Wednesday, January 22, 2014

Kuidas teha haridusajakirja?

Haridusareeni listis peetakse nõu, kuidas on võimalik asutada uus haridusajakiri. Arvajaid on palju. Kõik peavad vajalikuks alustada uue ajakirja väljaandmisega, aga konkreetsemate sammude astumiseni on veel pikk tee käia. 

Mina leian, et parem on midagi ära teha, kui niisama käsi laiutada ja väita, et äkki kümnendat numbrit ei tulegi või äkki ei ole piisavalt hästi sihtgruppi tabatud. No ja kui ei tule kümnendat numbrit, siis ei olnud ette nähtud tulla. Eks töö õpetab tegijat. Niisama räägitud on juba kaks aastat. Alustamise puhul on kõige olulisem avatus, sest ainult siis saab veel ja veel inimesi liituda ja asja edasi ajada. Kui avatus ja üheskoos kasvamine on sisse programmeeritud, siis peaks ju ka kümnes number tulema. 

Uue ajakirja asutamise vajalikkusest on erinevates töörühmades kõneldud alates ajast, kui selgus, et ajakiri "Haridus" kinni pannakse. Sellest on nüüd juba omajagu vett merre voolanud. 2012 jaanuaris avaldasin "Haridusele" järelhüüdena kirjatüki pealkirjaga "Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest". Sellest on nüüd kaks aastat möödas. Novembris 2012 uurisin haridusajakirjanduse ajalugu ja kättesaadavust Rahvusraamatukogu vahendusel. Sellest kirjutasin loo "Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme." 

Tol korral kirjutasin irooniliselt:
"Millest selline huvi vanade ajakirjade ja ajalehte vastu? Naljaga pooleks võib ju öelda, et midagi värsket ei ole lihtsalt lugeda! Tänaseks on pedagoogilises ja kasvatusteaduslikus perioodikas välja kujunenud omamoodi vaikiv ajastu ja ainsa temaatilise väljaandena jätkab tegevust "Õpetajate Leht". Õnneks on Rahvusraamatukogu arhivaarid meie haridustöötajate ja lapsevanemate probleemist aru saanud ning enamiku esimese vabariigiaegsest perioodikast meile digitaalselt kättesaadavaks teinud.  DIGAR - täisnimega RR digitaalarhiiv - sisaldab endas väga huvitavaid ajaloolisi materjale."

Põhimõtteliselt annab värske kirjanduse puudumine võimaluse pöörduda tagasi vanade allikate juurde. Loodan, et seda võimalust kasutatakse ja aina enam. Kahjuks kehtib teaduskirjutuses nõue, et väärt allikas on mitte vanem kui viis aastat. Seega jõuame peagi ajastusse, kus kasvatusteadustest eesti keeles kirjutamiseks saab viidata ainult välismaa artiklitele. Mõelgem sellele!

Huvitav oleks vaadata, milline on kasvatusteaduste bakatööde allikate loetelu viis aastat tagasi ja nüüd 2014 kevadel. Ühest küljest oletame, et inglise keele oskus on aastate jooksul märgatavalt paranenud ja kõik on professionaalsed teaduskirjanduse tõlkijad. Samas näitab praktika, et see arvamus on ekslik. Käisin novembris külas Naisuurimuskeskuse inimestel, kes asuvad Tallinna Ülikoolis ja juhuslikult kuulsin pealt, kuidas tudengid kurtsid naisuurimusalaseid raamatuid lapates, et kõik on inglise keeles. Riiulite vahel jalutatavate üliõpilaste inglise keele oskusest keskuses kättesaadavaks tehtud rahvusvaheliste allikate lugemiseks ei piisanud. Millisel tasemel teadust siis üliõpilaste poolt ikkagi tehakse?  (Minu külastusest naisuurimuskeskusesse saab lähemalt lugeda siit: "Eestis ei ole naised moes")

Uue kasvatusteadusliku ajakirja asutamine on möödapääsmatu. Tartu Ülikooli juurde küll midagi tehti, kuid selle tase on kolleegiumi veenvast nimekirjast hoolimata pehmelt öeldes kummaline. Esialgu on küll ilmunud ainult üks number, aga juba täna on selge, et ajakirja "kõrge teaduslik tase" teeb selles ajakirjas kirjutamise suurele osale meie potentsiaalsetest kirjutajatest ebahuvitavaks. Sellise "tõsiteadusliku"  ja ilmetu formaadi jaoks napib Eestis nii kirjutajaid kui ka lugejaid. Me vajame populaarteadlikkuse poole kalduvat esseistlikku ajakirja, mis võimaldaks kaasta nii poliitikast kui praktikast huvitatud osapooli (Hariduse Sirp). See nišš seisab tänaseni tühjalt ja ootab tegijaid. Loodetavasti leidub meil võimekaid, progressiivsed ja avatud kasvatusteadlasi, kes selle raske ülesande enda kanda võtaks. 

No comments: