Wednesday, April 16, 2014

Feministi armastuskirjad

Eelmisel nädalal avastasin Tartust Kirjandusmuuseumist 400 armastuskirja aastatest 1906-1917. Need intiimsed kirjad on kirjutanud Marie Reisik (sünd. Tamman) oma kallile Peeter Reisikule.


Kallim, kirjutasin Teile juba 13-mal kirja, aga ta kadus mul tee peal - vaksalisse minnes - ära. Ei tea, kelle käes ta nüüd on. Või ehk pani keegi, kes tema leidis, ta kasti. Siis on ta Teie käes, mis muidugi kõige parem oleks. 

Ma ei saa aru, miks ma Teie viimase kirja üle naerma peaks. Seal ei ole ju midagi naeruväärilist. Mul on nii hea meel, et Teiega lugu just niisamasugune on nagu minuga. Ma pean ka ikka Teie peale mõtlema, kui midagi vähegi sügavamalt tunnen. See on nii lõbus: üks osa meie hingedest on oma koha ära vahetanud. Teie jagu on minu sisse tulnud ja minu jagu Teie sisse. Ma ütlen - üks osa, sest oma tervet hinge ei või ega tohi inimene ära anda: ta kaotaks siis iseenese ära. - 

Ilmad on tõesti hirmsad. Toad on kole külmad, kütmise peale vaatamata. Hirmus torm on. Ja rahet peksab vastu akent. Külm. Ja see peab Mai olema? -

Ma elan igavalt. Tuju ei ole väga hea. Üks õhtu - see oli esmaspäeval - oli hirmus halb olla. Melanhoolia piinas mind. Kõik oli nii hirmus hall ja vaikne. Vahel ulus tuul. Mul oli terve päev halb olla olnud, sest hommikul hakkasin ma - ühe raamatu mõju all - iseennast analyseerima. See rikkus kohe tuju ära. Õhtul oli niisugune üksilduse tunne ja ma olin ka täitsa üksinda. Siis oli mul väga igatsus Teie järele. Oleks tahtnud silmapilkki Teie silmadesse vaadata, Teile kätt anda. Pidin Teile peaaegu kirjutama hakkama. Aga sain enesest võitu ja ei teinud seda mitte: liiga halva tujuga ei tohi kirjutada. -

Õppimisega olen juba peale hakanud. Väljas on nii kole, et see sugugi raske ei ole - toas istuda ja õppida. Ma unustasin praeguse ilmaga täitsa ära, et väljas kevade on. Aga suur kimp jaanilillesid ja valgeid meelespealillesid minu ees laua peal, tuletab seda ikka jälle uuesti meelde. 

Teil oli täna vist eksam, kui ma ei eksi. Muidugi saite läbi, nii et õnne soovida võib. 

Kirjutage varsti, armas, kallis!  

Ma ootan nii Teie kirju.

Terviseid,
Emb. 

15. mai 1907

Sellel ajal õppis Peeter Reisik Tartu Ülikoolis juurat ja suhtles aktiivselt mitmete tolleaegsete üliõpilastega nagu näiteks Peeter Põld. Marie Tamman elas oma vanematekodus Kilingi-Nõmmel, aga reisis sageli ringi, käis Riias, Pärnus, Tartus, Peterburis ja mujal. 1907. aastal tunneb Marie Reisik suurt huvi ka ise ülikooli astumise vastu. Naistele on seal jälle (esmakordselt 1905.a. hiljem see jälle keelati) lubatud vabakuulajana saalis olla, kui meestest kohti üle jääb. Kirjavahetusest selgub, et Marie on valmis minema koguni välismaale, et kõrgharidust omandada.

13. mai kirja Peeter Reisiku hoolega hoitud kogust kahjuks ei leia. Ilmselt kandis torm selle minema...

Loe lisaks
Marie Reisiku armastuskirja aastast 1908
artiklit "Naiseõiguslusest" 1913
artiklit "Naisliikumine Eestis" 1926
Eesti naised poliitikas. Marie Reisik 2012 Evelin Tamm

2 comments:

Lauri said...

Kiri on dateeritud 15. maiga, aga kirjas endas räägib autor 19. mail kirjutatud kirjast. Siin on mingi segadus.

Evelin Tamm said...

Tänan tähelepanu juhtimast. Vaatasin selle kirja uuesti üle. Tõesti on nii. Käekiri on veidi segane, kirjutamise kuupäev on selgelt märgitud 15. mai 1907, kuid kirja alguses märgitud kuupäev on veidi parandatud. Võib-olla on see arv sellisel juhul 13, aga pigem paistab 19.