Sunday, January 12, 2014

Kas nüüd või mitte kunagi

Lugesin äsja Mai Raud-Pähna pere loo põhjal tehtud gümnaasiumiõpilase uurimustööd, mille autoriks Kärt Künnapas, juhendajaks Keila Gümnaasiumi õpetaja Mairoos Kala "Eesti perekond sõjakeerises" (2002). Mai Raud-Pähn on tuntud haridustegelase ja koolide inspektori Märt Raua tütar, samuti pedagoog ja haridus- ja kultuuritegelane. Ta on üle üheksakümne aasta vanune pagulane, kes elab tänaseni Rootsis ja tegutseb oma kõrgest vanusest hoolimata aktiivselt Eesti kultuuri edendades...  

Imetlen Mai Raud-Pähni säravat vaimu ja jätkuvat teotahet. Valmistame ühiselt ette näitust 1944.aasta sügisesest põgenemisest, järgmisel sügisel saab 70 aastat sellest, kui ca 30 000 eestlast Rootsi rannal maabus. Aastate jooksul on kogunenud intervjuud, fotod, ajaleheväljalõiked, kirjavahetused... Loodetavasti tuleb näitus ka digitaalsena ja mitmes keeles...

Imetlen oma alati rõõmsameelset vanaema, kes eelmisel kevadel sai üheksakümneseks. Tema, vaeslaps, jäeti talu hoidma, kaptenipere põgenes laevadega Rootsi. Vanaema elas üle venelaste salgad, pidas üksinda nelja lehma ja kahte hobust, kannatas nelja lapsega esimestel kolhoosiaastatel nälgagi, sest kogu saak viidi Venemaale minema ja kolhoosipõllult terakese võtmine tähendas 25 pluss 5 aastat Siberis.

Paljudel meist on võimalik kirjutada oma piinarikas ohvrilugu. Seda nii siinpool kui sealpool piiri. Aga miks peaksime ikka ohvritena edasi elama? Minu arvates on nende inimeste lugusid teades oma pisikeste murekeste kurtmine lausa patutegu. Ise oleme vabad inimesed tegema ja otsustama. Millalgi varasemalt ei ole olnud sellist jõukust, selliseid võimalusi, sellist piiramata vabadust...

Kui me nüüd ka ei mõtle, ei tegutse ja ei seisa iseenda eest, siis millal veel? Kui me nüüd ka ei edenda oma Eesti ühist asja, siis millal veel?

No comments: