt olukorda ”Eesti haridusturul”. Esimene ülevaade seisuga 1. September 2013 on kättesaadav siit: http://evelintamm.blogspot.se/2013/09/erakoolid-eestis-1-september-2013.html.

Tähelepanek 8: Uus haridusseadus soovib luua võrdseid võimalusi kõikidele ettevõtjatele, kes soovivad haridusturule tulla. Sellega on haridusseaduse kese nihkunud Eesti mõistes täiesti uues suunas ja võiks öelda, et haridusse hiilib vabaturumajandus.

Tähelepanek 9: Peatükk nr 5 on dokumendist välja jäetud. Huvitav!

Väljatöötamise tegevuskava

Jätkan lugemist ja kommentaare peatükist number kuus: Väljatöötamise tegevuskava, mis esimese asjana sätestab uue haridusseaduse kontseptsiooni koostamise ebavajalikkuse, sest käesolev dokument justkui oleks piisav alus, et protsessiga edasi minna. "Kontseptsiooni ei ole eelnõule kavas koostada. Täpsemalt on võimalikke küsimusi ja lahendusi käsitletud haridusseadustiku kaasajastamise lähtealustes." (lk 15). Siin jään kindlalt eriarvamusele, eriti kuna olen juba esimese lugemise käigus avastanud märkimisväärse hulga ebakõlasid, vastuolusid ja pealiskaudsust. 

Tähelepanek 10: Seaduse eelnõu väljatöötajad ülehindavad oma võimekust seaduseelnõu koostamisel ja jätavad kontseptsiooni koostamist mittevajalikuks pidades kasutamata seaduslooja võimalused kvaliteetseks seadusloomeks.

Samast peatükist leiab ajakava, vastutaja (Sille Uusna sille.uusna@hm.ee) ja kodulehe (haridusseadus.wordpress.com), kus saab end uuendustega kursis hoida. 

Esialgsete plaanide järgi on juba 1. jaanuarist 2016 võimalik nautida uue haridusseaduse viljastavat mõju kõikjal Eesti koolides, lasteaedades, ülikoolides ja mujal. Enne seda 2015. aasta kevadel jõuab eelnõu eeldatatavasti kooskõlastamisele. 2016. aasta suvel (Kas tõesti siis, kui oleme puhkusel ja seadus on juba pool aastat kehtinud?) ja 2015. aasta kevadel toimuvad eelnõu avalikud konsultatsioonid.  

Tähelepanek 11: Seaduseelnõu avalikud konsultatsioonid määratakse puhkuse ajaks, kui seadus on juba pool aastat jõus.

Uue kodulehe avamisega HTM igatahes ei kiirusta ja võib isegi juhtuda, et seda lehekülge ei tulegi. Täna sain aadressilt teate, et mul on võimalik dokumendis toodud wordpressi lehekülg omale registeerida. Jätsin pakutud võimaluse siiski kasutamata. Loodetavasti taipavad ametnikud, mida selline lohakus nende kaasamisplaanidele tähendada võib.

Tähelepanek 12: HTM ei ole seaduse eelnõu väljatöötamise esialgsesse kavasse märgitud wordpressi lehte omale veel soetanud.     


Ps kiri on edastatud ka dokumendis vastutava ametnikuna toodud Sille Uusnale.


[1] Õppijast olenev või mitteolenev ebavõrdsus on täiesti uued mõisted haridusdiskursuse väljal (siin on küll mainitud ebavõrdus, aga võtan vabaduse oletada, et tegemist on kirjaveaga). Sooviksin siia juurde kindlasti täpsemat selgitust, kuidas sellistel ebavõrdsuse uudsetel vormidel edaspidi vahet tegema hakatakse.
[2] Kogemata on välja jäänud rahaline resurss, aga vaikimisi võib kogenum seaduse lugeja selle ridadevahelt siiski leida.
[3] Sooviks siia viiteid. Kuidas sellised põhjus-tagajärg otsesed seosed tõsikindlateks faktideks on saanud? Ma ei ole vastavat uuringut veel näinud. Teiseks jääb alatasa defineerimata korrastatud koolivõrgu mõiste, mida selle all mõeldakse? 

Loe lisaks

Feminism ja filosoofia

Endla Lõhvkivi soouuringute konverentsil Tartus, 2013 sügis.
Kirjutasin mõned päevad tagasi kommentaari Mikita raamatule "Lingvistiline mets" ja küsisin juba traditsioonilise küsimuse: "Kus on naised?". Mõtlesin tasapisi sealt edasi ja asusin koostama mõjukate naisfilosoofide listi, et kohalikke mõtlejaid veidi nende arengus edasi aidata, luua nö arenguks soodsat pinnast.

Erilist raskust viidete leidmisega tõepoolest ei ole. Naisi, kelle kirjatükke tasub lugeda, on väga palju. Alustada võib feminismi klassikutega (Woolf, Beauvoir, Sontag, Kristeva jne), aga naiste uurimisala on lai. Enam-vähem sama lai kui meestelgi, vähemalt ei ole minul tänaseni õnnestunud avastada ühtegi vaimse töö valdkonda, kus maailmas mitte ühtegi naist ei tegutseks.

Naismõtlejate kaardistamisega alustas eelmise aasta lõpus ka APA (Ameerika Filosoofide Ühing). Naisfilosoofide ja nende tööde tutvustamiseks koostati platvorm Women of Philosophy, kuhu kõik, kellel on filosoofias doktori- või vähemalt magistrikraad, saaksid end kirja panna. Loendis on naisi kogu maailmast, ühtegi Eesti naist mulle seal esialgu silma ei jäänud, kuigi Ida-Euroopa naisi kohtasin küll.

Saage tuttavaks, professor Catherine Z. Elgin!

Loendis on eraldi teemavalik kasvatusfilosoofiast. Üllatusena selgus, et selles loendis on esialgu (alustati alles 2014 alguses!) tõesti vähe naisi võrrelduna näiteks soolisuse teemaga. Tutvusin nimekirjaga pealiskaudselt ja peatusin pikemalt Harvardi kasvatusfilosoofia professor Catherine Z. Elgini kodulehel. Tema tööde loetellu kuulus näiteks peatükk kunstist ja kasvatusest tunnustatud valdkondlikus teatmeteoses "The Oxford Handbook in the Philosophy of Education" (2009, lk 311-324).

Äsja ilmus APA uudiskiri "Feminism ja Philosophy" kevadnumber, kuhu on koondatud teadusartiklid ja raamatututvustused. Uudiskiri ilmub 2001. aastast ja on APA kodulehelt vabalt kättesaadav (http://www.apaonline.org/?feminism_newsletter).


Loe lisaks:
Kus on naised, kui avatakse uut hariduskeskust?
Tasakaal või kasvatusteaduste surm?
Mehed naistele ja naistest: R.Juurak ja M.Raud
Naisliikumine Eestis. 1926. Marie Reisik

Tuesday, May 06, 2014

Mehed lasteaiaõpetajaks ja Eurovisioonile!

Täna avaldas ERR intervjuu Islandi bändi Pollapönk liikmetega, kes paljude teiste hulgas astuvad nädalavahetusel Eurovisioonil võistlustulle. Tegemist on Euroopa kõige populaarsema muusikaüritusega, mis on minu jaoks läbi aastate tähendanud ennekõike popkultuuri kõige pimedamates soppides müttamist. Mis siis islandilaste etteastes nii erilist on?

Pollapönk moodustati 2006. aastal, kui neli keskealist valget meest õppisid ühel kursusel lasteaiaõpetajateks. Nende plaan oli teha vahvaid lugusid, mis sobiksid nii lastele kui täiskasvanutele. Eurovisioonil kannavad mehed värvilisi kleite, et juhtida tähelepanu soolise palgalõhe probleemile ja tolerantsusele. Rekvisiitideks on vikerkaarevärvilised lipud jms atribuutika.



Ühest küljest on muidugi huvitav, et mehed sellise teemaga on Eurovisiooniline jõudnud. Minu arvates on tegemist täiesti uue trendiga. Feminismist on saamast popkultuuri iseenestmõistetav osa. Alguse sai uus popfemkultuuri laine Pharrell Williamsi loost "Happy", millel tänaseks on sadu miljoneid vaatajaid.


 
Asja teeb vastuoluliseks fakt, et kui neli Islandi meest kleidid selga panevad, lasteaeda tööle lähevad ja kitarri kätte võtavad, siis saavad neist maailma kuulsad superstaarid. Milline võimalus oleks naissoost lasteaiaõpetajatel Eestist jõuda sama kaugele? Ilmselt nullilähedane, sest naissoost lasteaiaõpetaja olla ei ole trendikas.

Minu küsimuseks on: Kas selle manifestatsiooni kaudu tegelikult naiste jt teiste marginaalsete elus midagi muutub või on valged keskealised mehed taaskord võtnud lihtsa vaevaga üle varasemalt teistele gruppidele kuulunud kultuuriniši? 

#bringbackourgirls


Sunday, May 04, 2014

Mikita: suudan mõelda vaid liigutuste abil

Kohtusin mõni aeg tagasi Tartus Valdur Mikitaga - mehega, kes on kõik meediakanalid, kõikvõimalikud lavad ja rahva meele vallutanud. Tema eelmisel aastal ilmunud raamat "Lingvistiline mets" oli järsku kõikjal jututeemaks ja mina muidugi olin seetõttu esmalt kaunis skeptiline. Mõtlesin end massidest ja sellest märkimisväärsest populaarsusest siiski mitte heidutada lasta ja uurida ise järele, et millest üleüldse jutt käib... Pealegi olin nagunii Tartus Kirjandusmuuseumi arhiivis Marie Reisiku igaveseks unustatud ja tänaseks rohkem kui sada aastat vanu armastukirju lugemas...

Meie kokkusaamisest tunnustatud mõtlejaga polegi vast midagi eriti kirjutada. Viimaseks uuris Mikita tänavanurgal, et mida ma teha tahan, mis on mu suur eesmärk. Ma pudistasin midagi vastuseks, justkui ei kõlvanud veel üheks tunnikeseks filosofeerima jääda. Seisime keset tänavat ja autod kihutasid pidevalt mööda. Ise mõtlesin, et täitsa tore eesti mees, veidi häbelik selline.

Ostsingi raamatu. Esimesel hetkel oli vahva, omapärane keel ja huvitavad mõtted. Ei olnud liiga abstraktne, samas mitte ka liiga isiklik ja asine. Rõõmustasin.

Kasvatusfilosoofilises plaanis tasuks kindlasti märgata tema mitmiktaju ideed ja seda edasi mõelda. Leidsin palju seoseid ka minu enda kogemuste ja uurimustega vägivallast, vabadusest ja inimeseks kasvamisest. Sellest võib-olla lähemalt edaspidi.
"...mina suudan mõelda vaid liigutuste abil"       
kirjutab Mikita oma raamatu kahekümne kaheksandal lehel. Selles lihtsas lauses on sõnastatud väga karm kriitika meie distsiplineeritud istumiskoolile, mis kestab alates lasteaiast kuni ülikoolini välja.

Veidi hiljem ütleb ta:
"Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu. Igal inimesel on oma emakeel ja ainult emakeeles muutub sõna tõeliselt võimsaks." ( lk 29)  
Jah, selles raamatus on palju mõtteid, millega õpetajad ja lapsevanemad saaksid end kosutada. Selliseid lihtsaid ja värskeid mõtteid, mis on kõikjal olemas, aga enamasti jäävad need sõnastamata. Haridusvaldkonnas on nende lihtsate sõnade järele eriline põud.

Kriitikast

Kui Tiit Kändler kirjutab, et Mikita ei kasuta viiteid ja heidab ette ebateaduslikkust, siis tema kriitikaga ma sugugi kaasa ei läheks. Justkui ennetades Kändleri kriitikat kirjutab Mikita pikalt esseistlikust vormist humanitaarteadustest, mis annabki vabad käed temasugusele "metsikule mõtlejale" (vt lk 64).



Minu kriitika on pigem selles, et teiste töödele viidates juhtub Mikita naisi märkama vaid seotuna lastega. Tänaseks olen jõudnud raamatuga poolele teele ja minu arvestuste järgi on viidatud vaid lastepsühholoog Alison Gopniku (lk 22 ja 70) töödele. Marju Toomi nimi leiab mainimist, kuid pigem möödaminnes ühe lausega (lk 86). Toomi avastust, et NL tuumakatsetuste kohad ja küüditatute külad on kaardil samades paikades, nimetab Mikita juhuseks.

Mind on ikka hämmastanud eesti mehed, kes justkui oleks täitsa asjalikud ja arukad inimesed, aga teatud küsimustes jäävad ajast sada aastat maha. Kuidas saab olla võimalik, et osade arvates domineerivad Eesti humanitaarias ikka veel ainult meeste mõtted, samal ajal on enamus humanitaaridest juba aastaid naised? Kas tõesti ei leidu Eestis või kogu maailmas naisi, kelle kirjutistele oleks võimalik sekundeerida, nende mõtteid lugedes oma mõtteid edasi mõelda?

Raamatu teine pool on alles lugemata. Sellest ehk kunagi edaspidi.