Thursday, January 15, 2015

Paadipõgenikud 1944

Oktoobri lõpus käisin Saaremaal näitust "Paadipõgenikud 1944. Nelja paadi lugu." avamas. Samal ajal toimus ka temaatiline konverents, kus pidasin lühikese ettekande ja aruteluringi. Kõigest sellest saab lugeda Saarte Hääle vahendusel.



Nüüd on näitus Gotlandil ja jaanuari lõpuks jõuab tagasi minu kätte. Kuni märtsini jääb see üles Trosa raamatukogusse, siis mõtlesin pidada temaatilise loengu rootsi keeles.

Saturday, January 10, 2015

Sirp, vasar ja diskussiooni allakäik


Kultuurileht "Sirp" avaldas Valle-Sten Maiste artikli valimistest, kus reastatakse autorile sobivad mehed ja mustatakse ühte konkreetset SDE ridades kandideerivat naist. Lugesin ja imestasin autori stiili ja soopimedust.

Naised on riigikogus läbi aastate olnud vaikne ja pea nähtamatu vähemus. Kuigi neid on kandidaatide hulgas omajagu, siis jõuab riigikogusse naistest vaid käputäis. Erakondade juhatustes ja otsustajatena domineerivad mehed. Kultuuriajakirjanik ei kõhkle siiski just nendele vähestele vastassooesindajatele asetamast süüd poliitpropaganda tühisusest ja suutmatusest edasi kanda sisulisemat diskussiooni Eestile olulistest tulevikuküsimustest. Barbi Pilvre nime motiivina kasutades tsementeeritakse süüdlaste sugu, täpsemad parameetrid ja erakondlik kuuluvus.

Kuigi esimese asjana märgitakse kirjutises, et Sirp enne valimisi ilmunud poliitikute "tühikirjutusi" avaldama ei hakka, tõmmatakse selle pealiskaudse kirjatükiga ühtlasi vesi peale ühele nendest tegevpoliitikutest, kes aastaid väga asjalikke ja huvitavaid mõtteavaldusi esitanud. Ka artikli autor ise väidab, et on Pilvre artikleid mõnuga lugenud.

Mis siis ikkagi on õigem, kas avaldada kandideerijate mõtteid või nende sõnavabadust poliitikule kõige saatuslikumal perioodil hoopis piirata? Minule isiklikult tundub, et välistades kandidaatide sisukad arutelud Sirbi veergudel, aitab Eesti ainukene kultuuriajaleht ka ise poliitilise diskussiooni allakäigule kaasa. Millisesse meie ajalehte või ajakirja oleks siis veel võimalik kirjutada kultuuri-, keele-, haridus- ja teaduspoliitikast kui mitte Sirpi?

Kas IRL on meeste partei?
Meestefoorum valimistest 


#IamCharlie

Meeleavaldusel Stockholmis 2011.a. "Sina saad muuta!"
Pean sõnavabadust demokraatia põhiliseks nurgakiviks ja ei nõustu vaikima.  

Mina olen samuti ühiskonnakriitik. Kirjutan erinevatel, sageli üsna ebameeldivatel teemadel ja mitmes keeles. Päeval, mil 12 inimest ajakirja toimetuses tapetakse, mõistsin äkki oma töö tähendust ja hinda täiesti uue nurga alt. Ilmselt pani toimunu mõtlema paljusid teisigi, kes samamoodi piiridel tuleviku suunas vaadates püüavad valusatel teemadel arutleda. 


Minu vastu kerkis viha ja vaenamine, kui ühena esimestest 2011.a. astusin välja õpetajate palkade eest. Mind rünnati sõnadega, kui alustasin naisajaloo esmaste visanditega hariduslistis, kui avalikult ja otse kritiseerisin Aaviksoo gümnaasiumireformi (mis nüüd on sujuvalt saanud Ossinovski võidukäiguks) ja õpetajate ametiühingute nõrkust või paljut muud, mida pidasin vajalikuks. 


Ma julgesin hoolimata paljude hoiatustest kritiseerida Õpetajate Lehte ja mind visati välja hariduslistist. Olin ületanud nähtamatu piiri, selle piiri, mis kõikidele "vanadele olijatele" oli juba kivisse raiutud religioosne tabu. 


Võib-olla saab sõnavabaduse tähendus meile mõistetavamaks siis, kui võrdleme tänast päeva nõukogudeaegse vaikiva ajastuga, kus kogu avalik arutelu oli tsenseeritud ja sõna said ainult "õiged" inimesed ütlemaks "õigeid" lauseid. Igaüks, kes julges kriitikaga lagedale tulla või rääkis keelatud teemadel, riskis iseenda ja oma lähedaste eludega.


Hind, mida mina oma sõnade eest maksma olen pidanud, on tühine, võrreldes nende inimestega, kes tapeti Pariisis või mõnekümne aasta eest vaigistati KGB keldrites. Leian, et need julged, kes võtavad vaatluse alla teemasid, millest kõik parema meelega vaikiksid, on meie ühiskonna arengule oluliseks mootoriks. Seda ka hariduselus ja ühiskonnas laiemalt.   


Tänasel päeval on sõnavabadus löögi all ja seisan koos kõikide teistega ühise müürina, et meie ühiskonna ühte alusväärtust kaitsta.


Mina olen Charlie. 

Friday, January 09, 2015

Rosma koolist ja haridusrahast


Täpselt enne pühasid said Rosma kooli õpetajad ja lapsevanemad kirja keskerakondlikult Põlva vallavalitsuselt, mis teatas, et edaspidi Waldorfkoolil nendelt haridusraha oodata ei ole. Ootamatu teade šokeeris kõiki kooliga seotud inimesi, sest üle kolmandik vajaminevast eelarverahast oli hetkega kadunud.

Rosma kooli näol on tegemist Eesti ühe omanäolisema ja huvitama kooslusega. Selle kooli mitterahastamine tähendaks kogu meie haridusmaastikule korvamatut kahju. Leian, et inimene, kes sellise ettepanekuga lagedale tuli, ei tea hariduse sisulistest küsimustest tõepoolest mitte midagi. Kui otsuseid teevad haridusvõõrad inimesed, kes lähtuvad ainult eelarve numbritest, on Rosma kooli sulgemine ehk loogiline samm. Kasvatusteadlased ja asjatundjad, lapsevanemad ja õpetajad ilmselt ei vaja seletust, milles Rosma erilisus ja väärtus kogu Eestile seisneb.

AK tegi väga asjaliku uudise erakoolide rahastamisprobleemidest. Intervjuu andis minister, Rosma kooli inimesed ja  vallaesindaja. Ja kuigi otsuse taga on keskerakondlane vallavanem Georg Pelisaar, paisati uudise-eetrisse valla esindajana abivallavanem Janika Usin. Eesti hariduselus saavad naised võimu esindajana või ekspertidena sõna kordades harvemini kui mehed (isegi kui haridust peetakse nö pehmeks valdkonnaks ja õpetajateks on ennekõike naised). Enamasti pääsevadki naised lavale, kui tegemist on skandaali, ebameeldivuse või muude sarnast negatiivset laadi asjaoludega.

"Tegevuskulud on Põlva valla eelarvest välja jäetud - see ei tähenda seda, et Rosma haridusseltsi tegevust ei toetata," kinnitas Põlva abivallavanem Janika Usin. "Tuleb see tegevustoetus omavalitsuse eelarvesse tagasi panna ja siis küsida riigilt seda toetust otse seni, kuni regulatsioonid on veel segased."

Kahjuks on kobamisi tehtud valeotsused meie hariduspoliitilist tühipilti arvestades omamoodi reegliks saamas. Ja see teeb väga kurvaks. Kuigi valimiste eel räägitakse palju õpetajate palgatõusust, siis samal ajal käärib koondamiste ja kokkutõmbamiste laine. Poliitikud kutsuvad seda ilusa sõnaga hariduse efektiivsus. Tegelikkuses tähendab see paljudele lisakoormuseid või koondamisi. Koolivõrgu efektiivsusest on saamas klapperjaht, kus ainult tugevamad ellu jäävad. Ametühingute krooniline nõrkus ja võimetus asjalikult reageerida annab võimule tegutsemiseks vabad käed.

Minister Ossinovski räägib uudises erakoolide rahastamise skeemide arutelust riigikogu kultuurikomisjoni juhtimisel ja ministeeriumi osalusel. Teema on oluline. Mina leian, et asjalikke erakoole, mis põhinevad kodanike algatusel ja ei taotle kasumit, on kindlasti vaja toetada. See loob ju võimaluse mitmekesise haridusmaastiku tekkeks.

Alates 2012 aastast on erakoolide asutamine Eestis hoogustunud, on mitmeid vanemate initsiatiivil loodud koole, aga märgatav on ka investorite huvi haridusse raha paigutamise vastu. Viimane on minu arvates väga libe tee, mida tuleks kindlasti püüda vältida. Samuti ei pea ma õigeks riigi- või kohalikuomavalitsuse koolide erastamist, nagu tehti Tallinnas (vt Reaalkooli juhtumit).

Rosma kool igatahes saab vallalt raha edasi ja selle üle on põhjust ainult rõõmu tunda!

Thursday, January 08, 2015

Meestefoorum valimistest

Värske libauudis:

Foorumi tänane saade keskendus valimisdebatile meeste perspektiivist. Naistele suunatud saade jõuab eetrisse järgmisel nädalal. Siis räägitakse perepoliitikast, lastetoetustest ja muudest pehmetest valdkondadest.

Loe lisaks:
Kas IRL on ainult meeste partei?
Eesti naine 2014 ehk 12 põhjust miks olla feminist
Algaja feministi lugemisvara

Tuesday, January 06, 2015

Monday, January 05, 2015

Kas IRL on ainult meeste partei?

Hetk Eesti Naiste VI Kogressilt märtsis 2014
Täna hommikul avastasin Virginia Woolf sind ei karda fb grupist arutelu, mille tõmbas käima Jürgen Ligi (RE) kohatu kommentaar Maire Aunaste (IRL) riigikogusse kandideerimise kohta kellegi facebookilehel. Vahendajaks oli Delfi:

Vana "hea": Jürgen Ligi nimetab Maire Aunaste poliitikasse pürgimist köögitüdruku riigivalitsemiseks! (278)

Esimesel hetkel ei mõistnud mehed, et Ligi on taaskord valinud välja ühe naise, keda solvata ja see on probleem. Miks Ligi solvab oma vastaskandidaati ebapädevaks poliitikuks, kuigi kandidaate, kes poliitikas täiesti uued või lihtsalt asjatundmatud, on kõikides nimekirjades. Ligi kui tipp-poliitiku selline käitumine legitimeerib ka kõikide teiste valimatu vihakõne naiskandidaatide ja naispoliitikute aadressil. Pean seda täiesti ebaeetiliseks.

Arutasime köögitüdrukuks nimetamise tähenduse üle. See oli kaunis põnev ja viis välja Lenini tsitaatideni ja naisekäsituseni. Lõpuks koorus vestlusest välja Mati Undi näidend "Madam Kollontai" (Noorsooteater 1980), mis on ERR arhiivis vabalt kättesaadav. Vaatasin seda näidendit ja lugesin veidi Kollontai elust. Ta oli esimene naisminister ja naissuursaadik maailmas, rääkis 12 keelt ja oli suurepärane oraator (pidas kõnesid õige mitmes keeles).

Kutse I Eesti naiste kongressile 1917.aasta Postimehes
Mingil hetkel tekkis mul küsimus tõmbluku rakendamisest praeguste riigikoguvalimiste kandidaatide nimekirjades. Kaia Iva (IRL) esitas Eesti Naiste Kongressil eelmise aasta märtsis väga hea ettekande selgitusega, miks naised ikkagi riigikogusse ei pääse, kuigi valija neid tegelikult oma esindajatena näha soovib. Tugenedes eelnevate valimiste tulemustele näitas Kaia Iva puust ja punaselt, et jusnimelt parteid ise ei lase naisi üle läve. Valija annab küll oma hääle naisele, aga naised ei saa sisse, sest nad on partei koostatud nimekirjas meestest taga pool.

Naiste kongressi ühe tulemusena anti ühiselt välja naiste manifest, dokument, mida kajastades ajaleht Postimees kasutas illustratsioonidena naiste jalgu. Manifest sisaldab muuhulgas nõuet, mis täna äärmiselt aktuaalne:
Riigikogu valimise seadusega tuleb luua nais- ja meeskandidaatidele võrdsed võimalused saada valituks, milleks on vaja erakondadele kehtestada nn «triibuliste nimekirjade» esitamise nõue juba alates 2015. aasta riigikogu valimistest; 
Vaatasin läbi IRLi üldnimekirja.

Ja üllatus-üllatus!

1 Juhan Parts
2 Urmas Reinsalu
3 Helir-Valdor Seeder
4 Jaak Aaviksoo
5 Maire Aunaste
6 Sven Sester
7 Ken-Marti Vaher
8 Siim Valmar Kiisler
9 Priit Sibul
10 Kaia Iva
11 Marko Mihkelson
12 Anvar Samost
13 Aivar Kokk
14 Andres Metsoja
15 Mart Nutt
16 Tõnis Palts
17 Toomas Tõniste
18 Peeter Laurson
19 Lauri Vahtre
20 Tiit Riisalo
21 Erki Nool
22 Tarmo Kruusimäe
23 Liisa-Ly Pakosta

Maire Aunaste on IRLi tähtsuselt esimene naispoliitik ja nimekirjas alles viies. Järgmise naisena on nimekirjas Kaia Iva, ta on kümnes. Kolmas naine on 23. kohal Liisa Pakosta.

IRL õige nimi on hoopis meestepartei. Arusaamatuks jääb miks mõned naised ikkagi nende ridadesse on end unustanud. 

Mõtlesin IRLi naistele kirjutada ja paluda selgitust. Eriliselt kahju on Kaia Ivast ja Liisa-Ly Pakostast, kes kindlasti vääriks palju kõrgemat kohta selles loetelus. Rääkimata nendest sadadest partei lihtliikmetest, kes praegu täiesti tahaplaanile on jäänud. Näiteks minu kodukandis Lääne-Virumaal kandideerib ainult üks naine kõrvuti terve rea meestega.


2014 aasta feministi, šovinisti ja homofoobi valimised on juba alanud. Mine anna oma lemmikutele hääl

Kirjed aastast 2014

Palgalõhe konverentsil Pärnus
Avaldasin täna intervjuu kunstnik Fideelia-Signe Rootsiga, kus muuhulgas räägime kangelaslikkusest ja sellest, et kangelane ei tohi oma teekonnal kunagi tagasi vaadata. Fideelia arvas, et äkki ikka võib. Ma olen kokkuvõtetele juba alates detsembri viimastest päevadest mõelnud, aga tegudeni jõuan alles täna. Oma isiklikku 2014. aasta kokkuvõtet siiski tegema ei hakka. Teen parem "Kirjete" aasta ülevaate, sest ühte-teist on siia blogisse aasta jooksul siiski pudenenud. (vt eelmise aasta kokkuvõtet)

Esmalt tuleks muidugi märkida, et sellel aastal ületas blogi maagilise 70 000 lugeja piiri. Tänaseks on lugejaid juba rohkem kui 71 000. Lisaks juhuslikele külastajatele on blogivoo tellijaidki, neist 14 blogspoti vahendusel. Kokku olen avaldanud 365 postitust. 2014 kirjutasin 46 sissekannet, võrreldes 2013 (100) ja 2011 (105) on see umbes poole võrra vähem. Eelmisel aastal avaldasin väga palju ka "Naiste Hääles" (naised.net), tegin pikki intervjuusid ja kirjutasin artikleid (kokku 67 postitust ja 10 000 lugejat).

Tänan kõiki oma lugejaid! Eriliselt tänan neid, kes mõnikord midagi kommenteerivad või mulle kirjutavad! Aitäh! 

Edasi tutvustaksin meeleldi kõige populaarsemaid postitusi. See on juba omamoodi traditsiooniks saamas. Kaunis huvitav on teada saada, mida rahvas kõige enam loeb.

2014. aasta kõige populaarsemaks postituseks oli "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine", see sai kirjutatud mais.
Vahendan uudiseid seadusandjalt. Haridusseadus, mis kehtib 1992. aastast läheb peagi prügimäele ja praegu on algatamisel uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamine. Järgneva paari nädala jooksul on võimalik kommenteerida väljatöötamiskavatsuse avalikku dokumenti.
Tegin mitmeid tähelepanekuid, informeerisin nendest ka vastavat asjapulka haridusministeeriumis. Tulemusena tegin mõne aja pärast lehe haridusseadus.wordpress.com ja kohtusin seaduse ettevalmistuse protsessi juhi Sille Uusnaga ka Tõnismäel isiklikult.

Sille Uusna oli tagasihoidlik jurist, kes fotografeerimisest keeldus, samas oli ta avatud ettepanekutele uue haridusseaduse osas. Mina mingeid konkreetseid ettepanekuid tänaseni teinud ei ole. See ei ole minu eesmärkki. Leian, et sellest palju olulisem on jälgida kaasamist seadusloomeprotsessis tervikuna ja toetada huvirühmade esindajate aktiivset osalust.

Teisena loeti minu avalikku pöördumist riigikogu liikmete poole, mille koostasin juunis seoses kooseluseaduse arutelus üleskerkinud vihakõnega.
Käesoleva kirja ajendiks on viimaste nädalate jõhkrad avalikud ja eraviisilised väljaütlemised mõningate vähemusgruppide aadressil. Kooseluseaduse vastaste enamasti põhjendamata argumendid ja eriti nende argumentide agressiivne väljenduslaad, mida kohtab nii avalikus- kui sotsiaalmeedias, on enamikule inimestest vastuvõetamatu. Lisaks konkreetsele sihtrühmale elavad hirmu all ka kõik ülejäänud, kes selle hävitava vihafooniga kokku puutuvad. Vihakõne ühe marginaalse grupi aadressil teeb samal ajal selgeks kõikidele, et erinevad arvamused on karmilt karistatavad. Mis aruteludemokraatiast saame sellisel puhul rääkida?     
Kutsusin riigikogulasi üles selle probleemile lahendust otsima. Vastust ei tulnud. Selgus, et postkastid olid niigi ummistatud. Ilmselt ei loetud kõiki kirju riigikogus sellel ajal läbi. Vihakõne teema on tähtis, selle küsimuse tõstatamiseks tuleb mul veel edaspidigi kirjutada.
Sõim ei ole sõnavabadus. Vihakõne on kuritegu.
6. veebruaril avaldasin kirjutise pealkirjaga "Tasakaal või kasvatusteaduste surm". Kirjutasin vastuseks õpetaja Lea üleskutsele mõningatel meestel asuda Eesti õpetajatele sobivat lugemisvara kirjutama.
Vajadus kohaliku pedagoogika tippteose järele on täiesti olemas, aga aasta-aastalt on eesti keeles kirjutajate hulk järjest kokku kuivanud. Suurt osa hääbumisest mängib asjaolu, et enamus valdkonna asjatundjatest on naised, aga autoriteetideks pääsevad ikkagi ainult mehed. Kui kasvatusteaduste vallas neid enam peaaegu leida ei olegi, siis leiame aina enam kasvatusteadlaste kõrval igasugu linnutarku ja muid siia-sinna mõtlejaid. 
Minu kiri oli üleskutse senine ajuvaba meeste poputamine ja upitamine jätta. Kirjutasin, et "senise loogikaga jätkates jõuame situatsiooni, kus meil ei ole lihtsalt enam mehi ja seega ei ole ka kasvatusmõtet. Siis on kogu meie kasvatus ja haridus lõpuks mõtetu."

Teinekord on vaja karme sõnu lausuda, sest vastasel korral lihtsalt ei märgata, ei panda tähele. Seda kirjatükk märgati ja loeti. Loodan, et ehk on ka mõju!

Neljanda auväärse, kuid mitte enam auhinnalise koha, sai veebruarikuine kriitiline ülevaade minu külaskäigust Stockholmi Eesti Kooli. Pealkirjaks on "Kas Eesti kool on Eesti kool?".
Õpetajate toas veedetud tunnikese jooksul kogutud andmetel selgub, et eestlased, kui nad peaksid soovima koolis õppida, peavad rootsi keelega ise tundides kohanema, et valmistuda lõpueksamiteks. Eesti Kool on tuntud oma heade eksamitulemuste poolest ja pakub oma asukohaga Vanalinnas üsna kuningalossi läheduses huvi ka rootsi päritolu lastevanematele. Kooli eesmärgiks on kõik Eestist tulnud lapsed võimalikult kiiresti Rootsi ühiskonda integreerida. Direktori sõnul soovivad seda kooli lapsevanemad. Seetõttu ei õpetata peale eesti keele ühtegi ainet eesti keeles, isegi osaliselt mitte, kõik õpikud/töövihikud on rootsi keeles ja õppetöö aluseks on rootsi õppekava.   
Mind üllatas seal ennekõike nö kodueestlaste avalik tõrjumine ja keskendumine ennekõike kolmanda põlve väliseestlaste laste kasvatamisele. Kool saab tänavu 70-aastaseks, tööd alustati juba 1945. aastal.

Viienda postitusena on edetabelis jaanuaris avaldatud "šokiteraapiline" kirjatükk "Naised räägivad ja mõtlevad poliitikast iga päev". Mind inspireeris oma mõtteid avaldama arutelu sellest, kas Eesti on valmis naispeaministriks. On küll, arvasin siis ja arvan ka täna.
Eesti moodi naiselikkus ei sisalda poliitilisust. Naine ei ole mõtlev, ratsionaalne ja poliitiline. Kuid see arvamus on ekslik. Mina olen naine. Ma mõtlen, kirjutan ja loen igapäevaselt. Sealjuures sageli ka poliitikast. Minu tutvusringkonnas räägivad ja mõtlevad pea kõik naised poliitikast iga päev. Isegi siis, kui ma koon sokke või keedan suppi, mõtlen sageli poliitikast.
Kuues on samuti jaanuarikuine lugu "Teaduspoliitikast ja värvidest" vastusena Tarmo Uustalu Sirbis avaldatud samateemalisele artiklile.
Lugedes reedest Sirpi saame aimu sellest, et teaduse enda loodud mehhaaniline masinavärk on hakanud oma hambaid lööma sellesama teaduse kõrgesse elevandiluutorni... Osavalt väljatöötatud "eksimatuid" ja "objektiivseid" mõõdikuid hakatakse rakendama nendesamade peal, kes need esmalt välja töötasidki... ja nüüd selgub muidugi, et need mõõdikud ei tööta. Huvitav paradoks.
Kuigi kirjatükk on üldiselt kaunis pessimistlikku laadi ja kurb, siis tunneli lõpus näen ikkagi valgust.
Midagi on siiski muutunud - oleme lõpuks ometi vabad meie ümber toimuvaid arenguid ja fenomene märkama, nende üle üheskoos arutama. Samas on masinavärk meie uues ühiskondlikus korras nii keerukalt koostatud, et vabaks mõtteks jääb võimalusi peamiselt neil, kes asuvad süsteemist väljaspool, kel ei ole midagi või kes ei karda midagi kaotada. 
Selles kirjutises on mõningaid väärtuslikke mõtteid ja viiteid, mida isegi tasuks ehk edasi mõelda. Päris huvitav on teinekord iseendalgi oma tekste lugeda, enamasti ei ole kõige populaarsemad tekstid minu enda arvates kõige sisukamad. Seekord on nimekirja siiski paar sellist juhtunud.

"Mehed lasteaiaõpetajaks ja eurovisioonile!" on kõrgel seitsmendal positsioonil. Tegemist on esmase popkultuuris levivate feminismi ilmingute kaardistamise katsega. Sisaldab kahte muusikavideot. Selgus, et aimasin kaudselt ära selle aasta eurovisiooni võitja...

Kaheksandana on nimekirjas "Eesti feministi armastuskirjad Pariisist aastal 1908". Tegemist on minu eelmise aasta ühe olulisema teadusliku leiuga, mis alles ootab edasi uurimist. Olen arhiivis avastatud Marie Reisiku kirjavahetusest tänaseni täiesti vaimustuses ja ei unusta seda suurepärast ajaloolise allika avastamise kogemust ilmselt kunagi oma elus.
Marie Tamman (hiljem Reisik) asub 1908.aastal Riiast teele, et hakata prantsuse keelt õppima Sorbonne Ülikoolis Pariisis ja teha seal õpetajale vajalikud eksamid. Eelnevalt uuris ta võimalusi kodumaal õppimiseks, kuid Venemaa ülikoolide uksed on naistele alles suletud. Õigem oleks vast öelda, et naisi lastakse küll uksest sisse, kui meestest loengusaalis kohti üle jääb, kuid eksamitele naisi ei lubata. Nii ei jäägi Mariel teist võimalust, kui kraadi saamiseks välismaale siirduda.
Paljud kirjad on mul paljundatuna kodus mappide vahel ja ootavad paremaid aegu. Olen mõelnud, et Marie Reisik vääriks eraldi teost, kus avaldada nii lõike tema kirjavahetusest kui mõnigaid olusemaid artikleid. Äkki on sellel aastal aega selle tööga algust teha ja hakata rahastajat otsima? Kes teab?

Üheksandale kohale platseerub minu loengumaterjal naisajaloost, mille esitasin Rootsis Solviki koolis oma tütrele ja tema klassikaaslastele. Tegemist on väga inspireeriva kogemusega, noored olid teemast täiesti vaimustatud. Pidasin sarnaseid loenguid eelmisel aastal mitmel korral, kuigi kuulajaskond oli väga erinev (kasvatusteaduste magistritest kuni tavakooli õpilasteni).

Viimasena tooksin välja kirjutise pealkirjaga "Iroonia, subjektivism ja kooseluseadus".  Osadele lugejatele jäi minu kirjutise mõte arusaamatuks, mõned mõistsid suisa valesti. Ilmselt oligi see tekst kirjutatud pigem mõttemänguna seoses filosoofiakursusega, millest tol hetkel osa võtsin. Palju vähem püüdsin asjaosalistele kuidagi eriliselt abiks olla. Kirjutajaid oli minu arvates niigi palju. Mind huvitas ennekõike vihakõne olemus, ajakirjanduse ja luule omavaheline põimimine, elitaarsuse ja tarkuse omavaheline suhe. Eesti poliitiline väli selles pingeseisundis, mis kooseluseaduse arutelu ümber kerkis, andis analüüsiks eriliselt viljaka võimaluse.

Selline oli aasta 2014 "Kirjete" vahendusel. Suur hulk põnevatest mõtetest, millega töötasin ja töötan ilmselt edaspidigi, jäi vahendamata, paljut on killustunud erinevate blogide vahel. Senisest palju enam olen kirjutanud inglise ja rootsi keeles, ilmselt jätkub see trend ka käesoleval aastal. Eesti keeles kirjutamine on endiselt kui mõnus puhkus, naudin igat võimalust.

Soovin kõikidele ilusat ja head uut aastat!