Friday, February 27, 2015

Paadipõgenike näitus jõudis Gotlandilt Trosasse ja teisi häid uudiseid Skogsbrynsbyst

Valimised on ennast selleks korraks täiesti ammendanud. Ma ei jaksa lugeda enam ühtegi artiklit, veel vähem ise midagi kirjutada. Täiesti tülgastav on olukord, kus poliitiline eliit langeb vormist välja ja loobib liivakastis kõikide "teiste" suunas mänguasjade ja liivaga. Keeldun seetõttu Eesti meediat jälgimast. Päevapoliitika asemel mõtlesin kirjutada sellest, mis toimub Skogsbrynsbys ehk järgnevalt väheke kodustest uudistest.

Klaverimuusika ABC tase

Ehitan paati ja vahepeal mängin klaverit. Olen jõudnud Beethoveni Kuuvalguse sonaadi esimese osaga lõpusirgele, eelmisel nädalal alustasin juba teise osaga. Paar kuud tagasi poleks arvanudki, et vaatan teise osa noodilehte ja mängimine käib nii lihtsalt. Beethoven kirjutas Kuuvalguse sonaadi oma klaveriõpilasele, kellesse ta armunud oli. Kuulus helilooja tahtis naisega abielluda, aga sai korvi ja pidi pettuma. Jutud Beethoveni järjest halvenevast kuulmisest olid Viinis levima hakanud ja lisaks sellele veel suur seisuslik vahe, mis neid kahte lahutas. Sonaadi teeb minu jaoks huvitavaks see, et esimene osa on aeglane ja melanhoolne, kaunis keeruka rütmiga ja nõuab head tööd just väikese ja seega kõige nõrgema sõrmega. Teine osa on juba kiirem, kuid ülesehitatud kordustele. Kolmas osa on klaverimängu meistriklassi kuuluv ja eeldab juba väga head tehnikat, kiirust ja rütmitaju. Soovitan kuulata Ukraina klaverivirtuoosi Valentina Lisitsat, kes alljärgnevas videos esitab kõik kolm osa lihtsalt imetlusväärse kergusega.  



Paadiehitus algajale huvilisele

Ka paadiehitus on jõudsasti edenenud. Vahepeal käisid mul kaks eesti ehitusmeest paadiklassis külas. Vaatasid ja imestasid, et naine ja höövel on käes. Näitasin meestele erinevaid paaditüüpe ja tutvustasin mõningaid põhimõtteid. Kutsusin neidki paadiehitust õppima, olid kaunis huvitatud, aga veidi pelglikud, ilmselt kuivamaamehed. Tänaseks on eelviimane ring laudu üleval ja esmaspäevast alustame viimasega. Eelmisel nädalal tegin isikliku rekordi ja panin nädala jooksul enam-vähem üksinda terve ringi laudu üles.

Foto: Raffe Vosthenko  
Märtsi keskel õmbleme purjeid, algaval nädalal olen Stockholmi paadi(?)messil. Mess kestab kokku 10 päeva ja on Põhjamaade suurim mere teemaline mess. 14. mail on Stensundis meie paatide vette laskmine ja sealt edasi saame oma värskelt valminud paatidega mõneks päevaks saarestikku purjetama. Enne seda ootavad viimased pingelised paadiehitusnädalad...

Paadipõgenike näitus nüüd Trosas!

Eelmise nädala teisipäevast on Paadipõgenike näitus Trosa raamatukogus. Näitus jääb avatuks kuni märtsi keskpaigani. Enne Trosasse jõudmist käis näitus Gotlandil. Selle kohta saab lähemalt uurida Gotlandi Eesti Seltsi lehelt.

Alice talvine vill on lõngaks kedratud!

14.veebruaril lõikas Indrek meie kolmel legendaarsel* angoorajänesel villa. Alicelt sai 115, Matildalt 70 ja Emmalt 40 grammi villa (arvestatud on ainult 1 sordi villa, millest saab lõnga kedrata). Eile võtsin kätte ja ketrasin Alici villa lõngaks. Praegu on heie venituses ja siis saan hakata meile purjetamiseks spetsiaalset aluspesu kuduma. Angoorajänese vill on selleks suurepäraste omadustega.

*Jänestest ja meie perest ilmub märtsikuu Peres ja Kodus pikem lugu, mille autoriks Hille Hanso.

Raamatukogu uudiseid: bell hooks kirjutab kasvatusest

Tellisin endale mõned huvitavad raamatud sh kasvatusest (bell hooks). bell hooks ja tema teosed "Teaching to Transgress: Education as the Practice of Freedom" (ilm. 1994) ja "Teaching Community: A Pedagogy of Hope" (ilm. 2003) vääriks kindlasti ka Eestis lugemist. Kahjuks puuduvad mõlemad teosed ESTERi andmetel Eesti Rahvusraamatukogust (Esimene on siiski saadaval TÜ Raamatukogus, kuigi ainult kohapeal kasutamiseks). bell hooks lähtub Paulo Freire kasvatusmõttest ja liidab sellele black-feministliku (ei tahaks kirjutada must, sellel sõnal on eesti keeles väga teistsugune konnotatsioon) pedagoogilise vaatenurga. Mõlemad teosed on maailmas äärmiselt loetud ja tunnustatud, Eestis tänaseni kahjuks tundmata.  

Jaanuari lõpus käis meil külas Linköpingi Ülikooli teadlane Redi Koobak
Öökapi nurgal on Sigrun Slapgard "Sigrid Undset. Kirjanduskuninganna"( eesti keeles 2010 kirjastuselt Tänapäev), äsja lõpetasin Käbi Laretei "Såsom i en översättning" (2004, Albert Bonniers kirjastuselt), pooleli on Simon Weil "Personen och det heliga. Essäer och brev" (1961, Albert Bonniers kirjastuselt), Virginia Woolf "Jacobs rum" (1927, Hugo Gebers kirjastuselt Stockholmis), Nina Burtonilt "Den nya kvinnostaden"(2005, Albert Bonniers kirjastuselt), "Frederika Bremers Bild. Kalender utgifven af Sigrid Leionhufvud och Ellen Kleman" (1913, Norstedt ja Pojad kirjastuselt Stockholmis). Lisaks veel mitu Moa Martinsoni raamatut ja antoloogiat, mis ootavad järge ja palju muud.

Judith Butler "Gender Trouble"

Üleeile lugesin läbi ühe maailma tunnustatuima naismõtleja Judith Butleri kultusteose "Gender Trouble" (esmalt ilmunud 1990, minul neljas trükk koos autori uue eessõnaga aastast 1999). Tõesti huvitav teos, väärib lugemist ja tekitab mõtteid. Kohati läheb liiga detailselt psühhoanalüütiliste autorite analüüsimiseks ja muutub seetõttu tüütuks. Paralleelselt lugesin Julia Kristeva eesti keeleski ilmunud teost "Jälestuse jõud: essee abjektsioonist" (Kirjastuselt Tänapäev 2006), ka Kristeva essees on väga spetsiifilisi mõttekäike ja kuigi minu raamatukogus on nii Freudi kui mitmeid teisi psühhoanalüütikuid ja olen nende teostega enam-vähem tuttav, siis jääb selline hard core psühhoanalüütiline tulevärk mulle praegu kaugeks. Samas on Butleri feminismikriitika Beauvoir, Irigaray jt aadressil väga efektiivselt paradigma murdnud. Feministlik teoorialoome on liikunud naistekesksuselt palju mitmekesisemaid rühme hõlmavaks. Seetõttu on täna kordades keerulisem luua laiapõhjalisi poliitilisi koalitsioone, mille kaudu saaks oma huvide, vajaduste ja nõudmiste eest jõuliselt seista. Sedasama paradigmaatilisest nihkest tekkinud nõrkust, näitab ka Eesti aktivismipraktika. Uue feministliku koalitsiooni loomiseks pole Eestis mingitki teoreetilist aluspõhja, sest see tõukub suuresti neoliberalistlikust kriitikast, mida nt Ariadne Lõnga veergudelt ridagi ei leia. Ilmselt kulub veel mitu aastat enne kui see teoreetiline vaatenurk maakeelde ja -meelde jõuab... lootust siiski ju on (vt nt kogumikku "20-sajandi mõttevoolud" toimetajaks Epp Annus, Tartu Ülikooli kirjastuselt 2009.a. ja Rein Raua "Mis on kultuur?" 2013.a.).  

Auametid ja kodanikuaktivism 2015

Vahepeal valiti mind Rootsi Eesti Teadusliku Seltsi juhatusse ja lähipäevadel ilmselt ka Järna kunstnike ühenduse juhatusse. Auameteid on järjest kogunenud, kuigi au ja kuulsuse eest poes endiselt leiba ei anta. Aprillis toimub Rootsi Eestlaste Liidu uue koosseisu kokkusaamine. Kandideerisin sinna Sirle Söödi ja Mai Raud-Pähni õhutusel. Valitigi. Minu põhiliseks väljakutseks RELis on, kuidas teha nii, et raudne eesriie, mis lääne suunalt ikka veel idasse vaatamist piirab, lõpuks ometi saaks maha lõhutud. Leian, et see on üks väga oluline osa Eesti pehmest kaitsepoliitikast, mis senisest palju enam võiks tähelepanu saada. Maakeeli, kuidas tuua Eesti Põhjamaade meedias senisest palju mitmekesisemalt pildile, praegu toodetakse enamasti täiesti stereotüüpset peamiselt kollast uudist nii Eestis Rootsi kohta kui vastupidi. Seetõttu tundub Eesti Rootsist justkui tuhandete kilomeetrite kaugusel, 70-aasta jooksul kujundatud tugev vaimne barjäär hoiab kahte riiki tänaseni teineteisest tohutus kauguses. Ilmselt on see minu kui kodanikuaktivisti järgneva nelja aasta suurimaid väljakutseid ja muidugi ka see, et õnnestuks ülejärgmisesse Riigikogusse 40% naisi saada (Ärge unustage riigikogusse ka seekord naist valimast:).

Kõik ideed ja koostööpakkumised, kuidas meie naaberriikide meediapilti mitmekesistada või naiste suuremat osalust riigikogus edendada, on teretulnud!    
       

Tuesday, February 10, 2015

Intervjuud Riigikogu naiskandidaatidega

Olen viimasel ajal hoogsalt avaldanud, aga kusagil mujal, kui siin. Mõtlesin siiski ka siia pisikese vihje jätta, et huvitatud leiaksid tee...

Jaanuarist alates olen teinud intervjuusid naistega kõikidest erakondadest. Praeguseks olen avaldanud ca 15 naise tutvustuse. Paljud intervjuud on veel pooleli, osad nendest toimetamisel, osad alles teel. Kokku olen võtnud ühendust ca 50 naiskandidaadiga. Leidnud endale appi mitu kaastöölist ja toimetajat.

Loodetavasti aitab minu ja mitmete teiste kodanikuaktivistide tegevus kaasa sellele, et saaksime Riigikogusse senisest rohkem naisi. Loodan, et seekordsetel valimistel ületame 30% piiri ja järgmisteks valimisteks panin juba ette sihiks 40%.

Olukord, kus EV seadusandjaks ja riigijuhiks on väga suure tõenäosusega mees, peab muutuma!  

Tere tulemast Naiste Hääle vahendusel naiskandidaatidega tutvuma!

Vahepeal on ka minuga mitu intervjuud tehtud. Üks ilmub märtsikuises "Peres ja Kodus".

Thursday, February 05, 2015

Kasvatusteadlased on mugavuspagulased


Haridusareeni listis kirjutab Kadri Sildvee väikekodanlusest ja eliitkoolidest.
"Jah, õppida saab ka kännu otsas, aga ikkagi pigem juhul, kui on kaks kändu, millest ühe otsas istub õpetaja. Juhendajat on väga vaja, keegi peab näitama teed või suunda." 

Mul endal on viimasel ajal vastuolulised tunded seoses õpetamise fenomeniga. Arvestades seda, et veebis on kõikidel võimalik kuulata maailma parimaid eksperte ja pedagooge, siis tekib nö pärisõpetajal oma ainevaldkonnas oluliselt suurem konkurents ja seega ka ootused, kui varasemalt. Lühidalt, igavat õpetajat, kes lihtsalt seisab tahvli ees kriit käes ja pea tühi, ei oleks enam justkui klassi ette vajagi. Samas kui inimkond üldises plaanis vajab järjest enam kedagi, kes lihtsalt oleks olemas ja hooliks, oskaks veidi juhendada ja nõu anda. Seetähendab, et õpetamispädevused on koos õppimispädevustega väga kardinaalselt muutunud.

Väikekodanlikust maailmavaatest. Huvitaval kombel, on see üks minu jaoks kõige vastuvõetamatumaid mudeleid eluks üldse. Ilmselt on siin näha nõukogudeaastate kohustusliku kirjanduskaanoni mõju minu arusaamade kujunemisel  või on siis mõjutanud teismeliseiga laulva revolutsiooni aastatel või kombinatsioon neist kahest... igatahes pean põlgusväärseks mugavust ja egoistlikku enesekesksust, mis neoliberalistliku maailmavaate domineerimisega on paljudele väga omaseks saanud. Tulemuseks on see, et kui ei maksa, siis ei kirjuta, kui karjääripunkte ei anta, siis ei kirjuta; mõeldakse, kui üldse (!), siis ainult neid mõtteid, mis mahuvad olemasolevatesse raamidesse ja suuremat kära ei tekita, välditakse konfliktseid diskussioone ja riskantseid teemasid; ettekanded on selleks, et meeldida, mitte arutelude tekitamiseks.

Kasvatusteadustest on saanud nö mugavuspagulus, valdkonnas on võimalik oma elu ära vegeteerida ilma midagi erilist tegemata, keskendutaksegi laveerimisele, igavusele ja keskpärasusele.

Diskussioon on sumbunud. Arutelud, kui neid on, koosnevadki juba teadaolevatest argumentidest, mida esitavad juba teadaolevad isikud. Toimub poliitiline mäng avalikkusega, kus vastased küll tõmbavad mõõgad tupest, kuid löövad siis igaüks isesuunas tühjusesse. Rahvas vaatab ja ei mõista, kuid vigaseks ei peeta mitte seda mängu, vaid süüdistatakse iseennast rumaluses. Kui mõnikord keegi kedagi ründabki, siis on ilmselt tegemist valimiseelse perioodiga (vt Aaviksoo hiljutine avalik sõjakäik Ossinovski (?) ideele laadis "sina meie meie kultuuriruumi ei kuulu") ja püütakse ennekõike valijate hääli. Taotlused on selgelt egoistlikud ja haridusmaastikku kasutatakse lihtsalt eneseupitamiseks.

Olen väsinud stagnatsioonist ja mandumisest. Olen väsinud projektipõhistest ja valimispõhistest hüüdlausetest, millel puudub sügavam sisu. Olen väsinud ootamast, et ükskord ometi ärkaks pedagoogiline ja kasvatuteaduslik sisuline diskussioon, mille viljakast pinnast saaks välja kasvada täiesti uued mõtted ja metoodikad.

Tuesday, February 03, 2015

Hillar Palamets ja "meie meeste" ajalugu

Sattusin juhuslikult youtubis huvitava ajaloolise killu otsa. Ei saa jagamata jätta. Tegemist on "meie" ajaloo tüüpilise juhtumiga. Samasse kaanonisse saaks ilma vaevata liita ka Laari, Vahtre ja Andreseni (tegeles kooliajalooga).