Thursday, February 27, 2014

Kutse näitusele "Naised ja poliitika"

LadyFest Tallinn avab festivali näitusega ajaloolistest Eesti naistest poliitikas

Femmid! Olete oodatud LadyFest Tallinna festivali avamisele esmaspäeval, 3. märtsil, kell 18.30 kino Artise kohvikus. Festivali avame LFT ja Wikimedia Eesti koostööna koostatud näituse "Naine ja poliitika" tutvustamisega, mis jutustab eesti naise lugu kui poliitilise mõtte lugu.

"Kaugel üksteisest seisavad need kaks mõistet meil Eestis,” nendib Vera Poska-Grünthal ja kutsub naisi poliitikas osalema. Poska-Grünthal ütles need sõnad ligi üheksakümmend aastat on tagasi. Praegu aga on naine Eesti poliitikamaastiku tippude hulgas ikka veel pigem erandlik ja mõne arvates isegi taunimisväärne nähtus. Eesti naine ja tema sõna on justkui valge laik ajaloos, mis veel tänaselgi päeval alles ootab avastamist.

Näituse koostaja Evelin Tamm (1977) on vabakutseline kunstnik, kasvatusteadlane ja ühiskonnakriitik. Näituse kaudu püüab Evelin talle omasel moel küsimärgistada levinud mõttestampe, mis pakuvad automaatseid „õigeid” vastuseid.

Pildil Asutava Kogu naissaadikud.

Lisainfo:
Facebook: facebook.com/ladyfesttln
Ladyfesti filmiprogramm Artises: http://www.kino.ee/Events/LadyFest

Kontakt
Aet Kuusik
omatuba@gmail.com
525 8957

Wednesday, February 26, 2014

Ladyfesti ja VI Naiskongressi ootel

...olen järjest avaldanud uusi vanu Eesti naisliikumise artikleid ja fotosid lehel, mille pealkirjaks "NAISTE HÄÄL". "Naiste Hääl" on digitaalajakiri naistest ja naistele, mille asutasin eelmisel aastal samal päeval, kui pidasin Tallinna Ülikooli magistritudengitele loengu "Liblikad, hundid ja haridusajaloo legendaarsed naised". See oli rahvusvahelisel naistepäeval. Seega saab "Naiste Hääl" 8. märtsil juba ühe aasta vanuseks. Tulemas on esimene sünnipäev. Tähistamiseks veel täpsemaid plaane ei ole. 

Eilse päeva seisuga on enam-vähem valmis ajaloonäitus "Naised ja poliitika", mis alates 3. märtsist on nähtav Solarise keskuses kinos Artis. Näitus on osa Ladyfest 2014 programmist ja tehtud nende tiimi toel. Rahaliselt aitab kaasa ka Wikimeedia Eesti. Tekstid on koos, pildid valitud. Tänase päeva jooksul peaksime jõudma kujundusega ühele poole ja siis jääb vaid oodata trükisooje kapasid, mida pühapäeval Tallinnasse Artisesse üles panema tulen. 

Enne seda jõuan paika loksutada veel ühe näituse detailid. Nimelt avame "Picking Apples" naistega Rootsis oma ühisnäituse16. märtsil. Ettevalmistused on lõpusirgel, jääb vaid maalide ülespanek ja pidustuste korraldamine. Esitlusele tulevad Merete Lövlie (SWE), Regina Ludmila(CZH), Nicole Cadenbachi (BEL), minu (EST) ja külalisena Achim Bäppleri (GER) maalid. Kui Eestist tagasi Rootsi jõuan, siis ongi paras aeg maalid näituseruumidesse paika sättida... 

Ilmselt on nüüd selge, miks ma Ansipi tagasiastumist ja Ilvese kõnet kommenteerima ei hakka, vaid sellest kergelt üle libisen. Samas on need teemad läbi arutatud juba sügisel ja tahaksin siinkohal meelde tuletada oma kirjutise, mille pealkirjaks oli "Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas"   
Minu arvates ei tasu alahinnata pendli liikumise seadust poliitikas. Kuna aastaid on hooga paremale survestatud, siis on nüüd hoog sees ja teise äärmusesse minnakse juba automaatselt. Rahanduspoliitika fännide ja suurima sõbra Jürgen Ligi roll hooandjana on mitu aastat olnud märkimisväärne. Praegusel hetkel tundub vaatemängu jälgijale, et reformikad tahavad valitsusest välja tulla. Enne lahkumist lükatakse uppi mõnigaid siiani jäikasid struktuure, mis hoidsid nende hegemooniat ja toitsid nende jüngreid, kes nagunii nüüd teiste parteide truude sõdurite poolt välja vahetataks.
Teisena tahaksin tagasi viidata oma artiklile vaatemänguühiskonna poliitmehaanikast, kus analüüsin poliitikavälja avalikku ja varjatud ruumi ja selle tähendust poliitilistele arengutele riigis. Muuhulgas seletan lahti, miks luurajad leiavad omale järjest kindlama koha parteide latvades.
Meie parteimaastik on tardunud ja ootab uusi arenguid. Mitmelt poolt on kuulda, et taaskord toimub nähtamatute isikute või organisatsioonide raha jõul parteide loomine. Seda tehakse sisusse pikemalt süüvimata. Vajaduse korral vahetatakse näitlejaid laval ja show läheb samamoodi edasi. Nähtamatud niiditõmbajad (ehk tegelikud otsustajad) on isikud, keda avalikkuses ei tunta, ei teata nende tegelikke huvisid ja eesmärke. Kui keegi avalikkusest hakkab lavataguse vastu liiga suurt huvi tundma, siis tembeldatakse ta otsekoheselt vandenõuteoreetikuteks.
Siit jõuangi ringiga tagasi märtsis aktuaalse naiste teema juurde... Ja küsiksin hoopis kriitiliselt:

Kas naiste suuremal osalemisel tänases poliitikas oleks mingigi reaalne mõju? 

 

Friday, February 21, 2014

Kas sa oled feminist? Uudiseid meilt ja maailmast


Üsna sageli ehmatavad inimesed sõna "feminist" peale ära, justkui oleks kusagil kuradeid nähtud... Samas on teadmised kogu teemast väga hägused. Põhimõtteliselt ei teatagi mitte midagi peale selle, et feministid vihkavad mehi ja tahavad ka ise meesteks hakata. Pean seda mõtet ise muidugi naeruväärseks ja inspireerituna lääne autoritest tegin emakeelse lihtsa testi algajale huvilisele.

Dagmar Kase kirjutab Sirbi vahendusel pealkirja all "Feminism ja naisõiguslus" ja püüab feminismi mõistet senisest palju avaramalt käsitleda. Feminismi vihmavarju alla mahuvadki mitmed teemad, mis naisi otseselt isegi ei puuduta, nagu näiteks loomaõiguslus, meesuurimus või rassi-, klassi- jms küsimused. Feminismil on palju suundi ja suunakesi, mis kõik jõudsalt igaüks ise suunas kasve ajavad. Eestis tundub kogu see teema alles kaunis võõras olevat, kuigi alles hiljaaegu oli Maalehes artikkel: Ma tean mis on feminism, aga mis on ökofeminism?. Minu arvates oli tegemist ühega esimestest ökofeminismi käsitlevatest meinstriim ajalehes ilmunud artiklitest. Killu Sukmit kutsus teemast rääkima feministid Kadri Aaviku, Dagmar Kase ja Kadri Tüüri, igal neist oli kaasas oma vaatenurk. Väga hea lugu!

Paar nädalat tagasi käisin Stockholmis maalinäitusel, mille pealkirjaks maakeeli "Julgus ja modernsus: 20. sajandi kartmatud naiskunsnikud" (Mod och modernitet: 1900-talets djärva konstnärinnor). Ajalugu pühib naised välja, seda nii kunstiajaloost kui kõikjalt mujalt. Näituse kaudu loodi mitmetele unustatud naiskunstnikele õigusega väljateenitud koht meie ühises mäluruumis.

Mod och modernitet from Rufus & Joshua on Vimeo.

Alles eelmisel nädalal ütles maailmakuulus maaliõpetaja ja kunstnik Georg Baselitz, et naised lihtsalt ei oskagi maalida ja seetõttu ei ole neil ka kohta maailma parimate kunstnike nimistusse. Mina valimistan hetkel ette kahte näitust. Esiteks koostan Ladyfest2014 seltskonna abiga väikest ajaloonäitust pealkirjaga "Naised ja poliitika", mille avame 3. märtsil kinos Artis. Teiseks valmistan ette rahvusvahelise naiste kunstnikerühmituse "Picking Apples" esimest maalinäitust Rootsis, vernissage on 16. märtsil.

See aasta on ka naisfoorumite/kongresside aasta. Põhjamaade naised kogunevad juunis Malmösse. Foorum toimub mitu päeva ja haarab enda alla kogu linna. Võtsin peakorraldajatega ühendust ja kirjutan neile nüüd Eestist pisuke ülevaate. Eelmine Põhjamaade naiste Foorum toimus Turus 1994. aastal. Kristel Sitz andis tol korral soomekeelse intervjuu, mida on võimalik praegu Eesti Raadio arhiivi kaudu järelkuulata.

Eesti naised on samuti võtnud ette suure korraldustöö ja 7. märtsil toimub Rahvusraamatukogus VI Eestimaa Naiste Kongress. Esimene naiste kongress toimus mais 1917. Kongressidest kirjutan lähemalt netiväljaandes naised.net. Täna avaldasin naised.net lehel intervjuu Mare Abneriga, kes on Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu juhatuse esimees.

Naiste olukord Eestis on pehmelt öeldes masendav. Märgiks sellest on näiteks lastetoetuste, lasteaedade ja õpetajate palkade ümber toimuv või pensionäride, omaste hooldajate toetuste teema, palgalõhe üldisemalt. Sageli panevad mind jahmatama tuntud inimeste väljaütlemised avalikus ruumis või nende endi facebooki vahendusel, rääkimata reklaamist ja laiemast meediapildi analüüsist. Naiste osa juhtimises ja poliitikas on marginaalne ja kasvamist pole märgata. Eestit saab kõikides sellistes küsimustes kõrvutada pigem Venemaa kui Euroopaga, rääkimata Skandinaaviast. Siit edasi leian, et tervistav doos feminismi kulub Eestile ja eestlastele praegu hädasti ära.



Loe lisaks:

Feminism ja vihakõne
Feminism ja vihakõne praktikast
Algaja feministi lugemisvara
Eestis ei ole naised moes
Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab
Miks ma olen Feminist? Kohtumised Simon de Beauvoir ja Elin Wägneriga
  

Wednesday, February 12, 2014

Tiiu Kuurme suveseminarist tagant järele

 Sattusin oma arvuti desktopil kolades juhuslikult suvesse tagasi.  Juulis osalesin Tiiu Kuurme suveseminaril, mille põhiteemaks oli Pestalozzi pedagoogiline mõte. Minu teemaks oli korraldada pisuke häppening intuitiivpedagoogika, Pestalozzi ideede ja Eesti pedagoogika ristteel. Üritust võib kordaläinuks pidada, hoolimata (või tänu) koheapealsetele mälestuväärsetele viperustele. 

Siim Kallase riigi manifest

Eesti rahva täielik kirjaoskus saavutati tasulise hariduse tingimustes. Ma olen seda meelt,
et põhiharidus peab olema tasuta, õigemini riigieelarvest finantseeritav, kõrgharidus aga
maksuline. Makseraskuste leevendamiseks tuleb luua ja käivitada korralik õppelaenude
süsteem. Juba oma praeguste õppejõukogemuste põhjal võin võita, et nii õppimise kui ka
õpetamise motivatsioon kasvab siis määratult.

Tänasele päevale otsa vaadates tuleb tunnistada, et see ei saa juhtuda veel homme. Ometi
on meil erakoolide võrgu alged juba olemas. Järkjärguline erakõrgkoolide võrgu
laiendamine praeguste riigikoolide põhjal on protsess ja eesmärk, mille poole peame kohe
liikuma hakkama.

Aga mis siis, kui vaeses peres kasvab Einstein? Kas kaaskodanikud ei peaks tema
õpinguid toetama, kasutades ka maksurahasid? Kindlasti peaksid. Ainult et see raha ei
pea minema mitte õppeasutusele, vaid stipendiumina Einsteinile endale. Stipendium aga
peab vajadusel olema nii suur, et Einstein saaks õppida Harvardis või Oxfordis.
Kulutades selle raha kohaliku õppeasutuse ülalpidamiseks, sunnime me oma Einsteini
astuma sellisesse õppeasutusse, kus ta ise ei pea küll midagi maksma, kuid mille tase võib
olla selline, mis Einsteinid loomata jätab. Sellisel juhul jääb andekatele vähe
valikuvõimalusi, vähem õppimis- ja õpetamispinget ning lõppkokkuvõttes kaotab selle
läbi kogu rahvas.

Harvardi ja Oxfordi stipendiumid on haruldased, kuid ka Eesti koolides ja ülikoolides
õppimiseks võiksime õpingurahad õppijate kätte anda. Las otsustavad ise, millist
õpetamist nad ostavad. Ja heade koolide sissetulekud ning heade õpetajate-professorite
palgad tõusevad korrapealt.

Riigi osa kõrghariduse finantseerimisel piirdub stipendiumi- ja õppelaenufondide loomise
ning toetamisega. Võimalik, et ka põhiinvesteeringutega.

(Allikas: http://www.reform.ee/UserFiles/File/Manifest.pdf)

Tundub, et 2014. aastal on Kallase ideest saamas karm reaalsus... vt postitust erakoolid Eestis seisuga 1.september 2013. Tänaseks on erakoolide võrgustik laienenud põhikoolidele ja gümnaasiumitele. Sealjuures luuakse erakoole juba ka kohaliku omavalitsuste hallatavate koolide baasilt. 

"Kodanike riik" alusharidust, kutseharidust, gümnaasiumiharidust, vabaharidust ja täiskasvanute haridust hariduse osaks ei pea. Vähemalt ei mainita sellest ridagi. 

Thursday, February 06, 2014

Tasakaal või kasvatusteaduste surm

1920-ndate tubakavabrikus polnudki naistele vaja rohkem maksta.
Haridusareeni listis arutatakse võimaliku haridusajakirja asutamise teemal. Aga arutatakse ka selle üle, et vajaksime eestikeelset kasvatusteaduste tervikteost, kuhu koondada paremik eestimaisest pedagoogilisest mõttest. Vajadus on tõesti olemas ja teema vajab käsitlemist. Mida siis arvatakse? Mõtlesin tibakese sellest diskussioonist siia välja tuua, et näidata hariduspõllu ikaldumist mustalt valgel taustal. Olukord on kurb. Nõrganärvilistel palun edasi mitte lugeda!

Kirjutab õpetaja Lea, kellel on aastaid staaži ja arvamus alati olemas... nüüd siis võtab Lea initsiatiivi ja algatab kogu teema alljärgneva sissejuhatusega:
Üks eestlaste pedagoogikaraamat (nii lapsevanematele kui ka õpetajatele, nii haridusametnikele kui teadlastele). Midagi pole vaja pidevalt kõõritada Soome või Taani või mistahes riigi poole. Ma ise ei kiirusta autoriks (moto võin küll välja mõelda – üldistusvõime on mul olemas).  Aga eestlaste pedagoogikaraamatu autoriteks peaks minu meelest olema kolm-neli mõtlejat. Näiteks isik, keda tsiteeritakse, kelle kaunistermineid sulandatakse oma kirjatükki - viidete ja kõige muuta.
Isik, kes tunneb inimhinge salakäike ja oskab vahet teha väikesel ja suurel inimesel. Isik, kes oskab tänapäeva inimesi juhatada IGIVANA õpetamissüsteemi juurde, mis toimib alati, igal pool, ja ilma milleta pole ükski pedagoogika pedagoogika. Võib-olla lisada sinna raamatusse ka mõned peatükid looma- ja linnuriigist. Oluline mõtlemiskoht.
Kindlasti võiks ses raamatus olla peatükk koolipoiste krutskitest (nt illustreeritud Nemvaltsi poolt). Kuna praeguses Eesti koolis on enamjaolt naisõpetajad, kellele need krutskid suunatud on, siis selle peatüki koostamise jätaks ma neile. Nii saavad nad vabalt oma kogemusi viljeleda. 
Meie esiemade tarkus on ka vaja sinna raamatusse kokku koguda. See on põnev filosoofia  - elutark, ja läbi tunnetatud – lausa mitme põlvkonna jooksul. See peatükk oleks eeskujupõhiselt õppetükiks ka kõikvõimalikele koolitajatele  - las õpivad meie emade-vanaemade kombel oma mõtteid tihendama. 
Raamatu vormiline külg on samuti oluline. Ilma ei saa. Meie pedagoogika suurteose köite ümber on vaja kududa soojad kaaned. Tihedas koes. 
Rahvusliku mustriga. Nii ei saa naised enam kurta, et nad pole tegijad. On küll. 
Õpetaja Leal on tagataskus kohe valmis ka võimalike autorite nimekiri. Tema nimekirja pääsesid: Ülo Vooglaid, Tõnu Ots, Priit Kelder, Aleksei Turovski. Lõpuks küsib Lea kummalise küsimuse: "Ega te ju ometi teisiti mõelnud?" Siin on ilmselt tegemist mingi trikitamisega, mille motiiv ja sisu jääb mulle mõistetamatuks. Las ta olla.

Idee pedagoogikaraamat kirjutada on iseenesest väga hea.  Vajadus kohaliku pedagoogika tippteose järele on täiesti olemas, aga aasta-aastalt on eesti keeles kirjutajate hulk järjest kokku kuivanud. Suurt osa hääbumisest mängib asjaolu, et enamus valdkonna asjatundjatest on naised, aga autoriteetideks pääsevad ikkagi ainult mehed. Kui kasvatusteaduste vallas neid enam peaaegu leida ei olegi, siis leiame aina enam kasvatusteadlaste kõrval igasugu linnutarku ja muid siia-sinna mõtlejaid. 

Tiiu Kuurme, kasvatusteaduste dotsent TLÜ
Kirjutasin listilistele vastuse sellel hetkel, kui Priit Kelder juba lillepärja vastu võtmas oli:
Mina muidugi jahutaksin seda entusiasmi. Mehed kirjutama sellest, millest nad traditsiooniliselt juba suurt miskit ei tea... Tüüpiline. Legendaarne õpetaja on mees ja samuti on mees kõige õigem kirjutama kasvatusest. Lea nimekirja ei pääsenud ükski naissoo esindaja. Ilmselt on koolides palgal kari lolle, kellel kasvatuses/hariduses midagi sisuliselt kaasa rääkida ei ole...  
Ma ei nõustu selle arvamusega. Kasvatusest peaksid Eestis kirjutama ennekõike naised. Asjatundjatest on tänaseks ca 90% naised. Näen pigem Tiiu Kuurmet selles "meeskonnas". Nimekirja jätkamisest loobun. 
Naised, jätke see meeste upitamine ja poputamine!  
Päris terav kiri. Olgem ausad. Jah, provotseerisin pisut. Märkan igapäevaselt enese alaväärtustamist laadis, "Ma ise ei kiirusta autoriks (moto võin küll välja mõelda – üldistusvõime on mul olemas)." või "Raamatu vormiline külg on samuti oluline. Ilma ei saa. Meie pedagoogika suurteose köite ümber on vaja kududa soojad kaaned. Tihedas koes. Rahvusliku mustriga. Nii ei saa naised enam kurta, et nad pole tegijad. On küll." . Tegemist on lausa kroonilise nähtusega, mis oleks juskui meie kultuuri loomulik osa. Lisaks kistakse alla porisse ka kõik vähegi teised väekamad naised, kes midagi arvata julgevad, esiplaanile satuvad või kirjutada söandavad.

Naiste tarkus on midagi, mis kuulub kaugetele esiemadele, aga meil seda enam justkui endal kusagilt võtta ei olekski. Naisõpetajad las kirjutavad koolipoiste krutskitest jne.. blablabla... Täiskasvanud mehed tõstame aga taevastesse kõrgustesse, nemad on tõsised mõtlejad ja teavad, kuidas kasvatus "tegelikult" käib. Naised on kudujad, käsutäitjad, kelle tarkus on ainult midagi instinktiivset, emalt-tütrele salajase nõiduse laadset ja põhiliselt piirdub vormilise, ilumeele ja viimistlusega. Sisu luuakse mujal. Naistel sellesse protsessi asja ei ole.

Airi Liimets, kasvatusteaduste professor TLÜ
Olgem ausad sedasi meie kasvatusteaduste valdkonna sisuline pool kokku kuivabki ja muutub ainult ilusaks kaunistuseks, värvilisteks kaanteks ja asjatundmatute inimeste heietusteks. Senise loogikaga jätkates jõuame situatsiooni, kus meil ei ole lihtsalt enam mehi ja seega ei ole ka kasvatusmõtet. Siis on kogu meie kasvatus ja haridus lõpuks mõtetu. 

No jah. Millised on meie tänased "meeskorüfeed"? Keda siis ikkagi kasvatusteaduste mõttelisele põllule kündjaks oodatakse? Seda näitab ilmekalt alljärgnev kiri Priit Kelderilt. Kiri on saadetud vastusena minu lühikesele kommentaarile, mille esitasin, kui Lea tõstetud olise tähtsusega teemat üritati kõrvale juhtida antifeminismile ja meeste vihkamise viidetega. Tegemist on täiesti tüüpilise trollimisega, kui tõstad küsimuse naiste ja meeste tasakaalust käsitlustes. Olen sellega juba liialt kokku puutunud ja enam provokatsioonidele ei allu. Priit Kelder aga kogub hoogu ja vastab:
Austet Evelinil näikse kehtivatki lihtne käsitlusvormel  pakutud teemadele: kas temameelne, feminismikisendav ahtakene, teda kiitlev hõigahtus või siis pähh, kui paha „ demagoogia ja teema trollimine“. Suurepärane! Ja kogu maaaailma progressiivsema osa kiiduhõiked takkapihta tema klassivaenule! 
Vaesed norra-rootsi õpilased, kes sellist mögga peavad kuulama...
Kuid oleem kaunilt suuremeelsed ja ei pane klähvivat mopsikest tähele – las vähkreb ise omaenda loodud võlts-lasteaaia esikus. Kahju muiudgi – oleks hea inimene saanud tast ju.
See ei ole Kelderi esimene sõimav kiri, mille võib vihakõne alla liigitada. Ta on korduvalt hoolega valitud sõnadega sõimanud nii mind kui teisi kirjutajaid. See ongi osaks tema kirjutuslaadist. Olen seda võtnud stoilise rahuga, inimesed on erinevad. Kui selle aruteluga soetult kerkib hoopis järgmine küsimus: Kas Eesti õpetaja on tõesti valmis igasuguse mehe, ka arutult sõimava mehe mõttekäike lugema kui Eesti kasvatuse põhisisu, aga ise mõelda ja kirjutada ei julge? Mis eriline võim on sõimaval mehel meie ühiskonnas? Kas Eesti kõrgelt haritud ja targad naised ei ole iseseisvad mõtlevad olendid, kes suudaks oma kasvatuspraktikaid mõtestada ja sõnadeks vormida?

Loeng naisõigusluse arengust 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi esimestel kümnenditel muutub sellises kontekstis veelgi olulisemaks. Leian, et seda tuleks järjekindlalt esitada meie õpetajatele kõrvuti õpilastega. Mind täiesti huvitab, milline diskussioon kerkiks ühes "keskmises" Eesti koolis paralleelselt minu pelgalt allikaid ja daatumeid sisaldavate slaididega... Ootan esimest võimalust põnevusega!


Loe lisaks
Mehed naistele ja naistest. Raivo Juurak ja Märt Raud.
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna ja homme.
Mehed kooli tagasi!
Naisi me kooli ei taha!
Feminism ja vihakõne
Miks ma olen feminist? Kohtumised Simon de Beauvoir ja Elin Wägneriga.
Eesti kui ürgühiskond ja kool
vaata ka digilehte naised.net


Tuesday, February 04, 2014

Naisajaloo loeng üheksandikele

Eile käisin Solviki kooli üheksandikele Rootsi naiste ajaloost rääkimas. Kui õpetaja selle teema esimene kord välja käis, siis olin rõõmsalt nõus. Aga kui tähtaeg lähemale jõudis, hakkasin pisut muretsema. Kas selline teema võiks teismelistele üleüldse sobida? Äkki ei huvita see mitte kedagi?

Minu suureks heameeleks selgus, et noored inimesed tunnevad ajaloo uurimise vastu täiesti arvestatavat huvi. Eriti kui neil on endil võimalik allikatega tutvuda ja siit edasi juba oma arvamusega välja tulla. Alustasime statistiliste tabelitega. Andmed olid aastatest 1880 ja 1900. Edasi vaatasime naisharidust, naiste tööalade ja töötingimustega seonduvaid arenguid. Lugesime kirju, ajalehti, ajakirju, vaatasime pilte. Veidi pikemalt rääkisime naiste hääleõigusest Skandinaavias ja teistes maades.

Noored oli haaratud, mõtlesid kaasa, esitasid küsimusi, tahtsid arvamust avaldada. Arutelu oli asjalik ja küsimused absoluutselt relevantsed. Olen Solviki noortest täiesti vaimustatud. Lõpuks sain tänuks täiesti arvestatava aplausi. Kõik kõige unisemadki olid üles ärganud ja kuulasid keskendunult kuni lõpuni välja. Suurepärane kogemus!    



Pakkusin sama loengut ka teistele lähiümbruse koolidele. Hea meelega paneksin kokku pisukese loengu Eesti koolidele, aga siis juba eesti naistega ja nende ajalooga ...


loe lisaks
Naised vikipeedias nähtavaks
Eesti haridusajaloo legendaarsed naised. Naistepäeva loeng Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste magistritele. 
Marie Reisik - Eesti naised poliitikas
Selma Lagerlöf 155 - lähme kirjanikule külla!
Mehed naistest ja naistele. Raivo Juurak ja Märt Raud. 

Saturday, February 01, 2014

Kas Eesti kool on Eesti kool?

Eilne uudis Delfist: Kümnendik mullu sündinud Läti lastest nägi ilmavalgust Suurbritannias. Kohe kerkib küsimus: Kui suur osa Eesti lastest sünnib teistesse riikidesse ja mis nendest lastest edasi saab? 

Aastal 2009/2010 kirjutasin hariduslisti kirja, milles muretsen väljarändajate arvu pärast. Oletasin tol korral, et Eestist on lahkunud ca 300 tuhat inimest. Põhiliselt viitasin sotsmaksu maksvate inimeste arvu hoogsale vähenemisele. Vastuseks sain naeru ja mõtetut sõnamulinat. Sellel ajal domineeris kõikjal alles "Kohe, kohe oleme viie rikkaima riigi hulgas..." diskursus. Mind aga pani mõtlema eesti keelt kõnelevate noorte arv Skandinaavia ühistranspordis. Kuulsin ikka ja jälle eesti keelt kõneldamas, küll juba kerge aksendiga ja võõrkeelseid sõnu sujuvalt jutu sisse pikkides, aga siiski. Eesti keelt kohtasin nii Rootsis, Soomes, kui Norras. Üsna sageli oli noorte eesti keel juba konarlik ja märkimisväärse aksendiga. Tundsin seetõttu, et meie pisike miljon on laiali pudenemas...

Kui palju siis ikkagi on neid, kes Eestimaa tolmu jalgadelt pühivad ja välismaale lahkuvad? Kas oleme aastal 2014 targemad?

Kuigi teema on tõusetunud ka laiemalt, siis puudub statistikaametil tänaseni vastavatest arvudest ülevaade. Mina kahtlustan, et ilmselt ei soovitagi olukorrast täpsemalt teada saada, sest see kummutaks müüdi Eestist kui edukast riigist. Seega saamegi ainult oletada. Soomlased räägivad ca 150 - 200 tuhandest eesti taustaga sisserännanust. Võib arvata, et sama palju kui II maailmasõja päevil, tuleb eestlasi Rootsi ka praeguse "põgenike" lainega - see on ca 20 kuni 30 tuhat inimest. Sihtriike ja põhjuseid välismaal elamiseks on mitmeid. Põhiliselt on lahkumise taga majanduslik kaalutlus, seda nii lihttöö kui spetsialistide kui kõrgharitud ekspertide puhul. Naistel võib põhjuseks olla ka nähtamatu klaaslagi, mida mitmetes valdkondades Euroopa riikides nii kindlalt karjääril ees ei ole.  Täpsemaid ülevaateuuringuid väljarändu soolisuse perspektiivist seletavate andmetega ma kahjuks näinud, ilmselt ei ole neid kunagi ka tehtud.

Eesti laste kooliharidusest välismaal


Eile käisin Stockholmi Eesti Koolis avatud uste päeval. Uksed (ja neid on seal tõesti palju!) olid tõesti avatud. Sõin koolisööklas lõunat, kohtusin koolidirektoriga, istusin tunnikese õpetajate toas ja osalesin teise klassi ühiskonnaõpetuse tunnis.

Selgub, et Eesti koolis on kõik ained rootsi keeles ja enamus õpetajaid/õpilasi räägivad esimese keelena rootsi keelt, eesti keel on pigem tagaplaanil. Tunniplaanis ongi eesti keel kui võõrkeel algajale või neile, kes on osavamad 2. ja 3. keeletase. Kõik ülejäänud tunnid on rootsi keeles ja rootsi õppeplaani alusel. Oma lühikesel ringkäigul kohtasin esimese asjana algklassiõpetajat, kes eesti keelt üleüldse ei osanudki. Ilma sügava aksendita eesti keeles õnnestus rääkida ainult söögitädi ja koorijuhi, muusikaõpetaja ja eesti keele õpetaja Epp Jaansooga.

Direktor kinnitas, et Eesti kooli põhilise sihtrühmana nähakse aastal 2014 (ikka veel!) 1944. aasta pagulaste järeltulijaid. Nüüd siis juba kolmanda põlvkonna pagulasi. Suures osas on see põlvkond Rootsi ühiskonda täielikult integreeritud ja vaevalt end eestlasena identifitseeribki.

Õpetajate toas veedetud tunnikese jooksul kogutud andmetel selgub, et eestlased, kui nad peaksid soovima koolis õppida, peavad rootsi keelega ise tundides kohanema, et valmistuda lõpueksamiteks. Eesti Kool on tuntud oma heade eksamitulemuste poolest ja pakub oma asukohaga Vanalinnas üsna kuningalossi läheduses huvi ka rootsi päritolu lastevanematele. Kooli eesmärgiks on kõik Eestist tulnud lapsed võimalikult kiiresti Rootsi ühiskonda integreerida. Direktori sõnul soovivad seda kooli lapsevanemad. Seetõttu ei õpetata peale eesti keele ühtegi ainet eesti keeles, isegi osaliselt mitte, kõik õpikud/töövihikud on rootsi keeles ja õppetöö aluseks on rootsi õppekava.

Siit tekkis mul huvi uurida Eesti koolide olukorda välisriikides laiemalt...  Kas peale teist ilmasõda alustatud koolides on üldse kohta meie II laine immigrantide põlvkonnale? Või võivad eesti lapsed ja nende vanemad Eesti koolide asemel samahästi valida tavalised riigikoolid?

Mõtteainet jagub.

Antud teemal tasub tutvuda: Statistikaameti aastakonverents 2011 "Kas Eesti rahvas jääb püsima?" ja Eesti Statistikaseltsi 25. konverents „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil“.