Wednesday, March 26, 2014

Posthumanism ja haridus

Uudiseid Rootsimaalt. Teist päeva  kuulavad Rootsi juhtivad haridusasjatundjad tarku mehi (peamiselt!), kes räägivad koolijuhtimisest. Teist päeva räägitakse digitaalmeediast kui õpetajate parimast tööriistast, kui hariduse hädavajalikust komponendist jne. Muust vaat, et ei räägitagi enam. Vähemalt selline jääb tunne, kui jälgida twitterist täägi  #skolledarkongressen.




Väga huvitav! Mis on teaduspõhisest haridusjuhtimisest saanud? Tundub, et suurettevõtjate müügitöö mõjutab meie laste haridusväljavaateid iga päevaga järjest enam. Seda nii siin kui sealpool Läänemerd.

Jaanuaris 2012 kirjutasin blogisse sissekande: "HP, Intel, Microsoft, Pearson, Promethean, Cisco õpetavad suletud uste taga 60 riigi haridusministreid".
Miks jagatakse parima praktika näiteid ja arutatakse hariduse tulevikutrendide üle salaja? Kes hakkavad meie ministritele rääkima ja millest räägitakse? 
Erilist imestust tekitab, et selline salajane üritus, mis ilmselgelt mõjutab 60 riigi hariduspoliitikaid on rahastatud suurkorporatsioonide poolt. Tutvustatakse tulevikupraktikaid... miks ma ei imesta, kui need praktikad on juhuslikult seotud üritust rahastanud firmade otseste ärihuvidega. 
Nüüd on "vaimustavad" ideed jõudmas haridusüldsuse ette juba valmis pakendatud portsjonitena. Äravahetamiseni sarnast "digihariduse retoorikat" kuuleb nii inglise, soome, eesti kui rootsi keeles. Need on keeled, milles mina haridusarutelusid kõige enam jälgin. Näib nagu oleks erinevate riikide haridussüsteemid üheks suureks globaalsüsteemiks kokku kasvanud ja võluväel ühes suunas liikuma asunud... käsi-käes ja samas PISA edu ja parimate turutingimuste pärast võisteldes...

Lugesin hiljuti Rootsi õpetajate/koolijuhtide kriitilist kirjutist, mis ilmus kohalikus haridusblogis ja käsitles analoogsel rahvusvahelisel haridusmessil toimunud müügitööd ja küsis otse, kes otsustab laste hariduse küsimuste üle tegelikkuses. Jah, ka mujal julgetakse küsimusi esitada.

Olen üks "nendest" lapsevanematest, kelle laps käib koolis, kus arvutid ja digitaalmaailm on pigem kõrvaline nähtus kui keskne element. Tänu sellele võin julgelt väita, et kool saab väga hästi hakkama ka ilma igasuguste arvuti jubinateta. Leidsin hiljuti facebooki vahendusel (!) ühe eesti lapsevanema, kelle laps käib Silicon Valley waldorfkoolis, kus samuti arvuteid õppetöös ei kasutata. Samal ajal on tegemist kooliga, mis asub maailma digitaalarengu keskpunktis ja mille aastatasu on üüratu. Loodetavasti avaldan peagi intervjuu, kus räägime oma kogemustest arvutivaba kooliga.

Minu arvates on digirevoutsioonil koolis kaks külge. Teine on varjukülg. Lapsevanematena peaksime toimuvatel arengutel väga hoolikalt pilku peal hoidma. Nagu ikka märgatakse poliitilisel tasemel esialgu ainult seda pilti, millele on tugevam lobitöö ja suuremad rahanumbrid taga...      

Wednesday, March 12, 2014

Naiste VI kongressist, manifestist, Ladyfestist ja näitusest "Naine ja poliitika"

Enne Eestist lahkumist, tegid Kadi Estland (kunstnik Nancy Nakamura Ideeriiulist) ja Rebeka Põldsam (kunsteadlane ja -kriitik) minuga intervjuu. Saime kokku ühes sadama lähedases kohvikus täpselt hetk enne minu laevale minekut.

Rääkisime esiteks kinos Artis kuni 28.märtsini avatud ajaloonäitusest "Naine ja poliitika", kuidas see sündis ja millised olid minu valikud selle kokku panemisel. Siit tuli ka edasi meie vestlust punase joonena läbiv mõte poliitiliselt teadlikust naisest Eestis.

Teiseks rääkisime Ladyfestist üldisemalt ja minu muljetest peale festivali. Nii üldises plaanis võiks öelda, et tegemist on väga huvitava ettevõtmisega, mis väärib tähelepanu ja osalemist. Samas on tegemist omamoodi niššiüritusega, mis aastate jooksul võiks vast veidi suuremaks kasvada.            

Viimaseks võtsime ette Naiste VI Kongressi, mis toimus 7.märtsil Eesti Rahvusraamatukogus ja naiste ühiselt esitatud nõudmised. Need koondati kongressi manifesti ja täna kõikidele huvilistele kättesaadavad. Naisliidu kodulehelt saab konverentsi ettekandeid ja kõnesid nüüd ka järelvaadata.

Sunday, March 09, 2014

EESTIMAA VI NAISTE KONGRESSI MANIFEST

Tiiu Kuurme ja mina Eestimaa VI naiste kongressil Tallinnas
Lähtudes rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu aluslepingute ja Eesti Vabariigi põhiseadusega kehtestatud naiste ja meeste võrdsuse põhimõttest ning soolise diskrimineerimise keelust, tunnetades naiste ja meeste võrdset vastutust meie ühiskonnas valitseva olukorra ja Eesti rahva tuleviku ees, innustudes Eesti naisliikumise ajaloolisest kogemusest, nähes, et sooline ebavõrdsus põhjustab demograafilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, hinnates kriitiliselt Eesti riigi tegevust soolise võrdõiguslikkuse edendamisel võttis Eestimaa VI Naiste Kongress vastu järgmise avalduse:

Me leiame, et naine, tema mõtted, sõnad, teod, teadmised, töö ja looming on Eesti ühiskonnas vähem väärtustatud kui mees ja tema tehtu. Seda näitab nii Euroopa suurim sooline palgalõhe kui ka praegune olukord poliitikas ja majanduselus, kus juhtivatel kohtadel on valdavalt mehed.

Me soovime, et riigi majandus- ja rahanduspoliitika arvestaks eelkõige rahva ühishuvi ja elanikkonna erinevate gruppide huve. Riigi ressursse tuleb jagada õiglaselt, arvestades naiste ja meeste võrdseid õigusi ja erinevast olukorrast tulenevaid vajadusi.

Me tahame, et paljud tööd, mida teevad enamasti naised, nagu näiteks muuseumitöötajate, õpetajate, raamatukoguhoidjate, sotsiaaltöötajate töö oleks väärtustatud ja õiglaselt tasustatud ning et lapse sünd ei halvendaks naise karjäärivõimalusi.

Me leiame, et laste kasvatamises peavad võrdselt osalema mõlemad vanemad ning seda tuleb toetada ka isaduse väärtustamise ja vastavate õigusnormidega. Lapse õigus saada igakuist elatisraha lahus elavalt vanemalt tuleb tagada.

Me mõistame otsustavalt hukka perevägivalla ja inimkaubanduse kui naise inimväärikuse alandamise ja kehalise puutumatuse rikkumise ning näeme selle põhjusi naiste majanduslikus haavatavuses ja madalamas staatuses ühiskonnas.

Me leiame, et juba kümme aastat kehtinud soolise võrdõiguslikkuse seadust ning rahvusvahelisi lubadusi on Eestis eiratud nii teadmatuse kui ka selge poliitilise tahte puudumise tõttu. Erinevalt Euroopa demokraatlikest riikidest pole Eestis riiklikul tasandil püstitatud soolise ebavõrdsuse vähendamise eesmärke ega konkreetseid meetmeid võrdsuse edendamiseks.

Me ei lepi sellega, et Eesti on liiga kauaks jäänud aegunud soostereotüüpide ja tõekspidamiste kütkesse. Selle tulemusena on mitmed olulised naisi ja kogu ühiskonda puudutavad probleemid jäänud lahendamata.

Eestimaa VI Naiste Kongress nõuab:

1. Riigikogu valimise seadusega tuleb luua nais- ja meeskandidaatidele võrdsed võimalused saada valituks, milleks on vaja erakondadele kehtestada nn „triibuliste nimekirjade“ esitamise nõue juba alates 2015. aasta Riigikogu valimistest;

2. Kõigis avaliku võimu poolt moodustatud kollegiaalsetes kogudes, sh riigile kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste juhtorganites peab olema nii naisi kui mehi, kumbagi mitte vähem kui 40 protsenti; sooline tasakaal peab olema tagatud ka Vabariigi Valitsuses;

3. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse tegelikuks rakendamiseks peab Vabariigi Valitsus koos vabakonnaga ette valmistama erialastel teadmistel põhineva ning teiste riikide parimaid kogemusi arvestava soolise võrdõiguslikkuse strateegilise arengukava, mis püstitab konkreetsed eesmärgid ja meetmed soolise ebavõrdsuse vähendamiseks kõigis peamistes ühiskonnaelu valdkondades;

4. Naiste ja meeste võrdväärse töö võrdse tasustamise saavutamiseks tuleb viivitamatult kehtestada riiklik järelevalve palgatingimuste ja palgakokkulepete üle, muuta palgasüsteemid läbipaistvaks ning võtta vastutusele tööandjad, kes naiste ja meeste võrdväärse töö eest võrdse tasustamise põhimõtet rikuvad;

5. Tasakaalustamaks vanemate töö- ja pereeluga seotud kohustusi ning parandamaks naiste olukorda tööjõuturul, tuleb muuta lapsehoolduspuhkuse ja vanemahüvitise kasutamise tingimused paindlikumaks ning ka isadust toetavaks. Seadustada on vaja isadele individuaalne õigus olla vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkusel.

Naiste sotsiaalne ja poliitiline ebavõrdsus ning vaesus kanduvad üle meie lastele, vähendades nende heaolu ja arenguvõimalusi. Meie tütred ja pojad on aga Eestimaa tulevik.

Me pöördume lootusrikkalt kõigi naiste ja edumeelsete meeste poole ettepanekuga toetada Manifestis väljendatud püüdlusi.

7. märtsil 2014. aastal, Tallinnas

Eestimaa naiste manifest Estonia teatri ees kuulutustetulbal. 
Aita manifestil jõuda kõikide Eestimaa inimesteni! Täna jagasin manifesti Tallinna tänavatel, kleepisin Tallinna Ülikooli, Solarise keskusesse, mujale Kesklinna, Vanalinna ja Kalamajja. Suur töö ootab veel ees.

Friday, March 07, 2014

Leelo Tamm. Ühe naisõpetaja elukäik aastatel 1927-1998

Tiina Toots otsib arhiivist õpetajate elulugusid
Täna olin külas Pedagoogika Arhiivmuuseumil, mis asub Tallinna Vanalinnas Rüütli tänaval ühes kangialuses nurgasopis. Eksponaate on siia ja sinna koridori paigutatud, põhiline osa - käsikirjad, filmid, trükised ja fotod - asuvad laos ja tuleks tellida andmebaasist ette (vt epam.tlu.ee).

Minul konkreetselt seekord muud huvi ei olnudki, kui arhiivi ja selle töötajatega tuttavaks saada. Teenäitajaks sain ajaloolase ja alushariduse pedagoogi Tiina Tootsi, kes vastutab käsikirjade kogu eest.   Tema abiga leidsin kohe mõned väga huvitavad käsikirjad. Näiteks Aleksander Elango 1967.a. koostatud juhendmaterjal TRÜ pedagoogika kateedri lektoritele pealkirjaga "Eesti kool Oktoobrirevolutsiooni päevil", millel on ideoloogiline alapeatükk "Bolševike võitlus nõukoguliku kooli eest Eestis". Samalt autorilt on ka dateerimata neljateistkümne lehekülje pikkune käsikiri pealkirjaga "Pedagoogiline mõte Eestis 1907 - 1917". Nendest lähemalt edaspidi.

Muuseumi seinal on pildid kõikidest haridusministritest läbi aastate. Kokku terve rida pilte, millest ainult kahel on naised (Elsa Gretškina ja Mailis Reps).

Esimeses järgus, aga tahaksin tutvustada huvitavat avastust naisõpetajate elulookirjutuse vallast. Aastal 1998. läbiviidud projektiga koguti Läänemere õpetajate elulugusid ja teiste hulgas saatis oma eluloo Leelo Tamm (sünd. 1927). Järgnevalt tahaksingi tuua mõned lõigud tema käsikirjast.

Leelo Tamm. Ühe naisõpetaja elukõik aastatel 1927 - 1998


Leelo Tamm sündis 25. Oktoobril 1927.aastal Juuru vallas Harjumaal. Autobiograafia hõlmab aega lapsepõlvest pensionieani.  Leelo Tamm lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna eesti keele, loogika ja psühholoogia õpetaja kvalifikatsiooniga aastal 1951.  Töötas eesti keele, loogika, psühholoogia ja pedagoogika õpetajana Tartu 2. Keskkoolis ja Tartu Kujutava Kunsti Koolis, hiljem ka teadurina Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis ja õpetajana Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi psühholoogia laboratooriumis. Viimased tööaastad enne pensionile jäämist töötas Leelo Tallinna Perekonna nõuandlas lastepsühholoogina.

Oma autobiograafias kirjeldab Leelo Tamm oma ema ja isa tausta, mõlemad olid samuti õpetajad. Varjasest lapsepõlvest meenub naisele eriti eredalt vanaema.
”Sel ajal, kui isa Tartus elas ja emagi mõnikord paar-kolm kuud Tartus viibis, olin vanaema hoole all. Vanaemast on mul jäänud ainult muinasjutulised mälestused. Ei mäleta ainsatki korda, mil ta oleks minuga tõrelnud või kellegi teise peale häält tõstnud. Kui olin midagi ümber ajanud või ära lõhkunud, siis ta ainult lohutas mind, andis suhkruvett või võttis sülle. Igal õhtul, ka neil aegadel, kui ema kodus oli, laulis mulle unelaulu vanaema. Et ta oli usklik, laulis ta alati ühtsama lapsele sobitav laulu, mille tekst kõlas nii: mind tiiva alla võta/ oh Jeesus, hästi kata/ su kanapojukest. / Kui kuri tahab neelda, siis lase inglit keelda/ su laps see jäta rahule! Siiski, teine laul oli veel: Olen täna paha teind/patu tee peal olen käind/armas Jeesus võta sa/ mind nüüd oma armuga! See viimatine laul masendas mind. Mitmel korral hakkasin nutma: ”aga mam-ma, ma ei ole ju täna paha teind!” Ajapikku jättis vanaema selle laulu repertuaarist välja. Õhtu eeli pidasime videvikku. Puder oli valmis ja ootas põllult tulijaid, meie istusime eestoas, lamp süütamata ja vanaema jutustas muinasjuttu. Neid oli tal tagavaraks üüratu hulk – suurem osa Grimmide muinasjutte, aga ka Kreutzwaldi ennemuistseid lugusid ja ”Ristirahva Lehe” lastenurgast loetut. Kui sain suuremaks, alustas vanaema pika ”seriaaliga” – ”Kutsari laste elu Hagudi mõisas”. Vanaema isa oli Hagudi mõisa kutsar, ema Hagudi mõisa virtin...” lk 6
Kooliteest kirjutab õpetaja detailseid pilte. Suur osa sellest jääb sõjaaastatesse, koolilõpp aga sõjajärgsetesse esimestesse okupatsiooniaastatesse.
”Kogu sõjajärgse ääretult hingelise masenduse ja materiaalse viletsuse juures oli ometi midagi suurepärast, midagi olulist, mida me siis oluliseks ja heaks pidada ei osanud, sest see tundus tol ajal nii enesestmõistetav. See oli sõjajärgse aja kool, sõjajärgse aja õpetajad. Kõik minu keskkooliaegsed õpetajad – ka vene okupatsiooni algusaastad – pärinesid eesti ajast. Nad olid nii vanad, et ei olnud saanud päevagi nõukogudeaegset kasvatust, ja nii noored, et olid õppinud Eesti Vabariigi ülikoolis. Sõjajärgsete aastate õpetajad eranditult. Ja kuigi me mõnda õpetajat kartsime ja mõni tundus meile kiusliku või naeruväärsena, ometi oli ilmselgelt tunda, et viibime ühes ja samas paadis. Lõpetasin keskkooli 1946.a. Kuni selle ajani ei olnud meie koolis, st Tallinna 8. Keskkoolis mitte ühtegi parteilast, ei olnud komsomoli allorganisatsiooni, oli üksainus komnoor, tähtsa mehe tütar (jätan nime nimetamata). Kaks õpetajat rääkisid täitsa lahtiselt nõukogudevastast juttu, käsitlesid oma ainet ”vääradelt” positsioonidelt. Prantsuse Revolutsiooni käsitledes rääkis Ella Susi meile terrori hukkamõistetavusest täiesti lahtise alltekstiga, Linda Randma tegi meile mõistetavaks sotsialistiliku realismi mõiste kui absurdi jne. Eesti keele suulisel lõpueksamil tõin näited kõne- ja lausekujundite kohta eranditult Marie Underi luulekogust ”Mureliku suuga”. Kas ministeeriumi esindaja tõesti nimetatud teost ei tundnud või tegi näo, et ta sellest midagi ei tea, see on mulle jäänud teadmata, küll aga on siiani meeles, milliseid pilke me õpetajaga vahetasime. Ja kuigi direktor Ksenia Kärk, geograafiaõpetaja Hilja Tulp, füüsikaõpetaja Aleksander Emmo jt mingeid lahtisi vihjeid ei teinud, oli ka nende puhul see ühises okupatsioonivastases paadis istumise tunne tugev.”  (lk 26)
Oma ülikooliaastatest kirjutab Leelo, samuti väga värvikalt, õppejõududeks olid tol ajal eranditult mehed (Aleksander Elango, Ain Kaalep, Konstantin Ramul, Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski, Andres Pärl, Alfred Koort jt).
”Minu esimene ülikooliaasta möödus vanas puumajas Ülikooli tänaval. Varem oli ses olnud koolimaja. Elasin teisel korrusel nurgapealses toas koos 8 saatusekaaslasega. Keldrikorrusel asus ruumikas köök, millel oli täita ka pesemisruumi ülesanded, selleks paiknes seinal pikk renn, mille kohal tiladega toru, kust kaudu nirises külma vett. Oli ka paar pesemiskabiini külmaveekraanidega – kaks kabiini mitmekümne tudengi jaoks. Pika renni kohale ilmus maja komandandi keeld: selle krani all ei tohi peseda. Peagi kirjutas Heino Puhvel omalt poolt sinna kõrvale: nii võib mustuse kätte ära sureda. ” (lk 31)
”Ja nii sai minust diplomeeritud õpetaja. Oli aasta 1951. Mu poja isa vabanes eeluurimisvanglast paar päeva enne diplomite kätteandmist. Mingit pidu ma ei pidanud, olin nii väsinud, et ei jaksanud isegi lõpuaktusele minna.” (lk 35)
(järgneb)