Friday, January 24, 2014

Naised räägivad ja mõtlevad poliitikast iga päev

Eesti meedias avaldatakse arvamust, et naised justkui ei oleks poliitikast huvitatud. Eesti ei olevat valmis naispeaministriks, ei olevat valmis naispresidendiks, ei olevat valmis... Mina olen!

Minu poliitilise aktiivsuse üheks teetähiseks oli initsiatiiv, mille koondpealkirjaks on "Õpetajale vääriline palk".  2011. aastal sai mulle selgeks, et olukord õpetajate töötasudega on masendav. Kuigi kõrgharitud pedagoogide palgatase on häbematult madal, siis on õpetajad ise väga tasased ja keelduvad palgalisa nõutamast. Alustasin facebookist. Poole aasta pärast leidus paar-kolm tuhat julget demonstranti ja Eesti ajaloo suurimast streigist märtsis 2012.a. võtsid osa juba märkimisväärne osa õpetajaskonnast. Mõne kuu pärast polnud Riigikogus erilist debatti võimalik pidada, sest kõik parteid rääkisid kui ühest suust õpetajate palkade tõstmise vajadusest. Reaalsete lahendusteni, aga ei ole jõutud tänase päevani välja. HTM veeretab palli omavalitsuste kaela, aga nende tulubaas on aastatega niisuguseks kärbitud, et sellest taskust enam midagi võtta ei ole. Rääkimata lasteaiaõpetajatest ja teistest pedagoogidest, kes tänaseks sellest arutelust sootuks välja on heidetud ja endiselt poliitilise diskursuse äärealal marginaalsuses edasi eksisteerivad. Lastega peredele suunatud slogan "Igale lapsele lasteaiakoht" on samuti erand ja kasutuses ainult valimisteeelsel ajal. Teema on hargnenud kümnes eri suunas, aga lahendusi ei ole endiselt...

Kuidas siis ikkagi teha nii, et poliitikute sõnadest sünniksid teod? 

Uurides pisitasa Eesti hariduspoliitilist maastikku täna ja minevikus jõudsin tõdemuseni, et naised, kes ometi moodustavad ca 90% tegijatest selles valdkonnas, on juhtimisest ja otsustest täiesti kõrvale tõrjutud. Juba kooliajalooraamatute lehekülgi lapates leiame vaid üksikuid nimesid, kui sedagi. Vaadata tasub näiteks Lembit Andreseni kõrgkooliõpikut. See mees oskas Eesti kooliajaloo täiesti ilma naisi mainimata kokku kirjutada. Aga soovitan ka Märt Raua kooliinspektori mälestusi, need on koostatud Rootsis. Sealjuures näitab minu kogemus, et ühtegi vähegi terviklikumat kaasegset hariduspoliitilist platvormi ei ole meie parteidel läbi kõikide nende iseseisvusaastate õnnestunud kokku panna. Siinkohal pean silmas just tänasesse päeva jõudnud platvorme. Vähegi terasemateks käsitlusteks ei ole ka mingit otsest vajadust, sest keegi nagunii seda valdkonda tervikuna ei valda. Meil ei ole inimesi, kes hariduspoliitikat üleüldse kritiseerida saaks või julgekski (vt minu hariduslistist välja heitmise juhtumit http://evelintamm.blogspot.se/2013/12/avalik-poordumine-ehf-juhatuse-poole.html ). Ühed ja samad "onukesed" on kõikides projektides ja ettevõtmistes eesotsas (vt Mati Heidmets, Jaak Aaviksoo, Jaak Allik jne). Kogu problemaatika on kui keeruline sasipundar, kus kõikjal jõuan tagasi ühe põhilise punktini -

"naiste värk" ja ei vääri tähelepanu

Minu arvates on hariduse ja sotsiaalvaldkonna kiratsemise juured peidus just selles, et naised ja koos sellega ka naistele "loomuomased valdkonnad" (!!!) on meie võimukoridorides omamoodi kõrvalisteks või osaliselt kogunisti tabuteemadeks (seksuaalne vägivald). Sotsiaal- ja haridusasju ajavadki peamiselt juhuslikud asjapulgad, eksperte (kui neid üldse veel Eestis on) kaasatakse vaid episoodiliselt ja siis kui poliitikule mugavam. Kuigi aeg-ajalt midagi kerkib esile (vt näiteks naistevastase vägivalla või soolise palgalõhe teemaga seonduvat), siis vajuvad arutelud kiirelt unustusse. Sõnadest enamasti tegusid ei sünni, sest puudub pidevalt jätkuv jõuline survestamine. Eesti üldine poliitiline foon on nende teemadega järjekindlaks tegutsemiseks ebasoodus, sest huviesindusorganisatsioonid on nõrgad ja killustatud pisikesteks gruppideks. Teadlaskond on sarnaselt teiste gruppidega vaigistatud ja kaevikutesse kaevunud. Selliste pisikeste omavahel võimu ja resursside pärast võitlevate üksuste eksisteerimine teebki võimalikuks senised üldisemat jätkusuutlikust silmaspidades võib isegi öelda, et saamatud poliitilised otsused.



Feminism annab hääle

Aastaid on Eestis olnud vaid mõni üksik valvefeminist (populaarseim nendest on Barbi Pilvre), kes elavad kui valges kõrges elevandiluutornis ja edastavad tellimise peale elitaarseid feministlikke sõnumeid (põhimõtteliselt kirjutades siis avalikkusele probleemidest, mida nad isiklikult on märganud või millest lugenud). Peale igat väljaütlemist on need naised (ükskord on sõna võtnud ka mees -  "Eesti on vaeste haritud naiste maa") saanud nuuti siit ja sealt. Pidev kära ja kisa, sõim ja vihakõne on olnud osaks nende julgete ja eriliste argipäevast. Viimasel ajal on naiste jõulisi poliitilisi ja feministlikke väljaütlemisi järjest vähem skandaalseks peetud. Ennast avalikult feministide hulka arvavate inimeste hulk on kasvanud märkimisväärselt ja seetõttu võib kogu feminismiteema moonduda lõpuks täiesti tavaliseks. Lootust on.

Mina igatahes leian, et feminismi "silt" suudaks koondada märkimisväärse hulga mitmeid "marginaalsetel" teemadel tegutsejaid (lasteaiakohad, õpetajate palgad, laste vaesus, palgalõhe). Ja justnimelt selles mõistes sisalduva suure poliitilisi huvirühmasid ühendava jõu tõttu on feminismist tehtud omamoodi taunitud märk, mille kandmisest keelduvad isegi tuntud naisõiguslased või kodanikuaktivistid.

Feminismil on sarnasena kõikide teiste -ismidega olemas mitmeid erinevaid voolusid ja seetõttu oleks kindlasti vajalik eristada täiesti tavalist feministi äärmuslikest radikaalfeministlidest ja nende liikumistest (vrdl rahvusluse äärmuslus on fashism või natsism). Samamoodi on ka roheliste liikumisel olemas äärmuslikud vormid  jne. Eesti feministide "skaala", kui soovida sellest visuaalset pilti luua, tuleks maalida mitmevärviliseks ja kirjuks. (vt vikipeedias on feministide hulgas mainitud vaid Pilvret, miks?). Kõik, kes selle eristamisega hakkama ei saa, on valdkonnast pehmelt öeldes vähe informeeritud.

Kes on naine?

Eve Annuk küsis kunagi ühes oma artiklis, kes on naine. Naise olemuse järele on küsinud mitmed feministid kogu maailmas. Seega ei ole Eve seda küsimust esitades sugugi üksinda.

Mõelgem hetkeks üheskoos - Kes on naine?

Eesti moodi naiselikkus ei sisalda poliitilisust. Naine ei ole mõtlev, ratsionaalne ja poliitiline. Kuid see arvamus on ekslik. Mina olen naine. Ma mõtlen, kirjutan ja loen igapäevaselt. Sealjuures sageli ka poliitikast. Minu tutvusringkonnas räägivad ja mõtlevad pea kõik naised poliitikast iga päev. Isegi siis, kui ma koon sokke või keedan suppi, mõtlen sageli poliitikast.



Loe lisaks
Algaja feministi lugemisvara
Palgalõhest ehk Kadri Seeder on diskussioonist sada aastat maha jäänud
Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne
naised.net
Eestis ei ole naised moes 


ps
Anna Elomäki
"Feminist Political Togetherness. Rethinking the Collective Dimension of Feminist Politics"
2012. aastal kaitsti Soomes doktoritöö, mille autoriks on Anna Elomäki. Anna otsib feministlikku meie võimalusi kaasates Hanna Arendti jt poliitilis-filosoofilisi mõttekäike. Keda täpsemalt huvitab, siis lugege kindlasti!

No comments: