Thursday, April 24, 2014

Kus on naised, kui avatakse uut hariduskeskust?




Eile avati Tartus TÜ Pedagogicumi haridusuuenduskeskuse värskelt renoveeritud ruumid. Kohal oli haridusminister, peaminister, Tartu Ülikooli rektor ja veel palju asjamehi. Just nimelt mehi, sest ainukese naisena sai sõna Tartu Restauraatori esindaja. Teised naised olid kohal kui statistid ja moodustasid vaikiva massi. Selle massi, kes majas hiljem tööle ja õppima hakkab. Piinlik oli seda avamistseremooniat vaadata. Tõesti piinlik.

Tartu Ülikooli kodukalt:
Haridusuuenduskeskus koordineerib võrgustikku, millesse kuuluvad TÜ teaduskondade ja kolledžite juures töötavad didaktikakeskused ja muud olemasolevad ja loodavad õpetamise teemadega tegelevad kooslused.

TÜ haridusuuenduskeskus on loodud eesmärgiga parandada õpetajakoolituse kvaliteeti ning ärgitada huvi õpetajaks õppimise vastu. Tänapäevaste tehniliste võimalustega uute õppematerjalide, -vahendite ning füüsilise õppekeskkonna loomine on üks keskuse tegevuse prioriteetidest. Siinsed esitlus- ja salvestustehnika võimalused pakuvad nii ülikooli sees kui ka väljaspool seda kindlasti laiemat huvi ning on suurepäraseks eriteemaliste koolituste ning õppepäevade korraldamise kohaks. Õppe- ja arendustööle annab lisaväärtust ajalooline ning meeleolukas interjöör.

Haridusuuenduskeskus asub Tartu Ülikooli vana anatoomikumi vasakus tiivas aadressil Lossi 38.

Vaata avamist ja meeste sõnavõtte täismahus siit: http://www.uttv.ee/naita?id=19677

Monday, April 21, 2014

Aprilli ja märtsi populaarsed postitused

Häid lihavõtteid! 
2014. aasta esimese kvartali blogipidamine ei ole kõige viljakamaks osutunud. Ilmselt on probleemiks minu järjest suurem liikuvus ja killustumine mitmesuguste sotsiaalmeedia kanalite vahele (twitter @tammevelin, instagram @evelintamm, slideshare, soundcloud jne). Teisalt pean loenguid (Eestis ja Rootsis), päris palju tunde töötan arhiivides ja käin konverentsidel. Lihtsalt ei jäägi aega, et midagi blogis avaldada, kuigi kirjutanud olen päris palju. Sealjuures olen avaldanud senisest rohkem nii digitaalse- kui pabermeedia vahendusel.

Eelmisel aastal märtsis asutasin digiajakirja "Naiste Hääl" ja tänaseks on sellel platvormil nii lugejaid kui kirjutajaid. Kavas on ajakirja kujundus tõsisemalt ette võtta ja muutuda professionaalsemaks. Paistab, kas järgmisel aastal, kui teist juubelit saab tähistada, on lehe kujundus ja sisu juba uuel tasemel.

Teen siis kokkuvõtte viimase kuu kõige populaarsematest postitustest. Iseloomulik on see, et vanad postitused on endiselt aktuaalsed. Inimesed käivad ikka veel ja loevad vihakõnest, loevad Brit Kerbo blogile kirjutatud kommentaari, loevad artiklit vabadusest ja kasvatusest, mille kirjutasin juba 2011 aastal. On ka kommenteerijaid ja selle üle on ainult hea meel. Aitäh!    

Apr 16, 2014, 2 comments

Apr 15, 2014

Mar 26, 2014, 10 comments

Jun 12, 2011






Thursday, April 17, 2014

Eesti feministi armastuskirjad Pariisist aastal 1908

Foto on Marie kirjadest Peetrile aastast 1909
Marie Tamman (hiljem Reisik) asub 1908.aastal Riiast teele, et hakata prantsuse keelt õppima Sorbonne Ülikoolis Pariisis ja teha seal õpetajale vajalikud eksamid. Eelnevalt uuris ta võimalusi kodumaal õppimiseks, kuid Venemaa ülikoolide uksed on naistele alles suletud. Õigem oleks vast öelda, et naisi lastakse küll uksest sisse, kui meestest loengusaalis kohti üle jääb, kuid eksamitele naisi ei lubata. Nii ei jäägi Mariel teist võimalust, kui kraadi saamiseks välismaale siirduda.

Reis saab alguse Kilingi-Nõmmelt, sealt Riiga ja edasi Berliini. 16. mail saabub naine läbi Kölni Pariisi. Ta asub elama pisikesse tuppa hotell-pansionaadis nimega l´Odeon samanimelisel tänaval. Tema toakeses on peamiselt ruumi voodile ja pesunõu alusele.

Noorel naisel on Pariisi plaanis jääda kuni augustini, eesmärgiks on sooritada edukalt prantsuse keele eksamid ja saada õpetaja kutse. Algab pingeline õppetöö, mille katkestavad vaid haigushood või pikkade ja armastusest ning olustikukirjeldustest tulvil kirjade vahetamine Peetriga (kes samal ajal töötas Tartus). Noored armunud kirjutavad enamasti kirja päevas, aga mõnikord isegi kaks või kolm.

Kallis, Sinu tänane kiri on hea. Ma olen tema üle õnnelik, väga õnnelik. Ma tahaks Sulle selle kirja eest ja ka muidu midagi väga head ütelda. Ma ei saa. Ma tunnen praegu nii hästi. Nii väga hästi. 

See on niisugune magus rahu - Sinu tänase kirja järele. Sest selles kirjas oled Sa nii, kuidas Sa õieti oled, armastad Sa nii, kuidas ma Sind armastan. Kui ma Sinu kirja läbi lugesin, oleks ma nutta võinud õnne pärast, sest ma tundsin, mis Sa mulle selle kirjaga anda tahtsid, seda on nii palju, see on hea, et seda päris ära mõteldagi ei või, veel vähem ütelda. 

Tead, kallis, Sa pead mu viimase kirja ära unustama. See oli nii halb, niisugusest sõnast [...]. Ja Sa ei mõelnud ju sugugi nõnda. Ei. Oh, see oli nii rumal, nii väike. Ma põlgan ennast selle kirja pärast. Hävita ta ära, see eest ei olnud sugugi mina, kes teda kirjutas. See oli keegi teine, kes väsinud ja närviline oli. -

Kallis, Sa tahad, et ma Sulle Sinu mõlemate kirjade peale pikalt vastan. Sinu eilase kirja peale on Sul vastus käes - minu  eelviimane kiri. Ma nagu aimasin, et Sul tarvis oli teada ja kuulda, kuidas ma Sind armastan. Sest mul oli nii hea olla, kui ma selle kirja kirjutanud olin. Ma olin kõik ütelnud, mis mul hinges on. Ja täna ei saa ma midagi muud Sinu kirja peale vastata. Ja ma ei usu sugugi, et niisugused mõtted, nagu nad selles kirjas on, Sinu seest täiesti aset võiks võtta. Need on väsinud, rõidunud, närvilise silmapilgu sünnitused, millest pärast isegi aru ei saa ja mida omaks tunnistada ei taha. 

Sul oli raske. Ma saan selest nii hästi, nii väga hästi aru. Aga Sul ei tohi raske olla ja Sul ei tohi sarnased mõtted pähegi tulla. Sul on õigus: kui ma ei jõua neid mõtteid Sinust peletada, siis on mu armastus liiga nõrk. Sest armastus on vägev. Tema võib kõik. Ja, kallis, Sa võid uskuda, sest Sa pead ju tundma, et mu armastus Sinu vastu nii suur, vägev, puhas on - et ta kõik ära võita võib. Ma ei tea, kui see, mis minu sees domineeriv on, mis kõike minus juhib (seda on see armastus), kui see mitte nii vägev ei oleks, - ma ei tea - ma ei olekski siis.

Ma olen praegu nii kärsitu, sest et mul sõnu ei ole Sulle seda nii ütelda, kuidas ma tahan. 

Tead, kallis, ma armastan Sind. Ja ma ei ole kunagi enne kellegile midagi andnud. Ja siis tulid Sina. Ja Sinulegi oli mul alguses raske midagi anda. Tead, see on nii imelik minu juures. Ma võin ühe inimesega väga palju rääkida, paljude asjade üle, ka enese üle, aga mul on üks teatav, väga suur stõdlivost (vene k. häbelikkus?), mis mind ikka keelnud, inimesi oma hinge vaadata lasta, nii, nagu see tõesti on.
  
Ja hirm. Ma ei tea, mis ma kartsin. Ja umbusaldus. Ja ma olin õieti ikka üksi. Ja, kui ma kuskil seltskonnas, õhtu peal olin, kui ma lõbus olin, kui ma palju naersin ja rääkisin, siis tulin ma kodu, heitsin voodisse ja olin nii hirmus õnnetu. Nii üksi, nii kole üksi ja külm, õudne tundmus oli. Nii palju oli hinges ja pidi maha maetud saama. Ma olen ikka hirmus "unpersönlich" olnud. 

Ja ma otsisin mõnda inimest, kes ehk oleks see olnud, kes minu hinge saab. Naesterahvas see olla ei võinud, sest need kes minu ümber olivad - olivad kõik väiksemad. Need ei oleks tahtnud, ei oleks aru saanud. Mõni meesterahvas. 

Need minu "sõbrad", nagu Sina ütled, need ei ole kunagi minu käesti midagi saanud, sest seda tundsin ma, need ei olenud mitte see, kellele ma oma hinge anda võiks. Minus on õieti kaks olevust olnud. Üks kes teistega rääkis. Teine, kes hing ja elu oli. Ja see esimene püüdis teist ikka veel varjata kui ka teine iseennast peitis. Ma ei oska seda nii ütelda, kudias see on. Aga sa saad aru.

Ja seal tulid Sina. Ja imelik. Just Sinuga tuttavaks saades, Sinuga rääkides, ei tulnud mul kunagi meelde mõtelda, et see ehk Sina olla võiksid, kellele ma ennast võiks anda. See mõte ei ärkanud minus kunagi [...]. Aga mul oli ikka imelik usaldus Sinu vastu. Ma ei tea isegi miks. 

Sel kevadel Tartus - kui ma Sinuga kokku sain, olin rahulik, hea oli. Ja nii aegamööda läks see edasi - ja Sina olid see, ainukene, kellele ma ennast avada võisin. See tuli kõik nii ootamata [...]. 

Ja, vaata, siis ma andsin Sinule kõik, mis mul anda oli. 

Ja Sina, armas, pead tundma, pead teadma, et see mitte vähe ei ole, et see terve hing, jagamata on, mille Sa said. Ja Sina andsid mulle niisama palju. See on nii uimastav hea. See on nii palju. See on armastus. 

Ma ei saa aru, kuidas inimesed mittu korda armastada võivad. See on nii võimatu. Kui inime esimest korda armastab - ta annab ennast täitsa ära, et temal midagi enam üle jääda ei või - teiste jaoks. 

Oh, kui Sa seda ometi praegu tunneks, kuidas Ma Sinu olen. Sa tunned seda. Ja Sinus ei ärka enam niisugused mõtted, kui selles õnnetus kirjas. Sest vaata, kui Sa nii rikas oled, kui Sa tunned, et minu terve hing sinu on, et tema ikka, ikka Sinu juures on, kõige oma armastuse jõuu ja soojusega, täie arusaamisega Sinust - siis Sa ei või niisuguste mõtete peale tulla. Tea ainult seda, sest see on nii. On, kallis. 

Ja on palju rohkem veel, kui ma seda ütelda saan, sest terve hing ja armastus on nii ütlemata palju suurem ja vägevam kui sõnad.

Jah, meie armastus on tore. Sul on õigus - ta on elegialine. Aga see on juba meie mõlemate loomus. Ja sellepärast ei ole ta sugugi halvem. Veel palju parem. Sest iga asi, mis läbi kannatud on, mis "perebolilo" - on palju sügavam. Ma armastan meie armastust, aga ma armastan Sind. Kallim. Ja ma tahan ka ainult nii armastada. Vägevalt, suurelt, täis usaldust. Mitte igapäevaselt, odavalt. Ja nii hea on, kui meil niisugune suur, rikkas "oma ilme" on, meie vahel, et meil oma "hinge elu" tarvis midagi muud tarvis ei ole. Eks, kallis. - 

Sul on õigus, meie oleme oma armastuse vastu vahel häbematad olnud. Meie oleme temale haiget teinud, aga meie ei ole teda alandanud. Ja see on hea. Ja see armastus on nii tore, et tema eest maksab võidelda. Koos! Et ta ikka suuremaks, sügavamaks, selgemaks läheks. Meie kahekesi koos, meie jõuame seda. -

Sa küsid, kas ma ei karda, et ma Sinule liig vana olen. Ei karda. Mitte sugugi. Ma leian koguni, et see parem on, et ma mitte palju noorem ei ole, kui Sina. Meil on kergem koos minna, üksteisest aru saada. Ja, ma usun, see on naisterahva enese süüd, mis ta ruttu vanaks läheb. See varane vanadus naisterahva juures on pea ikka (lõdevus, lõtvus)? (ma ei tea hästi sõna). Ja selles on naisterahva laisk (liikumise poolest) eluviis süüdi. Kui naisterahvas aga tahab võib ta lausa nooreks ja tugevaks jääda vaimsliselt, kui ka kehaliselt. Ja ma tahan seda - Sinu, kui ka enese pärast. Tervise eest kardan ma veel vähem. Oi ma tulen nii tervelt tagasi, et sa mind äragi ei tunne. S.o. paksuks ma ei lähe, otse ümberpöördult, aga ma olen väga hoolitsema hakanud tervise eest. Turnin, liigun palju värskes õhus - iga hommiku kella 1/2 8 - 1/2 9 mängin Luxemburgi aias Diabolot. See on üks väga kena Parisi mäng. Harjutab musklid, rinda, ülepea kehalist osavust, sest peab palju jooksma. Hea külg on veel see, et üksi mängida võib, - ei pruugi partnerisi otsida, nii et täitsa iseseisev oled.

Elan korralikult. Kell 11 olen juba voodis, hommikul tõuesen kell pool 7 üles. Kui see elu terveks ei tee, siis ma ei tea juba, mis teha. Igatahes on praegu tervis päris hea. Ja ma ei karda ka tuleviku eest. - 

Ülepea - ma ei karda midagi, kui meie üksteist armastame ja üksteisest arusaame. 

Ja Sina ei tohi ka karta. - Ma olengi väga ökonoomiliseks läinud. (Mis nimelt rahasse puutub ja millest Sinu kirjas juttu oli). Igatahes annan siin vähem raha välja, kui Tartus, sellepeale vaatamata, et see Paris on. - 

Meil on täna esimene Suviste püha. Parislased kõik pidutujus. Mängisime  peale lõunat ühe Amerika preiliga diakolit. Nii palju inimesi on Luxemburgis, et raske liikuda, sest ilm on ka hea. Ma märkan, et püha on, kõige rohkem sellest, et minu allhoovis - ühte korterisse vist pühade lõbuks grammophon toodud on, ja see mängib hommikust õhtuni. Kõrvad huugavad. 

Tore pühade rõõm oli Sinu kiri. Ma olen väga õnnelik. Mäletad mineva aastast Suvisted? Hea oli, nii ütlemata hea. Mäletad?

Nõmmes oli see suur [..], tead, kui meie ära kodu läksime, ja ülepea - tore oli. Eks? - 

Armsake! Ma olen õnnelik. Ole Sina ka. Ma ei saa Sulle midagi nii hästi kirjutada, kui ma tunnen. Aga tunne seda. - Ja ela hästi. Ja kirjuta palju. Kuidas eksam läks? Minu töö edeneb hästi. Sinu MT 

9. juuni1908.a. Pariisist. Samal suvel kirjutab Marie Reisik Peetrile oma igatsusest vabaduse järele ja sinnamaani välja, et Peeter ehmatab ja teeb ettepaneku lahku minna.

Loe lisaks:
Marie Reisiku kiri aastast 1907.  
Marie Reisiku artikkel "Naiseõiguslus" 1913.
Marie Reisiku artikkel "Naisliikumine Eestis" 1926
Marie Reisikust viiteid ja andmeid 2012 Evelin Tamm

Wednesday, April 16, 2014

Feministi armastuskirjad

Eelmisel nädalal avastasin Tartust Kirjandusmuuseumist 400 armastuskirja aastatest 1906-1917. Need intiimsed kirjad on kirjutanud Marie Reisik (sünd. Tamman) oma kallile Peeter Reisikule.


Kallim, kirjutasin Teile juba 13-mal kirja, aga ta kadus mul tee peal - vaksalisse minnes - ära. Ei tea, kelle käes ta nüüd on. Või ehk pani keegi, kes tema leidis, ta kasti. Siis on ta Teie käes, mis muidugi kõige parem oleks. 

Ma ei saa aru, miks ma Teie viimase kirja üle naerma peaks. Seal ei ole ju midagi naeruväärilist. Mul on nii hea meel, et Teiega lugu just niisamasugune on nagu minuga. Ma pean ka ikka Teie peale mõtlema, kui midagi vähegi sügavamalt tunnen. See on nii lõbus: üks osa meie hingedest on oma koha ära vahetanud. Teie jagu on minu sisse tulnud ja minu jagu Teie sisse. Ma ütlen - üks osa, sest oma tervet hinge ei või ega tohi inimene ära anda: ta kaotaks siis iseenese ära. - 

Ilmad on tõesti hirmsad. Toad on kole külmad, kütmise peale vaatamata. Hirmus torm on. Ja rahet peksab vastu akent. Külm. Ja see peab Mai olema? -

Ma elan igavalt. Tuju ei ole väga hea. Üks õhtu - see oli esmaspäeval - oli hirmus halb olla. Melanhoolia piinas mind. Kõik oli nii hirmus hall ja vaikne. Vahel ulus tuul. Mul oli terve päev halb olla olnud, sest hommikul hakkasin ma - ühe raamatu mõju all - iseennast analyseerima. See rikkus kohe tuju ära. Õhtul oli niisugune üksilduse tunne ja ma olin ka täitsa üksinda. Siis oli mul väga igatsus Teie järele. Oleks tahtnud silmapilkki Teie silmadesse vaadata, Teile kätt anda. Pidin Teile peaaegu kirjutama hakkama. Aga sain enesest võitu ja ei teinud seda mitte: liiga halva tujuga ei tohi kirjutada. -

Õppimisega olen juba peale hakanud. Väljas on nii kole, et see sugugi raske ei ole - toas istuda ja õppida. Ma unustasin praeguse ilmaga täitsa ära, et väljas kevade on. Aga suur kimp jaanilillesid ja valgeid meelespealillesid minu ees laua peal, tuletab seda ikka jälle uuesti meelde. 

Teil oli täna vist eksam, kui ma ei eksi. Muidugi saite läbi, nii et õnne soovida võib. 

Kirjutage varsti, armas, kallis!  

Ma ootan nii Teie kirju.

Terviseid,
Emb. 

15. mai 1907

Sellel ajal õppis Peeter Reisik Tartu Ülikoolis juurat ja suhtles aktiivselt mitmete tolleaegsete üliõpilastega nagu näiteks Peeter Põld. Marie Tamman elas oma vanematekodus Kilingi-Nõmmel, aga reisis sageli ringi, käis Riias, Pärnus, Tartus, Peterburis ja mujal. 1907. aastal tunneb Marie Reisik suurt huvi ka ise ülikooli astumise vastu. Naistele on seal jälle (esmakordselt 1905.a. hiljem see jälle keelati) lubatud vabakuulajana saalis olla, kui meestest kohti üle jääb. Kirjavahetusest selgub, et Marie on valmis minema koguni välismaale, et kõrgharidust omandada.

13. mai kirja Peeter Reisiku hoolega hoitud kogust kahjuks ei leia. Ilmselt kandis torm selle minema...

Loe lisaks
Marie Reisiku armastuskirja aastast 1908
artiklit "Naiseõiguslusest" 1913
artiklit "Naisliikumine Eestis" 1926
Eesti naised poliitikas. Marie Reisik 2012 Evelin Tamm

Tuesday, April 15, 2014

Ilma Mari räägib koolist

Karjala neiu 1870-1890-ndatel. Foto: Inha Konrad (1865 - 1930) 
Koolin käesi ma Saadu pääle. Saadu koolitare `olli ` väike. Pikät pengid olliva sehen ja laud kah, kelle pääle sa oma kraami pannit. `Nuurma külän  `olli ka kuul`, tuu oless ää lähike ollu, aga sinnä es  ´võeta. Tamme `mõisa latset käesivä kah Saadu pääl.

Ma olli `kümneaastane, kui ma ´kuuli lätsi, üitstõistkümnes ´olli pääl. Märdi `aigu nakas´s kuul`pääle, jüripäevän saeme koolist ´valla. Sis võesiva karjalatse ´karja minnä. Miä käesi koolin seenisku kuvvetõistkümne ´aastatsess sain.

Mul ´olli ää pää, mul koolin  ´rasse es ole. Emä ´olli joba  ´enne kümme ´käsku, ´piibliluu tüki ja mõne laaluvärsikese ´selg´ess openu, todasama opeti koolin kah. Jakupsooni kooliraamat ´olli, sääl olliva tükid sehen, mes koolin ´loeti. Venekiild meie koolin es opeta. Poesikeisie opeti rehkendust, ´tüdrukesi tollega es vaevata. Aga laolda saeme küll paillu, ´laulmine ´olli õdaguld. Saadu koolin olliva erilä kah, sis mängiti ja latse laoliva, opetaja esi ka iki sääl üten.

Aga kümme ´käsku ja ´piiblilugu ólli iki pääasi.

Enämbjagu ´latsi olliva koolin üüd. Õdagu visassit oma kotikukese põrmandule maha, ´vaene laits, kel es ole kotikukest, tuu magass niisama ´konnegi saena veeren maan, kuvvekene pää all, palitukene pääl. Söögikot´t pidi éndäl üten olema. Söögiss ´olli enämbide ´kartulipuder, vitsikuga kapusta, kel võemalik, tol ´olli liharaasukene kah. Leib muidugi.

´Livvulaskmine jää pääl ´olli keeletu, aga ´poisikese es kuule, lätsivä ikki. Oja ´olli valla, mõnikord joba enne jüripäevä lätsivä ´oija ´tsuklema. Vana Lam´p pahan´d ütteviisi, vahel noheldi kah. Minu ´poissi saeva ´pessä, kui ´koerust teivä.



Allikad:

Mari Ilm (1860 – 1961) Tartumaa saja-aastaste jutud. (1995). Eesti TA Emakeele selts. Tallinn. (lk 101-102)
Fotost lähemalt siit: http://slav-museum.ru/podobektivo/

Tuesday, April 08, 2014

Haridusvaldkonna eksperdid Eestis

Kuna viibin hetkel Eestis, siis mõtlesin jagada värskeid haridusuudiseid. Üks põnevamatest leidudest tänasel päeval oli intervjuu Innove peaspetsialisti ja värske ajaloodoktori Einar Väräga.


Naised domineerivad haridusvaldkonnas. Aga kuidas seda muuta? Kõige lihtsam on juhtida teema noortele meestele ja arutada, kuidas nad saaksid "õigetele" meestele väärilist palka.

Tõesti huvitav, et selliseid kokutavaid ja arusaamatusi kõnelevaid "eksperte" Eestis haridusvaldkonnas riigipalgal peetakse. Aga jah, ikkagi mees!