Sunday, October 05, 2014

Uuest haridusseadusest, bürokraatiast ja koolide sulgemisest


Tänane haridusseadus on 22 aastat vana, koostatud ja vastuvõetud isegi enne EV Põhiseadust, vähemalt nii on öeldud uue seaduse koostamise vajaduse seletuskirjas. Mis on hariduskäsituses nii põhimõtteliselt muutunud, et peaksime hakkama uut seadust kehtestama? Käesolev kirjatöö on mõtisklus haridusajaloo radadel, mis ei soovi esitada lõplikke vastuseid, vaid esitada uusi küsimusi, vaatenurki, tekitada edasist arutelu. 

Enne vabariigi sündi

Ajalooliselt on Eesti kool olnud rahvusluse ja kultuurieliidi kantsiks, vähemalt see osa, kus õpetasid eestlastest koolmeistrid. Suur osa tänaseni tuntud ärkamisaegsetest tegelastest olid koolmeistrid, nemad kirjutasid raamatuid ja avaldasid tekste, asutasid seltse, ühinguid ja ajalehti. Inspireerisid teisigi kirjutama ja arvamust avaldama. Eesti rahva ärksamad pojad iseseisvuse eelsel ajal ja iseseisvusaastatel (justnimelt nendest räägivad ju ajalooraamatud unustades ärksamaid tütreid enamasti mainimast) olid õpetajate seminaride kasvandikud, sest seminarides antav haridus oli rahvale tasuta. Ajaloolise tõe huvides tuleks kindlasti mainida, et ka kõik ärksamad tütred olid saanud õpetaja kutse, enamasti küll koduõpetaja oma ja tasulisest koolist. Naiste kesk- ja nö kõrgemharidus oli kuni iseseisvuse aastateni väga piiratud ja üheks vähestest võimalustest õppida ja töötada oli koduõpetajanna kutse. Kui nüüd vaadata meie iseseisvusaastate tegusaid ja tolles ajas tuntud naisi, siis on suur enamus neist hariduselt pedagoogid ja enamasti ka töötanud õpetajatena. Haava, Härma, Mäelo, Suburg, Reisik, Raamot, Lepp-Utuste, Kurs-Olesk, Asson, kui mainida vaid mõningaid nendest naistest.
             
Kooliharidus levis esmalt piiblitõdede tundma õppimiseks ja seejärel rahvavalgustuslikul eesmärgil. Juba 19. sajandil oli tekkinud vastasseis eestlaste ja saksa/vene võimude nõudmiste vahel. Kuigi Eesti kool oli tsaarivõimu kants, ei suudetud eesti soost koolmeistrite isetegevust kuidagi kontrolli alla saada. 1905.aasta revolutsioon on ehe näide sellest, kuidas peale mõisate põletamisi läks lahti nö revolutsioonilise elemendi väljapuhastamine ka koolidest (näiteks Mari Raamot kirjutab oma mehest, kes samuti arreteeriti, memuaarides). Õpetajate hulgas oli palju vaestest eesti peredest pärit mehi, kelle ainsaks võimaluseks haridust saada oligi õpetajate seminar. Seetõttu oli nende hulgas ka palju kommuniste-sotsialiste, kellele Marxi ja Engelsi kulutulena levivad mõtted vägagi imponeerisid. Märt Raud kirjutab oma mälestusteraamatus, et veel vabariigi aastatelgi olid õpetajate seminarid kommunistide pesad. Seega ei olnud õpetajad riigivõimuga sinasõbrad ka esimese vabariigi aastatel, vaid osaliselt jätkati juba sisseharjunud opositsioonilist tööd. Kooliharidusel nähti vabariigiaastatel peamiselt rahvusliku kasvatuse ülesannet, aga ka usuõpetus ei olnud kadunud (vt Põllu seisukohti). Tähtsal kohal olid moraaliküsimused. Kui saabus vaikiv ajastu, siis hakati jagama nö soovitava kirjanduse nimestikke, kus oli täpselt öeldud, millised raamatud on ideoloogiliselt sobivad, kuidas korraldada koolipidusid jne. Detailsed seletused, kuidas õpetajad peavad koolis asja ajama. Eestis oli isegi propagandatalitus, kus tehti muuhulgas haridusliku sisuga raadiosaateid jms. Rahvuslusele ja isamaalisusele keerati kõvasti vinti peale. Koolides lehvitati sinimustvalgeid lippe, tantsiti kaerajaani ja tikiti rahvusmustreid. Tekkisid mitmesugused militaarse sisuga noorteorganisatsioonid. Ministeerium oli tunduvalt laienenud ja kasvanud võimuaparaadi efektiivseks osaks.

Üleminek teaduspõhisele nõukogude pedagoogikale

Kui vaadata haridusajakirjandust, siis üleminek nõukogude korrale ei tundugi väga järsk. Kohustusliku kirjanduse nimekirjad olid juba olemas, samuti koolipidude täpsed kavad, marssimine ja lippude lehvimine ja patriootilised laulud - kõik see kuulus ka 30-ndate teise poole Eesti kooli arsenali. Seega oli Eesti kooli esmane valmisolek üleminekuks nõukogude korrale loodud juba iseseisvusaastatel, vahetati välja raamatud, pühad, kaelarätid ja lipud - ja jätkati täpselt samamoodi.

Ainult hirm enda ja oma lähedaste elude pärast, mis oli tekkinud okupatsiooni esimesel aastal, see muutis koolis väga palju. Üks eakas endine õpetaja jutustas mulle, kuidas ta oma esimesel tööaastal seisis klassi ees, kui küüditajad saabusid ja ühe lapse klassist püsside saatel välja viisid. Kõik vaikisid hirmunult, seejärel jätkus tund nagu midagi polekski juhtunud. Ei mingit paanikat, ei mingit arutamist lastega. Vaikida ja edasi teenida. Loota, et ehk sind massi hulgas ei märgata...

Nõukogude kool oli väga täpselt paika pandud pedagoogika, õppevara, õppekavade ja ideoloogilise (teaduslik marksism ja kommunism?) alusega. Kohe tõlgiti eesti keelde õige ideoloogilise sisuga õpikud ja jagati kõikidele koolidele. Nõukogude koolis töötati välja ka suurepärased kontrollimehhanismid, mis hõlmasid kõiki tasandeid. Teisitimõtlemine ei olnud lubatud ja oli rangelt karistatav. Õpetajaskonna süsteemne ideoloogiline puhastamine toimus neljakümnendate II poolel, siis pühiti Eesti koolist välja nt Johannes Käis. Nõukogude korra vastased või leiged õpetajad, kes ei olnud kodanlikust natsionalismist piisava veenvusega ümber kasvanud, eemaldati koolist viiekümnendatel.

Kui lugeda õpilaste mälestusi, siis toimus koolis nõukogude esimestel aastatel päris julge isetegevus. Õpetajad jätkasid endiselt vabariigiaegsete metoodikate ja sisuga. Suurem "remont" koolides toimus alles viiekümnendatel aastatel, sest siis tuli peale noor "ideoloogiliselt haritud kaader". Kui mina 1984.a. aastal kooli läksin, siis olid KÕIK õpetajad ideoloogiliselt korrektsed. Mingit juttugi ei olnud vastasrindest või käärimisest. Laulsime Leninist ja marssisime sirgetes ridades, harjutasime tuumasõda, tunnis ei julgenud ilma õpetaja loata hingatagi. Ajalooõpetaja oli esimene, kes sellesse "nõukogude harmooniasse" mõra lõi. Aasta 1988, hakkasin neljandas klassis ajalugu õppima ja õpikut ei olnudki. Pidime ise omale tundides konspekte kirjutama. Õpetaja oli noor ja täiesti vaimustatud oma ainest, meie samuti. Kirjutasime uut ajalugu, paljastasime valgeid laike. Paljud õpetajad jätkasid koolis õpetamist täpselt samamoodi, kui varasematelgi aastatel. "Kriipsutage õpikus NSVL maha ja siis kehtib kõik samamoodi," ütles minu ühiskonnaõpetuse õpetaja, kui 1990. aastal oma tundi alustas.

Nõukogude kooli eesmärk oli kasvatada nõukogude ideoloogiale põhinevat moraali, õpetada allumist ja korda, vankumatud kuuletumist parteile ja kollektiivile, anda edasi elementaarseid teadmisi. Selles osas tegid õpetajad suurepärast tööd ja mõned jätkavad sedasama sisseharjutatud tööd tänaseni. Samas on allikaid sirvides võimalik märgata, et läbi aastate on olnud tugev "varjatud õppekava", mis sisaldas kadri- ja mardipäeva, rahvalaule, -tantse, rahvariiete mustrite tikkimist, Koidula luuletusi jms. Eesti vabariigi aegne rahvusideoloogiline kool jätkus, sellele raamile lisati nõukogude kooli atribuutika. Hilisemal ajal nimetati seda kooli rigiidsust mässumeelsuseks ja õpetajaskonna vaikivaks vastupanuks venestamisele. Minu arvates tasuks seda fenomeni täpsemalt uurida, eriti huvitav oleks võrrelda pedagoogilisi pöördeid läbi aegade.

Bürokraatia jätkuv võidukäik

Eesti iseseisvudes oli haridusseadus üks esimestest, mis uuendamisele läks. Eesmärgiks oli iseseisva Eesti taastamine, väga oluline oli rahvusliku ja kultuurilise enesemääramisega seonduv, individuaalsus ja vabadus. Kraamiti taas välja esimese vabariigi aegsed laulikud ja lipud, aga töö koolides jätkus enam-vähem samas vaimus, kui varasematelgi aastatel. Ainekavad olid paigas, õppekavad samamoodi. Mõned uued ained, väheke kohendatud õppeprogrammid. Ümber oli vaja teha ajaloo ja kirjanduse õpik, aga muidu läks kõik enam-vähem vanaviisi edasi. Kõikidel tasanditel. Esialgne entusiasm kustus ja jätkus taas argipäev. Pidevate reformidega (loe käskudega) ülevalt alla. Nagu ikka.

Milleks siis nüüd 22 aastat hiljem hakata täiesti toimivat haridusseadust muutma? Mina leian, et toimunud on märgatav paradigmaatiline nihe. Kool ei ole enam rahvusluse ja usulise moraali kants, samuti mitte teadmiste kodu, koolil ei ole enam ka samasugust rahvale ühtse ideoloogilise baasi loomise tähendust, vaid kool toimib selleks, et toota tööandjale sobivaid (oskus)töölisi. Koolil on instrumentaalne väärtus. Näiteks haridus ja tööturg on muutunud üheks riigi juhtimise keskseks valdkonnaks, mille reguleerimisega ja efektiviseerimisega igapäevaselt ja süsteemselt tegeletakse. Haridust nähakse järjest enam poliitilise võtmevaldkonnana, mille kaudu saab reguleerida paljusid teisi seotud valdkondi (immigratsioon, sotsiaalne ebavõrdsus, narkootikumidega ja AIDSiga võitlus, puuetega inimeste ja soolisuse problemaatika, majandus, keskkond, kultuur ja keel, rahvusvaheline konkurents jne). Selle tarbeks luuakse järjest uusi ja uusi bürokraatlikke mehhanisme, mis ühtlasi võtavad meie ühisest hariduskatlast järjest suurema noosi jättes õpetajale-õpilasele järjest väiksema osa tervikust ja pärssides nende valikuvabadusi. Nihe on toimunud paljudes riikides ja ei ole ainult Eesti-keskne areng.

Mõni aeg tagasi saatis Jaak Hohensee haridusareeni listi ülevaate, kui palju bürokraate istub täna haridusministeeriumis ja ministeeriumi allasutustes, kes nö tegelevad hariduse juhtimisega. Neid inimesi oli ikka omajagu. Täiesti üllatavalt palju arvestades Eesti riigi väiksust. Tegemist on Euroopa mõistes keskmise linna suuruse riigiga st ühe omavalitsusüksusega. 1918.aastal istus haridusministeeriumi tervikkoosseis Toompeal ühe laua taga ja võttis inimesi vastu. Õpilaste arv oli siis väiksem, aga mitte märkimisväärselt. Algkoolides loendati juba 1911. aastal ca 67000-68000 õpilast, võrdluseks 2020. aastaks ennustab Praxis põhikooli õpilaste arvuks 121 237. "Kui kooli õppekohtadest oleks täidetud vähemalt 70 protsenti ning õpilase koolitee poleks pikem kui viis kilomeetrit, väheneb põhikoolide arv 484 koolilt 352 koolini ehk 27 protsenti." 1911. aastal loendati Eesti aladel algkoole 1639 (lisaks need koolid, mis ajutiselt suletud). Koolid olid hajusalt üle kogu maa, koolimaju oli kordades rohkem kui täna. Minu vanaema, kes on täna 91 aastat vana, käis 30-ndatel läbi Virumaa metsade seitse kilomeetrit, et kooli jõuda. Järelikult on midagi selles Praxise arvutuses väga valesti läinud, sest nendes külades elavad tänaseni lastega pered, koolide arv minu kodukandis, aga on iseseisvusaastatega järjest vähenenud.

Bürokraatiamasinavärk samal ajal on saja aasta tagusega võrreldes plahvatuslikult kasvanud. Kohati tundub justkui elaks see koletis täiesti iseseisvat elu ja inimene on selle kafkaliku putuka üle ammugi kontrolli kaotanud. Üks olulisemaid kriitikaid nõukogude riigikorrale oli bürokraatia masinavärgi kriitika. Liiga palju oli pabereid, statistikat ja plaane, liiga vähe oli sellel kõigel seost tavaeluga. Iseseisvuse saabudes soovis enamus inimesi sellest ebakõlast esimeses järgus vabaneda. Lootus iseseisvusele ja enesemääramisõigusele ei ole hariduselus täitunud, pigem vastupidi.



Vaatasin Ossinovski õpetajatepäeva tervitust ja mul hakkas sellest noorest mehest lausa kahju. Tühjad saalid, tahvlid, seinad ja koolipingid. Õõnes videotervitus neile, kes on kusagil kaugel all ja eemal, aga teevad "tähtsat tööd". Minister hulgub üksi tühjas koolimajas, kust õpilased ja õpetajad on ammu lahkunud. "Kuhu kõik inimesed kadusid?" küsib minister iseendalt ja salvestab oma mobiiliga õpetajatepäeva tervituse, mida asub seejärel sotsiaalmeedia vahendusel jagama.

Kas uus haridusseadus suudab luua eeldused selleks, et inimene on riigimasina üle peremees, suudab seda hoomata ja iseenda elu üle otsustada või jätkub automatiseerumise ja kontrolli võidukäik inimeseks olemise üle? Siin on minu jaoks hariduse põhiküsimus, millele uue haridusseaduse loomisel tuleks eraldi keskenduda.    


   
Loe haridusseadusest ja koolide sulgemisest veel:
Haridusseaduse monitooringu veebikodu "Haridusarvamuste festival" 
mais 2014 kirjutatud "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine"
detsember 2011 "Koolide sulgemisest ja haridusministeeriumi rollist"
jaanuar 2012 "Gümnaasiumireform ehk kuidas koolide kinni panemisega Eestis haridust parandati"
märts 2012 "Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest"

No comments: