Monday, October 27, 2014

Köiepunumine Roskildes

Eelmise nädala veetsin Taanis väikeses Roskilde linnakeses. Seal asub äärmiselt põnev viikingimuuseum, kus lisaks muuseumile on õppeklassid, töötoad, ajalooline paadiehitus, purjetamine ja palju muud. Sõitsin sinna Stensundi paadiklassi õpilastega köie punumist õppima. Fantastiline kogemus! Loodetavasti lähen veebruaris Roskildesse tagasi, siis juba paadiehituse praktikale.

Tegin meie reisist tunnise video, kus on palju lugusid ja loomulikult köiepunumise õpetus samm-sammult. Kahjuks ei saa seda videot veebis lihtsalt jagada ja seniks kuni lahenduse välja mõtlen, tegin mõneminutilise "teaseri".



Järgmine nädal olen Saaremaal, teen ettekande Eesti paadipõgenikest, kes jõudsid Rootsi 1944 aasta sügisel. Sellest ehk edaspidi...

Sunday, October 12, 2014

Elust, olust ja inimestest Päevik 1

Hommikusöök Indreku ja Kristiniga. Räägime stigmatiseerimisest ja marginaalsusest kui füüsilis-mentaalsest valust ja minu kavast asutada treeningrühm neile, kes soovivad sotsiaalsest tõrjutusest väljumiseks ise aktiivseid samme astuda.
Kl 11 Solviki koolis kohtun helilooja, muusiku ja pedagoogi Pär Ahlbomiga. Räägime kooli ajaloost ja asutame arhiivi. Olen sellele juba aastaid mõelnud, aga konkreetseid samme veel ei ole astutud. Kaardistame Solviki ajalooga seotud inimesed, põhilise dokumendid, mida tähele panna ja initsiatiivid, mis on siit välja kasvanud. Ideest saab tegelikkus.
Kl 13 Juhuslikult astuvad läbi Hiina esimese Waldorfkooli asutaja Harry Wong ja Järna lüürade ehitaja, Solviki endine lapsevanem Kjell Andersson. Teemaks Waldorfpedagoogika Hiinas. Harry Wong kutsub meid Hiinasse õpetajaid koolitama. Kjell Andersson käib kodus ja toob esimesed ajaloolised dokumendid arhiveerimiseks. Arutame Waldorf pedagoogika teemadel kolonialisatsiooni teooria võtmes. Huvitaval kombel on Kjell Anderssonil õnnestunud Järnas toodetavad muusikainstrumendid Hiinas turule tuua. Enamasti on kaubavood vastupidisel suunal.    
Kl 15 Arhiiv leiab endale koha Solviki koolis Pär Ahlbomi elumaja alumisel korrusel. Sinna tekib ka minule töökoht.
Kl 16 Käin Ytterjärna Kultuurimajas, kus on Rootsi Waldorf lasteaedade üleriigiline kokkusaamine. Lepin kokku Solviki kooli jõuluetenduse harjutamise ajad. Uksel kohtun Rootsi Antroposoofilise Ühenduse juhataja Mats-Ola Ohlssoniga.
Kl 18 Helistab ema, minu vanaema on surnud kell 16:30. Süütan tema mälestuseks küünla.
Kl 19 Õhtusöök perega Trosa sadamalinnas. Räägime vanaemast ja koolivaheajaks Eestisse sõidust.  

Wednesday, October 08, 2014

Irooniast, subjektivismist ja kooseluseadusest

Eile kirjutasin Kierkegaardi kursusest, aga täna mõtlesin tuua ühe huvitava näite tema filosoofia praktilisest rakendamisest poliitikast läbiimbunud sotsiaalmeedias. 

Sven Kivisildnik kirjutab oma näoraamatus (avalikult, seega pidasin teksti näitena kasutamist eetilises mõttes korrektseks). 

( : ) saatsin siis kah riigikogule kirja; olgu nad neetud

Lugupeetud riigikogu liikmed!

Olen tähelepanelikult jälginud debatti kooseluseaduse üle ning mind on hämmastanud, millise hoolimatuse ja arrogantsusega ning loomaliku jultumusega paljud teie seast sõidavad üle rahva arvamusest ning enamgi veel - peavad neid, kes teie läbisurutava kooseluseadusega ei nõustu, tagurlikeks ja hukkamõistu väärivateks. No on alles nurjatus, kohelda säärasel autul kombel kõrgema võimu kandjat. See on olnud mulle isiklikult väga solvav. Tunnen, et paljud seal Toompeal künkal vihkavad minu rahvast ja mind ennast. Palun lõpetada taoline hübriidseaduslik aktiivsus! Kohe!

Käesolevaga kinnitan teile, et jälgin tähelepanelikult, kuidas kõik saadikud kooseluseaduse hääletusel käituvad, teen hoolega märkmeid ning pean kõike riigikogu valimiste eelsel ajal kindlasti meeles, jättes kindlasti oma hääle andmata neile saadikutele, kes ei austa meie kultuuri alusväärtusi ning perekonna ja abielu ideaale. 

Ehk jõuab kohale, inimese moodi teiega rääkida ei saa aga kui on õhus võimalus, et teil tuleb peagi endale ausa tööga leiba teenima hakata, siis ehk pöördute põhiseaduse vaimu juurde tagasi. 
Ühtlasi kinnitan, et teen endast kõik oleneva, et tuletada nende armetute olendite nimesid, kes ei austa meie kultuuri alusväärtusi ja perekonna ning abielu ideaale, valimiste eel kõigi vahenditega meelde ka kõigile neile kümnetele ja sadadele inimestele, keda tunnen ja tean ning oma 3000+ FB sõbrale, kellest paljud peavad lugu minu arvamusest. Samuti kinnitan, et soovitan tuttavail ja sõpradel ja lähedastel mitte hääletada valimistel mitte ühegi loomastunud erakonna poolt, kelle suure vaevaga kahel jäsemel püsivad liikmed toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist. 

Soovides Teile kaalutlevat meelt ning mõistlikkust rahva enamuse arvamusega arvestamisel,
Sven Sildnik
Saarde vald
7.10.2014
riigikogu@riigikogu.ee
riigikoguliikmed@riigikogu.ee

Seda postitust laigib 12 tunni jooksul üle 120 inimese ja jagab ca 50. Tekib "arutelu", kohati väga homofoobiline: 

A) Mitteaustet homorastid....- ja nende tulihingelised pooldajad...
-andke lastele vikerkaar tagasi!!!
-ja oma arvamus pange paberile kirja... -ning lugege seda kodus omaette...
Tubli Sven!!!

B) Homo terroristlik Eesti. Pervod ja pedofiilid võivad need kaks esimest sõna endale meelepärasesse konteksti kohandada.

C) Ma ikka ei väsi ootamast millal hakatakse pedofiilide lapsekeskseid suhteid seadustama

D)kui (pede) seadus läbi läheb, -siis pole palju oodata....
võtame rootsi esskujuks ntx.
-sa ei õpeta lapsele, et pederastid on normaalsed.... -tuleb lastekaitsja ja võtab sult lapse ära..... -pärast anname neile samadele pederastidele kasvatada ja pruukida... 
paar äärmuslikku pretsedenti on olnud, aga hetkel ei viitsi linke otsida...
-muidugi oli pere ise ka juba suht nigelas seisus... (kuigi see ei õigusta, et heterolt võtame ja pedele anname)  

Sven Kivisildnik ise kirjutab kommentaarina: "kirja pealkiri on: Hoolimatus ja arrogantsus, ääretu jultumus põhja laenasin Priit Pulleritsult." Sealjuures on ta Pulleritsu sellesse arutellu ka liitnud (taginud) so kogu kirjatükile lisanduv "fantastiline mõttevahetus" muutub Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõule ja Eesti vanima päevalehe "Postimees" staarajakirjanikule nähtavaks. 

Aporia. (Sokrateslik ajakirjanikueetika õppetund Pulleritsule. Loodan, et Tartu Ülikool kannab kopsaka koolitustasu Kivisildniku arvele.)

Samal ajal riigikogus räägib Urmas Reinsalu (IRL juhtfiguur) kõnepuldist:
"Nii et on olemas teatud väärtused ja põhimõtted, mille alusel me peame seda ühiskonda korraldama nõnda, et kergekäeline nende väärtuste kahtluse alla seadmine, kus me oleme olnud väga tõsised kriitikud, on tegelikkuses samuti probleem. Aga kindlasti üks asi, mida ma tahan öelda, et see diskursus ka selles debatis on olnud selline, et on püütud omistada otsekui kooseluseaduse puhul ka seda, et selle n-ö statistilise enamuse vastaseid nii-öelda per capita või ühiskonna demograafiliste rühmade lõikes tekitavad nii eakamad inimesed või ka rahvusvähemused, ennekõike venelased."
 
Tühjus.
 
kui ma vaatan meest
siis mõtlen kuidas ta seksib
kui ma vaatan naist
siis mõtlen kuidas ta seksib
kui ma vaatan last
siis mõtlen kuidas ta on valmis seksitud
kui ma vaatan maja
siis mõtlen kuidas seal seksitakse
kui ma vaatan autot
siis mõtlen kuidas sellega seksima sõidetakse
ma vaatan igasuguseid asju
sipelgaid hobuseid puid ja asfalti
ja mõtlen kuidas keegi kusagil kogu aeg seksib
isegi puu otsas autos ja asfaldil
elaks siis lihtsalt koos
nagu normaalsed inimesed
aga siis mõtlen kuidas nad seksivad
normaalse inimese pea on selliste pervertide peale mõtlemisest paks

http://ehasalu.wordpress.com/2014/10/06/kuulates-normaalsete-inimeste-protesti/

I rest my case.

Tuesday, October 07, 2014

Kierkegaard subjektiivsusest, irooniast ja modernismi kriisist

Osalen taas ühel MOOC online kursusel filosoofiast. Seekord loeme ja arutame Kierkegaardi filosoofiliste mõistete ja elu üle. Esimene nädal on väga huvitav, kuigi praegu ei ole veel väga palju uut. Täpsem info kursuse kohta coursera.com lehelt. Kursuse nimi inglise keeles: "Søren Kierkegaard - Subjectivity, Irony and the Crisis of Modernity". Loenguid peab ja kursuse juhiks on John Stewart Kopenhaageni Kierkegaardi uurimiskeskusest. Paljud, kes osalesid eelmisel aastal igatahes soovitavad.
 


Kuidas kursus on üles ehitatud? http://prezi.com/txnz43zl70cw/?utm_campaign=share&utm_medium=copy&rc=ex0share

Monday, October 06, 2014

Hariduse mõiste ja uus haridusseadus

Tänane kool ootab lastelt "õigeid" vastuseid. 
Haridus on mõiste, mille sisu saab konstrueerida vastavalt mõiste kasutamise kontekstile, kasutaja motiividele ja isiklikule maailmapildile. Hariduse mõiste sisu on muutumises, seda muutust nimetatakse ka haridusparadigma nihkeks. Seetõttu on arusaadav, et uuendamisele läheb ka EV haridusseadus ehk taas tuleb üheskoos hakata hariduse mõistet sõnastama. 

Riiklikes ametites käsitletakse haridust endiselt kui riigijuhtimise instrumenti.

Näiteks Tallinna Haridusameti põhimäärusest võib välja lugeda, et tegeletakse haridusküsimustega munitsipaalasutustes . Mis on haridus või kuidas defineerida sõna haridus ja saada selgusele, millised on üleüldse need haridusküsimused haridusameti haldusalas, seda määruses ei käsitleda. Samuti ei ole haridusameti asi, et õppimine toimub kõikjal sh ka näiteks töökohtadel ja trammis ja kontserdisaalis. Nii tegeletaksegi põhiliselt oma allasutuste juhatamisega, aga mitte haridusküsimustega laiemalt. Kui hästi selle instrumentaalse haridusparadigma piires tänapäeval toime tullakse, on näha Raha lastele aktsiooni kodulehelt.

Haridusministeeriumil on oma põhimäärus, kus on sõnastatud ministeeriumi toimimispõhimõtted.

Selles on öeldud, et 1) Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas on riigi haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika kavandamine ning sellega seonduvalt alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg-, huvi- ning täiskasvanuhariduse, teadus- ja arendustegevuse, noorsootöö ning erinoorsootöö ja rahvusvähemuste hariduse valdkondade korraldamine ja vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. [RT I 2007, 53, 357 - jõust. 01.10.2007]

Ministeeriumi tegevuse eesmärk on tagada:
1) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika sihipärane ja tõhus areng;
2) teadus- ja arendustegevuse kõrge tase ning konkurentsivõime;
3) täiskasvanuhariduse ja kutsesüsteemi sihipärane ning tõhus areng;
[RT I 2009, 38, 256 - jõust. 11.07.2009] 
4) õppekavade ja muude haridusstandardite arendamine ning kõrgetasemelisus;
5) pedagoogide ja noorsootöötajate tööalase ettevalmistuse kõrge tase;
6) riiklike toetuste ning riikliku koolitustellimuse optimaalne maht ja struktuur;
7) haridus-, teadus-, noorte- ning keelepoliitika rakendamist ja arengut tagavate õigusaktide süsteemi loomine ja arendamine;
8) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika korraldamiseks eraldatava raha ja vara õiguspärane ning tõhus kasutamine;
9) avalikkuse teavitamine haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika alal toimuvast;
[RT I 2007, 14, 71 - jõust. 01.05.2007] 
10) rahvusvahelise koostöö korraldamine ministeeriumi valitsemisalas.

Haridusest täpsemalt, et mis asi see on, selle kohta ei ole midagi kirjas.

Eesti Vabariigi haridusseadusest saab hariduse mõiste kohta lugeda alljärgevat:

§ 2. Hariduse mõiste, eesmärgid ja tasemed
(1)   Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.

Lõikes 2 tutvustatakse ka sellist mõistet nagu hariduse põhialused „Hariduse põhialustes lähtutakse üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest.“ Siin on mainitud isiksuse vabadust kui hariduse põhialust. Haridusministeerium ja Tallinna haridusamet isiksuse, südametunnistuse ja usuvabadust oma dokumentides ei maini.

(3) Hariduse eesmärk on:
1) luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis;
2) kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi;
3) luua igaühele eeldused pidevõppeks.
(4) Ülesannetest johtuvalt liigitatakse haridus üld-, kutse- ja huvialahariduseks.
(5) Haridusel on järgmised tasemed:
1) alusharidus;
2) põhiharidus (hariduse I tase);
3) keskharidus (hariduse II tase);
4) kõrgharidus (hariduse III tase).
(6) Igale haridustasemele kehtestatakse nõuded, mida nimetatakse riigi haridusstandardiks. Riigi haridusstandardid esitatakse riiklikes õppekavades. Õppekavad sisaldavad hariduse sisu määravaid kohustuslikke õppeprogramme, õppetööks ettenähtud ajakulu, kohustuslikke teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kirjeldusi.
[RT I 2003, 20, 116 - jõust. 10.03.2003] 

Seejuures on huvitav, et seaduses nähakse haridussüsteemi vaid kahe alasüsteemina: haridus oma ülesannete ja tasemetega ning haridusasutusted. (vt § 3)

Eelnevast saime teada, et haridus ise on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.  Haridussüsteem on süsteemide süsteem, mida ühiskond tunnustab ja kontrollib. Inimesi süsteemi osana ja keskkonda ja kultuuri nt ei nimetata...  isikuvabadus ja südametunnistust samuti mitte.



Vaatasin veelkord üle sir Ken Robinsoni animeeritud loengu haridusparadigma muutumisest ja hariduse reformimisest. See video sobib käesolevat arutelu suurepärselt illustreerima. On täiesti arusaadav, miks väga paljudel inimesel on tekkinud küsimusi. Milline võiks olla uue haridusseaduse lähtekoht? See on ühtlasi küsimus uuest ja konsensuslikust hariduse mõiste sõnastusest.

Kutsun siinkohal kõiki üles julgelt oma definitsioone tutvustama ja hariduse teemadel avalikult arutlema!

Sunday, October 05, 2014

Haridusarvamuste festival sai veebikodu

Tänase päeva jooksul olen teinud päris suure töö. Mõned kuud tagasi soetasin omale veel ühe blogi, aga nüüd sai sellest tühjast blogist veebileht. Aadressil haridusseadus.wordpress.com asub Haridusarvamuste festivali veebikodu. Eesmärgiks on monitoorida uue haridusseaduse kujunemist, koondada seotud materjale, uurimusi, ettepanekuid, avalikke pöördumisi ja kommentaare.

Tegin ühtlasi ka näoraamatusse lehe, millega on kõikidel asjahuvilistel võimalik liituda, et ennast jooksvate uudistega kursis hoida https://www.facebook.com/haridusseadus?fref=ts.

Teie kaastööd ja kommentaarid on oodatud minu meiliaadressil tammevelin(at)gmail.com!

Uuest haridusseadusest, bürokraatiast ja koolide sulgemisest


Tänane haridusseadus on 22 aastat vana, koostatud ja vastuvõetud isegi enne EV Põhiseadust, vähemalt nii on öeldud uue seaduse koostamise vajaduse seletuskirjas. Mis on hariduskäsituses nii põhimõtteliselt muutunud, et peaksime hakkama uut seadust kehtestama? Käesolev kirjatöö on mõtisklus haridusajaloo radadel, mis ei soovi esitada lõplikke vastuseid, vaid esitada uusi küsimusi, vaatenurki, tekitada edasist arutelu. 

Enne vabariigi sündi

Ajalooliselt on Eesti kool olnud rahvusluse ja kultuurieliidi kantsiks, vähemalt see osa, kus õpetasid eestlastest koolmeistrid. Suur osa tänaseni tuntud ärkamisaegsetest tegelastest olid koolmeistrid, nemad kirjutasid raamatuid ja avaldasid tekste, asutasid seltse, ühinguid ja ajalehti. Inspireerisid teisigi kirjutama ja arvamust avaldama. Eesti rahva ärksamad pojad iseseisvuse eelsel ajal ja iseseisvusaastatel (justnimelt nendest räägivad ju ajalooraamatud unustades ärksamaid tütreid enamasti mainimast) olid õpetajate seminaride kasvandikud, sest seminarides antav haridus oli rahvale tasuta. Ajaloolise tõe huvides tuleks kindlasti mainida, et ka kõik ärksamad tütred olid saanud õpetaja kutse, enamasti küll koduõpetaja oma ja tasulisest koolist. Naiste kesk- ja nö kõrgemharidus oli kuni iseseisvuse aastateni väga piiratud ja üheks vähestest võimalustest õppida ja töötada oli koduõpetajanna kutse. Kui nüüd vaadata meie iseseisvusaastate tegusaid ja tolles ajas tuntud naisi, siis on suur enamus neist hariduselt pedagoogid ja enamasti ka töötanud õpetajatena. Haava, Härma, Mäelo, Suburg, Reisik, Raamot, Lepp-Utuste, Kurs-Olesk, Asson, kui mainida vaid mõningaid nendest naistest.
             
Kooliharidus levis esmalt piiblitõdede tundma õppimiseks ja seejärel rahvavalgustuslikul eesmärgil. Juba 19. sajandil oli tekkinud vastasseis eestlaste ja saksa/vene võimude nõudmiste vahel. Kuigi Eesti kool oli tsaarivõimu kants, ei suudetud eesti soost koolmeistrite isetegevust kuidagi kontrolli alla saada. 1905.aasta revolutsioon on ehe näide sellest, kuidas peale mõisate põletamisi läks lahti nö revolutsioonilise elemendi väljapuhastamine ka koolidest (näiteks Mari Raamot kirjutab oma mehest, kes samuti arreteeriti, memuaarides). Õpetajate hulgas oli palju vaestest eesti peredest pärit mehi, kelle ainsaks võimaluseks haridust saada oligi õpetajate seminar. Seetõttu oli nende hulgas ka palju kommuniste-sotsialiste, kellele Marxi ja Engelsi kulutulena levivad mõtted vägagi imponeerisid. Märt Raud kirjutab oma mälestusteraamatus, et veel vabariigi aastatelgi olid õpetajate seminarid kommunistide pesad. Seega ei olnud õpetajad riigivõimuga sinasõbrad ka esimese vabariigi aastatel, vaid osaliselt jätkati juba sisseharjunud opositsioonilist tööd. Kooliharidusel nähti vabariigiaastatel peamiselt rahvusliku kasvatuse ülesannet, aga ka usuõpetus ei olnud kadunud (vt Põllu seisukohti). Tähtsal kohal olid moraaliküsimused. Kui saabus vaikiv ajastu, siis hakati jagama nö soovitava kirjanduse nimestikke, kus oli täpselt öeldud, millised raamatud on ideoloogiliselt sobivad, kuidas korraldada koolipidusid jne. Detailsed seletused, kuidas õpetajad peavad koolis asja ajama. Eestis oli isegi propagandatalitus, kus tehti muuhulgas haridusliku sisuga raadiosaateid jms. Rahvuslusele ja isamaalisusele keerati kõvasti vinti peale. Koolides lehvitati sinimustvalgeid lippe, tantsiti kaerajaani ja tikiti rahvusmustreid. Tekkisid mitmesugused militaarse sisuga noorteorganisatsioonid. Ministeerium oli tunduvalt laienenud ja kasvanud võimuaparaadi efektiivseks osaks.

Üleminek teaduspõhisele nõukogude pedagoogikale

Kui vaadata haridusajakirjandust, siis üleminek nõukogude korrale ei tundugi väga järsk. Kohustusliku kirjanduse nimekirjad olid juba olemas, samuti koolipidude täpsed kavad, marssimine ja lippude lehvimine ja patriootilised laulud - kõik see kuulus ka 30-ndate teise poole Eesti kooli arsenali. Seega oli Eesti kooli esmane valmisolek üleminekuks nõukogude korrale loodud juba iseseisvusaastatel, vahetati välja raamatud, pühad, kaelarätid ja lipud - ja jätkati täpselt samamoodi.

Ainult hirm enda ja oma lähedaste elude pärast, mis oli tekkinud okupatsiooni esimesel aastal, see muutis koolis väga palju. Üks eakas endine õpetaja jutustas mulle, kuidas ta oma esimesel tööaastal seisis klassi ees, kui küüditajad saabusid ja ühe lapse klassist püsside saatel välja viisid. Kõik vaikisid hirmunult, seejärel jätkus tund nagu midagi polekski juhtunud. Ei mingit paanikat, ei mingit arutamist lastega. Vaikida ja edasi teenida. Loota, et ehk sind massi hulgas ei märgata...

Nõukogude kool oli väga täpselt paika pandud pedagoogika, õppevara, õppekavade ja ideoloogilise (teaduslik marksism ja kommunism?) alusega. Kohe tõlgiti eesti keelde õige ideoloogilise sisuga õpikud ja jagati kõikidele koolidele. Nõukogude koolis töötati välja ka suurepärased kontrollimehhanismid, mis hõlmasid kõiki tasandeid. Teisitimõtlemine ei olnud lubatud ja oli rangelt karistatav. Õpetajaskonna süsteemne ideoloogiline puhastamine toimus neljakümnendate II poolel, siis pühiti Eesti koolist välja nt Johannes Käis. Nõukogude korra vastased või leiged õpetajad, kes ei olnud kodanlikust natsionalismist piisava veenvusega ümber kasvanud, eemaldati koolist viiekümnendatel.

Kui lugeda õpilaste mälestusi, siis toimus koolis nõukogude esimestel aastatel päris julge isetegevus. Õpetajad jätkasid endiselt vabariigiaegsete metoodikate ja sisuga. Suurem "remont" koolides toimus alles viiekümnendatel aastatel, sest siis tuli peale noor "ideoloogiliselt haritud kaader". Kui mina 1984.a. aastal kooli läksin, siis olid KÕIK õpetajad ideoloogiliselt korrektsed. Mingit juttugi ei olnud vastasrindest või käärimisest. Laulsime Leninist ja marssisime sirgetes ridades, harjutasime tuumasõda, tunnis ei julgenud ilma õpetaja loata hingatagi. Ajalooõpetaja oli esimene, kes sellesse "nõukogude harmooniasse" mõra lõi. Aasta 1988, hakkasin neljandas klassis ajalugu õppima ja õpikut ei olnudki. Pidime ise omale tundides konspekte kirjutama. Õpetaja oli noor ja täiesti vaimustatud oma ainest, meie samuti. Kirjutasime uut ajalugu, paljastasime valgeid laike. Paljud õpetajad jätkasid koolis õpetamist täpselt samamoodi, kui varasematelgi aastatel. "Kriipsutage õpikus NSVL maha ja siis kehtib kõik samamoodi," ütles minu ühiskonnaõpetuse õpetaja, kui 1990. aastal oma tundi alustas.

Nõukogude kooli eesmärk oli kasvatada nõukogude ideoloogiale põhinevat moraali, õpetada allumist ja korda, vankumatud kuuletumist parteile ja kollektiivile, anda edasi elementaarseid teadmisi. Selles osas tegid õpetajad suurepärast tööd ja mõned jätkavad sedasama sisseharjutatud tööd tänaseni. Samas on allikaid sirvides võimalik märgata, et läbi aastate on olnud tugev "varjatud õppekava", mis sisaldas kadri- ja mardipäeva, rahvalaule, -tantse, rahvariiete mustrite tikkimist, Koidula luuletusi jms. Eesti vabariigi aegne rahvusideoloogiline kool jätkus, sellele raamile lisati nõukogude kooli atribuutika. Hilisemal ajal nimetati seda kooli rigiidsust mässumeelsuseks ja õpetajaskonna vaikivaks vastupanuks venestamisele. Minu arvates tasuks seda fenomeni täpsemalt uurida, eriti huvitav oleks võrrelda pedagoogilisi pöördeid läbi aegade.

Bürokraatia jätkuv võidukäik

Eesti iseseisvudes oli haridusseadus üks esimestest, mis uuendamisele läks. Eesmärgiks oli iseseisva Eesti taastamine, väga oluline oli rahvusliku ja kultuurilise enesemääramisega seonduv, individuaalsus ja vabadus. Kraamiti taas välja esimese vabariigi aegsed laulikud ja lipud, aga töö koolides jätkus enam-vähem samas vaimus, kui varasematelgi aastatel. Ainekavad olid paigas, õppekavad samamoodi. Mõned uued ained, väheke kohendatud õppeprogrammid. Ümber oli vaja teha ajaloo ja kirjanduse õpik, aga muidu läks kõik enam-vähem vanaviisi edasi. Kõikidel tasanditel. Esialgne entusiasm kustus ja jätkus taas argipäev. Pidevate reformidega (loe käskudega) ülevalt alla. Nagu ikka.

Milleks siis nüüd 22 aastat hiljem hakata täiesti toimivat haridusseadust muutma? Mina leian, et toimunud on märgatav paradigmaatiline nihe. Kool ei ole enam rahvusluse ja usulise moraali kants, samuti mitte teadmiste kodu, koolil ei ole enam ka samasugust rahvale ühtse ideoloogilise baasi loomise tähendust, vaid kool toimib selleks, et toota tööandjale sobivaid (oskus)töölisi. Koolil on instrumentaalne väärtus. Näiteks haridus ja tööturg on muutunud üheks riigi juhtimise keskseks valdkonnaks, mille reguleerimisega ja efektiviseerimisega igapäevaselt ja süsteemselt tegeletakse. Haridust nähakse järjest enam poliitilise võtmevaldkonnana, mille kaudu saab reguleerida paljusid teisi seotud valdkondi (immigratsioon, sotsiaalne ebavõrdsus, narkootikumidega ja AIDSiga võitlus, puuetega inimeste ja soolisuse problemaatika, majandus, keskkond, kultuur ja keel, rahvusvaheline konkurents jne). Selle tarbeks luuakse järjest uusi ja uusi bürokraatlikke mehhanisme, mis ühtlasi võtavad meie ühisest hariduskatlast järjest suurema noosi jättes õpetajale-õpilasele järjest väiksema osa tervikust ja pärssides nende valikuvabadusi. Nihe on toimunud paljudes riikides ja ei ole ainult Eesti-keskne areng.

Mõni aeg tagasi saatis Jaak Hohensee haridusareeni listi ülevaate, kui palju bürokraate istub täna haridusministeeriumis ja ministeeriumi allasutustes, kes nö tegelevad hariduse juhtimisega. Neid inimesi oli ikka omajagu. Täiesti üllatavalt palju arvestades Eesti riigi väiksust. Tegemist on Euroopa mõistes keskmise linna suuruse riigiga st ühe omavalitsusüksusega. 1918.aastal istus haridusministeeriumi tervikkoosseis Toompeal ühe laua taga ja võttis inimesi vastu. Õpilaste arv oli siis väiksem, aga mitte märkimisväärselt. Algkoolides loendati juba 1911. aastal ca 67000-68000 õpilast, võrdluseks 2020. aastaks ennustab Praxis põhikooli õpilaste arvuks 121 237. "Kui kooli õppekohtadest oleks täidetud vähemalt 70 protsenti ning õpilase koolitee poleks pikem kui viis kilomeetrit, väheneb põhikoolide arv 484 koolilt 352 koolini ehk 27 protsenti." 1911. aastal loendati Eesti aladel algkoole 1639 (lisaks need koolid, mis ajutiselt suletud). Koolid olid hajusalt üle kogu maa, koolimaju oli kordades rohkem kui täna. Minu vanaema, kes on täna 91 aastat vana, käis 30-ndatel läbi Virumaa metsade seitse kilomeetrit, et kooli jõuda. Järelikult on midagi selles Praxise arvutuses väga valesti läinud, sest nendes külades elavad tänaseni lastega pered, koolide arv minu kodukandis, aga on iseseisvusaastatega järjest vähenenud.

Bürokraatiamasinavärk samal ajal on saja aasta tagusega võrreldes plahvatuslikult kasvanud. Kohati tundub justkui elaks see koletis täiesti iseseisvat elu ja inimene on selle kafkaliku putuka üle ammugi kontrolli kaotanud. Üks olulisemaid kriitikaid nõukogude riigikorrale oli bürokraatia masinavärgi kriitika. Liiga palju oli pabereid, statistikat ja plaane, liiga vähe oli sellel kõigel seost tavaeluga. Iseseisvuse saabudes soovis enamus inimesi sellest ebakõlast esimeses järgus vabaneda. Lootus iseseisvusele ja enesemääramisõigusele ei ole hariduselus täitunud, pigem vastupidi.



Vaatasin Ossinovski õpetajatepäeva tervitust ja mul hakkas sellest noorest mehest lausa kahju. Tühjad saalid, tahvlid, seinad ja koolipingid. Õõnes videotervitus neile, kes on kusagil kaugel all ja eemal, aga teevad "tähtsat tööd". Minister hulgub üksi tühjas koolimajas, kust õpilased ja õpetajad on ammu lahkunud. "Kuhu kõik inimesed kadusid?" küsib minister iseendalt ja salvestab oma mobiiliga õpetajatepäeva tervituse, mida asub seejärel sotsiaalmeedia vahendusel jagama.

Kas uus haridusseadus suudab luua eeldused selleks, et inimene on riigimasina üle peremees, suudab seda hoomata ja iseenda elu üle otsustada või jätkub automatiseerumise ja kontrolli võidukäik inimeseks olemise üle? Siin on minu jaoks hariduse põhiküsimus, millele uue haridusseaduse loomisel tuleks eraldi keskenduda.    


   
Loe haridusseadusest ja koolide sulgemisest veel:
Haridusseaduse monitooringu veebikodu "Haridusarvamuste festival" 
mais 2014 kirjutatud "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine"
detsember 2011 "Koolide sulgemisest ja haridusministeeriumi rollist"
jaanuar 2012 "Gümnaasiumireform ehk kuidas koolide kinni panemisega Eestis haridust parandati"
märts 2012 "Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest"

Friday, October 03, 2014

Hariduspoliitikud siin ja sealpool piire

Kas sa nimetad end feministiks? Rootsi valimiste otse-eetris.
Täna kl 12 sai Rootsi omale uue valitsuse. Peaminister Stefan Löfven (sotsiaaldemokraat, feminist) tutvustas oma ministereid, haridusministeerium on jagatud kolme ministri vahel. Lisaks haridusministrile (Gustav Fridolin, Miljöpartiet, feminist) on Rootsis nüüd gümnaasiumi- ja teadmus(rootsi keeles kunskap)minister ning kõrgharidus- ja teadusminister. Momendil on värsked valitsusliikmed vastuvõtul kuningakojas.

Uus valitsus on vähemusvalitsus, kellel Riksdagis vaid napp 38 %  häältest. vt http://www.dn.se/valet-2014/se-2014-ars-valresultat/. Seega liigub suur osa poliitilistest otsustest valitsuse kabinetisügavusest Riksdagi saali ja koridoridesse.   

Mõned paralleelid Eestiga

ÕPETAJATE PALK. Ka Rootsi uus haridusminister on noor mees, kuigi Fridolini puhul on tegemist roheliste partei esinumbriga. Sarnaselt Eesti valitsusparteidega lubati ka Rootsis mõlema valitsuspartei valmiskampaanias märgatavat õpetajate palgatõusu (Rohelised lubasid 10 000 SEK palgalisa), kuid koalitsiooni kokkuleppest on õpetajate palgatõusu punkt välja jäetud. 

Minu arvates on oluline mõista, et kuigi mõlemas riigis valitseb laiaulatuslik poliitiline konsensus õpetajate palkade tõstmise vajadusest, ei minda palka tõstma enne, kui selleks reaalne vajadus (streik, tuntav personali puudus jne). Õpetajate organisatsioonide esindajad said SVT otsestuudios juba ka uut valitsust kritiseerida. Hariduspoliitilised küsimused on ühed tulisematest nende valimiste puhul, seega on ka valitsuse välja ütlemised väga hoolika tähelepanu all.

Huvitav on ehk võrdluses välja tuua kahe riigi ametühingute argumentatsiooni vastassuunalisus. Rootsi õpetajate ametiühingud väidavad, et õpetajate palka tuleb tõsta, sest vastasel korral Rootsi PISA tulemused langevad veelgi. Eestis räägitakse, et õpetajate palku tuleb tõsta, sest õpetajad teevad head tööd, so PISA tulemused on head. Rahvusvahelisest võrdlusest aga selgub, et õpetajate palkade ja PISA tulemuste vahel on vaid nõrk seos st seda ei ole palkade üle arutades tegelikult mõtekas argumendina välja tuua. 

AMETIÜHINGUD. Mind paneb imestama ametiühingute ninameeste pehmus, kui räägitakse tööturu olukorrast Rootsis. Hiljuti tehtud dokumentaalfilm näitas, et ametiühingud on juba alates 80-ndatest astunud poliitikutega ühte jalga ja kaotanud oma varasema jõu ja tulevikuvisoonid. Selgituseks on ka Eestis äärmiselt populaarse M. Friedmani majandusteooria, mille järgi töötus ja inflatsioon on omavahel seoses. Samas selgub mõningatest uuringutest, mis tuginevad majanduse ajalooliste andmete analüüsil, et Friedmani teooria ei leia praktikas siiski kinnitust. Kui kuulata asjaosalisi ja otsustajaid, siis on nimetatud teooria liikvel kui majandusUSK, mitte kui teaduslikult tõestatud fakt. Aga seda usku jagavad nii poliitikud, majandusteadlased kui ametiühingutegelased.   

Minu arvates on õpetajate palkade tõstmise piduriks ka kartus, et siis tõusevad palgad ka teistes madalalt tasustatud (naiste)sektorites. Õpetajate osakaal tööturu kogumahust on ju täiesti arvestatav. 

Ootan huviga uute haridusministrite selgitust, mis saab olema järgnevate aastate Rootsi hariduspoliitika keskseteks küsimusteks nende arvates.