Tuesday, July 28, 2015

Kadakasaks ja pajuingel ja võsavenelane

Tutvudes Jaksobsoni ja Suburgi kirjavahetusega, mis jääb ajavahemikku 1872-1881, on huvitav märgata, milline põnev kvaliteedi erinevus on saksa keeles kirjutatud ridadel võrrelduna algelises eesti keeles kirjutatuga. Pikkadest põhjalikest saksakeelsetest intellektuaalsetest aruteludest saavad eesti keelele üle minnes lühikesed keeles kobavad kirjad. Suburg oli Koidula klassiõde, mõlemad õppisid Pärnu tütarlaste gümnaasiumis saksa keeles. Esimene tütarlaste eestimeelne kool asutatigi Suburgi poolt ja tema teeneid eestikeelse tütarlaste hariduse osas  on raske alahinnata. Suburgi õpilasteks olid Mari Raamot, Aino Tamm ja paljud teised hiljem tuntud naistegelased.

Minu arvates on imetlusväärne, kui paljusid keeli ja millisel tasemel tolleaegsed haritlased valdasid. Iga keelega on vaja pidevalt tööd teha, et seda ilusana elus hoida. Emakeel on mõtlemisel asendamatu tööriist, sest igas uues keeles tekib justkui oma areaal, valdkond, milles oled võimeline kaasa rääkima ja mõtlema. Sealjuures on väga huvitav jälgida, mis saab siis, kui emakeel on ainult köögikeel ja kõik muu ümberringi toimub teistes keeltes.

Praegune sõda sisserännute teemal teeb mind kurvaks. Eesti on ajast-aega olnud paljurahvuseline riik. Siin on juba aastasadu elanud soomlasi, rootslasi, venelasi, juute, romasid ja sakslasi kõrvuti eestlastega. Iseisevuse manifesti õige nimigi on Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele. Selle asemel, et olla kõikide teistega sõjajalal, võiksime tegeleda oma kultuuri edendamisega. Praeguse rassistliku vahutamise taga ongi sageli inimesed, kelle haridustase tekitab küsimusi. Sõim ja vihakõne näitab hariduse läbikukkumist. Haritud inimese võimuses on ratsionaalne arutelu, mis aitab ühiskonnal tervikuna kasvada, otsib loovaid lahendusi, mitte ei torma "galašnikov käes piirile immigrantidele vastu". Rassismi taga on ka võimuahned inimesed, kes loodavad sedasi iseennast ennast upitada ja on fanaatilisi vihkajaid, kes päevast päeva toodavad vaimset vägivalda kõikide neist nõrgemate gruppide suhtes. Tuletan meelde, et natsid puhastasid välja ka puuetega inimesed ja mitmed neile ebaolulised grupid lisaks juutidele. Eestlasi nähti aarialasi teenindavate töölistena, kellel millekski kõrgemaks eeldused puuduvad.

Mina tahaks tänastelt marurahvuslastelt küsida: Kus olid need "eesti kultuuri ja rahvuse eest võitlejad" siis, kui suleti ajakiri "Haridus"? Vaid vähesed märkasid, mis toimus. Veel vähesemad reageerisid. Need, kes reageerisid ei võta nüüd rassistlikult sõna 150 pagulase vastuvõtmise vastu, vaid otsivad võimalusi, kuidas neid õnnetu saatusega inimesi meie kultuuriga võimalikult valutult tuttavaks teha. Keel on oluline instrument ühiskonna arengus. Rassismist ja vihast läbi imbunud keel tõukab nii omasid kui võõraid.


Rassismist veel "Ma ei ole rassist, aga... Rassismist kui hariduslikust probleemist."
Lilli Suburgist: "Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab", "Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad." ja "Liblikatest, huntidest ja haridusajaloo legendaarsetest naistest".
Vihakõnest ja feminismist: "Feminism ja vihakõne".

Ma ei ole rassist, aga ... ehk rassism kui hariduslik probleem

Viimaste kuude viha ja vaenamine maailma pagulaskriisi teemal sundis mind keset vihmast suve nädalaks lugemislaua taha. Miks siis ikkagi on nii, et inimesed kaotavad igasuguse enesekontrolli ja loobivad sisserännanute suunas valimatuid väljendeid, jagavad sügavalt rassistlikke kirjutisi, kommentaare, alandavaid pilapilte? Kõrvuti EKRE selgelt marurahvuslike ja rassistlike poliitikutega haaravad ohjad varem enam-vähem lugupeetud, soliidse sotsiaalse kapitaliga inimesed ja väljaanded - lühikese ajaga saab rassistlikust vihadiskursusest eestikeelse (digitaal)meedia argipäev. 

Peale mõningast meedias toimuva jälgimist on tänaseks selge, et inimesed ei mõista kust jookseb piir rassismi ja konstruktiivse pagulas/immigratsiooni/integratsioonipoliitika kriitika vahel. Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ongi lühidalt sõnastada eestlaste rassism kui hariduslik probleem.

Kõigepealt veidi ülevaatlikult Põhjamaade kogemusest viidetega mõningatele huvitavatele allikatele.

Põlissoomlased pööravad demokraatliku diskussiooni pea peale

Marianne Lydén kirjutab oma väikeses, kuid huvitavas raamatus "Ma ei ole rassist, tahan vaid võõravaenulike valijate hääli" (Jag är inte rasist. Jag vill bara ha främlingsfientliga röster. Ilmunud 2012.a.) Soome kasvavast võõravaenulikkusest ja Põlissoomlaste erakonna kujunemisest ajakirjaniku perspektiivist. Ta näitab värvikalt, kuidas üleeuroopaliste võrgustike ja sotsiaalmeedia vahendusel kujundatakse uusi mõjukaid poliitilisi jõude, mis vahendeid valimata oma varjatud või täiesti avalikke võõravaenulikke eesmärke teostavad. Vähestest erandlikest rassistlikest poliitikutest erakonnamaastikul saavad alguse suured poliitilised kannapöörded, mille üheks tulemuseks on järjest kasvav vihakõne ja sisserännanute avalik tõrjumine. Võõraviha ja sellega seonduv avalik diskrimineerimine kuuluks justkui 20. sajandi alguskümnenditesse, mitte 21.sajandi avatud maailmapildi ja progressiivsete poliitikate juurde, aga ometi on Põlissoomlased juba teist korda Soomes valitsuses.

Valijate püüdmiseks on ka teised Soome erakonnad (nt Sotsiaaldemokraadid) oma immigratsiooni ja pagulaspoliitikat viimastel aastatel radikaalselt revideerima asunud. Muutus on kuulda selles, kuidas sõnastatakse pagulas-. immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas probleeme, millega ja kuidas üleüldse tegeletakse. Kui teisest rahvusest inimesi nähakse homogeense negatiivse grupina, neid vaadeldakse ainult kui ühiskonna mädapaiset, mis tuleb ära kaotada ja mitte kui võimalust nii sisserännanutele endile uue elu alustamiseks kui ühiskonnale tervikuna, siis on tegemist rassismiga. Poliitiliselt korrektseks lihvitud vihakõne normaliseerimisega tuleb ajakirjanikel, poliitikutel ja ühiskonnategelastel avalikult võidelda. See on meist igaühe kodanikukohus, mitte vabatahtlik valik.
"Vaikus on õigupoolest kõige ohtlikum. Vaikimine on tegu. Vaikimine tähendab nõusolekut - on tuntud väljend. Oma seisukoha esitamisest loobumine tähendab oma valijate ees vastutusest hoidumist." tsiteerib Lydèn Elisabeth Rehni (2012:147)
Seesama põhimõte kehtib ka koolis. Õpetajatel on võimalus rassismi ja vihakõne probleemiga koostöös õpilastega tegeleda, õpetajate tegevusetus on tegu.

Rootsis on tekkinud anti-rassistlike organisatsioonide võrgustik

Eugeenika professor ja rassiteadlane Herman Lundborg rajas 20.sajandi alguskümnenditel riikliku rahastuse toel instituudi, mis edukalt sorteeris rootsi "puhtast rassist" välja laplasi, saame, soomlasi, juute, venelasi, puuetega inimesi jt. Tema teoste pealkirjad kõnelevad enda eest, nagu näiteks "Rootsi rahva rassiline olemus", "Rassibioloogia ja -hügieen" (1914), "Rootsi rassiteadus" (1927), "Lääneriigid on ohus" (1934). Leo Kramàr viitab oma raamatus "Rassismi ideoloogiad. Gobineaust Hitlerini" (Rasismens ideologer. Från Gobineau till Hitler. Ilmunud 2000.a.) just Lundborgi rassismikäsitusele, mis muideks asetab rootsi germaani taustaga rassist teiste hulgas allapoole nii soome-ugrilased kui slaavid. Teise maailmasõja tragöödia lõi rassipuhtuse ja marurahvuslaste suud aastakümneteks lukku ja inimeste rassipõhist sorteerimist väärtuslikemaks ja vähemväärtuslikemaks on poliitilises ja avalikus diskursuses sellest alates peetud täiesti lubamatuks. Natsiparteid keelustati kõikjal.

II MS järgselt toimunud avaliku diskursuse ja erakonnamaastiku puhastumine rassismist ei tähendanud veel, et rassismi selle varjatud kujul ühiskonnas ei esineks tänaseni välja. Hulgalised uurimused ja peetud poliitilised debatid näitavad ilmekalt, et etniline, usuline või rassiline diskrimineerimine on paljudele inimestele argipäev. Sisserännanutel on kehvem tervis, lühem eluiga, nende lastel on vähem võimalusi heaks hariduseks ja hiljem sobiva töö leidmiseks jne. Struktuurne diskrimineerimine on jätkuvalt probleemiks ka Eestis, kus näiteks vene keelt kõnelevad naised saavad teistega võrreldes keskmiselt poole vähem palka, võrdluseks eesti keelt kõnelevad naised saavad meestega võrreldes palka 30% vähem.

Vanale rassi-ideoloogilisele platvormile, mis põlistab ühed sünnipäraselt õigeks ja ülemaks ning teised lähtuvalt nende geneetilisest taustast - madalamaks -  ongi ehitatud tänased marurahvuslikud liikumised ka kõige vägivaldsemate üksik-üritajateni välja (nt Breivik). Rassismiteoreetikud ja -kummardajad leiavad, et "rassiliselt vähemväärtuslik kontingent" - need teised - ei väärigi samu võimalusi ja tingimusi, sest rassihierarhia on paigas juba sünnipäraselt ja vaidlustamisele ei kuulu. Näiteks Rootsi rassiteooriast lähtuvad rassistid leiavad, et eestlased kui slaavi ja soome-urgi vaherahvus (enamasti sealjuures ei teata, kas eestlased kuuluvad slaavlaste või soome-ugrilaste hulka) ei väärigi eluks samu võimalusi kui germaani päritolu rootslased. Seega ei ole rassism ainult nö traditsiooniliste rasside vaheline võitlus, vaid palju nüansirikkam diskrimineerimis- ja puhastusmehhanism, kui esimesel hetkel arvatagi oskaks.

Rassismi vasturelvaks peetakse Rootsis ennekõike haritust ja teadmiste levitamist. Leo Kramàr, kes II maailmasõja eest põgenes Tšehhist Rootsi, kirjutas oma rassismi ideoloogiate käsiraamatu just seda põhimõtet silmaspidades. Rootsis on natsistidele vastukaaluks tekkinud ka anti-rassistide paikkondlikud organisatsioonid, mis keskenduvad rassismi vastu võitlemisele väikestes (maa)piirkondades. (nendest saab ülevaatlikult lugeda siit uurimusest: http://expo.se/.../131126_rapport_lokal_antirasism.pdf (2013))

2014. aastal oli Rootsis suurem anti-rassistlike meeleavalduste laine, ennekõike astuti välja Sverigedemokraadide ja nende poliitika vastu, aga ka rassismi levikule ühiskonnas laiemalt. Toimus näiteks massiline anti-rassistlik meeleavaldus neljateistkümne tuhande osalejaga. Rootsi anti-rassistide tekste saab lugeda raamatust "Rasismen i Sverige. Nyckeltexter 2010-2014". (Rassism Rootsis. Võtmetekstid 2010-2014). Raamatus on tekste medõdedelt, kes keeduvad Rootsidemokraatide valimiskampaania aegsest külastusest nende haiglasse, teismelistelt, kes oma kodukandis asutusid vastu rassistide meeleavaldusele ja vastukaaluks korraldasid Rootsi suurima anti-rassistliku meeleavalduse, ajakirjanikelt jne. Paljudel juhtudel on sõnavõtjaks sisserännanud ise, sest ainult nii - poliitiliste subjektidena  - avalikus elus võrdväärsetena osaledes, on ühiskonnal tervikuna võimalik rassismist ja võõravihast üle saada.

Minu arvates on piirkondlike organisatsioonide loomisele keskendumine väga hea strateegia, sest ka rassism kasvab ennekõike "tavalistest" koolidest ja noorte kampadest välja, inspiratsiooni saadakse vastavatest vihafoorumitest ja -blogidest. Ka eesti keeles on sellised viha õhutavaid gruppe juba nii facebookis kui nö päriselus. Varjatud rassiline diskrimineerimine algab varakult, see juhtub nähtamatute pisikeste sammude kaupa, mille tulemuseks ongi paljukirutud töötus, kriminaalsus ja sotsiaalne võõrandumine. Inimene ei võõrandu ühiskonnast ise, ta tõugatakse teiste ühiste pingutustega eemale. Kui Vao pagulased kodanikuaktiivususe korras ühel ilusal päeval Eestimaad vaatama viidi, siis sündis sellest samm vastupidises suunas.  

Eesti keeles rassismi olemusest lugeda ei saa!

Kust saab eesti keeles lugeda rassismist ja sellega seotud (neo)natside liikumistest, mis täna Euroopa poliitilist maastikku kasvavas trendis mõjutavad? Kust lugeda anti-rassistide liikumisest ja strateegiatest Skandinaavias ja mujal? Mis on üleüldse rassism?

Näiteks vikipeedias ei puudutata seda teemat üleüldse. https://et.wikipedia.org/wiki/Rassism

Raamatukogude ühiskataloog ESTER andis ostingule: rassism eesti keeles kokku 27 allikat, nendest teemaga üldiseks tutvumiseks soovitada ei julgeks ühtegi. Suurema osa moodustavad nõukogudeaegsed "ekspluateeritud neeger vrs kuritahtlik kapitalism" teksid ja Euroopa Liidu enamasti kuivad dokumendid. Sealjuures mitte ainukestki kaasaegset otse eesti keelde ja kohalikust kontekstist lähtuvalt kirjutatud ülevaateteost, mis aitaks teemat algajal rassismihuvilisel lahti mõtestada. Ka teistes keeltes pakutud teoste loetelu oli pigem akadeemiline kui algajat huvilist kõnetav. Põhjamaade suurepärased populaarteaduslikke ja ajakirjanduslikke ülevaateteoseid, mida mul õnnestus laenutada kohalikust raamatukogust, Eestist ei leia.

Siit järgnebki minu väide, et rassism Eestis on hariduslik probleem. Kuna Teise maailmasõja järgne nö lääne-maailma poliitilise diskursuse natsismist ja rassismist puhastumine läks Eestist "tänu" raudsele eesriidele puutumatult mööda, siis tuleks meie poliitikutel, meediainimestel ja pedagoogidel - tegelikult rahval tervikuna - selles ajalooliselt väga valusas küsimuses end tagant järele ise harida. Abimaterjale selleks leiab täna raamatukogudest või veebist vaid pudemetena, aga head analüüsimaterjali tundlikkuse arendamiseks ja temaatilisteks diskussioonideks, näideteks on seevastu nüüd küll kuhjade kaupa. Eesti rassismi klassika varamusse kuulub aastate pärast näiteks eilne Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri tekst pealkirjaga "Valitsuse varjatud uuring: 9 suurimat ohtu seoses pagulastega", mille alapealkirjadeks vastavalt:  
Terroristid saabuvad valetades
Kapole ei meeldi pagulaste hordid
Eestisse tulevad teise sordi pagulased
Kartkem uut liiki roimasid
Pagulased rünnaku all
Venelased teevad rohkem kurja kui eestlased 
Artiklit saab edaspidi kasutada ühiskonnaõpetuse rassismipeatüki õppematerjalina nii koolides, poliitikas kui meedias. Selle artikli avaldamisega kukkus Ekspress minu silmis Postimehega võrdväärsele olematule tasemele. Kindlasti ei ole siin tegemist kvaliteetajakirjandusega, vaid puhtakujulise rämpspostiga.

Samasse õppetundi soovitan analüüsimiseks võtta ette Eesti iseseisvuse manifest aastast 1918. Manifesti õige peakiri on "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Hiljem kasvas sellest dokumendist välja Eesti Põhiseadus. Eriliselt väärib tähelepanu EV Põhiseaduse peatükk 12.
Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.    
Alustades oma juttu pagulaspoliitikast sõnadega: "Ma ei ole rassist, aga need mustad mehed tahavad siia ainult heaolu nautima tulla..." ongi kogu tsiviliseeritud arutelu lõppenud, sest sa oled rassist. Pealegi näitab Norra kogemus, et näiliselt passiivse vihaõhutamise ja rassismi tagajärjed võivad teinekord olla väga traagilised ja konkreetsed. Isegi selle nüansirikkal varjatud kujul on vihakõne aluseks argi-diskrimineerimisele, mille all kannatavad kõik keskmisest veidi erinevad grupid. Loodan, et Eesti haritlaskond võtab selle õppetunni, mis pagulaste teema seekord kogu Eesti ühiskonnale pakub ja loob sellest 21. sajandisse kohase rassismialase ühiskonnaõpetuse tunni meie lastele.