Monday, January 05, 2015

Kirjed aastast 2014

Palgalõhe konverentsil Pärnus
Avaldasin täna intervjuu kunstnik Fideelia-Signe Rootsiga, kus muuhulgas räägime kangelaslikkusest ja sellest, et kangelane ei tohi oma teekonnal kunagi tagasi vaadata. Fideelia arvas, et äkki ikka võib. Ma olen kokkuvõtetele juba alates detsembri viimastest päevadest mõelnud, aga tegudeni jõuan alles täna. Oma isiklikku 2014. aasta kokkuvõtet siiski tegema ei hakka. Teen parem "Kirjete" aasta ülevaate, sest ühte-teist on siia blogisse aasta jooksul siiski pudenenud. (vt eelmise aasta kokkuvõtet)

Esmalt tuleks muidugi märkida, et sellel aastal ületas blogi maagilise 70 000 lugeja piiri. Tänaseks on lugejaid juba rohkem kui 71 000. Lisaks juhuslikele külastajatele on blogivoo tellijaidki, neist 14 blogspoti vahendusel. Kokku olen avaldanud 365 postitust. 2014 kirjutasin 46 sissekannet, võrreldes 2013 (100) ja 2011 (105) on see umbes poole võrra vähem. Eelmisel aastal avaldasin väga palju ka "Naiste Hääles" (naised.net), tegin pikki intervjuusid ja kirjutasin artikleid (kokku 67 postitust ja 10 000 lugejat).

Tänan kõiki oma lugejaid! Eriliselt tänan neid, kes mõnikord midagi kommenteerivad või mulle kirjutavad! Aitäh! 

Edasi tutvustaksin meeleldi kõige populaarsemaid postitusi. See on juba omamoodi traditsiooniks saamas. Kaunis huvitav on teada saada, mida rahvas kõige enam loeb.

2014. aasta kõige populaarsemaks postituseks oli "Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine", see sai kirjutatud mais.
Vahendan uudiseid seadusandjalt. Haridusseadus, mis kehtib 1992. aastast läheb peagi prügimäele ja praegu on algatamisel uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamine. Järgneva paari nädala jooksul on võimalik kommenteerida väljatöötamiskavatsuse avalikku dokumenti.
Tegin mitmeid tähelepanekuid, informeerisin nendest ka vastavat asjapulka haridusministeeriumis. Tulemusena tegin mõne aja pärast lehe haridusseadus.wordpress.com ja kohtusin seaduse ettevalmistuse protsessi juhi Sille Uusnaga ka Tõnismäel isiklikult.

Sille Uusna oli tagasihoidlik jurist, kes fotografeerimisest keeldus, samas oli ta avatud ettepanekutele uue haridusseaduse osas. Mina mingeid konkreetseid ettepanekuid tänaseni teinud ei ole. See ei ole minu eesmärkki. Leian, et sellest palju olulisem on jälgida kaasamist seadusloomeprotsessis tervikuna ja toetada huvirühmade esindajate aktiivset osalust.

Teisena loeti minu avalikku pöördumist riigikogu liikmete poole, mille koostasin juunis seoses kooseluseaduse arutelus üleskerkinud vihakõnega.
Käesoleva kirja ajendiks on viimaste nädalate jõhkrad avalikud ja eraviisilised väljaütlemised mõningate vähemusgruppide aadressil. Kooseluseaduse vastaste enamasti põhjendamata argumendid ja eriti nende argumentide agressiivne väljenduslaad, mida kohtab nii avalikus- kui sotsiaalmeedias, on enamikule inimestest vastuvõetamatu. Lisaks konkreetsele sihtrühmale elavad hirmu all ka kõik ülejäänud, kes selle hävitava vihafooniga kokku puutuvad. Vihakõne ühe marginaalse grupi aadressil teeb samal ajal selgeks kõikidele, et erinevad arvamused on karmilt karistatavad. Mis aruteludemokraatiast saame sellisel puhul rääkida?     
Kutsusin riigikogulasi üles selle probleemile lahendust otsima. Vastust ei tulnud. Selgus, et postkastid olid niigi ummistatud. Ilmselt ei loetud kõiki kirju riigikogus sellel ajal läbi. Vihakõne teema on tähtis, selle küsimuse tõstatamiseks tuleb mul veel edaspidigi kirjutada.
Sõim ei ole sõnavabadus. Vihakõne on kuritegu.
6. veebruaril avaldasin kirjutise pealkirjaga "Tasakaal või kasvatusteaduste surm". Kirjutasin vastuseks õpetaja Lea üleskutsele mõningatel meestel asuda Eesti õpetajatele sobivat lugemisvara kirjutama.
Vajadus kohaliku pedagoogika tippteose järele on täiesti olemas, aga aasta-aastalt on eesti keeles kirjutajate hulk järjest kokku kuivanud. Suurt osa hääbumisest mängib asjaolu, et enamus valdkonna asjatundjatest on naised, aga autoriteetideks pääsevad ikkagi ainult mehed. Kui kasvatusteaduste vallas neid enam peaaegu leida ei olegi, siis leiame aina enam kasvatusteadlaste kõrval igasugu linnutarku ja muid siia-sinna mõtlejaid. 
Minu kiri oli üleskutse senine ajuvaba meeste poputamine ja upitamine jätta. Kirjutasin, et "senise loogikaga jätkates jõuame situatsiooni, kus meil ei ole lihtsalt enam mehi ja seega ei ole ka kasvatusmõtet. Siis on kogu meie kasvatus ja haridus lõpuks mõtetu."

Teinekord on vaja karme sõnu lausuda, sest vastasel korral lihtsalt ei märgata, ei panda tähele. Seda kirjatükk märgati ja loeti. Loodan, et ehk on ka mõju!

Neljanda auväärse, kuid mitte enam auhinnalise koha, sai veebruarikuine kriitiline ülevaade minu külaskäigust Stockholmi Eesti Kooli. Pealkirjaks on "Kas Eesti kool on Eesti kool?".
Õpetajate toas veedetud tunnikese jooksul kogutud andmetel selgub, et eestlased, kui nad peaksid soovima koolis õppida, peavad rootsi keelega ise tundides kohanema, et valmistuda lõpueksamiteks. Eesti Kool on tuntud oma heade eksamitulemuste poolest ja pakub oma asukohaga Vanalinnas üsna kuningalossi läheduses huvi ka rootsi päritolu lastevanematele. Kooli eesmärgiks on kõik Eestist tulnud lapsed võimalikult kiiresti Rootsi ühiskonda integreerida. Direktori sõnul soovivad seda kooli lapsevanemad. Seetõttu ei õpetata peale eesti keele ühtegi ainet eesti keeles, isegi osaliselt mitte, kõik õpikud/töövihikud on rootsi keeles ja õppetöö aluseks on rootsi õppekava.   
Mind üllatas seal ennekõike nö kodueestlaste avalik tõrjumine ja keskendumine ennekõike kolmanda põlve väliseestlaste laste kasvatamisele. Kool saab tänavu 70-aastaseks, tööd alustati juba 1945. aastal.

Viienda postitusena on edetabelis jaanuaris avaldatud "šokiteraapiline" kirjatükk "Naised räägivad ja mõtlevad poliitikast iga päev". Mind inspireeris oma mõtteid avaldama arutelu sellest, kas Eesti on valmis naispeaministriks. On küll, arvasin siis ja arvan ka täna.
Eesti moodi naiselikkus ei sisalda poliitilisust. Naine ei ole mõtlev, ratsionaalne ja poliitiline. Kuid see arvamus on ekslik. Mina olen naine. Ma mõtlen, kirjutan ja loen igapäevaselt. Sealjuures sageli ka poliitikast. Minu tutvusringkonnas räägivad ja mõtlevad pea kõik naised poliitikast iga päev. Isegi siis, kui ma koon sokke või keedan suppi, mõtlen sageli poliitikast.
Kuues on samuti jaanuarikuine lugu "Teaduspoliitikast ja värvidest" vastusena Tarmo Uustalu Sirbis avaldatud samateemalisele artiklile.
Lugedes reedest Sirpi saame aimu sellest, et teaduse enda loodud mehhaaniline masinavärk on hakanud oma hambaid lööma sellesama teaduse kõrgesse elevandiluutorni... Osavalt väljatöötatud "eksimatuid" ja "objektiivseid" mõõdikuid hakatakse rakendama nendesamade peal, kes need esmalt välja töötasidki... ja nüüd selgub muidugi, et need mõõdikud ei tööta. Huvitav paradoks.
Kuigi kirjatükk on üldiselt kaunis pessimistlikku laadi ja kurb, siis tunneli lõpus näen ikkagi valgust.
Midagi on siiski muutunud - oleme lõpuks ometi vabad meie ümber toimuvaid arenguid ja fenomene märkama, nende üle üheskoos arutama. Samas on masinavärk meie uues ühiskondlikus korras nii keerukalt koostatud, et vabaks mõtteks jääb võimalusi peamiselt neil, kes asuvad süsteemist väljaspool, kel ei ole midagi või kes ei karda midagi kaotada. 
Selles kirjutises on mõningaid väärtuslikke mõtteid ja viiteid, mida isegi tasuks ehk edasi mõelda. Päris huvitav on teinekord iseendalgi oma tekste lugeda, enamasti ei ole kõige populaarsemad tekstid minu enda arvates kõige sisukamad. Seekord on nimekirja siiski paar sellist juhtunud.

"Mehed lasteaiaõpetajaks ja eurovisioonile!" on kõrgel seitsmendal positsioonil. Tegemist on esmase popkultuuris levivate feminismi ilmingute kaardistamise katsega. Sisaldab kahte muusikavideot. Selgus, et aimasin kaudselt ära selle aasta eurovisiooni võitja...

Kaheksandana on nimekirjas "Eesti feministi armastuskirjad Pariisist aastal 1908". Tegemist on minu eelmise aasta ühe olulisema teadusliku leiuga, mis alles ootab edasi uurimist. Olen arhiivis avastatud Marie Reisiku kirjavahetusest tänaseni täiesti vaimustuses ja ei unusta seda suurepärast ajaloolise allika avastamise kogemust ilmselt kunagi oma elus.
Marie Tamman (hiljem Reisik) asub 1908.aastal Riiast teele, et hakata prantsuse keelt õppima Sorbonne Ülikoolis Pariisis ja teha seal õpetajale vajalikud eksamid. Eelnevalt uuris ta võimalusi kodumaal õppimiseks, kuid Venemaa ülikoolide uksed on naistele alles suletud. Õigem oleks vast öelda, et naisi lastakse küll uksest sisse, kui meestest loengusaalis kohti üle jääb, kuid eksamitele naisi ei lubata. Nii ei jäägi Mariel teist võimalust, kui kraadi saamiseks välismaale siirduda.
Paljud kirjad on mul paljundatuna kodus mappide vahel ja ootavad paremaid aegu. Olen mõelnud, et Marie Reisik vääriks eraldi teost, kus avaldada nii lõike tema kirjavahetusest kui mõnigaid olusemaid artikleid. Äkki on sellel aastal aega selle tööga algust teha ja hakata rahastajat otsima? Kes teab?

Üheksandale kohale platseerub minu loengumaterjal naisajaloost, mille esitasin Rootsis Solviki koolis oma tütrele ja tema klassikaaslastele. Tegemist on väga inspireeriva kogemusega, noored olid teemast täiesti vaimustatud. Pidasin sarnaseid loenguid eelmisel aastal mitmel korral, kuigi kuulajaskond oli väga erinev (kasvatusteaduste magistritest kuni tavakooli õpilasteni).

Viimasena tooksin välja kirjutise pealkirjaga "Iroonia, subjektivism ja kooseluseadus".  Osadele lugejatele jäi minu kirjutise mõte arusaamatuks, mõned mõistsid suisa valesti. Ilmselt oligi see tekst kirjutatud pigem mõttemänguna seoses filosoofiakursusega, millest tol hetkel osa võtsin. Palju vähem püüdsin asjaosalistele kuidagi eriliselt abiks olla. Kirjutajaid oli minu arvates niigi palju. Mind huvitas ennekõike vihakõne olemus, ajakirjanduse ja luule omavaheline põimimine, elitaarsuse ja tarkuse omavaheline suhe. Eesti poliitiline väli selles pingeseisundis, mis kooseluseaduse arutelu ümber kerkis, andis analüüsiks eriliselt viljaka võimaluse.

Selline oli aasta 2014 "Kirjete" vahendusel. Suur hulk põnevatest mõtetest, millega töötasin ja töötan ilmselt edaspidigi, jäi vahendamata, paljut on killustunud erinevate blogide vahel. Senisest palju enam olen kirjutanud inglise ja rootsi keeles, ilmselt jätkub see trend ka käesoleval aastal. Eesti keeles kirjutamine on endiselt kui mõnus puhkus, naudin igat võimalust.

Soovin kõikidele ilusat ja head uut aastat! 

2 comments:

Heli said...

Mina avastasin selle blogi täna. Olen vaimustunud. Väga huvitavad teemad ja vaja, et need jõuaks laiema üldsuseni... ühes ja teises seltskonnas räägitakse, aga ikka jääb veel väheks. Igatahes püüan nüüd tihemini siia lugema jõuda, sest väga huvitav hakkas :)
Jõudu jätkuvaks blogimiseks ka uuel aastal!

Evelin Tamm said...

Tere Heli!

Tänan selle inspireeriva kommentaari eest! Mõtlesin eelmisel aastal korra oma blogipidamise isegi katki jätta, aga tänu vahvatele lugejakirjadele ja kommentaaridele, jätkan ikkagi. Mõnikord on lihtsalt niivõrd palju tegemist, et kirjutamiseks ei jäägi aega või olen arvutist üldse eemal. Samas teemasid, millest kirjutada oleks vaja, on väga palju. Niipalju on huvitavaid inimesi, kohti, artikleid, raamatuid, mõtteid, sündmusi...

Head uut aastat ja kohtumiseni siin!

Evelin:)