Wednesday, January 29, 2014

2013 statistika ja parimad palad

Foto: Maarja Urb. 2012 Solviki suvekursusel
Jaanuarikuu hakkab juba läbi saama. Enne veebruari algust tahaksin vaadata korraks tagasi eelmisele aastale. Milliseid postitusi loeti kõige enam? Millised olid kõige tähendusrikkamad hetked aastal 2013? Niisiis, järgneb lühike ülevaade koos linkidega vastavate postituste juurde.

Üldist


  • Sügisel ületas blogi Kirjed 50 000 külastuse müstilise piiri (alustasin kirjutamist 2009. aasta sügisest). 
  • Aasta jooksul avaldasin täpselt 100 sissekannet, mis on ainult veidi vähem 2011. aastast, mil tegin 105 sissekannet. 
  • November oli kõige populaarsem kuu läbi aegade. Avaldasin 22 postitust ja kirjutisi loeti rohkem kui 7500 korda.
  • Kõige passiivsem kuu oli juunis, siis oli blogis vaevalt 700 lugejat. Avaldasin suvel vaid üksikud postitused ja olin ka ise arvutist eemal. Puhkamine on tähtis!
  • Kolm selle aasta parimat postitust jõudsid läbi aastate parimate postituste toppi (vt loetuimad postitused 2013).
  • 11 püsilugejat, teadmata arv inimesi, kes tellivad postitused otse postkasti.   

Uuendused 2013

  • Aasta alguses uuendasin veidi kõiki blogisid ja viisin oma erinevad blogid omavahel ühendusse.
  • Alustasin podcastide tegemist. Aeg-ajalt salvestan huvitavate inimestega intervjuusid ja jagan neid siis oma blogides ja teiste kanalite kaudu. Tänaseks on tehtud neli avalikku intervjuud (mitmed intervjuud on alles avaldamisel ja esialgu veel nähtamatud). Intervjueeritavad olid Tsehhist, Šveitsist ja Keeniast. Intervjuud olen kogunud oma soundcloudi lehele.
  • Samuti tegin omale konto Slideshare keskkonda, kuhu koondasin osad loengud. Mitmed olen siiski unustanud lisada, sageli kimbutab ajapuudus... Tüüpiline 21.sajandi elu.  
  • Viimase uuendusena tooksin välja igakuised kokkuvõtted parimatest/loetumatest paladest. Alustasin novembrist, kui tegin oktoobrikuu kohta ülevaate, edasi siis novembrikuu parimad ja detsembrikuu kohta kokkuvõtet ei ole, sest jaanuari alguses püüdsin puhkamise eesmärgil arvutist eemale hoida.  

Kõige populaarsemad postitused 2013


Auhinnalisele viiendale kohale jõudis mõtiskelu, mille kirjutasin peale KOV valimisi vastusena Brit Kerbo blogipostitusele: "Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne". Mida tähendab naine poliitikas Eesti mõttes? Miks on naised ise nii naiivsed ja oma olematu positsiooniga ühiskonnas vaikides leppinud?
"Minu jaoks jääb küsimuseks, millal hakkavad Eesti naised lõpuks märkama struktuurse ebavõrdsuse põhjuseid ja tagajärgi ühiskonnas laiemalt ja suudavad aru saada, et tubli olemisest poliitikas muudatuste ellu viimiseks ei piisa. Rohkem kui sada aastat on Eesti naised tublid olnud ja neid muutusi kannatlikult oodanud. Brit, kes pingutab igas nädalas kahe võib-olla isegi kolme inimese eest, kulutab iseend suure leegiga. Ma ei väida, et Brit ei võiks nii teha, kaugel sellest. Iga inimene valib oma elustiili ja eelistusi ise. Altruism ja hoolitsus on väga vajalik, ilus ja üllas. Kuid mind paneb imestama Eesti naise religioosne naiivsus, millega salamahti siiski loodetakse, et selline eriline tublidus ühel päeval saab kuidagi tasutud. Investeeringud lasteaedadele on aga endiselt Keskerakonna otsustada, õpetaja palk naeruväärne, palgalõhe rahvuskalaks. Kaua veel?" 
Aasta loetavuselt neljas on skandaalne kirjatükk, mille tõttu mind kaaskirjutajate protestidest hoolimata hariduslistist välja visati. 29. novembril peale sirbisaaga lõppu võtsin ette SA Kultuurilehe väljaande "Õpetajate Leht" ning küsisin, kas toimetuses on "IRL kodustatud küülikud". Lolli järjekindlusega avaldatakse ullikeste matkakirjeldusi ja pioneerilaagri seinalehe tasemel propaganda kirjatükke, mille lugemiseks enamikul haridushuvilistel mingit vajadust ei ole. Samas hääbub meie kohalik kasvatusmõte kiirelt vaikusesse, sisuliseks diskussiooniks võimalus puudub. Kes võtab vastutuse selle eest, et "Õpetajate Leht on rämps!".
"Kõige suurem mure on, et Õpetajate Lehes puuduvad kriitilised laiema haardega arutelud, mis valdkonna arengule võiksid kasuks tulla. Avaldatakse pisikesi lõigukesi kriitikast, sedagi haruharva. Diskussiooni teadlikuks tekitamiseks huvi puudub."
Kolmandana loeti kokkuvõtlikku lugu sirbisaagast, mille avaldasin 25.novembril. "Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas" sai palju tagasisidet ka facebooki vahendusel. Üldse oli poliitiliselareenil väga põnev periood. Tänaseks on asi kahjuks maha vaibunud, kuigi SA Kultuurilehe ja uue kultuuriministri tegevust jälgitakse igapäevaselt ja teravdatud tähelepanuga.
"Minu arvates ei tasu alahinnata pendli liikumise seadust poliitikas. Kuna aastaid on hooga paremale survestatud, siis on nüüd hoog sees ja teise äärmusesse minnakse juba automaatselt. Rahanduspoliitika fännide ja suurima sõbra Jürgen Ligi roll hooandjana on mitu aastat olnud märkimisväärne. Praegusel hetkel tundub vaatemängu jälgijale, et reformikad tahavad valitsusest välja tulla. Enne lahkumist lükatakse uppi mõnigaid siiani jäikasid struktuure, mis hoidsid nende hegemooniat ja toitsid nende jüngreid, kes nagunii nüüd teiste parteide truude sõdurite poolt välja vahetataks. Näiteks SA Kultuurilehe nõukogu lihtsalt peab nüüd uuenema. Väljataga äkiline vilepuhumine paljastas, et sihtasutus on pelgalt ministeeriumi marionett. See üllatav avameelsuse hoog, aga tähendab, et järgmisel valitsusel ei ole tõenäoliselt enam võimalik samamoodi kogu kultuuriajakirjanduse maastikku kontrollida ja vaikima sundida."  

Populaarsuselt teine kirjatükk puudutab õpetajate palkade teemat, mis oli minu tähelepanu keskmes aastatel 2012 ja 2011. Veebruaris küsisin õpetajatelt nende palgatõusu kohta ühe facebookilehe "Õpetajale Vääriline Palk" kommentaatori sõnu kasutades: "Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!". Selgus, et palgatõus oli olematu, mõne õpetaja palk oli tõustes isegi langenud. 
"Hea haridus ei ole ainult õpetajate mure, see on meie kõikide ühine asi. Kui meie õpetajaid alavääristatakse, siis alavääristatakse meid kõiki (lapsevanemaid ja lapsi, tööandjaid, koolijuhte, omavalitsusinimesi, haridusametnikke jne). Seetõttu ei saa õpetajad vaikides kannatada, vaid peavad oma hääle kuuldavaks tegema."
 
Esimese kohale jõudis kirjutis pealkirjaga "Õpetaja kui priitahtlik pritsumees" avaldatud veebruaris.
"Kui Eesti õpetajad võtaksid edaspidi oma tööd nagu see on - suures osas vabatahtlik panus ühiskonna edendamisse - siis kaoks ära pettumine ja valus kibestumus. Samal ajal lahkuksid valdkonnast inimesed, kellele selline priitahtlik töö ei ole rahaliselt võimalik so kelle mehed ei ole rikkad või perekond jätnud suuri pärandusi. Vähemalt oleksime omavahelistes rahalistes suhtes edaspidi ausad ja läbipaistvad." 
"Tegelikult on täiesti loomulik, et nagu palk nõnda ka töö!  Sealjuures ei peagi palgaks olema ainult raha. Mõnikord piisab vabadusest või heast seltskonnast või suurepärasest väljakutsest. Igal meist on omad sisemised motivaatorid. On kuidas on, aga ettekujutusest nagu võiks 400 - 600 euroga tänaselt tööturul leida hulganisti suurepäraseid kooliõpetajaid tuleks nii ametnikel kui lapsevanematel kindlasti loobuda!" 
Kõige sisulisemad postitused 2013

Mõtlesin koondada eraldi koondiks viited kõige sisukamate kirjutiste juurde, sest mitte alati ei ole lugejad leidnud teed nende, minu enda jaoks kõige-kõige, kirjutiste juurde. Sellest edaspidi...

Seniks tänan kõiki kaasteelisi! Eriti tänan kõiki neid, kelle töödele olen oma kirjutistes, kas siis kriitiliselt või lihtsalt tutvustamise mõttes, viidanud! Julgustan siinseid kirjatükke kommenteerima ja mulle kirjutama (tammevelin(at)gmail.com). Uus aasta uued teemad!

Loe lisaks uudiseid naised.net ja liitu haridusareeni listiga läbi Jaak Hohensee!


Tuesday, January 28, 2014

Hariduslooline e-varamu valmib septembriks 2014

Tallinna Ülikooli kodulehelt leidsin suurepärase uudise, mis annab teada, et ...

... Digitaalarhiiv “Hariduslooline e-varamu” valmib aasta pärast

01.06.2013
TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumil (EPAM) on käsil ambitsioonikas projekt – muuseumi audiovisuaalne kogu (haridusloolised fotod, metoodilise sisuga klaasdiapositiivid ja diafilmid,  õppefilmid) on järgmiseks sügiseks digitaliseeritud ning hakkavad olema veebipõhises digitaalarhiivis  “Hariduslooline e-varamu” kättesaadavad õpetajatele ja teistele huvilistele üle maailma.

Tahaks sellest projektist rohkem teada saada. Saatsin kirja EPAM direktor Veronika Vaikule. Loodetavasti saame kõik targemaks!


Loe lisaks
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme
Mehed naistest ja naistele. Märt Raud ja Raivo Juurak
Kas legendaarsus on meeste pärusmaa?
Esimesed eesti naised kõnepuldis. Natalie Johanson-Pärna 1882
Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade.    


Friday, January 24, 2014

Naised räägivad ja mõtlevad poliitikast iga päev

Eesti meedias avaldatakse arvamust, et naised justkui ei oleks poliitikast huvitatud. Eesti ei olevat valmis naispeaministriks, ei olevat valmis naispresidendiks, ei olevat valmis... Mina olen!

Minu poliitilise aktiivsuse üheks teetähiseks oli initsiatiiv, mille koondpealkirjaks on "Õpetajale vääriline palk".  2011. aastal sai mulle selgeks, et olukord õpetajate töötasudega on masendav. Kuigi kõrgharitud pedagoogide palgatase on häbematult madal, siis on õpetajad ise väga tasased ja keelduvad palgalisa nõutamast. Alustasin facebookist. Poole aasta pärast leidus paar-kolm tuhat julget demonstranti ja Eesti ajaloo suurimast streigist märtsis 2012.a. võtsid osa juba märkimisväärne osa õpetajaskonnast. Mõne kuu pärast polnud Riigikogus erilist debatti võimalik pidada, sest kõik parteid rääkisid kui ühest suust õpetajate palkade tõstmise vajadusest. Reaalsete lahendusteni, aga ei ole jõutud tänase päevani välja. HTM veeretab palli omavalitsuste kaela, aga nende tulubaas on aastatega niisuguseks kärbitud, et sellest taskust enam midagi võtta ei ole. Rääkimata lasteaiaõpetajatest ja teistest pedagoogidest, kes tänaseks sellest arutelust sootuks välja on heidetud ja endiselt poliitilise diskursuse äärealal marginaalsuses edasi eksisteerivad. Lastega peredele suunatud slogan "Igale lapsele lasteaiakoht" on samuti erand ja kasutuses ainult valimisteeelsel ajal. Teema on hargnenud kümnes eri suunas, aga lahendusi ei ole endiselt...

Kuidas siis ikkagi teha nii, et poliitikute sõnadest sünniksid teod? 

Uurides pisitasa Eesti hariduspoliitilist maastikku täna ja minevikus jõudsin tõdemuseni, et naised, kes ometi moodustavad ca 90% tegijatest selles valdkonnas, on juhtimisest ja otsustest täiesti kõrvale tõrjutud. Juba kooliajalooraamatute lehekülgi lapates leiame vaid üksikuid nimesid, kui sedagi. Vaadata tasub näiteks Lembit Andreseni kõrgkooliõpikut. See mees oskas Eesti kooliajaloo täiesti ilma naisi mainimata kokku kirjutada. Aga soovitan ka Märt Raua kooliinspektori mälestusi, need on koostatud Rootsis. Sealjuures näitab minu kogemus, et ühtegi vähegi terviklikumat kaasegset hariduspoliitilist platvormi ei ole meie parteidel läbi kõikide nende iseseisvusaastate õnnestunud kokku panna. Siinkohal pean silmas just tänasesse päeva jõudnud platvorme. Vähegi terasemateks käsitlusteks ei ole ka mingit otsest vajadust, sest keegi nagunii seda valdkonda tervikuna ei valda. Meil ei ole inimesi, kes hariduspoliitikat üleüldse kritiseerida saaks või julgekski (vt minu hariduslistist välja heitmise juhtumit http://evelintamm.blogspot.se/2013/12/avalik-poordumine-ehf-juhatuse-poole.html ). Ühed ja samad "onukesed" on kõikides projektides ja ettevõtmistes eesotsas (vt Mati Heidmets, Jaak Aaviksoo, Jaak Allik jne). Kogu problemaatika on kui keeruline sasipundar, kus kõikjal jõuan tagasi ühe põhilise punktini -

"naiste värk" ja ei vääri tähelepanu

Minu arvates on hariduse ja sotsiaalvaldkonna kiratsemise juured peidus just selles, et naised ja koos sellega ka naistele "loomuomased valdkonnad" (!!!) on meie võimukoridorides omamoodi kõrvalisteks või osaliselt kogunisti tabuteemadeks (seksuaalne vägivald). Sotsiaal- ja haridusasju ajavadki peamiselt juhuslikud asjapulgad, eksperte (kui neid üldse veel Eestis on) kaasatakse vaid episoodiliselt ja siis kui poliitikule mugavam. Kuigi aeg-ajalt midagi kerkib esile (vt näiteks naistevastase vägivalla või soolise palgalõhe teemaga seonduvat), siis vajuvad arutelud kiirelt unustusse. Sõnadest enamasti tegusid ei sünni, sest puudub pidevalt jätkuv jõuline survestamine. Eesti üldine poliitiline foon on nende teemadega järjekindlaks tegutsemiseks ebasoodus, sest huviesindusorganisatsioonid on nõrgad ja killustatud pisikesteks gruppideks. Teadlaskond on sarnaselt teiste gruppidega vaigistatud ja kaevikutesse kaevunud. Selliste pisikeste omavahel võimu ja resursside pärast võitlevate üksuste eksisteerimine teebki võimalikuks senised üldisemat jätkusuutlikust silmaspidades võib isegi öelda, et saamatud poliitilised otsused.



Feminism annab hääle

Aastaid on Eestis olnud vaid mõni üksik valvefeminist (populaarseim nendest on Barbi Pilvre), kes elavad kui valges kõrges elevandiluutornis ja edastavad tellimise peale elitaarseid feministlikke sõnumeid (põhimõtteliselt kirjutades siis avalikkusele probleemidest, mida nad isiklikult on märganud või millest lugenud). Peale igat väljaütlemist on need naised (ükskord on sõna võtnud ka mees -  "Eesti on vaeste haritud naiste maa") saanud nuuti siit ja sealt. Pidev kära ja kisa, sõim ja vihakõne on olnud osaks nende julgete ja eriliste argipäevast. Viimasel ajal on naiste jõulisi poliitilisi ja feministlikke väljaütlemisi järjest vähem skandaalseks peetud. Ennast avalikult feministide hulka arvavate inimeste hulk on kasvanud märkimisväärselt ja seetõttu võib kogu feminismiteema moonduda lõpuks täiesti tavaliseks. Lootust on.

Mina igatahes leian, et feminismi "silt" suudaks koondada märkimisväärse hulga mitmeid "marginaalsetel" teemadel tegutsejaid (lasteaiakohad, õpetajate palgad, laste vaesus, palgalõhe). Ja justnimelt selles mõistes sisalduva suure poliitilisi huvirühmasid ühendava jõu tõttu on feminismist tehtud omamoodi taunitud märk, mille kandmisest keelduvad isegi tuntud naisõiguslased või kodanikuaktivistid.

Feminismil on sarnasena kõikide teiste -ismidega olemas mitmeid erinevaid voolusid ja seetõttu oleks kindlasti vajalik eristada täiesti tavalist feministi äärmuslikest radikaalfeministlidest ja nende liikumistest (vrdl rahvusluse äärmuslus on fashism või natsism). Samamoodi on ka roheliste liikumisel olemas äärmuslikud vormid  jne. Eesti feministide "skaala", kui soovida sellest visuaalset pilti luua, tuleks maalida mitmevärviliseks ja kirjuks. (vt vikipeedias on feministide hulgas mainitud vaid Pilvret, miks?). Kõik, kes selle eristamisega hakkama ei saa, on valdkonnast pehmelt öeldes vähe informeeritud.

Kes on naine?

Eve Annuk küsis kunagi ühes oma artiklis, kes on naine. Naise olemuse järele on küsinud mitmed feministid kogu maailmas. Seega ei ole Eve seda küsimust esitades sugugi üksinda.

Mõelgem hetkeks üheskoos - Kes on naine?

Eesti moodi naiselikkus ei sisalda poliitilisust. Naine ei ole mõtlev, ratsionaalne ja poliitiline. Kuid see arvamus on ekslik. Mina olen naine. Ma mõtlen, kirjutan ja loen igapäevaselt. Sealjuures sageli ka poliitikast. Minu tutvusringkonnas räägivad ja mõtlevad pea kõik naised poliitikast iga päev. Isegi siis, kui ma koon sokke või keedan suppi, mõtlen sageli poliitikast.



Loe lisaks
Algaja feministi lugemisvara
Palgalõhest ehk Kadri Seeder on diskussioonist sada aastat maha jäänud
Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne
naised.net
Eestis ei ole naised moes 


ps
Anna Elomäki
"Feminist Political Togetherness. Rethinking the Collective Dimension of Feminist Politics"
2012. aastal kaitsti Soomes doktoritöö, mille autoriks on Anna Elomäki. Anna otsib feministlikku meie võimalusi kaasates Hanna Arendti jt poliitilis-filosoofilisi mõttekäike. Keda täpsemalt huvitab, siis lugege kindlasti!

Wednesday, January 22, 2014

Kuidas teha haridusajakirja?

Haridusareeni listis peetakse nõu, kuidas on võimalik asutada uus haridusajakiri. Arvajaid on palju. Kõik peavad vajalikuks alustada uue ajakirja väljaandmisega, aga konkreetsemate sammude astumiseni on veel pikk tee käia. 

Mina leian, et parem on midagi ära teha, kui niisama käsi laiutada ja väita, et äkki kümnendat numbrit ei tulegi või äkki ei ole piisavalt hästi sihtgruppi tabatud. No ja kui ei tule kümnendat numbrit, siis ei olnud ette nähtud tulla. Eks töö õpetab tegijat. Niisama räägitud on juba kaks aastat. Alustamise puhul on kõige olulisem avatus, sest ainult siis saab veel ja veel inimesi liituda ja asja edasi ajada. Kui avatus ja üheskoos kasvamine on sisse programmeeritud, siis peaks ju ka kümnes number tulema. 

Uue ajakirja asutamise vajalikkusest on erinevates töörühmades kõneldud alates ajast, kui selgus, et ajakiri "Haridus" kinni pannakse. Sellest on nüüd juba omajagu vett merre voolanud. 2012 jaanuaris avaldasin "Haridusele" järelhüüdena kirjatüki pealkirjaga "Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest". Sellest on nüüd kaks aastat möödas. Novembris 2012 uurisin haridusajakirjanduse ajalugu ja kättesaadavust Rahvusraamatukogu vahendusel. Sellest kirjutasin loo "Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme." 

Tol korral kirjutasin irooniliselt:
"Millest selline huvi vanade ajakirjade ja ajalehte vastu? Naljaga pooleks võib ju öelda, et midagi värsket ei ole lihtsalt lugeda! Tänaseks on pedagoogilises ja kasvatusteaduslikus perioodikas välja kujunenud omamoodi vaikiv ajastu ja ainsa temaatilise väljaandena jätkab tegevust "Õpetajate Leht". Õnneks on Rahvusraamatukogu arhivaarid meie haridustöötajate ja lapsevanemate probleemist aru saanud ning enamiku esimese vabariigiaegsest perioodikast meile digitaalselt kättesaadavaks teinud.  DIGAR - täisnimega RR digitaalarhiiv - sisaldab endas väga huvitavaid ajaloolisi materjale."

Põhimõtteliselt annab värske kirjanduse puudumine võimaluse pöörduda tagasi vanade allikate juurde. Loodan, et seda võimalust kasutatakse ja aina enam. Kahjuks kehtib teaduskirjutuses nõue, et väärt allikas on mitte vanem kui viis aastat. Seega jõuame peagi ajastusse, kus kasvatusteadustest eesti keeles kirjutamiseks saab viidata ainult välismaa artiklitele. Mõelgem sellele!

Huvitav oleks vaadata, milline on kasvatusteaduste bakatööde allikate loetelu viis aastat tagasi ja nüüd 2014 kevadel. Ühest küljest oletame, et inglise keele oskus on aastate jooksul märgatavalt paranenud ja kõik on professionaalsed teaduskirjanduse tõlkijad. Samas näitab praktika, et see arvamus on ekslik. Käisin novembris külas Naisuurimuskeskuse inimestel, kes asuvad Tallinna Ülikoolis ja juhuslikult kuulsin pealt, kuidas tudengid kurtsid naisuurimusalaseid raamatuid lapates, et kõik on inglise keeles. Riiulite vahel jalutatavate üliõpilaste inglise keele oskusest keskuses kättesaadavaks tehtud rahvusvaheliste allikate lugemiseks ei piisanud. Millisel tasemel teadust siis üliõpilaste poolt ikkagi tehakse?  (Minu külastusest naisuurimuskeskusesse saab lähemalt lugeda siit: "Eestis ei ole naised moes")

Uue kasvatusteadusliku ajakirja asutamine on möödapääsmatu. Tartu Ülikooli juurde küll midagi tehti, kuid selle tase on kolleegiumi veenvast nimekirjast hoolimata pehmelt öeldes kummaline. Esialgu on küll ilmunud ainult üks number, aga juba täna on selge, et ajakirja "kõrge teaduslik tase" teeb selles ajakirjas kirjutamise suurele osale meie potentsiaalsetest kirjutajatest ebahuvitavaks. Sellise "tõsiteadusliku"  ja ilmetu formaadi jaoks napib Eestis nii kirjutajaid kui ka lugejaid. Me vajame populaarteadlikkuse poole kalduvat esseistlikku ajakirja, mis võimaldaks kaasta nii poliitikast kui praktikast huvitatud osapooli (Hariduse Sirp). See nišš seisab tänaseni tühjalt ja ootab tegijaid. Loodetavasti leidub meil võimekaid, progressiivsed ja avatud kasvatusteadlasi, kes selle raske ülesande enda kanda võtaks. 

Sunday, January 12, 2014

Kuidas me räägime oma koolidest?

Hiljuti ilmus Päevalehes artikkel pealkirjaga: "USA haridusteadlane: teie eliitkoolid ja sisseastumiskatsed on geniaalsed". Kirjutises kiidab andekustreener meie eliitkoole ja räägib andekuse teemal. Ta leiab, et andekad on vaja varakult väljaselekteerida ja neile eritingimused luua. Eestis on selleks täna suurepärased võimalused.

Artiklile on ilmunud vastus emeriitprofessor Viive-Riina Ruusilt pealkirjaks on "Haridusteaduse emeriitprofessor: ainult andekate haridussüsteem viib usalduseta ühiskonnani, kus käib kõigi sõda kõigi vastu"
"Härra Gessnerile tahaksin öelda, et Eesti on väike, kahaneva rahvastikuga riik. Me ei vaja andekate varast väljasõelumist, kuid vajame tingimusi, kus kõik, sealhulgas andekad, saavad end teostada ja särada."
Väga hästi argumenteeritud kirjatükk. Soovitan lugeda! Aitäh, Viive-Riina Ruusile!

Viimast lauset lugedes...
"Eestis peavad kõik koolid olema maailmaklassist eliitkoolid."
...aga tahaks ikkagi jälle tulla tagasi paradigmaatilise segaduse juurde, mis pidevalt meie avalikku haridusdiskursust koormab. Nimelt viimases lauses kasutab professor sõna "peavad"... siin on lugupeetud emeriitprofessor libedal jääl. Õpetajad ja koolid nimelt peavad ainult seda, mis on sõnastatud koolikorraldust ja õppekava reguleerivates seadustes. Maailmaklassi eliitkooliks saamine on igal koolikogukonna enda valik. Mulle jääb arusaamatuks, mida käesolevas artiklis tähistatakse mõistega maailmaklassi eliitkoolid - tegemist oleks justkui globaalsete võiduajamistega, millega nüüd iga kool on sunnitud liituma. Sõna "peavad" tähistab vastuvaidlematut käsku. Jälle on õpetajatele antud kohustus, mis juba eile tulnuks täita... Leian, et arutledes kõikidele väärilise haridustee loomise võimaluste üle muutub eliitkooli mõiste sissetoomine kohatuks. Minu arvates võiksime pigem soovida, et Eesti koolid oleksid lapsesõbralikud, austaks lapse ja lapsevanema individuaalsust ning teeks omalt poolt kõik võimaliku iga lapse kasvamise parimaks võimalikuks toetamiseks. Maailmaklassist eliitkoolid jäägu ameeriklaste pärisosaks, kui nad seda soovivad... Olen päri, et OECD uuring on rõõmustav just selles suhtes, et meie koolide tase on ühtlane, isegi üks ühtlasemaid maailmas...

Soovitan lugeda tagant järele Aaviksoo arutelu PISA üle, näiteks artiklist "PISA tulemused kinnitasid haridustulemuse erinevust linnas ja maal". Hr. haridusministrile vist jäi fakt meie laste tulemuste suhtelisest homogeensusest võrrelduna teiste riikidega  täiesti kahe silma vahele. Ikka rääkis minister oma mantrat maakoolide kesisest tasemest ja koolide ebaühtlusest kui probleemist, mis vajab kiiret sekkumist, kuigi uurimus näitas muud. Mina arvan hoopis, et laste heade testitulemuste taga on väikesed klassikompektid ja see, et iga laps on maal tähtis. Kui see ministeeriumi kokkuhoiutuhinas kaob ja tekivad mammutkoolid, siis on kehvemad tulemused ja senisest palju teravam sotsiaalne kihistumine juba varsti märgata. Tallinn on siin heaks näiteks, sest siin on andekad kogutud eliitkoolidesse ja ülejäänuid õpetatakse "teisejärgulistes" koolides. Just siin joonistuvad välja palju olulisemad vahed õpilaste tulemustes.

OECD globaalne laste testimine näitas, et meil on juba täna kõikjal nö maailmatasemel eliitkoolid. Pole mõtet nõuda veelgi paremaid matemaatika- ja bioloogiaalaseid tulemusi, kui tulemused on juba täna niigi kõrged. Selle asemel tuleks keskenduda problemaatilistele valdkondadele, mis ikka veel ootavad tähelepanu nagu nt noorte sotsiaalsed oskused, loovus jne.

Teaduspoliitikast ja värvidest

Värskest "Sirbist" saab lugeda Eesti neo-liberaalsest teaduspoliitikast, seekord võtab teema üles Tarmo Uustalu, pealkirjaks "Näilik efektiivsus ja kvaliteet".

Eesti Teaduste Akadeemia liige, matemaatik ja arvutiteadlane kirjutab:
"Inimeste vastupanuvõime on tänapäeva teaduses viidud füüsilise piiri peale. Ma ei tea ühtki edukat kolleegi, kes töötaks vähem kui 60 tundi nädalas. ... Aga teadusetegemine moodsas režiimis on säärase taseme profisport, kus loovale mõttele pole enam mingit ruumi, jäänud on ainult tuim tamp ja veremaitse suus."
Siinkohal meenub minu enda otsus doktorantuuri astumata jätta. Ülikooli kuulumine võtaks liiga palju asjatut energiat. Liiga palju oleks vaja muganduda, liiga palju peaks olema vait ja järgima sõnastamata ja sõnastatud akadeemilisi reeglistikke. Kasvatusteaduse tegelike probleemide üle mõtisklemist kõik see pigem takistab kui toetab.  Pidasin vajalikuks jääda väljaspoole akadeemilisi müüre ja säilitada oma akadeemiline vabadus, võimalus otsustada oma teemade ja tegude üle iseenda eetilistest printsiipidest ja sisemistest tõekspidamistest lähtuvalt.

Kas olukord Eesti teaduses võiks lähemas tulevikuks paremuse poole liikuda? Tarmo Uustalu kirjutab ajalehes "Sirp":
"Debatti teaduskorralduse üle meil ei ole. Paar artiklit aastas Sirbis või mõnes teises tähtsamas meediaväljaandes, ühe vastusartikliga või ilma – see ei ole tõsiseltvõetav diskussioon. Kuidas miski Eesti teaduse asjaajamises peab sündima, selle mõtleb välja kitsas inimeste ring. Formaalselt kaasatakse strateegiadokumentide ja regulatsioonide eelnõude ümber, aga laiemat arutelu ei toimu, ei teadlaskonna sees ega avalikumalt. Ei teagi, kumba on vaikuse taga rohkem: kas passiivsust või hirmu, et arvaja pikemata sildistatakse või põhjalikult represseeritakse."
Tarmo Uustalu kriitika on terav ja täpselt sõnastatud. Ühes ta eksib, nimelt näib siinkirjutajale, et teadlased enam ei vaiki. Diskussioon on käivitunud.

Siinkohal jätkan seda arutelu lühikese mõtisklusega omalt poolt. Küsides: "Mis on meie teadusilmaga juhtunud?"

19. sajandi keskel kuulutasid Marx ja Engels kõik kapitali meelevallas elavateks ja kirjeldasid meie tänase olukorra oma Kommunistliku (partei) manifesti nappidel lehekülgedel pakkudes lahenduseks tööliste revolutsiooni ja diktatuuri, kui ainuvõimaliku ülemineku tuleviku heaoluühiskonda. Materjalism ja teaduslikkus muutusid keskseteks teesideks, mis kehtisid ühteviisi nii sotsialistlikes kui kapitalistlikes riikides. Marxi teesid imetabase tuleviku kohta, mis ootavat ees peale tööliste võimuhaaramist ja eraomandi kaotamist, on tänaseks tõeks saanud pigem Skandinaavia sotsiaaldemokraatlikus kapitalismis kui mujal.

Viimaste nädalate jooksul olen tutvunud Alexandra Kollontay rikkaliku pärandiga ja koostan hetkel tema autobiograafiast (kirjutatud aastal 1926) põhjalikumat analüüsi. Eesti keeles on ilmunud Arkadi Vaksbergi kaunis pealiskaudne, ilma viideteta algallikatele ja põhjendamatuid hinnanguid loopiv biograafia aastast 2006 (Moskvas 1997). Rootsi keeles on kättesaadavad Kollontay päevikud 1930/40ndatest, kui ta oli Stockholmis suursaadikuks ja erinevad biograafiad (sh seesama Vaksberg), mitmed Kollontay enda teosed on ilmunud isegi mitmes tõlkes ja trükis.

Miks rääkida "revolutsiooni valküürist" (sünd 1872), kes ainukesena oma võitluskaaslastest ja kamraadidest peale stalinlikke repressioone ja mitmeid puhastusi NL parteiladvikus ellu jäi ja 1952.aastal loomulikku vanadussurma suri? Kuidas on see naine seotud kriisiga Eesti teadusmaailmas?

Kollontay eluloos kajastub värvikalt revolutsiooniliste idealistide ja maailmaparandajate ponnistuste transformeerumine agreessiivseks bürokraatia-, kontrolli- ja repressioonimasinaks, millest kirjutab ja mida oma kirjutistes kritiseerib Hanna Arendt.  Läbi Kollontay autobiograafilise narratiivi kumab subjekti moondumine mutrikeseks masinavärgis, tühiseks sipelgaks, kelle ainukeseks eluülesandeks saab eksimatu parteijuhi käskudele alluda, vaikida ja edasi teenida. Selle narratiivi analüüsiga ma hetkel hõivatud olengi olnud. Tekst on inglise keeles, aga kavatsen seda kindlasti kõrvutada ka venekeelse originaaliga. Kasutan Gilligani häälekeskse kuulamise meetodit (meetodi kirjeldamine läheb väga pikaks, spetsiifiliseks ja ilmselt paljudele liiga tüütuks, seega jätan siin mõtte õhku, eriti, et töö ise on samuti alles pooleli). Kuidas toimub inimese moondumine ja emantsipeerunud ja vaba subjekti objektistumine võimu masinavärgis.  

Hanna Arendtilt on eesti keeles ilmunud huvitava pealkirjaga kogumik "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas" (ilm. 2012). Tema töid iseloomustab tulevikku vaatamine läbi minevikusündmuse tõlgendamise, sest "Inimmõte suudab haruharva säilitada midagi täiesti seosetut." (lk12) Hanna Arendti keskseks teesiks on väide, et tõeline kurjus peitub keskpärases käsutäitjas. Selliseid vaikivaid ja mõtlemisvõimetuid kohusetundlikke aparatšikuid tootsid totalitaarsed süsteemid hordide kaupa. Pea igaüks, kes süsteemis kiiresti ei kohanenud võidi hävitada. Seega muutus kogu rahvastikule eksistentsiaalselt oluliseks kiire kohanemine ja allumine. Enamusel eestlastest on selles vallas isiklikke lugusid rääkida, materjali jagub sadadeks tuhandeteks uurimusteks ja mõtisklusteks...

1960.aasta suvel kirjutab Maurice Merleau-Ponty pisikeses Prantsuse külakeses oma viimase essee, mille pealkirjaks eesti keelses tõlkes 2013. aastal saab "Silm ja vaim". Oma esseed alustab ta mõttekäiguga teaduse olemusest. Kutsun teid kaasa seda õblukest, kuid poeetilist raamatut lugema...
"Teadus manipuleerib asjadega ja keeldub nende seas elamast. Ta loob neist sisemisi mudeleid ning teostab nende indeksite või muutujate peal teisendusi, mida mudelite määratlus lubab, et aktuaalset maailma kohtab ta nõnda ainult aeg-ajalt. Teadus on alati olnud ja on tänapäevalgi imetlusväärselt aktiivne, nutikas ja hoolimatu mõtlemine, otsus käsitleda iga olevat mingi üldise "objektina" ehk teisisõnu siis nõnda, nagu ei tähendaks see meie jaoks mitte midagi, aga samal ajal oleks siiski otsekui meile omatahtsi kasutamiseks määratud." (lk 15)  
Jätan siinkohal paar lauset vahele ja jätkan meie teemat puudutavaga....
"Tänapäev on toonud - mitte küll teadusesse, aga küllaltki levinud teadusfilosoofiasse - selle suure uuenduse, et konstruktiivne praktika peab end autonoomseks ja sellisena pakub ennast ka välja, ning mõtlemine taandub nüüd otsustavalt andmete hankimise ja talletamise tehnikatele, mis ta on ise leiutanud. Mõelda, see tähendab katsetada, opereerida, transformeerida, kusjuures ainus piirang on eksperimentaalne kontroll, millesse puutuvad üksnes põhjalikult "läbi töötatud" fenomenid, mida meie aparaadid pigem ise toodavad kui registreerivad. Just sealt saavad alguse ka igasugused veidrad püüdlused." (lk 15) 
Lugedes reedest Sirpi saame aimu sellest, et teaduse enda loodud mehhaaniline masinavärk on hakanud oma hambaid lööma sellesama teaduse kõrgesse elevandiluutorni... Osavalt väljatöötatud "eksimatuid" ja "objektiivseid" mõõdikuid hakatakse rakendama nendesamade peal, kes need esmalt välja töötasidki... ja nüüd selgub muidugi, et need mõõdikud ei tööta. Huvitav paradoks.

Neljakümnendatel algas NLiidus väljatöötatud bürokraatlike struktuuride ülekandumine Eestisse, sh kohandati ka teadusesse puutuv. Põhimõtteliselt võeti üle Venemaal tunnustatud autorid, teosed ja need tõlgiti kiiresti eesti keelde, suur osa olemasolevast (inimesi, raamatuid, ideid jne) puhastati välja kui ebasobiv. Karjahärm ja Sirk kirjutavad oma suurepärases ajaloouurimuses Eesti haritlaskonnast viitega Helemäe, Saare ja Vöörmanni uurimusele (2000): "Kui 1934. aastal elas Eestis 7437 kõrgharidusega isikut, siis 1944. aasta sügisel oli kodumaale jäänud hinnanguliselt paar tuhat kõrgharitlast." (vt Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987, ilm. 2007). Ülikoolide nõukogustamisest on raamatus kogunisti eraldi peatükk. Karjahärm ja Sirk kirjutavad, et kõige enam kannatas Tartu Ülikool, kuhu "võeti sügissemestril tööle 70 uut õppejõudu ja teadustöötajat" (lk 535). Tehnikaülikooli rektor saatis kiirelt Stalinile jm kõrgetele asjapulkadele tervituskirja ja määratles end võimu pooldajana, nemad pääsesid esialgu kergemalt. "Eesti kõrgkoolide sovjetiseerimise üks liine oli ülikoolide välissidemete katkestamine ja nende isoleerimine rahvusvahelisest teadus- ja kultuurielust." (lk 537)

Ideed ja tegelikkus hakkas sellest alates kaheks jooksma... Ühest küljest räägiti töörahva demokraatiast, teisest küljest oli enamusele lühikese ajaga selge, et see demokraatia on vaid butafoor verisele võimumasinale, mis tegutseb kui etteaimamatu pimedusevürst. Alates 30-ndatest loodud võimumasina omapäraks on see, et see ei piirdunud Berliini müüriga, vaid vallutas inimese olemise mõlemal pool kiviseina...

Eesti iseseisvumisega haakisime lahti end väljastpoolsete võimust, kuid võimu haare ei ole õgvenenud, sest töökultuur, mõtlemiskultuur ja teaduskultuur on jäigad. Teisalt kummitab pidev ressursside puudus, ülikoolide massistumine ja "ajude" väljavool. Tulemuseks on, et sellest kahetisusest ei ole me tänaseni välja astunud. On tekkinud uued veelgi tõhusamad masinavärgid, mis määratlevad teaduse väärtuse ja otsustavad "õigete ja valede" vastuste üle, mis efektiivselt vaigistavad ja heidavad välja teisitimõtlejad.

Midagi on siiski muutunud - oleme lõpuks ometi vabad meie ümber toimuvaid arenguid ja fenomene märkama, nende üle üheskoos arutama. Samas on masinavärk meie uues ühiskondlikus korras nii keerukalt koostatud, et vabaks mõtteks jääb võimalusi peamiselt neil, kes asuvad süsteemist väljaspool, kel ei ole midagi või kes ei karda midagi kaotada.
     
Kuhu oleme jõudnud? Foucault teooriate kaudu saame kriitiliselt analüüsida võimu olemust, kuid see ei anna meile muud, kui võimaluse meie elusid ümbritsevaid müüre märgata. Hanna Arendt toob välja banaalse kurjuse olemuse, seega hakkame nägema bürokraatiamasina hävituslikku olemust, kuid meil ei ole muud, kui on ainult võimalus toimuvat vaadelda.

Lugedes eile Merleau-Ponty esseed nägin korraks tunneli lõpus valgusekiirt ja värve ... aitäh tõlkijale (Mirjam Lepikult)!

Kas nüüd või mitte kunagi

Lugesin äsja Mai Raud-Pähna pere loo põhjal tehtud gümnaasiumiõpilase uurimustööd, mille autoriks Kärt Künnapas, juhendajaks Keila Gümnaasiumi õpetaja Mairoos Kala "Eesti perekond sõjakeerises" (2002). Mai Raud-Pähn on tuntud haridustegelase ja koolide inspektori Märt Raua tütar, samuti pedagoog ja haridus- ja kultuuritegelane. Ta on üle üheksakümne aasta vanune pagulane, kes elab tänaseni Rootsis ja tegutseb oma kõrgest vanusest hoolimata aktiivselt Eesti kultuuri edendades...  

Imetlen Mai Raud-Pähni säravat vaimu ja jätkuvat teotahet. Valmistame ühiselt ette näitust 1944.aasta sügisesest põgenemisest, järgmisel sügisel saab 70 aastat sellest, kui ca 30 000 eestlast Rootsi rannal maabus. Aastate jooksul on kogunenud intervjuud, fotod, ajaleheväljalõiked, kirjavahetused... Loodetavasti tuleb näitus ka digitaalsena ja mitmes keeles...

Imetlen oma alati rõõmsameelset vanaema, kes eelmisel kevadel sai üheksakümneseks. Tema, vaeslaps, jäeti talu hoidma, kaptenipere põgenes laevadega Rootsi. Vanaema elas üle venelaste salgad, pidas üksinda nelja lehma ja kahte hobust, kannatas nelja lapsega esimestel kolhoosiaastatel nälgagi, sest kogu saak viidi Venemaale minema ja kolhoosipõllult terakese võtmine tähendas 25 pluss 5 aastat Siberis.

Paljudel meist on võimalik kirjutada oma piinarikas ohvrilugu. Seda nii siinpool kui sealpool piiri. Aga miks peaksime ikka ohvritena edasi elama? Minu arvates on nende inimeste lugusid teades oma pisikeste murekeste kurtmine lausa patutegu. Ise oleme vabad inimesed tegema ja otsustama. Millalgi varasemalt ei ole olnud sellist jõukust, selliseid võimalusi, sellist piiramata vabadust...

Kui me nüüd ka ei mõtle, ei tegutse ja ei seisa iseenda eest, siis millal veel? Kui me nüüd ka ei edenda oma Eesti ühist asja, siis millal veel?