Wednesday, May 18, 2016

Naised ja bumerangjuhtimine

Andrus Ansipi moodustatud valitsus 2011. aastal. 
Eile ja täna on palju kõneainet pakkunud Äripäeva Äriplaani konverents, kus terve rea meeste kõrval on esinejate nimekirjas ainult üks naine - Eve Kirs, Finantsanalüütik ja Astri Grupi osanik. Furoori tekitab mitte üksnes fakt, et naisi on kõnelejate hulgas ainult üks, vaid Äriplaani programmijuhi Marili Niidumaa Äripäevas avaldatud artikkel ”Jätke naised rahule!”. Artiklis väidab konverentsi programmi kokkupanija, et naised on arad ja ei soovigi ”esile trügida”. Tegelikult ei olevat ühiskonna ootus, et juhtimiskonverentsil esineb mehi ja naisi võrdselt, õigustatud, sest väärt tegijad on ülekaalukalt meessoost.   

Kõik algas sotside esimehe ja ministri Jevgeni Ossinovski facebooki pöördumisest, mis naiste puudumisele kui kahetsusväärsele faktile tähelepanu juhib. Selle asemel, et viisakalt vabandada, läks Marili Niidumaa oma vastuses ründesse ”Mis tunne peaks olema naisel, kui teda kutsutaks Äriplaanile esinema üksnes selle pärast, et ta on naine?” Ja sealt edasi jätkas juba retooriliselt

”Mitut Eesti erakonda juhib naine? Mitu naisministrit on praeguse valitsuse koosseisus?”

Siinkohal tahaks öelda: ”Stopp!” ja jagada pisut taustainfot. Eestis ei ole ühegi erakonna juhiks naine ja naisministreid on tänases valitsuses taas näpuotsaga. Peaminister Taavi Rõivase meeskonnas (!) on kaksteist meest ja ainult kaks naist – Marina Kaljurand välisministri ametis (RE) ja Liisa Oviir ettevõtlusministrina (SDE). Jevgeni Ossinovski enda juhitud erakonnast on Riigikogus 11 meest ja ainult 4 naist. Seega on ka sotsiaaldemokraatidel endil põhjust kriitiliselt peeglisse vaatamiseks küllaga! Riigikogu 101 liikmest on vaid 27 naised. Olukord on tasakaalust kaugel.

”See ei ole oluline. Oluline on, et ministeeriumi juhib oma ala ekspert. Ja et konverentsil astuksid üles juhid ja omanikud, keda kokkutulnuil on huvitav kuulata,” kirjutab Niidumaa.
Rõivase valimiste-eelne ajutiselt moodustatud nn häälte tõmbamise näidisvalitsus suutis ilma erilise pingutuseta koondada terve rea asjatundlikke naisi. Kas tõepoolest julgeb Äriplaani korraldaja väita, et Eestis, kus kõrgharitud naiste hulk on võrrelduna meestega mäekõrgune (2/3 naised), on puudu asjatundlikest ja säravatest naisjuhtidest?

Faktid ei huvita! 

Artiklist saame teada, et juhtimiskonverentsi korraldava Marili Niidumaa jaoks ei ole need faktid tähtsad. Olukord, kus naised on küll haritud, kuid tippjuhtideks ei pääse ja avalikkuses sõna ei saa, ei pane teda muret tundma ja omalt poolt lahendusi otsima. Ta ei märka, kuidas sooline diskrimineerimine ennast pisikestes argipäeva valikutes taastoodab ja et ka tema ise on enesele teadmata muutunud osakeseks oma soole osaks langevast süsteemsest alandusest ja allasurumisest. Mis põhiline – ta on Äripäeva prestiižikate konverentside korraldajana ise selle alanduse looja ja kehtestaja.

Analoogseid juhtumeid, kus privilegeeritud “naine on teisele naisele hunt” ja lähtutakse iseenesele mugavast põhimõttest, et (teine) ”naine on ise oma saatuse sepp”, on igapäevaselt nii siin kui sealpool piiri. Niidumaa kasutab tõepoolest tüüpilist soolise diskrimineerimise alase ebakompetentsuse retoorikat a la ”naised ei oota erikohtlemist selle pärast, et nad on naised.” ja  ”püüdsin lavale tuua eri sektorite kõige-kõigemad” (kuid nende hulgas ju teatavasti naised puuduvad). Seega on tema kõikide naiste nimel tehtud nõudlik sõnavõtt pigem kobamine kui kaalutletud ideoloogiline sõnum. Viimane ei vähenda siiski selle tähendust laialt levinud ”naine kui hääletu ja töökas kodune sünnitusmasin” diskursuse levikus. Mis kõige kibeiroonilisem - igal hetkel võib seesama läbimõtlematult lendu lastud sõnum bumerangina tabada ka artikli autorit ja konverentsi korraldajat ennast.  

Samal teemal veel: Kui naine on naisele hunt
Marie Reisik 1926, Naisliikumine Eestis
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna aastal 1882
Algaja feministi lugemisvara
Naine aastal 2014 ehk 12 põhjust miks olla feminist
Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad

Friday, May 06, 2016

Växjö 1985 ja Borlänge 2016. Naine vs natsid II

http://www.smp.se/ettan/berattelsen-bakom-arhundradets-bild/
Kaheksakümnendad jäid Rootsis meelde kui vägivaldsed aastad tänu rassistide jõulisele esilekerkimisele. Växjös 1985. aastal toimunud natside meeleavaldusel tehtud foto vanemast daamist, kes oma käekotiga lippu kandvat noort natsi ründab, on jäänud Rootsi fotograafia ajalukku kui antirassistliku vasturinde sümbol.

Paljud ehk mäletavad seda Hans Runessoni Växjö väikesel turuplatsil 13. aprillil 1985. aastal tehtud mustvalget fotot. Põhjamaade Partei (Nordiska Riksparti) demonstratsioon ja proua käekotiga virutamas kolonnis möödamarssivale noormehele.

1986.aastal toimunud Göteborgi natside kohtuasjad olid suurimad Rootsi ajaloos ja sellisena unikaalsed, ütleb Uppsala ajaloolane Helene Lööw Rootsi raadio 24. märtsi 2014. aastal avaldatud raadiodokumentaalis. Samas räägib Vera Oredsson oma elust natsipartei juhina. Šokeerivalt kõlab tema jutustus lapsepõlve helgest ajast Hitler-juugendis ja holokausti eitamine. Göteborgi natside süüdimõistmine tähendas põlvkondade vahetust ja täiesti uute organisatsioonide esilekerkimist. Rassism, võõraviha ja vägivald on Rootsis endiselt aktuaalsed.  

Kuupäev: 2016. aasta 1. mai

Asukoht: Borlänge

Borlänge on 42 tuhande elanikuga tööstus- ja kaubanduspiirkond Dalarnas sillerdava Dalälveni kaldal. Kolmsada valgetesse särkidesse ja mustadesse viigipükstesse riietatud meest roheliste Põhjamaade Vastupanuliikumise (Nordiska Motståndsrörelse) lippudega marsib politseist, ajakirjanikest ja vastudemonstrantidest ümbritsetuna selle unise linnakese tänavatel. Üle majade ja inimeste hulkade kõlavad kirikukellad. Politsei on närviline. Organisatsiooni sümboolikaga lipud lehvivad, marssivad mehed on tõsised, võib isegi öelda tardunud. Rahvas on kogunenud ja jälgib toimuvat.

Järsku astub rahva hulgast natside rongkäigu ette üksik kiilaspeaga naine. Ta tõstab rusikas käe sirgelt üles ja seisab näoga marssijate suunas. Korraks tekib meeste ridades segadus, üks haarab naisel rinnust, kuid siis tõstab politsei naise tee äärde ja inimeste vool liigub edasi.

Antirassistliku ajakirja Expo fotograaf David Lagerlöf salvestab selle unikaalse hetke oma kaameraga. Lähemate päevade jooksul jõuab vapra naise pilt esiteks sotsiaalmeedia vahendusel, hiljem juba mitmete tuntud kanalite kaudu miljonite inimesteni maailmas.

Stockholmlanna Tess Asplund on 42 aastane ja juba üle 20 aasta aktiivne antirassist. Rootsi raadiole antud intervjuus ütleb ta, et rusikas käega seismine on tema Nelson Mandela tervitus. Ta kasutab seda demonstratsioonidel sagedasti.  

- Kuidas sa end tundsid, kui sa rusikas käsi püsti natside ette seisid? uuris ajakirjanik.
- Ma lihtsalt tundsin, kui nad tulid, et nad ei või siin olla. Ma ei usu, et ma üldse midagi mõtlesin, hüppasin lihtsalt neile ette.  
- Mitmed natsidest on vägivallategude eest karistatud. Kas sa välja astudes ei kartnud?
- Ei. Ma ei karda neid, vastas Tess Asplund.



Wednesday, April 20, 2016

Kolm tilka verd...

Eestlaste kratilembusest on värvikalt kirjutanud Andrus Kivirähk oma ülimenukas teoses ”Rehepapp”. Lugu räägib sellest, kuidas vanadel eestlastel oli ammune tava vanapagana kaupa teha, saada öösel ristteel kokku ja anda lepingu kinnituseks kolm tilka verd.  Vanapagan andis vastutasuks hinge, mille sai kratile sisse puhuda. Krati sai teha millest iganes. Kratt oli sihuke elukas, kes tegi peremehe heaks tasuta tööd. Aga kui kratile ei suutnud piisavalt tööd anda, siis nagu lepingus kirjas, võtab vanapagan peremehe hinge omale. Rehepapp oli väga kaval mees. Ta tegi ise ja õpetas teisigi, et kolme sõstramarjaga sai vanapaganale lepingu allkirjastamiseks petukaupa teha, siis võis krati põlema lasta ega pidanud oma hingekest kuradile andma.

Viimasel ajal tuleb kratilugudeks sobilikku materjali uudistekanalitest kui Vändrast saelaudu – kes propageerib fosforiidikaevandamist ja kes iseend. Näiteks kavatseb 80-ndatest pärit, hilisemal ajal peamiselt ETV huumorisaatest ”Pehmed ja karvased” tuntud europoliitik Siim Kuhu-10-Miljonit-Sai-Kallas end seekord presidendikandidaadiks sättida. Viimane episood temaga oli seotud kahe aasta taguse Rehvormierakonna peaministrivangerduse katsega, kui Andrus Eesti-Viie-Rikkama-Hulka-Ansip lahkus soojemale kohale Brüsselis ja Eestile aeti tikutulega taga uut peaministrit. Siim Unustage-Kord-See-10-Miljonit-Kallas saabus Brüsselist naeratus suul esimese lennuga ja lahkus järgmisega, nina pikal. Intervjuu temaga, tehtud läbi lennujaama traataia tuules ja vihmas, jääb Eesti ajakirjanduse ajalukku läbi aegade parima poliitskandaali visuaalina.

Seekord siis jälle uus võimalus, uus soe koht ja Siim Euroopas-Tähtis-Mees-Kallas on kohe Brüsselist platsis. Samal ajal on rahva hulgas väga populaarse kandidaadina välja pakutud ka praeguse valitsuse välisministrit, endist suursaadikut, Marina Kaljuranda. Kaljurand liitus rehvormaritega alles hiljaaegu ja ilmselt on nüüd tekkinud arusaamatusi oluliste ametikohtade jaotamisel.

Eelmise esmaspäeva õhtul tegi Marko Reikop saates ”Ringvaade” Siim Olen-Süütu-Vaadake-Kohtuotsust-Kallasega lühikese intervjuu. Vestlus jättis mulje ajarännakust IME-kõrgaega hangunud poliitkliimasse ja mentaliteeti. Meenutati vanu häid aegu, udutati visoonivabalt ja räägiti innukalt lastelastest-pensionäridest, loomulikult ei saadud mööda vanadest luukeredest.  
- Mis on täna muutunud võrrelduna tollase peaminstriks pürgimise ajaga, uuris Reikop.
- Kui eelmisel korral valis rahvas, siis seekord teevad valiku erakondade võtmeisikud, sest just
nemad kontrollivad riigikogus hääli, vastas Kallas. Eelmisel korral läks meil ju lõpuks ikkagi hästi, võitsime valimised, jutustab ta, ise kavalalt vuntsi siludes.

Ja tõsi ta on. Taavi Kuningas-On-Alasti-Rõivas moodustas vahepealse näidisvalitsuse, kus muuhulgas oli rohkem naisi kui kunagi varem Eesti  Valitsuste ajaloos, rääkis rahvale uuenenud reformipoliitikast ja lennukid lendasid üle ta peade kui raudsed kevadlinnud. Tulemuseks oli, et rehvormarid jätkavad hoolimata vahepealsetest rekordmadalatest reitingutest riigijuhtimist, olles sealjuures üllatavalt järjekindlad - valitsuses on jälle ainult loetud naised ja Eesti arenguks hädavajalikke reforme ei paista ikka veel.

”Jah! Inimeste põlv on vaadata nii paha,
et seda nähes kuratki ei taha
neid enam kiusata.”

Räägib Mefistoteles Issandaga Goethe ”Faustis”

Kes on selles loos Rehepapp, kes kratt ja kes kurat - see jäägu lugejale mõistatada.

Thursday, March 10, 2016

Solidaarsus Balti-Rootsi suhete võtmesõna

von Sydow och Wallmark, Baltiska nätverket Foto: Benjamin Haraldsson 
Kolmapäeval 9. märtsil toimus esimene Baltikumi võrgustiku kokkusaamine Rootsi Parlamendis, kuhu olid kutsutud ka baltlaste esindusorganisatsioonid ja Baltiriikide suursaadikud Rootsis. Kokkusaamisel tutvustasid Björn von Sydow (sotsiaaldemokraat) ja Hans Wallmark (moderaat) lätlaste, leedukate ja eestlaste esindajatele kolmekümnest Rootsi parlamendiliikmest koosneva Baltikumi võrgustiku eesmärke ja ajalugu.   

Leedu suursaadik Eitvydas Bajarūnas juhtis tähelepanu, et kui iseseisvuse algusaastatel oli Baltikumi ja Põhjamaade koostöö väga intensiivne, siis hiljem tihedam suhtlemine vaibus. Nüüd on koostöö tema hinnangul taas hoogustunud. ”Loodan, et see kokkusaamine ei toimu seetõttu, et oleme jälle raskustes,”ütles Bajarūnas.

Hans Wallmark tutvustas lühidalt mõned aastad tagasi asutatud Riigipäeva Baltikumi võrgustiku tekkelugu ja põhitegevusi. Võrgustikku kuulub esindajaid kõigist parlamendierakondadest ja selle põhiliseks eesmärgiks on koostöö endamine Baltikumi riikidega. Tähelepanu keskmes on majandus- ja riigikaitsealased küsimused, korraldatud on kaks teadusseminari ja üks väljasõit.

Venemaa propagandasõda, Eston Kohveri röövimise juhtum ja mitmed õhupiiri rikkumised Venemaa lennukite poolt on järsult halvendanud üldist julgeolekut ja see mõjutab kõikide Läänemere äärsete riikide igapäevaelu. ”Me ei ole oma naabrite suhtes passiivsed,” märkis Wallmark. Põhjamaade ja Baltikumi omavaheline solidaarsus oli läbivaks motiiviks nii von Sydow kui Wallmarki kõnedes.

Meil on vaja kohtuda, veel ja veelkord kohtuda, siis selguvad ka ühised huvid ja tekib soov koostööks, ütles von Sydow.  Eelmise aasta oktoobris väisasid Rootsi parlamendiliikmed Lätit, Leedut ja Eestit. Toimusid mitmesugused arutelud ja ühiskülastused. Üheks konkreetseks tulemuseks oli rohkelt kultuurisündmusi nii siin kui sealpool piiri. Järgnevalt on Almedaleni nädalal Gotlandil kavas kahe päeva jooksul tähistada Balti riikide 25. taasiseseisvumise aastapäeva.

Kodanikuorganisatsioonide esindajatelt tuli mitmesuguseid mõtteid ja ettepanekuid, muuhulgas kerkis idee baltlaste esindusorganisatsioonide, Baltikumi võrgustiku ja suursaadikute ühisseminarist parlamendihoones. Rootsi lätlaste ühingu esindajate eestvedamisel toimunud koosviibimise tulemuseks on ühine meiling list ja kõikide osapoolte väljendatud soov koostööd edaspidi jätkata. 

Wednesday, March 09, 2016

"Täna hommikul mehed valmistavad söögi ja täitsa võrdse kohtlemise päev!" (Liisa Pakosta)

VW facebooki grupi naised Riigikogus 14. jaanuar 2014.a.

Rootsi peaminister Stefan Löfven pidas video vahendusel naistepäevakõne, kus rääkis sotsiaaldemokraatide osast rahvusvahelise naistepäeva traditsiooni tekkes ja naiste õiguste kujunemisloost Rootsis. Naiste õigustega ei saa valitsuses tegelda ainult naistepäeval, vaid selle eest tuleb võidelda iga päev, kinnitas Löfven. Ta kutsus üles naistepäeval mitte leppima lillede ja meelitustega, vaid keskenduma naistepoliitikate sisulistele aruteludele. Peaministri kõne jättis Rootsi meedia külmaks, sest rootslaste jaoks oli uut või uudisväärtuslikku seal vähe.

Ka Eestis tähistatakse naistepäeva, kuid ennekõike tähendab see lilli ja šokolaadikarpi oma naisperele. Feministide veebiajakirja ”Feministeerium” vahendusel kirjutasid mitmed, et nad eelistaksid naiste õiguste paremat kaitset kingitustele ja komplimentidele.

Naistepäeva puhul esines Vikerraadio saates ”Huvitaja” segastel asjaoludel ametisse pääsenud võrdõiguslikkuse volinik, IRLi konservatiivne perepoliitik, Liisa Pakosta. Saate alguses kõlanud tuntud nõukogude hittlugu Alla Pugatšovalt roosidest ja lootusetust armastusest, lõi ilmeka ”nostalgilise” fooni kogu arutelule. Liisa Pakosta märkis olulise sammuna naiste võrdse kohtlemise saavutamisel naiste tööelu aktsepteerimise. Ta kutsus mehi üles naistepäeval naistele süüa tegema ja siis olevatki võrdõiguslikkus käes. Maailm jagunevat Pakosta ”eksperthinnangul” kaheks: arengumaades keskendutakse tüdrukutele hariduse ligipääsu tagamisele ja meil siin arenenud maailmas tuleb tegelda poiste ligipääsuga.  Lõpuks räägiti veel OECD palgauuringust, millest selgub, et oleme Eestis eriliselt mahajäänud kõikide teiste OECD riikidega võrdluses. Pakosta hindas uuringut ebapädevaks ja arvas, et tegelikkuses pole olukord sugugi nii halb. Kuidagi ei saanud mööda ka lillede kinkimisest ja sellest, et naised ise peaksid arenema ja rohkem pingutama hakkama! Kahjuks ei olnud saatejuht Meelis Süld naiste õiguste kohapealt volinikust rohkem informeeritud. Nii pidigi Eesti raadiokuulaja rahvusvahelisel naistepäeval selle segadust tekitava aruteluga leppima ja naiste tegelikud probleemid jäid saates üldse välja toomata.

Veel sada aastat tagasi oli Eesti paljude teiste riikidega võrreldes kaunis edumeelne. Näiteks asutati juba 1911. aastal poliitiline ajakiri ”Naisterahwa töö ja elu”, hoogustus naisliikumine ja haritud, aktiivsed naised hakkasid järjest enam oma õiguste eest seisma. 1913. aastal avaldas feminist Marie Reisik samas ajakirjas ülevaatliku artikli naisõiguslusest, mis keskendub muuhulgas ka naiste töö ja pereelu ühildamise probleemidele.

20. sajandi alguses sõnastatud väidete taastulek sada aastat hiljem ei tule siiski üllatusena. Üsna sageli saavad sõna ”asjatundjad”, kes teema kaasaegsetes käsitustes hästi ei orienteeru. Paar aastat tagasi avaldas palgalõhe kohta arvamust Kadri Seeder, Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik. Enda juhitud agentuuri kogutud palgastatistikat esitledes arutles Seeder šokeeriva naiivsusega: ”Kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus? Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda.” (Ärileht 10. november 2013)

Kui Liisa Pakosta peale eelmiseid riigikogu valimisi IRLi nimekirjas riigikogust välja jäi ja oma erakonna mahitusel Sotsiaalministeeriumi valitsusalas toimetava võrdõiguslikkuse voliniku töökoha sai, siis tekitas see asjatundjates ja seksuaalvähemuste esindusorganisatsioonides ärevust ja proteste. 13 organisatsiooni eesotsas Eesti Inimõiguste Keskusega esitasid ministeeriumile pöördumise, milles nõuti selgitusi ja valimisprotseduuri läbipaistvamaks muutmist. Pakosta kinnitati protestidest hoolimata ametisse.

Võrdõigusvolinik peaks olema sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist kõikide sihtrühmade huve võrdväärselt kaitstes. Naistepäeval raadios sõnastatud mõtted kinnitavad, et praegune volinik kaitseb ennekõike konservatiivset perepoliitikat, mis Eesti täna aktuaalsetel võrdõiguslikkuse debattidel pigem arengut pidurdab ja segadust tekitab, kui seda edendada aitab. Voliniku üleskutse naiste tööelu aktsepteerimisele kõlab tänasel päeval, kui Eesti laiem avalikkus räägib seksuaalvähemuste õiguste kaitsest ja laiendamisest, naiste vaesuse ja naistevastase vägivalla vastu võitlemisest, meeste võrdväärsest vastutustest laste kasvatamisel ja sootundlikust haridusest koolides, pehmelt öeldes kummalisena. Voliniku institutsioon, mis senini pigem progressiivne ja teenäitaja rollis, on Pakosta juhtimisel mõne kuuga arengus rohkem kui sada aastat tagasi liikunud.