Friday, March 07, 2014

Leelo Tamm. Ühe naisõpetaja elukäik aastatel 1927-1998

Tiina Toots otsib arhiivist õpetajate elulugusid
Täna olin külas Pedagoogika Arhiivmuuseumil, mis asub Tallinna Vanalinnas Rüütli tänaval ühes kangialuses nurgasopis. Eksponaate on siia ja sinna koridori paigutatud, põhiline osa - käsikirjad, filmid, trükised ja fotod - asuvad laos ja tuleks tellida andmebaasist ette (vt epam.tlu.ee).

Minul konkreetselt seekord muud huvi ei olnudki, kui arhiivi ja selle töötajatega tuttavaks saada. Teenäitajaks sain ajaloolase ja alushariduse pedagoogi Tiina Tootsi, kes vastutab käsikirjade kogu eest.   Tema abiga leidsin kohe mõned väga huvitavad käsikirjad. Näiteks Aleksander Elango 1967.a. koostatud juhendmaterjal TRÜ pedagoogika kateedri lektoritele pealkirjaga "Eesti kool Oktoobrirevolutsiooni päevil", millel on ideoloogiline alapeatükk "Bolševike võitlus nõukoguliku kooli eest Eestis". Samalt autorilt on ka dateerimata neljateistkümne lehekülje pikkune käsikiri pealkirjaga "Pedagoogiline mõte Eestis 1907 - 1917". Nendest lähemalt edaspidi.

Muuseumi seinal on pildid kõikidest haridusministritest läbi aastate. Kokku terve rida pilte, millest ainult kahel on naised (Elsa Gretškina ja Mailis Reps).

Esimeses järgus, aga tahaksin tutvustada huvitavat avastust naisõpetajate elulookirjutuse vallast. Aastal 1998. läbiviidud projektiga koguti Läänemere õpetajate elulugusid ja teiste hulgas saatis oma eluloo Leelo Tamm (sünd. 1927). Järgnevalt tahaksingi tuua mõned lõigud tema käsikirjast.

Leelo Tamm. Ühe naisõpetaja elukõik aastatel 1927 - 1998


Leelo Tamm sündis 25. Oktoobril 1927.aastal Juuru vallas Harjumaal. Autobiograafia hõlmab aega lapsepõlvest pensionieani.  Leelo Tamm lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna eesti keele, loogika ja psühholoogia õpetaja kvalifikatsiooniga aastal 1951.  Töötas eesti keele, loogika, psühholoogia ja pedagoogika õpetajana Tartu 2. Keskkoolis ja Tartu Kujutava Kunsti Koolis, hiljem ka teadurina Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis ja õpetajana Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi psühholoogia laboratooriumis. Viimased tööaastad enne pensionile jäämist töötas Leelo Tallinna Perekonna nõuandlas lastepsühholoogina.

Oma autobiograafias kirjeldab Leelo Tamm oma ema ja isa tausta, mõlemad olid samuti õpetajad. Varjasest lapsepõlvest meenub naisele eriti eredalt vanaema.
”Sel ajal, kui isa Tartus elas ja emagi mõnikord paar-kolm kuud Tartus viibis, olin vanaema hoole all. Vanaemast on mul jäänud ainult muinasjutulised mälestused. Ei mäleta ainsatki korda, mil ta oleks minuga tõrelnud või kellegi teise peale häält tõstnud. Kui olin midagi ümber ajanud või ära lõhkunud, siis ta ainult lohutas mind, andis suhkruvett või võttis sülle. Igal õhtul, ka neil aegadel, kui ema kodus oli, laulis mulle unelaulu vanaema. Et ta oli usklik, laulis ta alati ühtsama lapsele sobitav laulu, mille tekst kõlas nii: mind tiiva alla võta/ oh Jeesus, hästi kata/ su kanapojukest. / Kui kuri tahab neelda, siis lase inglit keelda/ su laps see jäta rahule! Siiski, teine laul oli veel: Olen täna paha teind/patu tee peal olen käind/armas Jeesus võta sa/ mind nüüd oma armuga! See viimatine laul masendas mind. Mitmel korral hakkasin nutma: ”aga mam-ma, ma ei ole ju täna paha teind!” Ajapikku jättis vanaema selle laulu repertuaarist välja. Õhtu eeli pidasime videvikku. Puder oli valmis ja ootas põllult tulijaid, meie istusime eestoas, lamp süütamata ja vanaema jutustas muinasjuttu. Neid oli tal tagavaraks üüratu hulk – suurem osa Grimmide muinasjutte, aga ka Kreutzwaldi ennemuistseid lugusid ja ”Ristirahva Lehe” lastenurgast loetut. Kui sain suuremaks, alustas vanaema pika ”seriaaliga” – ”Kutsari laste elu Hagudi mõisas”. Vanaema isa oli Hagudi mõisa kutsar, ema Hagudi mõisa virtin...” lk 6
Kooliteest kirjutab õpetaja detailseid pilte. Suur osa sellest jääb sõjaaastatesse, koolilõpp aga sõjajärgsetesse esimestesse okupatsiooniaastatesse.
”Kogu sõjajärgse ääretult hingelise masenduse ja materiaalse viletsuse juures oli ometi midagi suurepärast, midagi olulist, mida me siis oluliseks ja heaks pidada ei osanud, sest see tundus tol ajal nii enesestmõistetav. See oli sõjajärgse aja kool, sõjajärgse aja õpetajad. Kõik minu keskkooliaegsed õpetajad – ka vene okupatsiooni algusaastad – pärinesid eesti ajast. Nad olid nii vanad, et ei olnud saanud päevagi nõukogudeaegset kasvatust, ja nii noored, et olid õppinud Eesti Vabariigi ülikoolis. Sõjajärgsete aastate õpetajad eranditult. Ja kuigi me mõnda õpetajat kartsime ja mõni tundus meile kiusliku või naeruväärsena, ometi oli ilmselgelt tunda, et viibime ühes ja samas paadis. Lõpetasin keskkooli 1946.a. Kuni selle ajani ei olnud meie koolis, st Tallinna 8. Keskkoolis mitte ühtegi parteilast, ei olnud komsomoli allorganisatsiooni, oli üksainus komnoor, tähtsa mehe tütar (jätan nime nimetamata). Kaks õpetajat rääkisid täitsa lahtiselt nõukogudevastast juttu, käsitlesid oma ainet ”vääradelt” positsioonidelt. Prantsuse Revolutsiooni käsitledes rääkis Ella Susi meile terrori hukkamõistetavusest täiesti lahtise alltekstiga, Linda Randma tegi meile mõistetavaks sotsialistiliku realismi mõiste kui absurdi jne. Eesti keele suulisel lõpueksamil tõin näited kõne- ja lausekujundite kohta eranditult Marie Underi luulekogust ”Mureliku suuga”. Kas ministeeriumi esindaja tõesti nimetatud teost ei tundnud või tegi näo, et ta sellest midagi ei tea, see on mulle jäänud teadmata, küll aga on siiani meeles, milliseid pilke me õpetajaga vahetasime. Ja kuigi direktor Ksenia Kärk, geograafiaõpetaja Hilja Tulp, füüsikaõpetaja Aleksander Emmo jt mingeid lahtisi vihjeid ei teinud, oli ka nende puhul see ühises okupatsioonivastases paadis istumise tunne tugev.”  (lk 26)
Oma ülikooliaastatest kirjutab Leelo, samuti väga värvikalt, õppejõududeks olid tol ajal eranditult mehed (Aleksander Elango, Ain Kaalep, Konstantin Ramul, Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski, Andres Pärl, Alfred Koort jt).
”Minu esimene ülikooliaasta möödus vanas puumajas Ülikooli tänaval. Varem oli ses olnud koolimaja. Elasin teisel korrusel nurgapealses toas koos 8 saatusekaaslasega. Keldrikorrusel asus ruumikas köök, millel oli täita ka pesemisruumi ülesanded, selleks paiknes seinal pikk renn, mille kohal tiladega toru, kust kaudu nirises külma vett. Oli ka paar pesemiskabiini külmaveekraanidega – kaks kabiini mitmekümne tudengi jaoks. Pika renni kohale ilmus maja komandandi keeld: selle krani all ei tohi peseda. Peagi kirjutas Heino Puhvel omalt poolt sinna kõrvale: nii võib mustuse kätte ära sureda. ” (lk 31)
”Ja nii sai minust diplomeeritud õpetaja. Oli aasta 1951. Mu poja isa vabanes eeluurimisvanglast paar päeva enne diplomite kätteandmist. Mingit pidu ma ei pidanud, olin nii väsinud, et ei jaksanud isegi lõpuaktusele minna.” (lk 35)
(järgneb)  

No comments: