Thursday, February 05, 2015

Kasvatusteadlased on mugavuspagulased


Haridusareeni listis kirjutab Kadri Sildvee väikekodanlusest ja eliitkoolidest.
"Jah, õppida saab ka kännu otsas, aga ikkagi pigem juhul, kui on kaks kändu, millest ühe otsas istub õpetaja. Juhendajat on väga vaja, keegi peab näitama teed või suunda." 

Mul endal on viimasel ajal vastuolulised tunded seoses õpetamise fenomeniga. Arvestades seda, et veebis on kõikidel võimalik kuulata maailma parimaid eksperte ja pedagooge, siis tekib nö pärisõpetajal oma ainevaldkonnas oluliselt suurem konkurents ja seega ka ootused, kui varasemalt. Lühidalt, igavat õpetajat, kes lihtsalt seisab tahvli ees kriit käes ja pea tühi, ei oleks enam justkui klassi ette vajagi. Samas kui inimkond üldises plaanis vajab järjest enam kedagi, kes lihtsalt oleks olemas ja hooliks, oskaks veidi juhendada ja nõu anda. Seetähendab, et õpetamispädevused on koos õppimispädevustega väga kardinaalselt muutunud.

Väikekodanlikust maailmavaatest. Huvitaval kombel, on see üks minu jaoks kõige vastuvõetamatumaid mudeleid eluks üldse. Ilmselt on siin näha nõukogudeaastate kohustusliku kirjanduskaanoni mõju minu arusaamade kujunemisel  või on siis mõjutanud teismeliseiga laulva revolutsiooni aastatel või kombinatsioon neist kahest... igatahes pean põlgusväärseks mugavust ja egoistlikku enesekesksust, mis neoliberalistliku maailmavaate domineerimisega on paljudele väga omaseks saanud. Tulemuseks on see, et kui ei maksa, siis ei kirjuta, kui karjääripunkte ei anta, siis ei kirjuta; mõeldakse, kui üldse (!), siis ainult neid mõtteid, mis mahuvad olemasolevatesse raamidesse ja suuremat kära ei tekita, välditakse konfliktseid diskussioone ja riskantseid teemasid; ettekanded on selleks, et meeldida, mitte arutelude tekitamiseks.

Kasvatusteadustest on saanud nö mugavuspagulus, valdkonnas on võimalik oma elu ära vegeteerida ilma midagi erilist tegemata, keskendutaksegi laveerimisele, igavusele ja keskpärasusele.

Diskussioon on sumbunud. Arutelud, kui neid on, koosnevadki juba teadaolevatest argumentidest, mida esitavad juba teadaolevad isikud. Toimub poliitiline mäng avalikkusega, kus vastased küll tõmbavad mõõgad tupest, kuid löövad siis igaüks isesuunas tühjusesse. Rahvas vaatab ja ei mõista, kuid vigaseks ei peeta mitte seda mängu, vaid süüdistatakse iseennast rumaluses. Kui mõnikord keegi kedagi ründabki, siis on ilmselt tegemist valimiseelse perioodiga (vt Aaviksoo hiljutine avalik sõjakäik Ossinovski (?) ideele laadis "sina meie meie kultuuriruumi ei kuulu") ja püütakse ennekõike valijate hääli. Taotlused on selgelt egoistlikud ja haridusmaastikku kasutatakse lihtsalt eneseupitamiseks.

Olen väsinud stagnatsioonist ja mandumisest. Olen väsinud projektipõhistest ja valimispõhistest hüüdlausetest, millel puudub sügavam sisu. Olen väsinud ootamast, et ükskord ometi ärkaks pedagoogiline ja kasvatuteaduslik sisuline diskussioon, mille viljakast pinnast saaks välja kasvada täiesti uued mõtted ja metoodikad.

No comments: