Thursday, March 10, 2016

Solidaarsus Balti-Rootsi suhete võtmesõna

von Sydow och Wallmark, Baltiska nätverket Foto: Benjamin Haraldsson 
Kolmapäeval 9. märtsil toimus esimene Baltikumi võrgustiku kokkusaamine Rootsi Parlamendis, kuhu olid kutsutud ka baltlaste esindusorganisatsioonid ja Baltiriikide suursaadikud Rootsis. Kokkusaamisel tutvustasid Björn von Sydow (sotsiaaldemokraat) ja Hans Wallmark (moderaat) lätlaste, leedukate ja eestlaste esindajatele kolmekümnest Rootsi parlamendiliikmest koosneva Baltikumi võrgustiku eesmärke ja ajalugu.   

Leedu suursaadik Eitvydas Bajarūnas juhtis tähelepanu, et kui iseseisvuse algusaastatel oli Baltikumi ja Põhjamaade koostöö väga intensiivne, siis hiljem tihedam suhtlemine vaibus. Nüüd on koostöö tema hinnangul taas hoogustunud. ”Loodan, et see kokkusaamine ei toimu seetõttu, et oleme jälle raskustes,”ütles Bajarūnas.

Hans Wallmark tutvustas lühidalt mõned aastad tagasi asutatud Riigipäeva Baltikumi võrgustiku tekkelugu ja põhitegevusi. Võrgustikku kuulub esindajaid kõigist parlamendierakondadest ja selle põhiliseks eesmärgiks on koostöö endamine Baltikumi riikidega. Tähelepanu keskmes on majandus- ja riigikaitsealased küsimused, korraldatud on kaks teadusseminari ja üks väljasõit.

Venemaa propagandasõda, Eston Kohveri röövimise juhtum ja mitmed õhupiiri rikkumised Venemaa lennukite poolt on järsult halvendanud üldist julgeolekut ja see mõjutab kõikide Läänemere äärsete riikide igapäevaelu. ”Me ei ole oma naabrite suhtes passiivsed,” märkis Wallmark. Põhjamaade ja Baltikumi omavaheline solidaarsus oli läbivaks motiiviks nii von Sydow kui Wallmarki kõnedes.

Meil on vaja kohtuda, veel ja veelkord kohtuda, siis selguvad ka ühised huvid ja tekib soov koostööks, ütles von Sydow.  Eelmise aasta oktoobris väisasid Rootsi parlamendiliikmed Lätit, Leedut ja Eestit. Toimusid mitmesugused arutelud ja ühiskülastused. Üheks konkreetseks tulemuseks oli rohkelt kultuurisündmusi nii siin kui sealpool piiri. Järgnevalt on Almedaleni nädalal Gotlandil kavas kahe päeva jooksul tähistada Balti riikide 25. taasiseseisvumise aastapäeva.

Kodanikuorganisatsioonide esindajatelt tuli mitmesuguseid mõtteid ja ettepanekuid, muuhulgas kerkis idee baltlaste esindusorganisatsioonide, Baltikumi võrgustiku ja suursaadikute ühisseminarist parlamendihoones. Rootsi lätlaste ühingu esindajate eestvedamisel toimunud koosviibimise tulemuseks on ühine meiling list ja kõikide osapoolte väljendatud soov koostööd edaspidi jätkata. 

Wednesday, March 09, 2016

"Täna hommikul mehed valmistavad söögi ja täitsa võrdse kohtlemise päev!" (Liisa Pakosta)

VW facebooki grupi naised Riigikogus 14. jaanuar 2014.a.

Rootsi peaminister Stefan Löfven pidas video vahendusel naistepäevakõne, kus rääkis sotsiaaldemokraatide osast rahvusvahelise naistepäeva traditsiooni tekkes ja naiste õiguste kujunemisloost Rootsis. Naiste õigustega ei saa valitsuses tegelda ainult naistepäeval, vaid selle eest tuleb võidelda iga päev, kinnitas Löfven. Ta kutsus üles naistepäeval mitte leppima lillede ja meelitustega, vaid keskenduma naistepoliitikate sisulistele aruteludele. Peaministri kõne jättis Rootsi meedia külmaks, sest rootslaste jaoks oli uut või uudisväärtuslikku seal vähe.

Ka Eestis tähistatakse naistepäeva, kuid ennekõike tähendab see lilli ja šokolaadikarpi oma naisperele. Feministide veebiajakirja ”Feministeerium” vahendusel kirjutasid mitmed, et nad eelistaksid naiste õiguste paremat kaitset kingitustele ja komplimentidele.

Naistepäeva puhul esines Vikerraadio saates ”Huvitaja” segastel asjaoludel ametisse pääsenud võrdõiguslikkuse volinik, IRLi konservatiivne perepoliitik, Liisa Pakosta. Saate alguses kõlanud tuntud nõukogude hittlugu Alla Pugatšovalt roosidest ja lootusetust armastusest, lõi ilmeka ”nostalgilise” fooni kogu arutelule. Liisa Pakosta märkis olulise sammuna naiste võrdse kohtlemise saavutamisel naiste tööelu aktsepteerimise. Ta kutsus mehi üles naistepäeval naistele süüa tegema ja siis olevatki võrdõiguslikkus käes. Maailm jagunevat Pakosta ”eksperthinnangul” kaheks: arengumaades keskendutakse tüdrukutele hariduse ligipääsu tagamisele ja meil siin arenenud maailmas tuleb tegelda poiste ligipääsuga.  Lõpuks räägiti veel OECD palgauuringust, millest selgub, et oleme Eestis eriliselt mahajäänud kõikide teiste OECD riikidega võrdluses. Pakosta hindas uuringut ebapädevaks ja arvas, et tegelikkuses pole olukord sugugi nii halb. Kuidagi ei saanud mööda ka lillede kinkimisest ja sellest, et naised ise peaksid arenema ja rohkem pingutama hakkama! Kahjuks ei olnud saatejuht Meelis Süld naiste õiguste kohapealt volinikust rohkem informeeritud. Nii pidigi Eesti raadiokuulaja rahvusvahelisel naistepäeval selle segadust tekitava aruteluga leppima ja naiste tegelikud probleemid jäid saates üldse välja toomata.

Veel sada aastat tagasi oli Eesti paljude teiste riikidega võrreldes kaunis edumeelne. Näiteks asutati juba 1911. aastal poliitiline ajakiri ”Naisterahwa töö ja elu”, hoogustus naisliikumine ja haritud, aktiivsed naised hakkasid järjest enam oma õiguste eest seisma. 1913. aastal avaldas feminist Marie Reisik samas ajakirjas ülevaatliku artikli naisõiguslusest, mis keskendub muuhulgas ka naiste töö ja pereelu ühildamise probleemidele.

20. sajandi alguses sõnastatud väidete taastulek sada aastat hiljem ei tule siiski üllatusena. Üsna sageli saavad sõna ”asjatundjad”, kes teema kaasaegsetes käsitustes hästi ei orienteeru. Paar aastat tagasi avaldas palgalõhe kohta arvamust Kadri Seeder, Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik. Enda juhitud agentuuri kogutud palgastatistikat esitledes arutles Seeder šokeeriva naiivsusega: ”Kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus? Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda.” (Ärileht 10. november 2013)

Kui Liisa Pakosta peale eelmiseid riigikogu valimisi IRLi nimekirjas riigikogust välja jäi ja oma erakonna mahitusel Sotsiaalministeeriumi valitsusalas toimetava võrdõiguslikkuse voliniku töökoha sai, siis tekitas see asjatundjates ja seksuaalvähemuste esindusorganisatsioonides ärevust ja proteste. 13 organisatsiooni eesotsas Eesti Inimõiguste Keskusega esitasid ministeeriumile pöördumise, milles nõuti selgitusi ja valimisprotseduuri läbipaistvamaks muutmist. Pakosta kinnitati protestidest hoolimata ametisse.

Võrdõigusvolinik peaks olema sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist kõikide sihtrühmade huve võrdväärselt kaitstes. Naistepäeval raadios sõnastatud mõtted kinnitavad, et praegune volinik kaitseb ennekõike konservatiivset perepoliitikat, mis Eesti täna aktuaalsetel võrdõiguslikkuse debattidel pigem arengut pidurdab ja segadust tekitab, kui seda edendada aitab. Voliniku üleskutse naiste tööelu aktsepteerimisele kõlab tänasel päeval, kui Eesti laiem avalikkus räägib seksuaalvähemuste õiguste kaitsest ja laiendamisest, naiste vaesuse ja naistevastase vägivalla vastu võitlemisest, meeste võrdväärsest vastutustest laste kasvatamisel ja sootundlikust haridusest koolides, pehmelt öeldes kummalisena. Voliniku institutsioon, mis senini pigem progressiivne ja teenäitaja rollis, on Pakosta juhtimisel mõne kuuga arengus rohkem kui sada aastat tagasi liikunud.