Tuesday, July 28, 2015

Kadakasaks ja pajuingel ja võsavenelane

Tutvudes Jaksobsoni ja Suburgi kirjavahetusega, mis jääb ajavahemikku 1872-1881, on huvitav märgata, milline põnev kvaliteedi erinevus on saksa keeles kirjutatud ridadel võrrelduna algelises eesti keeles kirjutatuga. Pikkadest põhjalikest saksakeelsetest intellektuaalsetest aruteludest saavad eesti keelele üle minnes lühikesed keeles kobavad kirjad. Suburg oli Koidula klassiõde, mõlemad õppisid Pärnu tütarlaste gümnaasiumis saksa keeles. Esimene tütarlaste eestimeelne kool asutatigi Suburgi poolt ja tema teeneid eestikeelse tütarlaste hariduse osas  on raske alahinnata. Suburgi õpilasteks olid Mari Raamot, Aino Tamm ja paljud teised hiljem tuntud naistegelased.

Minu arvates on imetlusväärne, kui paljusid keeli ja millisel tasemel tolleaegsed haritlased valdasid. Iga keelega on vaja pidevalt tööd teha, et seda ilusana elus hoida. Emakeel on mõtlemisel asendamatu tööriist, sest igas uues keeles tekib justkui oma areaal, valdkond, milles oled võimeline kaasa rääkima ja mõtlema. Sealjuures on väga huvitav jälgida, mis saab siis, kui emakeel on ainult köögikeel ja kõik muu ümberringi toimub teistes keeltes.

Praegune sõda sisserännute teemal teeb mind kurvaks. Eesti on ajast-aega olnud paljurahvuseline riik. Siin on juba aastasadu elanud soomlasi, rootslasi, venelasi, juute, romasid ja sakslasi kõrvuti eestlastega. Iseisevuse manifesti õige nimigi on Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele. Selle asemel, et olla kõikide teistega sõjajalal, võiksime tegeleda oma kultuuri edendamisega. Praeguse rassistliku vahutamise taga ongi sageli inimesed, kelle haridustase tekitab küsimusi. Sõim ja vihakõne näitab hariduse läbikukkumist. Haritud inimese võimuses on ratsionaalne arutelu, mis aitab ühiskonnal tervikuna kasvada, otsib loovaid lahendusi, mitte ei torma "galašnikov käes piirile immigrantidele vastu". Rassismi taga on ka võimuahned inimesed, kes loodavad sedasi iseennast ennast upitada ja on fanaatilisi vihkajaid, kes päevast päeva toodavad vaimset vägivalda kõikide neist nõrgemate gruppide suhtes. Tuletan meelde, et natsid puhastasid välja ka puuetega inimesed ja mitmed neile ebaolulised grupid lisaks juutidele. Eestlasi nähti aarialasi teenindavate töölistena, kellel millekski kõrgemaks eeldused puuduvad.

Mina tahaks tänastelt marurahvuslastelt küsida: Kus olid need "eesti kultuuri ja rahvuse eest võitlejad" siis, kui suleti ajakiri "Haridus"? Vaid vähesed märkasid, mis toimus. Veel vähesemad reageerisid. Need, kes reageerisid ei võta nüüd rassistlikult sõna 150 pagulase vastuvõtmise vastu, vaid otsivad võimalusi, kuidas neid õnnetu saatusega inimesi meie kultuuriga võimalikult valutult tuttavaks teha. Keel on oluline instrument ühiskonna arengus. Rassismist ja vihast läbi imbunud keel tõukab nii omasid kui võõraid.


Rassismist veel "Ma ei ole rassist, aga... Rassismist kui hariduslikust probleemist."
Lilli Suburgist: "Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab", "Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad." ja "Liblikatest, huntidest ja haridusajaloo legendaarsetest naistest".
Vihakõnest ja feminismist: "Feminism ja vihakõne".

Ma ei ole rassist, aga ... ehk rassism kui hariduslik probleem

Viimaste kuude viha ja vaenamine maailma pagulaskriisi teemal sundis mind keset vihmast suve nädalaks lugemislaua taha. Miks siis ikkagi on nii, et inimesed kaotavad igasuguse enesekontrolli ja loobivad sisserännanute suunas valimatuid väljendeid, jagavad sügavalt rassistlikke kirjutisi, kommentaare, alandavaid pilapilte? Kõrvuti EKRE selgelt marurahvuslike ja rassistlike poliitikutega haaravad ohjad varem enam-vähem lugupeetud, soliidse sotsiaalse kapitaliga inimesed ja väljaanded - lühikese ajaga saab rassistlikust vihadiskursusest eestikeelse (digitaal)meedia argipäev. 

Peale mõningast meedias toimuva jälgimist on tänaseks selge, et inimesed ei mõista kust jookseb piir rassismi ja konstruktiivse pagulas/immigratsiooni/integratsioonipoliitika kriitika vahel. Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ongi lühidalt sõnastada eestlaste rassism kui hariduslik probleem.

Kõigepealt veidi ülevaatlikult Põhjamaade kogemusest viidetega mõningatele huvitavatele allikatele.

Põlissoomlased pööravad demokraatliku diskussiooni pea peale

Marianne Lydén kirjutab oma väikeses, kuid huvitavas raamatus "Ma ei ole rassist, tahan vaid võõravaenulike valijate hääli" (Jag är inte rasist. Jag vill bara ha främlingsfientliga röster. Ilmunud 2012.a.) Soome kasvavast võõravaenulikkusest ja Põlissoomlaste erakonna kujunemisest ajakirjaniku perspektiivist. Ta näitab värvikalt, kuidas üleeuroopaliste võrgustike ja sotsiaalmeedia vahendusel kujundatakse uusi mõjukaid poliitilisi jõude, mis vahendeid valimata oma varjatud või täiesti avalikke võõravaenulikke eesmärke teostavad. Vähestest erandlikest rassistlikest poliitikutest erakonnamaastikul saavad alguse suured poliitilised kannapöörded, mille üheks tulemuseks on järjest kasvav vihakõne ja sisserännanute avalik tõrjumine. Võõraviha ja sellega seonduv avalik diskrimineerimine kuuluks justkui 20. sajandi alguskümnenditesse, mitte 21.sajandi avatud maailmapildi ja progressiivsete poliitikate juurde, aga ometi on Põlissoomlased juba teist korda Soomes valitsuses.

Valijate püüdmiseks on ka teised Soome erakonnad (nt Sotsiaaldemokraadid) oma immigratsiooni ja pagulaspoliitikat viimastel aastatel radikaalselt revideerima asunud. Muutus on kuulda selles, kuidas sõnastatakse pagulas-. immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas probleeme, millega ja kuidas üleüldse tegeletakse. Kui teisest rahvusest inimesi nähakse homogeense negatiivse grupina, neid vaadeldakse ainult kui ühiskonna mädapaiset, mis tuleb ära kaotada ja mitte kui võimalust nii sisserännanutele endile uue elu alustamiseks kui ühiskonnale tervikuna, siis on tegemist rassismiga. Poliitiliselt korrektseks lihvitud vihakõne normaliseerimisega tuleb ajakirjanikel, poliitikutel ja ühiskonnategelastel avalikult võidelda. See on meist igaühe kodanikukohus, mitte vabatahtlik valik.
"Vaikus on õigupoolest kõige ohtlikum. Vaikimine on tegu. Vaikimine tähendab nõusolekut - on tuntud väljend. Oma seisukoha esitamisest loobumine tähendab oma valijate ees vastutusest hoidumist." tsiteerib Lydèn Elisabeth Rehni (2012:147)
Seesama põhimõte kehtib ka koolis. Õpetajatel on võimalus rassismi ja vihakõne probleemiga koostöös õpilastega tegeleda, õpetajate tegevusetus on tegu.

Rootsis on tekkinud anti-rassistlike organisatsioonide võrgustik

Eugeenika professor ja rassiteadlane Herman Lundborg rajas 20.sajandi alguskümnenditel riikliku rahastuse toel instituudi, mis edukalt sorteeris rootsi "puhtast rassist" välja laplasi, saame, soomlasi, juute, venelasi, puuetega inimesi jt. Tema teoste pealkirjad kõnelevad enda eest, nagu näiteks "Rootsi rahva rassiline olemus", "Rassibioloogia ja -hügieen" (1914), "Rootsi rassiteadus" (1927), "Lääneriigid on ohus" (1934). Leo Kramàr viitab oma raamatus "Rassismi ideoloogiad. Gobineaust Hitlerini" (Rasismens ideologer. Från Gobineau till Hitler. Ilmunud 2000.a.) just Lundborgi rassismikäsitusele, mis muideks asetab rootsi germaani taustaga rassist teiste hulgas allapoole nii soome-ugrilased kui slaavid. Teise maailmasõja tragöödia lõi rassipuhtuse ja marurahvuslaste suud aastakümneteks lukku ja inimeste rassipõhist sorteerimist väärtuslikemaks ja vähemväärtuslikemaks on poliitilises ja avalikus diskursuses sellest alates peetud täiesti lubamatuks. Natsiparteid keelustati kõikjal.

II MS järgselt toimunud avaliku diskursuse ja erakonnamaastiku puhastumine rassismist ei tähendanud veel, et rassismi selle varjatud kujul ühiskonnas ei esineks tänaseni välja. Hulgalised uurimused ja peetud poliitilised debatid näitavad ilmekalt, et etniline, usuline või rassiline diskrimineerimine on paljudele inimestele argipäev. Sisserännanutel on kehvem tervis, lühem eluiga, nende lastel on vähem võimalusi heaks hariduseks ja hiljem sobiva töö leidmiseks jne. Struktuurne diskrimineerimine on jätkuvalt probleemiks ka Eestis, kus näiteks vene keelt kõnelevad naised saavad teistega võrreldes keskmiselt poole vähem palka, võrdluseks eesti keelt kõnelevad naised saavad meestega võrreldes palka 30% vähem.

Vanale rassi-ideoloogilisele platvormile, mis põlistab ühed sünnipäraselt õigeks ja ülemaks ning teised lähtuvalt nende geneetilisest taustast - madalamaks -  ongi ehitatud tänased marurahvuslikud liikumised ka kõige vägivaldsemate üksik-üritajateni välja (nt Breivik). Rassismiteoreetikud ja -kummardajad leiavad, et "rassiliselt vähemväärtuslik kontingent" - need teised - ei väärigi samu võimalusi ja tingimusi, sest rassihierarhia on paigas juba sünnipäraselt ja vaidlustamisele ei kuulu. Näiteks Rootsi rassiteooriast lähtuvad rassistid leiavad, et eestlased kui slaavi ja soome-urgi vaherahvus (enamasti sealjuures ei teata, kas eestlased kuuluvad slaavlaste või soome-ugrilaste hulka) ei väärigi eluks samu võimalusi kui germaani päritolu rootslased. Seega ei ole rassism ainult nö traditsiooniliste rasside vaheline võitlus, vaid palju nüansirikkam diskrimineerimis- ja puhastusmehhanism, kui esimesel hetkel arvatagi oskaks.

Rassismi vasturelvaks peetakse Rootsis ennekõike haritust ja teadmiste levitamist. Leo Kramàr, kes II maailmasõja eest põgenes Tšehhist Rootsi, kirjutas oma rassismi ideoloogiate käsiraamatu just seda põhimõtet silmaspidades. Rootsis on natsistidele vastukaaluks tekkinud ka anti-rassistide paikkondlikud organisatsioonid, mis keskenduvad rassismi vastu võitlemisele väikestes (maa)piirkondades. (nendest saab ülevaatlikult lugeda siit uurimusest: http://expo.se/.../131126_rapport_lokal_antirasism.pdf (2013))

2014. aastal oli Rootsis suurem anti-rassistlike meeleavalduste laine, ennekõike astuti välja Sverigedemokraadide ja nende poliitika vastu, aga ka rassismi levikule ühiskonnas laiemalt. Toimus näiteks massiline anti-rassistlik meeleavaldus neljateistkümne tuhande osalejaga. Rootsi anti-rassistide tekste saab lugeda raamatust "Rasismen i Sverige. Nyckeltexter 2010-2014". (Rassism Rootsis. Võtmetekstid 2010-2014). Raamatus on tekste medõdedelt, kes keeduvad Rootsidemokraatide valimiskampaania aegsest külastusest nende haiglasse, teismelistelt, kes oma kodukandis asutusid vastu rassistide meeleavaldusele ja vastukaaluks korraldasid Rootsi suurima anti-rassistliku meeleavalduse, ajakirjanikelt jne. Paljudel juhtudel on sõnavõtjaks sisserännanud ise, sest ainult nii - poliitiliste subjektidena  - avalikus elus võrdväärsetena osaledes, on ühiskonnal tervikuna võimalik rassismist ja võõravihast üle saada.

Minu arvates on piirkondlike organisatsioonide loomisele keskendumine väga hea strateegia, sest ka rassism kasvab ennekõike "tavalistest" koolidest ja noorte kampadest välja, inspiratsiooni saadakse vastavatest vihafoorumitest ja -blogidest. Ka eesti keeles on sellised viha õhutavaid gruppe juba nii facebookis kui nö päriselus. Varjatud rassiline diskrimineerimine algab varakult, see juhtub nähtamatute pisikeste sammude kaupa, mille tulemuseks ongi paljukirutud töötus, kriminaalsus ja sotsiaalne võõrandumine. Inimene ei võõrandu ühiskonnast ise, ta tõugatakse teiste ühiste pingutustega eemale. Kui Vao pagulased kodanikuaktiivususe korras ühel ilusal päeval Eestimaad vaatama viidi, siis sündis sellest samm vastupidises suunas.  

Eesti keeles rassismi olemusest lugeda ei saa!

Kust saab eesti keeles lugeda rassismist ja sellega seotud (neo)natside liikumistest, mis täna Euroopa poliitilist maastikku kasvavas trendis mõjutavad? Kust lugeda anti-rassistide liikumisest ja strateegiatest Skandinaavias ja mujal? Mis on üleüldse rassism?

Näiteks vikipeedias ei puudutata seda teemat üleüldse. https://et.wikipedia.org/wiki/Rassism

Raamatukogude ühiskataloog ESTER andis ostingule: rassism eesti keeles kokku 27 allikat, nendest teemaga üldiseks tutvumiseks soovitada ei julgeks ühtegi. Suurema osa moodustavad nõukogudeaegsed "ekspluateeritud neeger vrs kuritahtlik kapitalism" teksid ja Euroopa Liidu enamasti kuivad dokumendid. Sealjuures mitte ainukestki kaasaegset otse eesti keelde ja kohalikust kontekstist lähtuvalt kirjutatud ülevaateteost, mis aitaks teemat algajal rassismihuvilisel lahti mõtestada. Ka teistes keeltes pakutud teoste loetelu oli pigem akadeemiline kui algajat huvilist kõnetav. Põhjamaade suurepärased populaarteaduslikke ja ajakirjanduslikke ülevaateteoseid, mida mul õnnestus laenutada kohalikust raamatukogust, Eestist ei leia.

Siit järgnebki minu väide, et rassism Eestis on hariduslik probleem. Kuna Teise maailmasõja järgne nö lääne-maailma poliitilise diskursuse natsismist ja rassismist puhastumine läks Eestist "tänu" raudsele eesriidele puutumatult mööda, siis tuleks meie poliitikutel, meediainimestel ja pedagoogidel - tegelikult rahval tervikuna - selles ajalooliselt väga valusas küsimuses end tagant järele ise harida. Abimaterjale selleks leiab täna raamatukogudest või veebist vaid pudemetena, aga head analüüsimaterjali tundlikkuse arendamiseks ja temaatilisteks diskussioonideks, näideteks on seevastu nüüd küll kuhjade kaupa. Eesti rassismi klassika varamusse kuulub aastate pärast näiteks eilne Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri tekst pealkirjaga "Valitsuse varjatud uuring: 9 suurimat ohtu seoses pagulastega", mille alapealkirjadeks vastavalt:  
Terroristid saabuvad valetades
Kapole ei meeldi pagulaste hordid
Eestisse tulevad teise sordi pagulased
Kartkem uut liiki roimasid
Pagulased rünnaku all
Venelased teevad rohkem kurja kui eestlased 
Artiklit saab edaspidi kasutada ühiskonnaõpetuse rassismipeatüki õppematerjalina nii koolides, poliitikas kui meedias. Selle artikli avaldamisega kukkus Ekspress minu silmis Postimehega võrdväärsele olematule tasemele. Kindlasti ei ole siin tegemist kvaliteetajakirjandusega, vaid puhtakujulise rämpspostiga.

Samasse õppetundi soovitan analüüsimiseks võtta ette Eesti iseseisvuse manifest aastast 1918. Manifesti õige peakiri on "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Hiljem kasvas sellest dokumendist välja Eesti Põhiseadus. Eriliselt väärib tähelepanu EV Põhiseaduse peatükk 12.
Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.    
Alustades oma juttu pagulaspoliitikast sõnadega: "Ma ei ole rassist, aga need mustad mehed tahavad siia ainult heaolu nautima tulla..." ongi kogu tsiviliseeritud arutelu lõppenud, sest sa oled rassist. Pealegi näitab Norra kogemus, et näiliselt passiivse vihaõhutamise ja rassismi tagajärjed võivad teinekord olla väga traagilised ja konkreetsed. Isegi selle nüansirikkal varjatud kujul on vihakõne aluseks argi-diskrimineerimisele, mille all kannatavad kõik keskmisest veidi erinevad grupid. Loodan, et Eesti haritlaskond võtab selle õppetunni, mis pagulaste teema seekord kogu Eesti ühiskonnale pakub ja loob sellest 21. sajandisse kohase rassismialase ühiskonnaõpetuse tunni meie lastele.    

Saturday, June 27, 2015

Feminist Marie Reisiku armastuskirjadest Vikerraadios pühapäeval kl 13:05

Marie Reisiku 1908.a. teel Pariisi Peetrile saadetud postkaardid 
Sellel suvel on Vikerraadio eetris väga tore saatesari "Need vanad armastuskirjad". Homme kl 13:05 räägin feministi, poliitiku ja prantsuse keele õpetaja Marie Reisiku (1887- 1941) kirjavahetusest Peeter Reisikuga. Saatejuht Urmas Vadi võttis minuga mõniaeg ühendust ja kutsus saatesse. Ta oli nimelt avastanud minu vanad blogipostitused, kus nendest põnevatest kirjadest juttu.

Marie Reisiku kohta on materjale kaunis vähe, peaaegu ei olegi. Seetõttu on teemast rääkimine omaette kunsttükk. Aastate jooksul olen siiski ühte teist tema isiku kohta kokku kogunud ja loodetavasti saate sellest homses saates juba lähemalt kuulda. Loen ette ka paar armastuskirja kokku ligi 400-st aastate jooksul Peetrile saadetud kirjast.

Minu blogist leiad Marie Reisiku kohta veelgi lugemist. Kindlasti soovitan tutvuda tema artiklitega Eesti naisliikumisest aastast 1913 "Naiseõiguslusest" (avaldatud ajakirjas "Naisterahva Töö ja Elu") ja aastast 1926. "Naisliikumine Eestis" (avaldatud mahukas teaduskogumikus "Eesti maa, rahvas ja kultuur"). Kirjutasin 2012. aasta talvel tema elust ja tegemisest postituses "Marie Reisik - eesti naised poliitikas I" viidetega mitmesugustele kättesaadavatele digiallikatele nagu raadiosaade aastast 2008 ja vanad filmikaadrid.  

Head kuulamist!

Sunday, June 21, 2015

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele

Foto: Maarja Urb 2008 Rootsis 
Veebruaris 1918. Pärnus Eesti Wabariiki väljakuulutades hõigati esimestena välja ka alljärgnevad põhimõtted omariikluse loomiseks.
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
Mind paneb hämmastama, et aastal 2015 on ikka veel inimesi, kes neid põhimõtteid millekski ei pea ja samas räägivad omariiklusest ja eestlaseks olemisest. Enamasti räägivad need inimesed väga halvas eesti keeles, aga on ka erandeid...
Ma arvan, et eesti kultuuri ja keele allesjäämiseks ei ole midagi olulisemat, kui oskus iseend muutuvas maailmas iga hetk uuesti mõtestada ja ise meie oma kultuuri iga päev luua. Loomulikult sünnib see kohtumistes teistega, sh inimestega meile väga kaugetest kultuuridest. 
Mida suurem on hirm ja mida vihasemalt vehime rusikaga, seda kiirem on eestlaste kadumine. Viha ja hirm sünnitab ainult sõda ja vägivalda. Kultuuri sellest ei sünni. 

ps Sõrve Muuseumis Saaremaal on sel suvel võimalik näha minu ja Mai Raud-Pähni koostöös kokku pandud näitust "Eesti paadipõgenikud. Nelja paadi lugu". Soovitan seda kindlasti vaatama minna! Eestlased olid paadipõgenikud 1944 aasta sügisel ja Rootsi jõudis tol korral ligikaudu 30 000 pagulast, see on 10 000 inimest rohkem, kui kogu Euroopa peale jagatav põgenikekvoot, millest täna Eestis väga palju kirjutatakse-räägitakse.   

Wednesday, June 03, 2015

Solvikikooli ajalehe aprillinumber nüüd online!

Novembris asutasin Solviki koolile ajalehe. Plaanis on igakord, kui koolis toimuvad ühised talgupäevad panna kokku ka üks koolileht. Tänaseks on ilmunud kaks numbrit ja kolmas on toimetamisel, ilmselt valmis järgmiseks nädalaks.

Kuigi ajaleht ise ilmub rootsi keeles, siis on osad intervjuud salvestatud algselt inglise keeles ja seega vaadatavad ka laiemale huviliste ringile.


Intervjuu Slovakkia õpetaja ja kooliuuendajaga

Tegin hiljuti Solviki ajalehe jaoks intervjuu meie kooli külastanud Aleš Šteskoga Slovakkiast. See on nüüd youtubis kättesaadav.

Wednesday, May 20, 2015

Lasteaiaõpetajatele vääriline palk!

Tegelesin taas kodanikuaktiivsuse korras õpetajate palkadega. Nüüd siis täpsemalt lasteaiaõpetajatega seotud aktsiooniga, mille eesmärgiks on viia lasteaiaõpetajate tasustamise süsteem kohalike omavalitsuste käest riigi kätte, teiseks ühtlustada lasteaiaõpetajate ja õpetajate miinumumpalgad. Täna on olukord väga juhuslik ja sõltub omavalitsusjuhtide suvast ja sissetulekutest. Tulemuseks on, et ühe ja sellesama töö eest võidakse ääremaa väikevallas maksta kaks korda vähem kui pealinna lähistel.

Lasteaiaõpetajatel on sellisest rahastamissüsteemist villand saanud ja nad on alustanud üleriigilise kampaaniaga. Kirjutasin sellest juba oma eilses postituses.

Tegin lasteaednike toetamiseks märgi, mida saab oma facebooki profiili pildile lisada. Mõne tunniga on märgi kasutajate hulk jõudnud ületada saja piiri. Loodetavasti on see alles algus!

Mitmed omavalitsused on asunud juurutama töökorraldusmudelit, kus kahe pedagoogi asemel jääb rühma eest vastutama üks kõrgharidusega õpetaja, kellel on kaks erihariduseta miinimumpalga eest töötavat abiõpetajat (ehk tavakeeles söögitädi). Kõik selleks, et säästa personalikulusid. Samas on alushariduse kvaliteedi üheks väga tähtsaks näitajaks lasteaiapersonali erialane ettevalmistus ja on mõldamatu, et kokkuhoid tuleb väikelaste hariduse arvelt. Siin on vaja olla väga järjekindel ja mitte leppida õpetajate koondamisega. Igasse rühma on tõesti vaja kahte abiõpetajat, aga igasse rühma on vaja ka kahte õpetajat! Sellisel juhul saaksime rääkida uuest kvaliteedist Eesti alushariduses ja märkimisväärsest arenguhüppest.

Loodan, et omavalitsusjuhid ja lasteaedade rahvas mõistavad, et praegu on väga hea võimalus teha win-win koostööd. Paljudele omavalitsustele on lasteaedade rahastamine juba aastaid suurt peavalu valmistanud, sest omavalitsuste tulubaas on vähenenud. Samas kohustusi tuleb aasta-aastalt juurde. Nüüd on koos lasteaednike ja lapsevanematega võimalus survestada riiki võtma vastustust, et kohalikke omavalitsusi nende ülesannetes toetada, eesmärgiks võrdväärselt hea kvaliteediga alusharidus üle kogu Eesti.

Eesti Lasteaednike Liit on algatatud avalikud allkirjade kogumise ja üleandmise aktsioonid toimuvad:
Tartus, 8. juunil kell 11.00 Raekoja platsil
Põltsamaal, 9. juunil kell 10.30 Carl Schmidti Maja parklas
Paides, 10. juunil kell 11.00 Paide Keskväljakul
Viljandis, 11. juunil kell 11.00 Spordihoone esisel platsil
Pärnus, 12. juunil kell 14.00 SEB esisel platsil
Tallinnas, 15. juunil kell 11.00 Toompeal

Kutsun kõiki üles lasteaednike aktsiooni toetama!


Monday, May 18, 2015

Lasteaiaõpetajad on väärt õpetajatega sama palka üle terve Eesti!

Õpetajale väärilise palga meeleavaldus 2011 aasta septembris.
Kutsun üles liituma lasteaiaõpetajate algatusega, kus nõutakse lasteaiaõpetajate ja õpetajate palgakorralduse ühtlustamist. Täna maksavad lasteaiaõpetajatele palka kohalikud omavalitsused ja see tähendab, et Eesti lasteõpetajad saavad palka miinimumist kuni õpetajatega samaväärse summani. Lasteaiaõpetajatele tähendab see väga ebakindlat töötasu, mis sõltub eelkõige omavalitsuse poliitikute erakondlikest prioriteetidest ja suvast.

Selline ebakindel olukord ei saa enam edasi kesta! Lasteaiaõpetaja on õpetaja ja väärib õpetajaga samaväärset palka üle Eesti! 


ELAL esitab 15.06.2015 lasteaednike nimel kollektiivse pöördumise riigikogule.

Eesmärk: kõigile alushariduse pedagoogidele on kehtestatud vastavalt atesteerimise tulemustele ühtne riiklik õpetaja töötasu alammäär, mis on rahastatud sarnaselt kooli pedagoogidega.

Teeme Riigikogule ettepaneku:
• Kehtestada kõigile lasteaiaõpetajatele põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatega võrdne riiklik palga alammäär üle Eesti.
• Sätestada koolieelsete lasteasutuste rahastamineanaloogiliselt munitsipaalkoolide rahastamisega.
• Muuta koolieelse lasteasutuse seadust ning viia sellesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-ga 76 ja §-ga 82 analoogilised sätted.

Toetusallkirjade kogumine asutustes toimub 18.-29. mai.

Lasteaedadesse edastatakse pöördumise tekst, kuulutus, juhend toetusallkirjade kogumiseks ja toetusallkirjade leht.

Nimetatud materjalidega saad tutvuda ka liidu kodulehel www.elal.ee

Pöördumisele soovime koguda võimalikult suure arvu toetusallkirju.

Allkirjade kogumised jätkuvad toetusallkirjade kogumise/üleandmise jõustamiseks korraldatava aktsiooni käigus toimuvatel avalikel üritustel ajavahemikus 8.-15. juunini Tartus, Põltsamaal, Paides, Viljandis, Pärnus ja Tallinnas.

NB! Toetusallkirju kogutakse ainult paberkandjal toetusallkirjade lehele!
Kogutud allkirjad Tartust Tallinna viib õpetajate esindus jalgratastel.

Hea Fb lugeja!
Pakume Sulle võimalust aktsiooni õnnestumiseks anda oma panus ja toetada aktsiooni läbiviimist vabatahtliku annetusega.
Annetuse suuruse määrab igaüks ise.
Annetuse saaja: Eesti Lasteaednike Liit
Annetuskonto number on:
SEB pank a/a EE061010152001555007 märgusõna "Aktsiooni toetuseks"
Paku toetusvõimalust ka oma kolleegidele, sõpradele.
Täpsustavatele küsimustele ja ettepanekutele vastavad:
Merit Kvats, merit.kvats@gmail.com, 56647333
Ave Ruul, ave.ruul@gmail.com, 56151765
Liili Pille, liilipille@gmail.com, 53094555

Täpsem info Eesti Lasteaednike Liidu kodulehel!

Thursday, April 02, 2015

Eestikeelne maailma kasvatusteaduslik kirjavara

Niisiis, mida saame lugeda eesti keeles maailma kasvatusteaduste ja -filosoofia klassikast?

Näiteks siin on üks võimalik nimekiri soovitatud teostest USA õpetajatele.  Teiste hulgas Hilda Taba teos õppekavateooriast, mis tänaseni eesti keelde tõlkimata.

Democracy & Education, John Dewey
Pedagogy of the Oppressed, Paulo Freire
Horace’s Compromise, Ted Sizer
Emile, Jean Jacques Rousseau
Paideia Proposal, Mortimer Adler
The Taxonomy, Benjamin Bloom et al
Basic Principles of Curriculum & Instruction, Ralph Tyler
Crisis in the Classroom, Charles Silberman
Curriculum: Theory and Practice, Hilda Taba
The Child and the Curriculum, John Dewey
The Moral Judgment of the Child, Jean Piaget
Thought and Language, Vygotsky
High School, Ernie Boyer
A Place Called School, John Goodlad
Beyond Freedom and Dignity, B F Skinner
Ideology and Curriculum, Michael Apple
School Teacher, Dan Lortie
The Reader, The Text, The Poem, Louise Rosenblatt
How To Read A Book, Mortimer Adler
How To Solve It, Georg Polya
The Structure of Scientific Revolutions, Thomas Kuhn

Tõlgituna on siit nimekirjast võimalik lugeda ainult Thomas Kuhni, hiljuti tõlgitud Piaget ja Võgotskit ja Rousseau "Emile".

Millal hakatakse kasvatusteaduses tuntud mõtlejaid süsteemselt eesti keelde tõlkima? Oma praktikast tean, et õpetajate hulgas on väga üksikuid häid võõrkeeleoskajaid. Üllatavalt vähesed loevad mõnes võõrkeeles teaduskirjandust, rääkimata filosoofia keerulisest keelest aru saamisest.

Wednesday, March 11, 2015

Näitus "Paadipõgenikud" on homsest avatud paadiklassis

Homsest alates on näitus "Paadipõgenikud 1944. Nelja paadi lood" avatud Stensundi rahvaülikooli paadiklassis. Kõrvuti oma paadiehitusega mõtlesin rääkida kaasõpilastele eestlaste põgenemisest Rootsi 70-ndate aastat tagasi. Ka huvilistel väljaspoolt kooli on nüüd võimalus tulla vaatama nii näitust kui ka minu käimasolevat paadiehitusprojekti.

Näitus jääb Stensundi kuni 20. märtsini ja aprillist jõuab Sundsvalli. Uksed on avatud E-R 9-16.00. Paadi valmimise tähtajaks on 14.mai, siis toimub Stensundis pidulik paatide vette laskmine ja kooli avatud uste päev.

info: tammevelin@gmail.com

Tere tulemast!


Sunday, March 08, 2015

Head naistepäeva!

Tänane hommik algas kell kuus Järna ringteel, kuhu kohalikud naiskunstnikud tegid pidupäeva puhul kolme naise riietusesemetest installatsiooni. Teiseks saab digiajakiri "Naiste Hääl" täna juba kolme aastaseks!

Friday, February 27, 2015

Paadipõgenike näitus jõudis Gotlandilt Trosasse ja teisi häid uudiseid Skogsbrynsbyst

Valimised on ennast selleks korraks täiesti ammendanud. Ma ei jaksa lugeda enam ühtegi artiklit, veel vähem ise midagi kirjutada. Täiesti tülgastav on olukord, kus poliitiline eliit langeb vormist välja ja loobib liivakastis kõikide "teiste" suunas mänguasjade ja liivaga. Keeldun seetõttu Eesti meediat jälgimast. Päevapoliitika asemel mõtlesin kirjutada sellest, mis toimub Skogsbrynsbys ehk järgnevalt väheke kodustest uudistest.

Klaverimuusika ABC tase

Ehitan paati ja vahepeal mängin klaverit. Olen jõudnud Beethoveni Kuuvalguse sonaadi esimese osaga lõpusirgele, eelmisel nädalal alustasin juba teise osaga. Paar kuud tagasi poleks arvanudki, et vaatan teise osa noodilehte ja mängimine käib nii lihtsalt. Beethoven kirjutas Kuuvalguse sonaadi oma klaveriõpilasele, kellesse ta armunud oli. Kuulus helilooja tahtis naisega abielluda, aga sai korvi ja pidi pettuma. Jutud Beethoveni järjest halvenevast kuulmisest olid Viinis levima hakanud ja lisaks sellele veel suur seisuslik vahe, mis neid kahte lahutas. Sonaadi teeb minu jaoks huvitavaks see, et esimene osa on aeglane ja melanhoolne, kaunis keeruka rütmiga ja nõuab head tööd just väikese ja seega kõige nõrgema sõrmega. Teine osa on juba kiirem, kuid ülesehitatud kordustele. Kolmas osa on klaverimängu meistriklassi kuuluv ja eeldab juba väga head tehnikat, kiirust ja rütmitaju. Soovitan kuulata Ukraina klaverivirtuoosi Valentina Lisitsat, kes alljärgnevas videos esitab kõik kolm osa lihtsalt imetlusväärse kergusega.  



Paadiehitus algajale huvilisele

Ka paadiehitus on jõudsasti edenenud. Vahepeal käisid mul kaks eesti ehitusmeest paadiklassis külas. Vaatasid ja imestasid, et naine ja höövel on käes. Näitasin meestele erinevaid paaditüüpe ja tutvustasin mõningaid põhimõtteid. Kutsusin neidki paadiehitust õppima, olid kaunis huvitatud, aga veidi pelglikud, ilmselt kuivamaamehed. Tänaseks on eelviimane ring laudu üleval ja esmaspäevast alustame viimasega. Eelmisel nädalal tegin isikliku rekordi ja panin nädala jooksul enam-vähem üksinda terve ringi laudu üles.

Foto: Raffe Vosthenko  
Märtsi keskel õmbleme purjeid, algaval nädalal olen Stockholmi paadi(?)messil. Mess kestab kokku 10 päeva ja on Põhjamaade suurim mere teemaline mess. 14. mail on Stensundis meie paatide vette laskmine ja sealt edasi saame oma värskelt valminud paatidega mõneks päevaks saarestikku purjetama. Enne seda ootavad viimased pingelised paadiehitusnädalad...

Paadipõgenike näitus nüüd Trosas!

Eelmise nädala teisipäevast on Paadipõgenike näitus Trosa raamatukogus. Näitus jääb avatuks kuni märtsi keskpaigani. Enne Trosasse jõudmist käis näitus Gotlandil. Selle kohta saab lähemalt uurida Gotlandi Eesti Seltsi lehelt.

Alice talvine vill on lõngaks kedratud!

14.veebruaril lõikas Indrek meie kolmel legendaarsel* angoorajänesel villa. Alicelt sai 115, Matildalt 70 ja Emmalt 40 grammi villa (arvestatud on ainult 1 sordi villa, millest saab lõnga kedrata). Eile võtsin kätte ja ketrasin Alici villa lõngaks. Praegu on heie venituses ja siis saan hakata meile purjetamiseks spetsiaalset aluspesu kuduma. Angoorajänese vill on selleks suurepäraste omadustega.

*Jänestest ja meie perest ilmub märtsikuu Peres ja Kodus pikem lugu, mille autoriks Hille Hanso.

Raamatukogu uudiseid: bell hooks kirjutab kasvatusest

Tellisin endale mõned huvitavad raamatud sh kasvatusest (bell hooks). bell hooks ja tema teosed "Teaching to Transgress: Education as the Practice of Freedom" (ilm. 1994) ja "Teaching Community: A Pedagogy of Hope" (ilm. 2003) vääriks kindlasti ka Eestis lugemist. Kahjuks puuduvad mõlemad teosed ESTERi andmetel Eesti Rahvusraamatukogust (Esimene on siiski saadaval TÜ Raamatukogus, kuigi ainult kohapeal kasutamiseks). bell hooks lähtub Paulo Freire kasvatusmõttest ja liidab sellele black-feministliku (ei tahaks kirjutada must, sellel sõnal on eesti keeles väga teistsugune konnotatsioon) pedagoogilise vaatenurga. Mõlemad teosed on maailmas äärmiselt loetud ja tunnustatud, Eestis tänaseni kahjuks tundmata.  

Jaanuari lõpus käis meil külas Linköpingi Ülikooli teadlane Redi Koobak
Öökapi nurgal on Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"( eesti keeles 2010 kirjastuselt Tänapäev), äsja lõpetasin Käbi Laretei "Såsom i en översättning" (2004, Albert Bonniers kirjastuselt), pooleli on Simon Weil "Personen och det heliga. Essäer och brev" (1961, Albert Bonniers kirjastuselt), Virginia Woolf "Jacobs rum" (1927, Hugo Gebers kirjastuselt Stockholmis), Nina Burtonilt "Den nya kvinnostaden"(2005, Albert Bonniers kirjastuselt), "Frederika Bremers Bild. Kalender utgifven af Sigrid Leionhufvud och Ellen Kleman" (1913, Norstedt ja Pojad kirjastuselt Stockholmis). Lisaks veel mitu Moa Martinsoni raamatut ja antoloogiat, mis ootavad järge ja palju muud.

Judith Butler "Gender Trouble"

Üleeile lugesin läbi ühe maailma tunnustatuima naismõtleja Judith Butleri kultusteose "Gender Trouble" (esmalt ilmunud 1990, minul neljas trükk koos autori uue eessõnaga aastast 1999). Tõesti huvitav teos, väärib lugemist ja tekitab mõtteid. Kohati läheb liiga detailselt psühhoanalüütiliste autorite analüüsimiseks ja muutub seetõttu tüütuks. Paralleelselt lugesin Julia Kristeva eesti keeleski ilmunud teost "Jälestuse jõud: essee abjektsioonist" (Kirjastuselt Tänapäev 2006), ka Kristeva essees on väga spetsiifilisi mõttekäike ja kuigi minu raamatukogus on nii Freudi kui mitmeid teisi psühhoanalüütikuid ja olen nende teostega enam-vähem tuttav, siis jääb selline hard core psühhoanalüütiline tulevärk mulle praegu kaugeks. Samas on Butleri feminismikriitika Beauvoir, Irigaray jt aadressil väga efektiivselt paradigma murdnud. Feministlik teoorialoome on liikunud naistekesksuselt palju mitmekesisemaid rühme hõlmavaks. Seetõttu on täna kordades keerulisem luua laiapõhjalisi poliitilisi koalitsioone, mille kaudu saaks oma huvide, vajaduste ja nõudmiste eest jõuliselt seista. Sedasama paradigmaatilisest nihkest tekkinud nõrkust, näitab ka Eesti aktivismipraktika. Uue feministliku koalitsiooni loomiseks pole Eestis mingitki teoreetilist aluspõhja, sest see tõukub suuresti neoliberalistlikust kriitikast, mida nt Ariadne Lõnga veergudelt ridagi ei leia. Ilmselt kulub veel mitu aastat enne kui see teoreetiline vaatenurk maakeelde ja -meelde jõuab... lootust siiski ju on (vt nt kogumikku "20-sajandi mõttevoolud" toimetajaks Epp Annus, Tartu Ülikooli kirjastuselt 2009.a. ja Rein Raua "Mis on kultuur?" 2013.a.).  

Auametid ja kodanikuaktivism 2015

Vahepeal valiti mind Rootsi Eesti Teadusliku Seltsi juhatusse ja lähipäevadel ilmselt ka Järna kunstnike ühenduse juhatusse. Auameteid on järjest kogunenud, kuigi au ja kuulsuse eest poes endiselt leiba ei anta. Aprillis toimub Rootsi Eestlaste Liidu uue koosseisu kokkusaamine. Kandideerisin sinna Sirle Söödi ja Mai Raud-Pähni õhutusel. Valitigi. Minu põhiliseks väljakutseks RELis on, kuidas teha nii, et raudne eesriie, mis lääne suunalt ikka veel idasse vaatamist piirab, lõpuks ometi saaks maha lõhutud. Leian, et see on üks väga oluline osa Eesti pehmest kaitsepoliitikast, mis senisest palju enam võiks tähelepanu saada. Maakeeli, kuidas tuua Eesti Põhjamaade meedias senisest palju mitmekesisemalt pildile, praegu toodetakse enamasti täiesti stereotüüpset peamiselt kollast uudist nii Eestis Rootsi kohta kui vastupidi. Seetõttu tundub Eesti Rootsist justkui tuhandete kilomeetrite kaugusel, 70-aasta jooksul kujundatud tugev vaimne barjäär hoiab kahte riiki tänaseni teineteisest tohutus kauguses. Ilmselt on see minu kui kodanikuaktivisti järgneva nelja aasta suurimaid väljakutseid ja muidugi ka see, et õnnestuks ülejärgmisesse Riigikogusse 40% naisi saada (Ärge unustage riigikogusse ka seekord naist valimast:).

Kõik ideed ja koostööpakkumised, kuidas meie naaberriikide meediapilti mitmekesistada või naiste suuremat osalust riigikogus edendada, on teretulnud!    
       

Tuesday, February 10, 2015

Intervjuud Riigikogu naiskandidaatidega

Olen viimasel ajal hoogsalt avaldanud, aga kusagil mujal, kui siin. Mõtlesin siiski ka siia pisikese vihje jätta, et huvitatud leiaksid tee...

Jaanuarist alates olen teinud intervjuusid naistega kõikidest erakondadest. Praeguseks olen avaldanud ca 15 naise tutvustuse. Paljud intervjuud on veel pooleli, osad nendest toimetamisel, osad alles teel. Kokku olen võtnud ühendust ca 50 naiskandidaadiga. Leidnud endale appi mitu kaastöölist ja toimetajat.

Loodetavasti aitab minu ja mitmete teiste kodanikuaktivistide tegevus kaasa sellele, et saaksime Riigikogusse senisest rohkem naisi. Loodan, et seekordsetel valimistel ületame 30% piiri ja järgmisteks valimisteks panin juba ette sihiks 40%.

Olukord, kus EV seadusandjaks ja riigijuhiks on väga suure tõenäosusega mees, peab muutuma!  

Tere tulemast Naiste Hääle vahendusel naiskandidaatidega tutvuma!

Vahepeal on ka minuga mitu intervjuud tehtud. Üks ilmub märtsikuises "Peres ja Kodus".

Thursday, February 05, 2015

Kasvatusteadlased on mugavuspagulased


Haridusareeni listis kirjutab Kadri Sildvee väikekodanlusest ja eliitkoolidest.
"Jah, õppida saab ka kännu otsas, aga ikkagi pigem juhul, kui on kaks kändu, millest ühe otsas istub õpetaja. Juhendajat on väga vaja, keegi peab näitama teed või suunda." 

Mul endal on viimasel ajal vastuolulised tunded seoses õpetamise fenomeniga. Arvestades seda, et veebis on kõikidel võimalik kuulata maailma parimaid eksperte ja pedagooge, siis tekib nö pärisõpetajal oma ainevaldkonnas oluliselt suurem konkurents ja seega ka ootused, kui varasemalt. Lühidalt, igavat õpetajat, kes lihtsalt seisab tahvli ees kriit käes ja pea tühi, ei oleks enam justkui klassi ette vajagi. Samas kui inimkond üldises plaanis vajab järjest enam kedagi, kes lihtsalt oleks olemas ja hooliks, oskaks veidi juhendada ja nõu anda. Seetähendab, et õpetamispädevused on koos õppimispädevustega väga kardinaalselt muutunud.

Väikekodanlikust maailmavaatest. Huvitaval kombel, on see üks minu jaoks kõige vastuvõetamatumaid mudeleid eluks üldse. Ilmselt on siin näha nõukogudeaastate kohustusliku kirjanduskaanoni mõju minu arusaamade kujunemisel  või on siis mõjutanud teismeliseiga laulva revolutsiooni aastatel või kombinatsioon neist kahest... igatahes pean põlgusväärseks mugavust ja egoistlikku enesekesksust, mis neoliberalistliku maailmavaate domineerimisega on paljudele väga omaseks saanud. Tulemuseks on see, et kui ei maksa, siis ei kirjuta, kui karjääripunkte ei anta, siis ei kirjuta; mõeldakse, kui üldse (!), siis ainult neid mõtteid, mis mahuvad olemasolevatesse raamidesse ja suuremat kära ei tekita, välditakse konfliktseid diskussioone ja riskantseid teemasid; ettekanded on selleks, et meeldida, mitte arutelude tekitamiseks.

Kasvatusteadustest on saanud nö mugavuspagulus, valdkonnas on võimalik oma elu ära vegeteerida ilma midagi erilist tegemata, keskendutaksegi laveerimisele, igavusele ja keskpärasusele.

Diskussioon on sumbunud. Arutelud, kui neid on, koosnevadki juba teadaolevatest argumentidest, mida esitavad juba teadaolevad isikud. Toimub poliitiline mäng avalikkusega, kus vastased küll tõmbavad mõõgad tupest, kuid löövad siis igaüks isesuunas tühjusesse. Rahvas vaatab ja ei mõista, kuid vigaseks ei peeta mitte seda mängu, vaid süüdistatakse iseennast rumaluses. Kui mõnikord keegi kedagi ründabki, siis on ilmselt tegemist valimiseelse perioodiga (vt Aaviksoo hiljutine avalik sõjakäik Ossinovski (?) ideele laadis "sina meie meie kultuuriruumi ei kuulu") ja püütakse ennekõike valijate hääli. Taotlused on selgelt egoistlikud ja haridusmaastikku kasutatakse lihtsalt eneseupitamiseks.

Olen väsinud stagnatsioonist ja mandumisest. Olen väsinud projektipõhistest ja valimispõhistest hüüdlausetest, millel puudub sügavam sisu. Olen väsinud ootamast, et ükskord ometi ärkaks pedagoogiline ja kasvatuteaduslik sisuline diskussioon, mille viljakast pinnast saaks välja kasvada täiesti uued mõtted ja metoodikad.

Tuesday, February 03, 2015

Hillar Palamets ja "meie meeste" ajalugu

Sattusin juhuslikult youtubis huvitava ajaloolise killu otsa. Ei saa jagamata jätta. Tegemist on "meie" ajaloo tüüpilise juhtumiga. Samasse kaanonisse saaks ilma vaevata liita ka Laari, Vahtre ja Andreseni (tegeles kooliajalooga).





 

Thursday, January 15, 2015

Paadipõgenikud 1944

Oktoobri lõpus käisin Saaremaal näitust "Paadipõgenikud 1944. Nelja paadi lugu." avamas. Samal ajal toimus ka temaatiline konverents, kus pidasin lühikese ettekande ja aruteluringi. Kõigest sellest saab lugeda Saarte Hääle vahendusel.



Nüüd on näitus Gotlandil ja jaanuari lõpuks jõuab tagasi minu kätte. Kuni märtsini jääb see üles Trosa raamatukogusse, siis mõtlesin pidada temaatilise loengu rootsi keeles.

Saturday, January 10, 2015

Sirp, vasar ja diskussiooni allakäik


Kultuurileht "Sirp" avaldas Valle-Sten Maiste artikli valimistest, kus reastatakse autorile sobivad mehed ja mustatakse ühte konkreetset SDE ridades kandideerivat naist. Lugesin ja imestasin autori stiili ja soopimedust.

Naised on riigikogus läbi aastate olnud vaikne ja pea nähtamatu vähemus. Kuigi neid on kandidaatide hulgas omajagu, siis jõuab riigikogusse naistest vaid käputäis. Erakondade juhatustes ja otsustajatena domineerivad mehed. Kultuuriajakirjanik ei kõhkle siiski just nendele vähestele vastassooesindajatele asetamast süüd poliitpropaganda tühisusest ja suutmatusest edasi kanda sisulisemat diskussiooni Eestile olulistest tulevikuküsimustest. Barbi Pilvre nime motiivina kasutades tsementeeritakse süüdlaste sugu, täpsemad parameetrid ja erakondlik kuuluvus.

Kuigi esimese asjana märgitakse kirjutises, et Sirp enne valimisi ilmunud poliitikute "tühikirjutusi" avaldama ei hakka, tõmmatakse selle pealiskaudse kirjatükiga ühtlasi vesi peale ühele nendest tegevpoliitikutest, kes aastaid väga asjalikke ja huvitavaid mõtteavaldusi esitanud. Ka artikli autor ise väidab, et on Pilvre artikleid mõnuga lugenud.

Mis siis ikkagi on õigem, kas avaldada kandideerijate mõtteid või nende sõnavabadust poliitikule kõige saatuslikumal perioodil hoopis piirata? Minule isiklikult tundub, et välistades kandidaatide sisukad arutelud Sirbi veergudel, aitab Eesti ainukene kultuuriajaleht ka ise poliitilise diskussiooni allakäigule kaasa. Millisesse meie ajalehte või ajakirja oleks siis veel võimalik kirjutada kultuuri-, keele-, haridus- ja teaduspoliitikast kui mitte Sirpi?

Kas IRL on meeste partei?
Meestefoorum valimistest 


#IamCharlie

Meeleavaldusel Stockholmis 2011.a. "Sina saad muuta!"
Pean sõnavabadust demokraatia põhiliseks nurgakiviks ja ei nõustu vaikima.  

Mina olen samuti ühiskonnakriitik. Kirjutan erinevatel, sageli üsna ebameeldivatel teemadel ja mitmes keeles. Päeval, mil 12 inimest ajakirja toimetuses tapetakse, mõistsin äkki oma töö tähendust ja hinda täiesti uue nurga alt. Ilmselt pani toimunu mõtlema paljusid teisigi, kes samamoodi piiridel tuleviku suunas vaadates püüavad valusatel teemadel arutleda. 


Minu vastu kerkis viha ja vaenamine, kui ühena esimestest 2011.a. astusin välja õpetajate palkade eest. Mind rünnati sõnadega, kui alustasin naisajaloo esmaste visanditega hariduslistis, kui avalikult ja otse kritiseerisin Aaviksoo gümnaasiumireformi (mis nüüd on sujuvalt saanud Ossinovski võidukäiguks) ja õpetajate ametiühingute nõrkust või paljut muud, mida pidasin vajalikuks. 


Ma julgesin hoolimata paljude hoiatustest kritiseerida Õpetajate Lehte ja mind visati välja hariduslistist. Olin ületanud nähtamatu piiri, selle piiri, mis kõikidele "vanadele olijatele" oli juba kivisse raiutud religioosne tabu. 


Võib-olla saab sõnavabaduse tähendus meile mõistetavamaks siis, kui võrdleme tänast päeva nõukogudeaegse vaikiva ajastuga, kus kogu avalik arutelu oli tsenseeritud ja sõna said ainult "õiged" inimesed ütlemaks "õigeid" lauseid. Igaüks, kes julges kriitikaga lagedale tulla või rääkis keelatud teemadel, riskis iseenda ja oma lähedaste eludega.


Hind, mida mina oma sõnade eest maksma olen pidanud, on tühine, võrreldes nende inimestega, kes tapeti Pariisis või mõnekümne aasta eest vaigistati KGB keldrites. Leian, et need julged, kes võtavad vaatluse alla teemasid, millest kõik parema meelega vaikiksid, on meie ühiskonna arengule oluliseks mootoriks. Seda ka hariduselus ja ühiskonnas laiemalt.   


Tänasel päeval on sõnavabadus löögi all ja seisan koos kõikide teistega ühise müürina, et meie ühiskonna ühte alusväärtust kaitsta.


Mina olen Charlie. 

Friday, January 09, 2015

Rosma koolist ja haridusrahast


Täpselt enne pühasid said Rosma kooli õpetajad ja lapsevanemad kirja keskerakondlikult Põlva vallavalitsuselt, mis teatas, et edaspidi Waldorfkoolil nendelt haridusraha oodata ei ole. Ootamatu teade šokeeris kõiki kooliga seotud inimesi, sest üle kolmandik vajaminevast eelarverahast oli hetkega kadunud.

Rosma kooli näol on tegemist Eesti ühe omanäolisema ja huvitama kooslusega. Selle kooli mitterahastamine tähendaks kogu meie haridusmaastikule korvamatut kahju. Leian, et inimene, kes sellise ettepanekuga lagedale tuli, ei tea hariduse sisulistest küsimustest tõepoolest mitte midagi. Kui otsuseid teevad haridusvõõrad inimesed, kes lähtuvad ainult eelarve numbritest, on Rosma kooli sulgemine ehk loogiline samm. Kasvatusteadlased ja asjatundjad, lapsevanemad ja õpetajad ilmselt ei vaja seletust, milles Rosma erilisus ja väärtus kogu Eestile seisneb.

AK tegi väga asjaliku uudise erakoolide rahastamisprobleemidest. Intervjuu andis minister, Rosma kooli inimesed ja  vallaesindaja. Ja kuigi otsuse taga on keskerakondlane vallavanem Georg Pelisaar, paisati uudise-eetrisse valla esindajana abivallavanem Janika Usin. Eesti hariduselus saavad naised võimu esindajana või ekspertidena sõna kordades harvemini kui mehed (isegi kui haridust peetakse nö pehmeks valdkonnaks ja õpetajateks on ennekõike naised). Enamasti pääsevadki naised lavale, kui tegemist on skandaali, ebameeldivuse või muude sarnast negatiivset laadi asjaoludega.

"Tegevuskulud on Põlva valla eelarvest välja jäetud - see ei tähenda seda, et Rosma haridusseltsi tegevust ei toetata," kinnitas Põlva abivallavanem Janika Usin. "Tuleb see tegevustoetus omavalitsuse eelarvesse tagasi panna ja siis küsida riigilt seda toetust otse seni, kuni regulatsioonid on veel segased."

Kahjuks on kobamisi tehtud valeotsused meie hariduspoliitilist tühipilti arvestades omamoodi reegliks saamas. Ja see teeb väga kurvaks. Kuigi valimiste eel räägitakse palju õpetajate palgatõusust, siis samal ajal käärib koondamiste ja kokkutõmbamiste laine. Poliitikud kutsuvad seda ilusa sõnaga hariduse efektiivsus. Tegelikkuses tähendab see paljudele lisakoormuseid või koondamisi. Koolivõrgu efektiivsusest on saamas klapperjaht, kus ainult tugevamad ellu jäävad. Ametühingute krooniline nõrkus ja võimetus asjalikult reageerida annab võimule tegutsemiseks vabad käed.

Minister Ossinovski räägib uudises erakoolide rahastamise skeemide arutelust riigikogu kultuurikomisjoni juhtimisel ja ministeeriumi osalusel. Teema on oluline. Mina leian, et asjalikke erakoole, mis põhinevad kodanike algatusel ja ei taotle kasumit, on kindlasti vaja toetada. See loob ju võimaluse mitmekesise haridusmaastiku tekkeks.

Alates 2012 aastast on erakoolide asutamine Eestis hoogustunud, on mitmeid vanemate initsiatiivil loodud koole, aga märgatav on ka investorite huvi haridusse raha paigutamise vastu. Viimane on minu arvates väga libe tee, mida tuleks kindlasti püüda vältida. Samuti ei pea ma õigeks riigi- või kohalikuomavalitsuse koolide erastamist, nagu tehti Tallinnas (vt Reaalkooli juhtumit).

Rosma kool igatahes saab vallalt raha edasi ja selle üle on põhjust ainult rõõmu tunda!

Thursday, January 08, 2015

Meestefoorum valimistest

Värske libauudis:

Foorumi tänane saade keskendus valimisdebatile meeste perspektiivist. Naistele suunatud saade jõuab eetrisse järgmisel nädalal. Siis räägitakse perepoliitikast, lastetoetustest ja muudest pehmetest valdkondadest.

Loe lisaks:
Kas IRL on ainult meeste partei?
Eesti naine 2014 ehk 12 põhjust miks olla feminist
Algaja feministi lugemisvara

Tuesday, January 06, 2015

Monday, January 05, 2015

Kas IRL on ainult meeste partei?

Hetk Eesti Naiste VI Kogressilt märtsis 2014
Täna hommikul avastasin Virginia Woolf sind ei karda fb grupist arutelu, mille tõmbas käima Jürgen Ligi (RE) kohatu kommentaar Maire Aunaste (IRL) riigikogusse kandideerimise kohta kellegi facebookilehel. Vahendajaks oli Delfi:

Vana "hea": Jürgen Ligi nimetab Maire Aunaste poliitikasse pürgimist köögitüdruku riigivalitsemiseks! (278)

Esimesel hetkel ei mõistnud mehed, et Ligi on taaskord valinud välja ühe naise, keda solvata ja see on probleem. Miks Ligi solvab oma vastaskandidaati ebapädevaks poliitikuks, kuigi kandidaate, kes poliitikas täiesti uued või lihtsalt asjatundmatud, on kõikides nimekirjades. Ligi kui tipp-poliitiku selline käitumine legitimeerib ka kõikide teiste valimatu vihakõne naiskandidaatide ja naispoliitikute aadressil. Pean seda täiesti ebaeetiliseks.

Arutasime köögitüdrukuks nimetamise tähenduse üle. See oli kaunis põnev ja viis välja Lenini tsitaatideni ja naisekäsituseni. Lõpuks koorus vestlusest välja Mati Undi näidend "Madam Kollontai" (Noorsooteater 1980), mis on ERR arhiivis vabalt kättesaadav. Vaatasin seda näidendit ja lugesin veidi Kollontai elust. Ta oli esimene naisminister ja naissuursaadik maailmas, rääkis 12 keelt ja oli suurepärane oraator (pidas kõnesid õige mitmes keeles).

Kutse I Eesti naiste kongressile 1917.aasta Postimehes
Mingil hetkel tekkis mul küsimus tõmbluku rakendamisest praeguste riigikoguvalimiste kandidaatide nimekirjades. Kaia Iva (IRL) esitas Eesti Naiste Kongressil eelmise aasta märtsis väga hea ettekande selgitusega, miks naised ikkagi riigikogusse ei pääse, kuigi valija neid tegelikult oma esindajatena näha soovib. Tugenedes eelnevate valimiste tulemustele näitas Kaia Iva puust ja punaselt, et jusnimelt parteid ise ei lase naisi üle läve. Valija annab küll oma hääle naisele, aga naised ei saa sisse, sest nad on partei koostatud nimekirjas meestest taga pool.

Naiste kongressi ühe tulemusena anti ühiselt välja naiste manifest, dokument, mida kajastades ajaleht Postimees kasutas illustratsioonidena naiste jalgu. Manifest sisaldab muuhulgas nõuet, mis täna äärmiselt aktuaalne:
Riigikogu valimise seadusega tuleb luua nais- ja meeskandidaatidele võrdsed võimalused saada valituks, milleks on vaja erakondadele kehtestada nn «triibuliste nimekirjade» esitamise nõue juba alates 2015. aasta riigikogu valimistest; 
Vaatasin läbi IRLi üldnimekirja.

Ja üllatus-üllatus!

1 Juhan Parts
2 Urmas Reinsalu
3 Helir-Valdor Seeder
4 Jaak Aaviksoo
5 Maire Aunaste
6 Sven Sester
7 Ken-Marti Vaher
8 Siim Valmar Kiisler
9 Priit Sibul
10 Kaia Iva
11 Marko Mihkelson
12 Anvar Samost
13 Aivar Kokk
14 Andres Metsoja
15 Mart Nutt
16 Tõnis Palts
17 Toomas Tõniste
18 Peeter Laurson
19 Lauri Vahtre
20 Tiit Riisalo
21 Erki Nool
22 Tarmo Kruusimäe
23 Liisa-Ly Pakosta

Maire Aunaste on IRLi tähtsuselt esimene naispoliitik ja nimekirjas alles viies. Järgmise naisena on nimekirjas Kaia Iva, ta on kümnes. Kolmas naine on 23. kohal Liisa Pakosta.

IRL õige nimi on hoopis meestepartei. Arusaamatuks jääb miks mõned naised ikkagi nende ridadesse on end unustanud. 

Mõtlesin IRLi naistele kirjutada ja paluda selgitust. Eriliselt kahju on Kaia Ivast ja Liisa-Ly Pakostast, kes kindlasti vääriks palju kõrgemat kohta selles loetelus. Rääkimata nendest sadadest partei lihtliikmetest, kes praegu täiesti tahaplaanile on jäänud. Näiteks minu kodukandis Lääne-Virumaal kandideerib ainult üks naine kõrvuti terve rea meestega.


2014 aasta feministi, šovinisti ja homofoobi valimised on juba alanud. Mine anna oma lemmikutele hääl

Kirjed aastast 2014

Palgalõhe konverentsil Pärnus
Avaldasin täna intervjuu kunstnik Fideelia-Signe Rootsiga, kus muuhulgas räägime kangelaslikkusest ja sellest, et kangelane ei tohi oma teekonnal kunagi tagasi vaadata. Fideelia arvas, et äkki ikka võib. Ma olen kokkuvõtetele juba alates detsembri viimastest päevadest mõelnud, aga tegudeni jõuan alles täna. Oma isiklikku 2014. aasta kokkuvõtet siiski tegema ei hakka. Teen parem "Kirjete" aasta ülevaate, sest ühte-teist on siia blogisse aasta jooksul siiski pudenenud. (vt eelmise aasta kokkuvõtet)

Esmalt tuleks muidugi märkida, et sellel aastal ületas blogi maagilise 70 000 lugeja piiri. Tänaseks on lugejaid juba rohkem kui 71 000. Lisaks juhuslikele külastajatele on blogivoo tellijaidki, neist 14 blogspoti vahendusel. Kokku olen avaldanud 365 postitust. 2014 kirjutasin 46 sissekannet, võrreldes 2013 (100) ja 2011 (105) on see umbes poole võrra vähem. Eelmisel aastal avaldasin väga palju ka "Naiste Hääles" (naised.net), tegin pikki intervjuusid ja kirjutasin artikleid (kokku 67 postitust ja 10 000 lugejat).

Tänan kõiki oma lugejaid! Eriliselt tänan neid, kes mõnikord midagi kommenteerivad või mulle kirjutavad! Aitäh! 

Edasi tutvustaksin meeleldi kõige populaarsemaid postitusi. See on juba omamoodi traditsiooniks saamas. Kaunis huvitav on teada saada, mida rahvas kõige enam loeb.

2014. aasta kõige populaarsemaks postituseks oli "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine", see sai kirjutatud mais.
Vahendan uudiseid seadusandjalt. Haridusseadus, mis kehtib 1992. aastast läheb peagi prügimäele ja praegu on algatamisel uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamine. Järgneva paari nädala jooksul on võimalik kommenteerida väljatöötamiskavatsuse avalikku dokumenti.
Tegin mitmeid tähelepanekuid, informeerisin nendest ka vastavat asjapulka haridusministeeriumis. Tulemusena tegin mõne aja pärast lehe haridusseadus.wordpress.com ja kohtusin seaduse ettevalmistuse protsessi juhi Sille Uusnaga ka Tõnismäel isiklikult.

Sille Uusna oli tagasihoidlik jurist, kes fotografeerimisest keeldus, samas oli ta avatud ettepanekutele uue haridusseaduse osas. Mina mingeid konkreetseid ettepanekuid tänaseni teinud ei ole. See ei ole minu eesmärkki. Leian, et sellest palju olulisem on jälgida kaasamist seadusloomeprotsessis tervikuna ja toetada huvirühmade esindajate aktiivset osalust.

Teisena loeti minu avalikku pöördumist riigikogu liikmete poole, mille koostasin juunis seoses kooseluseaduse arutelus üleskerkinud vihakõnega.
Käesoleva kirja ajendiks on viimaste nädalate jõhkrad avalikud ja eraviisilised väljaütlemised mõningate vähemusgruppide aadressil. Kooseluseaduse vastaste enamasti põhjendamata argumendid ja eriti nende argumentide agressiivne väljenduslaad, mida kohtab nii avalikus- kui sotsiaalmeedias, on enamikule inimestest vastuvõetamatu. Lisaks konkreetsele sihtrühmale elavad hirmu all ka kõik ülejäänud, kes selle hävitava vihafooniga kokku puutuvad. Vihakõne ühe marginaalse grupi aadressil teeb samal ajal selgeks kõikidele, et erinevad arvamused on karmilt karistatavad. Mis aruteludemokraatiast saame sellisel puhul rääkida?     
Kutsusin riigikogulasi üles selle probleemile lahendust otsima. Vastust ei tulnud. Selgus, et postkastid olid niigi ummistatud. Ilmselt ei loetud kõiki kirju riigikogus sellel ajal läbi. Vihakõne teema on tähtis, selle küsimuse tõstatamiseks tuleb mul veel edaspidigi kirjutada.
Sõim ei ole sõnavabadus. Vihakõne on kuritegu.
6. veebruaril avaldasin kirjutise pealkirjaga "Tasakaal või kasvatusteaduste surm". Kirjutasin vastuseks õpetaja Lea üleskutsele mõningatel meestel asuda Eesti õpetajatele sobivat lugemisvara kirjutama.
Vajadus kohaliku pedagoogika tippteose järele on täiesti olemas, aga aasta-aastalt on eesti keeles kirjutajate hulk järjest kokku kuivanud. Suurt osa hääbumisest mängib asjaolu, et enamus valdkonna asjatundjatest on naised, aga autoriteetideks pääsevad ikkagi ainult mehed. Kui kasvatusteaduste vallas neid enam peaaegu leida ei olegi, siis leiame aina enam kasvatusteadlaste kõrval igasugu linnutarku ja muid siia-sinna mõtlejaid. 
Minu kiri oli üleskutse senine ajuvaba meeste poputamine ja upitamine jätta. Kirjutasin, et "senise loogikaga jätkates jõuame situatsiooni, kus meil ei ole lihtsalt enam mehi ja seega ei ole ka kasvatusmõtet. Siis on kogu meie kasvatus ja haridus lõpuks mõtetu."

Teinekord on vaja karme sõnu lausuda, sest vastasel korral lihtsalt ei märgata, ei panda tähele. Seda kirjatükk märgati ja loeti. Loodan, et ehk on ka mõju!

Neljanda auväärse, kuid mitte enam auhinnalise koha, sai veebruarikuine kriitiline ülevaade minu külaskäigust Stockholmi Eesti Kooli. Pealkirjaks on "Kas Eesti kool on Eesti kool?".
Õpetajate toas veedetud tunnikese jooksul kogutud andmetel selgub, et eestlased, kui nad peaksid soovima koolis õppida, peavad rootsi keelega ise tundides kohanema, et valmistuda lõpueksamiteks. Eesti Kool on tuntud oma heade eksamitulemuste poolest ja pakub oma asukohaga Vanalinnas üsna kuningalossi läheduses huvi ka rootsi päritolu lastevanematele. Kooli eesmärgiks on kõik Eestist tulnud lapsed võimalikult kiiresti Rootsi ühiskonda integreerida. Direktori sõnul soovivad seda kooli lapsevanemad. Seetõttu ei õpetata peale eesti keele ühtegi ainet eesti keeles, isegi osaliselt mitte, kõik õpikud/töövihikud on rootsi keeles ja õppetöö aluseks on rootsi õppekava.   
Mind üllatas seal ennekõike nö kodueestlaste avalik tõrjumine ja keskendumine ennekõike kolmanda põlve väliseestlaste laste kasvatamisele. Kool saab tänavu 70-aastaseks, tööd alustati juba 1945. aastal.

Viienda postitusena on edetabelis jaanuaris avaldatud "šokiteraapiline" kirjatükk "Naised räägivad ja mõtlevad poliitikast iga päev". Mind inspireeris oma mõtteid avaldama arutelu sellest, kas Eesti on valmis naispeaministriks. On küll, arvasin siis ja arvan ka täna.
Eesti moodi naiselikkus ei sisalda poliitilisust. Naine ei ole mõtlev, ratsionaalne ja poliitiline. Kuid see arvamus on ekslik. Mina olen naine. Ma mõtlen, kirjutan ja loen igapäevaselt. Sealjuures sageli ka poliitikast. Minu tutvusringkonnas räägivad ja mõtlevad pea kõik naised poliitikast iga päev. Isegi siis, kui ma koon sokke või keedan suppi, mõtlen sageli poliitikast.
Kuues on samuti jaanuarikuine lugu "Teaduspoliitikast ja värvidest" vastusena Tarmo Uustalu Sirbis avaldatud samateemalisele artiklile.
Lugedes reedest Sirpi saame aimu sellest, et teaduse enda loodud mehhaaniline masinavärk on hakanud oma hambaid lööma sellesama teaduse kõrgesse elevandiluutorni... Osavalt väljatöötatud "eksimatuid" ja "objektiivseid" mõõdikuid hakatakse rakendama nendesamade peal, kes need esmalt välja töötasidki... ja nüüd selgub muidugi, et need mõõdikud ei tööta. Huvitav paradoks.
Kuigi kirjatükk on üldiselt kaunis pessimistlikku laadi ja kurb, siis tunneli lõpus näen ikkagi valgust.
Midagi on siiski muutunud - oleme lõpuks ometi vabad meie ümber toimuvaid arenguid ja fenomene märkama, nende üle üheskoos arutama. Samas on masinavärk meie uues ühiskondlikus korras nii keerukalt koostatud, et vabaks mõtteks jääb võimalusi peamiselt neil, kes asuvad süsteemist väljaspool, kel ei ole midagi või kes ei karda midagi kaotada. 
Selles kirjutises on mõningaid väärtuslikke mõtteid ja viiteid, mida isegi tasuks ehk edasi mõelda. Päris huvitav on teinekord iseendalgi oma tekste lugeda, enamasti ei ole kõige populaarsemad tekstid minu enda arvates kõige sisukamad. Seekord on nimekirja siiski paar sellist juhtunud.

"Mehed lasteaiaõpetajaks ja eurovisioonile!" on kõrgel seitsmendal positsioonil. Tegemist on esmase popkultuuris levivate feminismi ilmingute kaardistamise katsega. Sisaldab kahte muusikavideot. Selgus, et aimasin kaudselt ära selle aasta eurovisiooni võitja...

Kaheksandana on nimekirjas "Eesti feministi armastuskirjad Pariisist aastal 1908". Tegemist on minu eelmise aasta ühe olulisema teadusliku leiuga, mis alles ootab edasi uurimist. Olen arhiivis avastatud Marie Reisiku kirjavahetusest tänaseni täiesti vaimustuses ja ei unusta seda suurepärast ajaloolise allika avastamise kogemust ilmselt kunagi oma elus.
Marie Tamman (hiljem Reisik) asub 1908.aastal Riiast teele, et hakata prantsuse keelt õppima Sorbonne Ülikoolis Pariisis ja teha seal õpetajale vajalikud eksamid. Eelnevalt uuris ta võimalusi kodumaal õppimiseks, kuid Venemaa ülikoolide uksed on naistele alles suletud. Õigem oleks vast öelda, et naisi lastakse küll uksest sisse, kui meestest loengusaalis kohti üle jääb, kuid eksamitele naisi ei lubata. Nii ei jäägi Mariel teist võimalust, kui kraadi saamiseks välismaale siirduda.
Paljud kirjad on mul paljundatuna kodus mappide vahel ja ootavad paremaid aegu. Olen mõelnud, et Marie Reisik vääriks eraldi teost, kus avaldada nii lõike tema kirjavahetusest kui mõnigaid olusemaid artikleid. Äkki on sellel aastal aega selle tööga algust teha ja hakata rahastajat otsima? Kes teab?

Üheksandale kohale platseerub minu loengumaterjal naisajaloost, mille esitasin Rootsis Solviki koolis oma tütrele ja tema klassikaaslastele. Tegemist on väga inspireeriva kogemusega, noored olid teemast täiesti vaimustatud. Pidasin sarnaseid loenguid eelmisel aastal mitmel korral, kuigi kuulajaskond oli väga erinev (kasvatusteaduste magistritest kuni tavakooli õpilasteni).

Viimasena tooksin välja kirjutise pealkirjaga "Iroonia, subjektivism ja kooseluseadus".  Osadele lugejatele jäi minu kirjutise mõte arusaamatuks, mõned mõistsid suisa valesti. Ilmselt oligi see tekst kirjutatud pigem mõttemänguna seoses filosoofiakursusega, millest tol hetkel osa võtsin. Palju vähem püüdsin asjaosalistele kuidagi eriliselt abiks olla. Kirjutajaid oli minu arvates niigi palju. Mind huvitas ennekõike vihakõne olemus, ajakirjanduse ja luule omavaheline põimimine, elitaarsuse ja tarkuse omavaheline suhe. Eesti poliitiline väli selles pingeseisundis, mis kooseluseaduse arutelu ümber kerkis, andis analüüsiks eriliselt viljaka võimaluse.

Selline oli aasta 2014 "Kirjete" vahendusel. Suur hulk põnevatest mõtetest, millega töötasin ja töötan ilmselt edaspidigi, jäi vahendamata, paljut on killustunud erinevate blogide vahel. Senisest palju enam olen kirjutanud inglise ja rootsi keeles, ilmselt jätkub see trend ka käesoleval aastal. Eesti keeles kirjutamine on endiselt kui mõnus puhkus, naudin igat võimalust.

Soovin kõikidele ilusat ja head uut aastat!