Sunday, May 04, 2014

Mikita: suudan mõelda vaid liigutuste abil

Kohtusin mõni aeg tagasi Tartus Valdur Mikitaga - mehega, kes on kõik meediakanalid, kõikvõimalikud lavad ja rahva meele vallutanud. Tema eelmisel aastal ilmunud raamat "Lingvistiline mets" oli järsku kõikjal jututeemaks ja mina muidugi olin seetõttu esmalt kaunis skeptiline. Mõtlesin end massidest ja sellest märkimisväärsest populaarsusest siiski mitte heidutada lasta ja uurida ise järele, et millest üleüldse jutt käib... Pealegi olin nagunii Tartus Kirjandusmuuseumi arhiivis Marie Reisiku igaveseks unustatud ja tänaseks rohkem kui sada aastat vanu armastukirju lugemas...

Meie kokkusaamisest tunnustatud mõtlejaga polegi vast midagi eriti kirjutada. Viimaseks uuris Mikita tänavanurgal, et mida ma teha tahan, mis on mu suur eesmärk. Ma pudistasin midagi vastuseks, justkui ei kõlvanud veel üheks tunnikeseks filosofeerima jääda. Seisime keset tänavat ja autod kihutasid pidevalt mööda. Ise mõtlesin, et täitsa tore eesti mees, veidi häbelik selline.

Ostsingi raamatu. Esimesel hetkel oli vahva, omapärane keel ja huvitavad mõtted. Ei olnud liiga abstraktne, samas mitte ka liiga isiklik ja asine. Rõõmustasin.

Kasvatusfilosoofilises plaanis tasuks kindlasti märgata tema mitmiktaju ideed ja seda edasi mõelda. Leidsin palju seoseid ka minu enda kogemuste ja uurimustega vägivallast, vabadusest ja inimeseks kasvamisest. Sellest võib-olla lähemalt edaspidi.
"...mina suudan mõelda vaid liigutuste abil"       
kirjutab Mikita oma raamatu kahekümne kaheksandal lehel. Selles lihtsas lauses on sõnastatud väga karm kriitika meie distsiplineeritud istumiskoolile, mis kestab alates lasteaiast kuni ülikoolini välja.

Veidi hiljem ütleb ta:
"Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu. Igal inimesel on oma emakeel ja ainult emakeeles muutub sõna tõeliselt võimsaks." ( lk 29)  
Jah, selles raamatus on palju mõtteid, millega õpetajad ja lapsevanemad saaksid end kosutada. Selliseid lihtsaid ja värskeid mõtteid, mis on kõikjal olemas, aga enamasti jäävad need sõnastamata. Haridusvaldkonnas on nende lihtsate sõnade järele eriline põud.

Kriitikast

Kui Tiit Kändler kirjutab, et Mikita ei kasuta viiteid ja heidab ette ebateaduslikkust, siis tema kriitikaga ma sugugi kaasa ei läheks. Justkui ennetades Kändleri kriitikat kirjutab Mikita pikalt esseistlikust vormist humanitaarteadustest, mis annabki vabad käed temasugusele "metsikule mõtlejale" (vt lk 64).



Minu kriitika on pigem selles, et teiste töödele viidates juhtub Mikita naisi märkama vaid seotuna lastega. Tänaseks olen jõudnud raamatuga poolele teele ja minu arvestuste järgi on viidatud vaid lastepsühholoog Alison Gopniku (lk 22 ja 70) töödele. Marju Toomi nimi leiab mainimist, kuid pigem möödaminnes ühe lausega (lk 86). Toomi avastust, et NL tuumakatsetuste kohad ja küüditatute külad on kaardil samades paikades, nimetab Mikita juhuseks.

Mind on ikka hämmastanud eesti mehed, kes justkui oleks täitsa asjalikud ja arukad inimesed, aga teatud küsimustes jäävad ajast sada aastat maha. Kuidas saab olla võimalik, et osade arvates domineerivad Eesti humanitaarias ikka veel ainult meeste mõtted, samal ajal on enamus humanitaaridest juba aastaid naised? Kas tõesti ei leidu Eestis või kogu maailmas naisi, kelle kirjutistele oleks võimalik sekundeerida, nende mõtteid lugedes oma mõtteid edasi mõelda?

Raamatu teine pool on alles lugemata. Sellest ehk kunagi edaspidi.

No comments: