Sunday, January 12, 2014

Teaduspoliitikast ja värvidest

Värskest "Sirbist" saab lugeda Eesti neo-liberaalsest teaduspoliitikast, seekord võtab teema üles Tarmo Uustalu, pealkirjaks "Näilik efektiivsus ja kvaliteet".

Eesti Teaduste Akadeemia liige, matemaatik ja arvutiteadlane kirjutab:
"Inimeste vastupanuvõime on tänapäeva teaduses viidud füüsilise piiri peale. Ma ei tea ühtki edukat kolleegi, kes töötaks vähem kui 60 tundi nädalas. ... Aga teadusetegemine moodsas režiimis on säärase taseme profisport, kus loovale mõttele pole enam mingit ruumi, jäänud on ainult tuim tamp ja veremaitse suus."
Siinkohal meenub minu enda otsus doktorantuuri astumata jätta. Ülikooli kuulumine võtaks liiga palju asjatut energiat. Liiga palju oleks vaja muganduda, liiga palju peaks olema vait ja järgima sõnastamata ja sõnastatud akadeemilisi reeglistikke. Kasvatusteaduse tegelike probleemide üle mõtisklemist kõik see pigem takistab kui toetab.  Pidasin vajalikuks jääda väljaspoole akadeemilisi müüre ja säilitada oma akadeemiline vabadus, võimalus otsustada oma teemade ja tegude üle iseenda eetilistest printsiipidest ja sisemistest tõekspidamistest lähtuvalt.

Kas olukord Eesti teaduses võiks lähemas tulevikuks paremuse poole liikuda? Tarmo Uustalu kirjutab ajalehes "Sirp":
"Debatti teaduskorralduse üle meil ei ole. Paar artiklit aastas Sirbis või mõnes teises tähtsamas meediaväljaandes, ühe vastusartikliga või ilma – see ei ole tõsiseltvõetav diskussioon. Kuidas miski Eesti teaduse asjaajamises peab sündima, selle mõtleb välja kitsas inimeste ring. Formaalselt kaasatakse strateegiadokumentide ja regulatsioonide eelnõude ümber, aga laiemat arutelu ei toimu, ei teadlaskonna sees ega avalikumalt. Ei teagi, kumba on vaikuse taga rohkem: kas passiivsust või hirmu, et arvaja pikemata sildistatakse või põhjalikult represseeritakse."
Tarmo Uustalu kriitika on terav ja täpselt sõnastatud. Ühes ta eksib, nimelt näib siinkirjutajale, et teadlased enam ei vaiki. Diskussioon on käivitunud.

Siinkohal jätkan seda arutelu lühikese mõtisklusega omalt poolt. Küsides: "Mis on meie teadusilmaga juhtunud?"

19. sajandi keskel kuulutasid Marx ja Engels kõik kapitali meelevallas elavateks ja kirjeldasid meie tänase olukorra oma Kommunistliku (partei) manifesti nappidel lehekülgedel pakkudes lahenduseks tööliste revolutsiooni ja diktatuuri, kui ainuvõimaliku ülemineku tuleviku heaoluühiskonda. Materjalism ja teaduslikkus muutusid keskseteks teesideks, mis kehtisid ühteviisi nii sotsialistlikes kui kapitalistlikes riikides. Marxi teesid imetabase tuleviku kohta, mis ootavat ees peale tööliste võimuhaaramist ja eraomandi kaotamist, on tänaseks tõeks saanud pigem Skandinaavia sotsiaaldemokraatlikus kapitalismis kui mujal.

Viimaste nädalate jooksul olen tutvunud Alexandra Kollontay rikkaliku pärandiga ja koostan hetkel tema autobiograafiast (kirjutatud aastal 1926) põhjalikumat analüüsi. Eesti keeles on ilmunud Arkadi Vaksbergi kaunis pealiskaudne, ilma viideteta algallikatele ja põhjendamatuid hinnanguid loopiv biograafia aastast 2006 (Moskvas 1997). Rootsi keeles on kättesaadavad Kollontay päevikud 1930/40ndatest, kui ta oli Stockholmis suursaadikuks ja erinevad biograafiad (sh seesama Vaksberg), mitmed Kollontay enda teosed on ilmunud isegi mitmes tõlkes ja trükis.

Miks rääkida "revolutsiooni valküürist" (sünd 1872), kes ainukesena oma võitluskaaslastest ja kamraadidest peale stalinlikke repressioone ja mitmeid puhastusi NL parteiladvikus ellu jäi ja 1952.aastal loomulikku vanadussurma suri? Kuidas on see naine seotud kriisiga Eesti teadusmaailmas?

Kollontay eluloos kajastub värvikalt revolutsiooniliste idealistide ja maailmaparandajate ponnistuste transformeerumine agreessiivseks bürokraatia-, kontrolli- ja repressioonimasinaks, millest kirjutab ja mida oma kirjutistes kritiseerib Hanna Arendt.  Läbi Kollontay autobiograafilise narratiivi kumab subjekti moondumine mutrikeseks masinavärgis, tühiseks sipelgaks, kelle ainukeseks eluülesandeks saab eksimatu parteijuhi käskudele alluda, vaikida ja edasi teenida. Selle narratiivi analüüsiga ma hetkel hõivatud olengi olnud. Tekst on inglise keeles, aga kavatsen seda kindlasti kõrvutada ka venekeelse originaaliga. Kasutan Gilligani häälekeskse kuulamise meetodit (meetodi kirjeldamine läheb väga pikaks, spetsiifiliseks ja ilmselt paljudele liiga tüütuks, seega jätan siin mõtte õhku, eriti, et töö ise on samuti alles pooleli). Kuidas toimub inimese moondumine ja emantsipeerunud ja vaba subjekti objektistumine võimu masinavärgis.  

Hanna Arendtilt on eesti keeles ilmunud huvitava pealkirjaga kogumik "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas" (ilm. 2012). Tema töid iseloomustab tulevikku vaatamine läbi minevikusündmuse tõlgendamise, sest "Inimmõte suudab haruharva säilitada midagi täiesti seosetut." (lk12) Hanna Arendti keskseks teesiks on väide, et tõeline kurjus peitub keskpärases käsutäitjas. Selliseid vaikivaid ja mõtlemisvõimetuid kohusetundlikke aparatšikuid tootsid totalitaarsed süsteemid hordide kaupa. Pea igaüks, kes süsteemis kiiresti ei kohanenud võidi hävitada. Seega muutus kogu rahvastikule eksistentsiaalselt oluliseks kiire kohanemine ja allumine. Enamusel eestlastest on selles vallas isiklikke lugusid rääkida, materjali jagub sadadeks tuhandeteks uurimusteks ja mõtisklusteks...

1960.aasta suvel kirjutab Maurice Merleau-Ponty pisikeses Prantsuse külakeses oma viimase essee, mille pealkirjaks eesti keelses tõlkes 2013. aastal saab "Silm ja vaim". Oma esseed alustab ta mõttekäiguga teaduse olemusest. Kutsun teid kaasa seda õblukest, kuid poeetilist raamatut lugema...
"Teadus manipuleerib asjadega ja keeldub nende seas elamast. Ta loob neist sisemisi mudeleid ning teostab nende indeksite või muutujate peal teisendusi, mida mudelite määratlus lubab, et aktuaalset maailma kohtab ta nõnda ainult aeg-ajalt. Teadus on alati olnud ja on tänapäevalgi imetlusväärselt aktiivne, nutikas ja hoolimatu mõtlemine, otsus käsitleda iga olevat mingi üldise "objektina" ehk teisisõnu siis nõnda, nagu ei tähendaks see meie jaoks mitte midagi, aga samal ajal oleks siiski otsekui meile omatahtsi kasutamiseks määratud." (lk 15)  
Jätan siinkohal paar lauset vahele ja jätkan meie teemat puudutavaga....
"Tänapäev on toonud - mitte küll teadusesse, aga küllaltki levinud teadusfilosoofiasse - selle suure uuenduse, et konstruktiivne praktika peab end autonoomseks ja sellisena pakub ennast ka välja, ning mõtlemine taandub nüüd otsustavalt andmete hankimise ja talletamise tehnikatele, mis ta on ise leiutanud. Mõelda, see tähendab katsetada, opereerida, transformeerida, kusjuures ainus piirang on eksperimentaalne kontroll, millesse puutuvad üksnes põhjalikult "läbi töötatud" fenomenid, mida meie aparaadid pigem ise toodavad kui registreerivad. Just sealt saavad alguse ka igasugused veidrad püüdlused." (lk 15) 
Lugedes reedest Sirpi saame aimu sellest, et teaduse enda loodud mehhaaniline masinavärk on hakanud oma hambaid lööma sellesama teaduse kõrgesse elevandiluutorni... Osavalt väljatöötatud "eksimatuid" ja "objektiivseid" mõõdikuid hakatakse rakendama nendesamade peal, kes need esmalt välja töötasidki... ja nüüd selgub muidugi, et need mõõdikud ei tööta. Huvitav paradoks.

Neljakümnendatel algas NLiidus väljatöötatud bürokraatlike struktuuride ülekandumine Eestisse, sh kohandati ka teadusesse puutuv. Põhimõtteliselt võeti üle Venemaal tunnustatud autorid, teosed ja need tõlgiti kiiresti eesti keelde, suur osa olemasolevast (inimesi, raamatuid, ideid jne) puhastati välja kui ebasobiv. Karjahärm ja Sirk kirjutavad oma suurepärases ajaloouurimuses Eesti haritlaskonnast viitega Helemäe, Saare ja Vöörmanni uurimusele (2000): "Kui 1934. aastal elas Eestis 7437 kõrgharidusega isikut, siis 1944. aasta sügisel oli kodumaale jäänud hinnanguliselt paar tuhat kõrgharitlast." (vt Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987, ilm. 2007). Ülikoolide nõukogustamisest on raamatus kogunisti eraldi peatükk. Karjahärm ja Sirk kirjutavad, et kõige enam kannatas Tartu Ülikool, kuhu "võeti sügissemestril tööle 70 uut õppejõudu ja teadustöötajat" (lk 535). Tehnikaülikooli rektor saatis kiirelt Stalinile jm kõrgetele asjapulkadele tervituskirja ja määratles end võimu pooldajana, nemad pääsesid esialgu kergemalt. "Eesti kõrgkoolide sovjetiseerimise üks liine oli ülikoolide välissidemete katkestamine ja nende isoleerimine rahvusvahelisest teadus- ja kultuurielust." (lk 537)

Ideed ja tegelikkus hakkas sellest alates kaheks jooksma... Ühest küljest räägiti töörahva demokraatiast, teisest küljest oli enamusele lühikese ajaga selge, et see demokraatia on vaid butafoor verisele võimumasinale, mis tegutseb kui etteaimamatu pimedusevürst. Alates 30-ndatest loodud võimumasina omapäraks on see, et see ei piirdunud Berliini müüriga, vaid vallutas inimese olemise mõlemal pool kiviseina...

Eesti iseseisvumisega haakisime lahti end väljastpoolsete võimust, kuid võimu haare ei ole õgvenenud, sest töökultuur, mõtlemiskultuur ja teaduskultuur on jäigad. Teisalt kummitab pidev ressursside puudus, ülikoolide massistumine ja "ajude" väljavool. Tulemuseks on, et sellest kahetisusest ei ole me tänaseni välja astunud. On tekkinud uued veelgi tõhusamad masinavärgid, mis määratlevad teaduse väärtuse ja otsustavad "õigete ja valede" vastuste üle, mis efektiivselt vaigistavad ja heidavad välja teisitimõtlejad.

Midagi on siiski muutunud - oleme lõpuks ometi vabad meie ümber toimuvaid arenguid ja fenomene märkama, nende üle üheskoos arutama. Samas on masinavärk meie uues ühiskondlikus korras nii keerukalt koostatud, et vabaks mõtteks jääb võimalusi peamiselt neil, kes asuvad süsteemist väljaspool, kel ei ole midagi või kes ei karda midagi kaotada.
     
Kuhu oleme jõudnud? Foucault teooriate kaudu saame kriitiliselt analüüsida võimu olemust, kuid see ei anna meile muud, kui võimaluse meie elusid ümbritsevaid müüre märgata. Hanna Arendt toob välja banaalse kurjuse olemuse, seega hakkame nägema bürokraatiamasina hävituslikku olemust, kuid meil ei ole muud, kui on ainult võimalus toimuvat vaadelda.

Lugedes eile Merleau-Ponty esseed nägin korraks tunneli lõpus valgusekiirt ja värve ... aitäh tõlkijale (Mirjam Lepikult)!

2 comments:

Anonymous said...

Panen sellest Tarmo Uustalu artiklist ühe tsitaadi, mis ütleb kõik selle inimese maailmatunnetuse kohta: "Kõige häbiväärsemaks ebakohaks moodsas teaduskorralduses on teadlaste kui tööjõu kohtlemine."

Sama lauset olen kuulnud veel mitmes kontekstis. Üks mu tuttav "teadlane" ei häbenenud ka välja öelda seda nii: "Mina olen teadlane, mina teen teadust, teised tehku tööd."

Hmm. Inimesed on andnud endale nimetuse "teadlased" ja pärast seda võiks elu olla muretu. Unistuseks see paraku jääbki. Proovige uuesti.

Tarmo Uustalu said...

Tere, Anonymous.

Ma loodan, et avaldate ka oma nime.

Lause seisis tekstis omas kontekstis ja ei rääkinud kindlasti mitte sellest, nagu ei tohiks teadlasi lugeda tööjõuks. Muidugi oleme me tööjõud ning teha tööd ei ole mingi häbi. Teadlased on rühm inimesi, kes üldjuhul on oma ameti valinud selleks, et ausalt tööga vaeva näha ning ühiskonda teenida. Mujal artiklis kirjutasin ma nii sellest, kui pikki tööpäevi me töötame, ning milleks me seda üldjuhul tahame teha - muretust elust ei olnud juttu.

Lause ütles, et viis, millisel tänane teaduskorraldussüsteem seda ressurssi kohtleb, on häbiväärne. Normaalne on, et tööandjad (ning siin pean ma praegu üldistavalt silmas süsteemi kui tervikut, mitte üksikuid ülemusi) suhtuvad töötajatesse respektiga ja vastupidi ning kumbki pool püüab saavutada teisele parimat tulemust. Minu väide on, et praegune süsteem kurnab ja raiskab arutult tööjõudu, millest ta ise sõltub või vähemasti peaks sõltuma.

Ma kirjutasin ka sellest, et meie ühiskonnale on omane sildistamine. Seda tõestab hästi teie kommentaar: "panin ... ühe tsitaadi, mis ütleb kõik selle inimese maailmatunnetuse kohta". Te lugesite üht artiklit ja te teate "kõike" minu kohta.

Just nii ongi seni toimunud diskussioon teaduskorralduse üle Eestis, just sel tasemel toimuvadki meil ühiskondlikud diskussioonid.

Palju õnne.