Wednesday, March 26, 2014

Posthumanism ja haridus

Uudiseid Rootsimaalt. Teist päeva  kuulavad Rootsi juhtivad haridusasjatundjad tarku mehi (peamiselt!), kes räägivad koolijuhtimisest. Teist päeva räägitakse digitaalmeediast kui õpetajate parimast tööriistast, kui hariduse hädavajalikust komponendist jne. Muust vaat, et ei räägitagi enam. Vähemalt selline jääb tunne, kui jälgida twitterist täägi  #skolledarkongressen.




Väga huvitav! Mis on teaduspõhisest haridusjuhtimisest saanud? Tundub, et suurettevõtjate müügitöö mõjutab meie laste haridusväljavaateid iga päevaga järjest enam. Seda nii siin kui sealpool Läänemerd.

Jaanuaris 2012 kirjutasin blogisse sissekande: "HP, Intel, Microsoft, Pearson, Promethean, Cisco õpetavad suletud uste taga 60 riigi haridusministreid".
Miks jagatakse parima praktika näiteid ja arutatakse hariduse tulevikutrendide üle salaja? Kes hakkavad meie ministritele rääkima ja millest räägitakse? 
Erilist imestust tekitab, et selline salajane üritus, mis ilmselgelt mõjutab 60 riigi hariduspoliitikaid on rahastatud suurkorporatsioonide poolt. Tutvustatakse tulevikupraktikaid... miks ma ei imesta, kui need praktikad on juhuslikult seotud üritust rahastanud firmade otseste ärihuvidega. 
Nüüd on "vaimustavad" ideed jõudmas haridusüldsuse ette juba valmis pakendatud portsjonitena. Äravahetamiseni sarnast "digihariduse retoorikat" kuuleb nii inglise, soome, eesti kui rootsi keeles. Need on keeled, milles mina haridusarutelusid kõige enam jälgin. Näib nagu oleks erinevate riikide haridussüsteemid üheks suureks globaalsüsteemiks kokku kasvanud ja võluväel ühes suunas liikuma asunud... käsi-käes ja samas PISA edu ja parimate turutingimuste pärast võisteldes...

Lugesin hiljuti Rootsi õpetajate/koolijuhtide kriitilist kirjutist, mis ilmus kohalikus haridusblogis ja käsitles analoogsel rahvusvahelisel haridusmessil toimunud müügitööd ja küsis otse, kes otsustab laste hariduse küsimuste üle tegelikkuses. Jah, ka mujal julgetakse küsimusi esitada.

Olen üks "nendest" lapsevanematest, kelle laps käib koolis, kus arvutid ja digitaalmaailm on pigem kõrvaline nähtus kui keskne element. Tänu sellele võin julgelt väita, et kool saab väga hästi hakkama ka ilma igasuguste arvuti jubinateta. Leidsin hiljuti facebooki vahendusel (!) ühe eesti lapsevanema, kelle laps käib Silicon Valley waldorfkoolis, kus samuti arvuteid õppetöös ei kasutata. Samal ajal on tegemist kooliga, mis asub maailma digitaalarengu keskpunktis ja mille aastatasu on üüratu. Loodetavasti avaldan peagi intervjuu, kus räägime oma kogemustest arvutivaba kooliga.

Minu arvates on digirevoutsioonil koolis kaks külge. Teine on varjukülg. Lapsevanematena peaksime toimuvatel arengutel väga hoolikalt pilku peal hoidma. Nagu ikka märgatakse poliitilisel tasemel esialgu ainult seda pilti, millele on tugevam lobitöö ja suuremad rahanumbrid taga...      

10 comments:

Oop said...

Mmmmjah. Yhest kyljest on tõepoolest äärmiselt nõme, kui koolist saab myygiasutus. Õpetame põnnid maast madalast teatud teenuseid kasutame, laseme neil teha tunnis yheskoos kõik ettenähtud kontod ning jagada ettenähtud andmeid firmadega, kes propagandat rahastavad või vähemalt on piisavalt innukad. Teisalt on natuke naiivne loota, et yhes tänapäeval praktiliselt kõigis valdkondades levinud keeles või vahendussysteemis saab inimene ise elus hakkamasaamiseks adekvaatse hariduse kooli kõrvalt, ilma et keegi talle sest midagi räägiks peale selle, et "niisugusi asju me kooli ei too!". Ses mõttes võiks paralleele tõmmata - noh, nii laia pintsliga vehkides - ajakirjanduse, seksi või lugemisega. Teoreetiliselt saaks ju kõik jutu koolis kõneldes, joonistades ja videolt esitada ning arvata, et eks nad lugema õpi ise, sõprade käest või kodustelt. Ses mõttes on arvutiavabadus kyll natuke värskendav, aga seda ei maksaks fetišeerida, nagu mõni vahel tegema kipub (tydimuse ajel muutub ludiitlus siin-seal popiks).

Pigem võiks alustuseks läbi mõelda, mida inimene kooli lõpuks oskama peaks, et muutuva ja areneva tehnikaga hakkama saada. Et ei oleks nii, et õpetatakse talle konkreetset Wordi versiooni ja kõik ylejäänu on tume maa, esimese netipettusega tõmmatakse aga nahk yle kõrvade. Mis annaks kõige yldisemad ja paindlikumad oskused, kohaneva ja kriitilise mõtteviisi? No ja selle peale siis ka konkreetsed õppekavad ehitada.

Evelin Tamm said...

Täiesti nõus. Minu mõte ongi tekitada sisulisemat arutelu.

Praegu ju räägitakse digitaalsusest ainult jumaldavas võtmes. Kriitikavabalt. Mõttevabalt.

Kindlasti on igale vaja digioskusi, aga kas meie üle 50 aastane vähemotiveeritud õpetajaskond on ikka nooremale põlvkonnale selles osas õpetajaks?

Minu tütar valdab tänaseks arvutit-telefoni minust kordades paremini. Kuni selleni välja, et oskab ise kodukaid teha ja minu arvutisse eemalt sisse häkkida. Samal ajal ei ole tal koolis olnud ühtegi tundi arvutiõpetust või kui siis minimaalselt.

Igal juhul vajaksime senisest kordades argumenteeritumat arutelu selles küsimuses.

Oop said...

Mul on hinge peal ikka see lugu, mis ma kunagi yrgammu Õpetajate Lehele lubasin. Äkki siis seal sellest kõigest kirjutada? Aga kas kuskil on jäänud silma mõni koht, kus keegi on sisuliselt järele mõelnud, milliseid oskusi vaja oleks, mis neist on õpetatavad või mida on mõtet õpetada jne?

Evelin Tamm said...

Mulle endale imponeerib endiselt risomaatilise õppimise teooria ja ma soovitaks seda uurida. Vaatasin täna filmi soome koolide edust, põhiline on ikkagi mõtlemisoskus ja keeleoskus. Minu arvates tuleks küsimust sellest punktist mõtestada... Programmid ju muutuvad iga päevaga, samamoodi masinad. Mõtteviisis, julguses ja õppimisoskustes on küsimus ja muidugi loovuses. Vähemalt minu avates. Mingit väga head ülevaadet selles küsimuses ei ole veel näinud. Kõik loobivad ainult klišeesid. Hakkan neid üsna pea koguma, et anda välja poliitikas levinud haridusklišeede kogumik...

Evelin Tamm said...

Praegu meenub üks online seminar Rootsis, kus Eesti mees - Mart Laanpere rääkis (kaevusin oma säutsudesse) "merging socio-technical regime, 3rd generation in digital learning developments - Digital Learning Ecosystems" Digitaalsetest õppimise ökosüsteemidest maakeeli, kui seda kombinatsiooni saaks üldse maakeelseks nimetada... Tema rääkis muuhulgas ka avatud keskkondadest, mis integreeritakse õppesse. Lõpuks ometi hakkavad puised pedagoogid aru saama, et pole mõtet oma IVAs sipelda, parem juba teha midagi avatut ja liikuvat. Õppijaid neid tobedaid suletuid ja (enamasti) ka koledaid keskkondi ei taha kasutada ja kõik...

Oop said...

Misasi on IVA? Risomaatilise õppimise kohta natuke guugeldasin, vast saan homme aega seda Cormieri loengut vaadata. :)

Evelin Tamm said...

Ülikoolid tegid mingid õppekeskkonnad omale, et hoida oma kursusi avalikkuse eest varjus. Osad olid kohalikud ja osad rahvusvahelised. Minu arvates oli ühe nimi iva. Praegu rääkis ka Laanpere, et tuleks kasutada kõike, mis on saadaval. Järjest enam liigutakse minu arvates ikkagi avatud mudeli suunas.

Oop said...

See on seesama mõtteviis, mida eelmises Sirbis demonstreerisid tekstide digiteerimisest kõneldes armsasti Pille-Riin Larm, Marin Laak ja Marju Mikkel: "Puuduseks peetakse seda, et materjali on liiga palju. Õpetaja tahaks väljavalitut salvestada, ta ei saa hakata tunnis improviseerima. Soovitakse luua isiklikku kasutuskeskkonda nagu Rahvusarhiivi Saagas. See eeldab väga suurt tarkvaraarendust." Seda mõtet, et võiks kasutada olemasolevaid, avatud ja kõigile ligipääsetavaid systeeme, ei tule mitte pähegi, iga asutus PEAB ehitama oma systeemi, mida mitme aasta möödudes hakatakse yhildama OMAVAHEL, mitte avatud standardite või lihtsalt yldlevinud systeemidega. Rahvusraamatukogu toodab sajandivanusest ajakirjandusest tonnide kaupa pildifaile, mille juures keelab märge neid yhelgi viisil kopeerida või töödelda, tekst pole sealt tuvastatav ega otsimootorites leitav - ning kõik arvavad, et nii peabki, see on väga hea, laske aga edasi. Karjakaupa suletud kuningriigikesi ja hunnikud põletatud raha. Brrrr.

Evelin Tamm said...

No jah, aga seda mõtteviisi ju aetaksegi raha saamiseks. Nagu ikka teeme projekti ja siis anname onupojale arendamiseks. Noh ühest küljest see ju tõesti elavdab majandust ja inimesed õpivad ühte teist programmeerima. Kurb on lihtsalt, et need asjad mitte kuidagi ei ühildu ja ei hakka tööle. Kahe aasta pärast on kogu kraam vananenud failidena ja tuleb uuendada... eh. Avaram vaade on puudu. See on see vaesuse lõks, mis sunnib tänases sipeldes ainult nina ette vaatama. Lugesin hiljuti ühte väga huvitavat uurimust sellest, miks vaene inimene pikajalisi arukaid otsuseid teha ei suuda. Ta lihtsalt ei näe ettepoole... ja kõik.

Oop said...

Ma pole sugugi kindel, et asi on rohkem vaesuses kui rumaluses. Aga vaesusest, muide: http://www.huffingtonpost.com/linda-tirado/Fwhy-poor-peoples-bad-decisions-make-perfect-sense_b_4326233.html