Thursday, February 06, 2014

Tasakaal või kasvatusteaduste surm

1920-ndate tubakavabrikus polnudki naistele vaja rohkem maksta.
Haridusareeni listis arutatakse võimaliku haridusajakirja asutamise teemal. Aga arutatakse ka selle üle, et vajaksime eestikeelset kasvatusteaduste tervikteost, kuhu koondada paremik eestimaisest pedagoogilisest mõttest. Vajadus on tõesti olemas ja teema vajab käsitlemist. Mida siis arvatakse? Mõtlesin tibakese sellest diskussioonist siia välja tuua, et näidata hariduspõllu ikaldumist mustalt valgel taustal. Olukord on kurb. Nõrganärvilistel palun edasi mitte lugeda!

Kirjutab õpetaja Lea, kellel on aastaid staaži ja arvamus alati olemas... nüüd siis võtab Lea initsiatiivi ja algatab kogu teema alljärgneva sissejuhatusega:
Üks eestlaste pedagoogikaraamat (nii lapsevanematele kui ka õpetajatele, nii haridusametnikele kui teadlastele). Midagi pole vaja pidevalt kõõritada Soome või Taani või mistahes riigi poole. Ma ise ei kiirusta autoriks (moto võin küll välja mõelda – üldistusvõime on mul olemas).  Aga eestlaste pedagoogikaraamatu autoriteks peaks minu meelest olema kolm-neli mõtlejat. Näiteks isik, keda tsiteeritakse, kelle kaunistermineid sulandatakse oma kirjatükki - viidete ja kõige muuta.
Isik, kes tunneb inimhinge salakäike ja oskab vahet teha väikesel ja suurel inimesel. Isik, kes oskab tänapäeva inimesi juhatada IGIVANA õpetamissüsteemi juurde, mis toimib alati, igal pool, ja ilma milleta pole ükski pedagoogika pedagoogika. Võib-olla lisada sinna raamatusse ka mõned peatükid looma- ja linnuriigist. Oluline mõtlemiskoht.
Kindlasti võiks ses raamatus olla peatükk koolipoiste krutskitest (nt illustreeritud Nemvaltsi poolt). Kuna praeguses Eesti koolis on enamjaolt naisõpetajad, kellele need krutskid suunatud on, siis selle peatüki koostamise jätaks ma neile. Nii saavad nad vabalt oma kogemusi viljeleda. 
Meie esiemade tarkus on ka vaja sinna raamatusse kokku koguda. See on põnev filosoofia  - elutark, ja läbi tunnetatud – lausa mitme põlvkonna jooksul. See peatükk oleks eeskujupõhiselt õppetükiks ka kõikvõimalikele koolitajatele  - las õpivad meie emade-vanaemade kombel oma mõtteid tihendama. 
Raamatu vormiline külg on samuti oluline. Ilma ei saa. Meie pedagoogika suurteose köite ümber on vaja kududa soojad kaaned. Tihedas koes. 
Rahvusliku mustriga. Nii ei saa naised enam kurta, et nad pole tegijad. On küll. 
Õpetaja Leal on tagataskus kohe valmis ka võimalike autorite nimekiri. Tema nimekirja pääsesid: Ülo Vooglaid, Tõnu Ots, Priit Kelder, Aleksei Turovski. Lõpuks küsib Lea kummalise küsimuse: "Ega te ju ometi teisiti mõelnud?" Siin on ilmselt tegemist mingi trikitamisega, mille motiiv ja sisu jääb mulle mõistetamatuks. Las ta olla.

Idee pedagoogikaraamat kirjutada on iseenesest väga hea.  Vajadus kohaliku pedagoogika tippteose järele on täiesti olemas, aga aasta-aastalt on eesti keeles kirjutajate hulk järjest kokku kuivanud. Suurt osa hääbumisest mängib asjaolu, et enamus valdkonna asjatundjatest on naised, aga autoriteetideks pääsevad ikkagi ainult mehed. Kui kasvatusteaduste vallas neid enam peaaegu leida ei olegi, siis leiame aina enam kasvatusteadlaste kõrval igasugu linnutarku ja muid siia-sinna mõtlejaid. 

Tiiu Kuurme, kasvatusteaduste dotsent TLÜ
Kirjutasin listilistele vastuse sellel hetkel, kui Priit Kelder juba lillepärja vastu võtmas oli:
Mina muidugi jahutaksin seda entusiasmi. Mehed kirjutama sellest, millest nad traditsiooniliselt juba suurt miskit ei tea... Tüüpiline. Legendaarne õpetaja on mees ja samuti on mees kõige õigem kirjutama kasvatusest. Lea nimekirja ei pääsenud ükski naissoo esindaja. Ilmselt on koolides palgal kari lolle, kellel kasvatuses/hariduses midagi sisuliselt kaasa rääkida ei ole...  
Ma ei nõustu selle arvamusega. Kasvatusest peaksid Eestis kirjutama ennekõike naised. Asjatundjatest on tänaseks ca 90% naised. Näen pigem Tiiu Kuurmet selles "meeskonnas". Nimekirja jätkamisest loobun. 
Naised, jätke see meeste upitamine ja poputamine!  
Päris terav kiri. Olgem ausad. Jah, provotseerisin pisut. Märkan igapäevaselt enese alaväärtustamist laadis, "Ma ise ei kiirusta autoriks (moto võin küll välja mõelda – üldistusvõime on mul olemas)." või "Raamatu vormiline külg on samuti oluline. Ilma ei saa. Meie pedagoogika suurteose köite ümber on vaja kududa soojad kaaned. Tihedas koes. Rahvusliku mustriga. Nii ei saa naised enam kurta, et nad pole tegijad. On küll." . Tegemist on lausa kroonilise nähtusega, mis oleks juskui meie kultuuri loomulik osa. Lisaks kistakse alla porisse ka kõik vähegi teised väekamad naised, kes midagi arvata julgevad, esiplaanile satuvad või kirjutada söandavad.

Naiste tarkus on midagi, mis kuulub kaugetele esiemadele, aga meil seda enam justkui endal kusagilt võtta ei olekski. Naisõpetajad las kirjutavad koolipoiste krutskitest jne.. blablabla... Täiskasvanud mehed tõstame aga taevastesse kõrgustesse, nemad on tõsised mõtlejad ja teavad, kuidas kasvatus "tegelikult" käib. Naised on kudujad, käsutäitjad, kelle tarkus on ainult midagi instinktiivset, emalt-tütrele salajase nõiduse laadset ja põhiliselt piirdub vormilise, ilumeele ja viimistlusega. Sisu luuakse mujal. Naistel sellesse protsessi asja ei ole.

Airi Liimets, kasvatusteaduste professor TLÜ
Olgem ausad sedasi meie kasvatusteaduste valdkonna sisuline pool kokku kuivabki ja muutub ainult ilusaks kaunistuseks, värvilisteks kaanteks ja asjatundmatute inimeste heietusteks. Senise loogikaga jätkates jõuame situatsiooni, kus meil ei ole lihtsalt enam mehi ja seega ei ole ka kasvatusmõtet. Siis on kogu meie kasvatus ja haridus lõpuks mõtetu. 

No jah. Millised on meie tänased "meeskorüfeed"? Keda siis ikkagi kasvatusteaduste mõttelisele põllule kündjaks oodatakse? Seda näitab ilmekalt alljärgnev kiri Priit Kelderilt. Kiri on saadetud vastusena minu lühikesele kommentaarile, mille esitasin, kui Lea tõstetud olise tähtsusega teemat üritati kõrvale juhtida antifeminismile ja meeste vihkamise viidetega. Tegemist on täiesti tüüpilise trollimisega, kui tõstad küsimuse naiste ja meeste tasakaalust käsitlustes. Olen sellega juba liialt kokku puutunud ja enam provokatsioonidele ei allu. Priit Kelder aga kogub hoogu ja vastab:
Austet Evelinil näikse kehtivatki lihtne käsitlusvormel  pakutud teemadele: kas temameelne, feminismikisendav ahtakene, teda kiitlev hõigahtus või siis pähh, kui paha „ demagoogia ja teema trollimine“. Suurepärane! Ja kogu maaaailma progressiivsema osa kiiduhõiked takkapihta tema klassivaenule! 
Vaesed norra-rootsi õpilased, kes sellist mögga peavad kuulama...
Kuid oleem kaunilt suuremeelsed ja ei pane klähvivat mopsikest tähele – las vähkreb ise omaenda loodud võlts-lasteaaia esikus. Kahju muiudgi – oleks hea inimene saanud tast ju.
See ei ole Kelderi esimene sõimav kiri, mille võib vihakõne alla liigitada. Ta on korduvalt hoolega valitud sõnadega sõimanud nii mind kui teisi kirjutajaid. See ongi osaks tema kirjutuslaadist. Olen seda võtnud stoilise rahuga, inimesed on erinevad. Kui selle aruteluga soetult kerkib hoopis järgmine küsimus: Kas Eesti õpetaja on tõesti valmis igasuguse mehe, ka arutult sõimava mehe mõttekäike lugema kui Eesti kasvatuse põhisisu, aga ise mõelda ja kirjutada ei julge? Mis eriline võim on sõimaval mehel meie ühiskonnas? Kas Eesti kõrgelt haritud ja targad naised ei ole iseseisvad mõtlevad olendid, kes suudaks oma kasvatuspraktikaid mõtestada ja sõnadeks vormida?

Loeng naisõigusluse arengust 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi esimestel kümnenditel muutub sellises kontekstis veelgi olulisemaks. Leian, et seda tuleks järjekindlalt esitada meie õpetajatele kõrvuti õpilastega. Mind täiesti huvitab, milline diskussioon kerkiks ühes "keskmises" Eesti koolis paralleelselt minu pelgalt allikaid ja daatumeid sisaldavate slaididega... Ootan esimest võimalust põnevusega!


Loe lisaks
Mehed naistele ja naistest. Raivo Juurak ja Märt Raud.
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna ja homme.
Mehed kooli tagasi!
Naisi me kooli ei taha!
Feminism ja vihakõne
Miks ma olen feminist? Kohtumised Simon de Beauvoir ja Elin Wägneriga.
Eesti kui ürgühiskond ja kool
vaata ka digilehte naised.net


2 comments:

Oop said...

Mystiliselt nõme. Aga mis teha, inimesed ongi tihti sellised, soost sõltumata.

On Sul need fotod enda tehtud? Yks viis yhiskondlikku suhtumist tasakaalu poole tagasi kallutada on levitada infot naisekspertide kohta. Näiteks kirjutada neist artiklid ja lisada fotod Vikipeediasse.

Evelin Tamm said...

Ei, kahjuks ei ole need minu enda fotod. Aga järjest enam teen oma pilte, neid saab vikipeediasse vabalt panna. Näiteks Tiiu Kuurmest on mul pilt olemas ja mitmetest teistest kaasaegsetest naistest.